"Viirus hakkab külge ka noorematele, Itaalias on mitmed neist surnud," räägib viroloog Irja Lutsar, manitsedes kõiki end viirusest eemale hoidma. "Ma loodan meie rahva kainele mõistusele," lisab tema kolleeg Mart Ustav, kelle sõnul peaksid koroonahaiged kindlasti kodus püsima. "Haigest peast ei minda ju kuskile jooma või poodlema. Kannatame natuke, kuni see häda on möödas."

Kas tõesti peaksime kõik immuunsuse tekitamiseks koroonaviiruse läbi põdema, nagu mõned soovitavad, või peaks iga inimese eesmärk olema siiski iga hinna eest nakkust vältida?

Ustav: Uue koroonaviiruse kiire levimine ja haigete arvud näitavad, et viiruse nakatamisvõime on erakordselt suur. Seda näeme Itaalia kogemustest, ja ka meil Eestis, eriti Saaremaal, on levik olnud väga kiire. Pole olnud näha, et karantiin oleks suutnud seda levikut Euroopas täielikult pidurdada. Hiinlastel see õnnestus, aga mis vahenditega? – terve suurlinn pandi täielikult lukku. Kõik, kelle olid haiguse tunnused, isoleeriti täielikult. Inimesed pandi oma kodudesse luku taha, uksed keevitati kinni. Keegi ei pääsenud sisse ega välja. Väga äärmuslikud võtted, aga need töötasid. Nende karmide võtetega suretatigi viirus välja. See ei saanud enam minna uute inimeste rakkudesse, ja kuna ta saab kasvada ja areneda ainult inimese rakus, siis ta enam edasi ei levinud.

Selge on see, et viiruse peatamiseks peavad inimesed olema täielikus isoleerituses kaks või kolm nädalat. Siis inimese immuunsussüsteem suudab selle hävitada. Või kui ei suuda, siis inimene kahjuks sureb. Selleks, et see nakkamine edasi uuele ringile ei läheks, peavad enam kui pooled inimesed, kes omavahel kokku puutvad, olema juba immuunsed. Nende organism peab suutma viiruse hävitada. See sünnib kas läbipõdemisel või vaktsineerimisel. Praegu vaktsiini ei ole, nii et aitaks ainult läbipõdemine. Või täielik isoleeritus.

Lutsar: Peaksime üritama ikka haiguse levimist vältida. Kuigi  enamus põeb seda haigust kergelt, ei saa välistada ka raskemaid juhtumeid, mis võivad tabada igaüht. Kõige tõhusamalt aitab haigestumist vältida karantiin. Juba tuvastatud haiged tuleb ühiskonnast isoleerida. See aitab kõige efektiivsemalt haiguse levikut tõkestada. Me peame seda tegema eelkõige sellepärast, et ei Eestis ega kusagil mujal pole võimalik väga paljudele raskelt nakatunutele korraga päästvat arstiabi kindlustada.

Alguses öeldi, et koroona ohustab peamiselt eakaid, nüüd on mujal riikides viiruse tõttu elu kaotanud ka täiesti terved noored ja isegi lapsed. Kui mures peaksime olema?

Ustav: Noorte hulgas on surmasid siiski palju palju vähem kui vanemate inimeste puhul. Aga noored, kes ise ei tunnegi end halvasti, võivad olla viiruste kandjad. Sellpärast ongi vaja, et vanad inimesed oleksid kodus ja ei kohtuks teistega. Aga miks on haigus raskelt tabanud ka mõnda nooremat – see tuleb ikka sellest, et inimesed pole kõik ühesugused. Igal inimese tundlikkus on erinev, üks on vastuvõtlik ühele, teine teisele mõjule.

Lutsar: Vanemad inimesed ei peaks olema mures, vaid kodus. Ja viirus hakkab külge ka noorematele, nagu te ka ütlesite. Uuringud näitavad, et nakatuvad kõik. Iseasi, kuidas keegi haigust põeb. Lapsed põevad tavaliselt kergelt, aga on ka raskemaid juhtumeid, eriti just noorte seas. Itaalias on olnud noorte inimeste surmasid, ja see manitseb ettevaatusele.

Kuhu veel viirus see mõjub peale kopsude?

Ustav: Komplikatsioone võib tekkida mitmetele organitele, olenevalt jällegi inimesest, tema tervisest. Kahjustuda võivad näiteks maks ja neerud, mõnel võivad tekkida ka südamega probleemid, aga kõige rohkem saavad kannatada ikkagi kopsud. Igasugune viirusnakkus paneb organismi suure stressi alla. Koroonaviiruse puhul tekivad koekahjustused. Kui need on juba nii suured, et organism enam toime ei tulla, siis inimene surebki.

Lutsar: Peamise löögi saavad ikka kopsud. Tegemist on nagu kopsupõletikuga. Seljaajust ja kesknärvisüsteemist pole õnneks veel kellelgi seda viirust leitud. Igal juhul püüab meie organism nakatumisel seda viirust hävitada ja hakkab tootma selleks vastavad aineid, mis aga võivad kahjuks nõrgema vastupanuvõime korral hakata kahjustama ka organismi ennast, tema nõrku kohti. Ja välistada ei saa midagi. Kuid peamiselt on löögi all kopsud. Ja kui organism ei saa kahjustustest jagu, siis võib järgneda surm.

Kas desinfitseerimine peaks praegu olema veel tõsisem ja süsteemsem, et sellest kasu oleks, mitte et igaüks ise pritsib endale, kuidas juhtub?

Ustav: Täiesti nõus. Tuleks nõuda, et poodides on võimalus desinfitseerida käsi ja kõiki neid kohti, mida inimesed puutuvad. Ja mitte ainult praegu, pandeemia ajal, vaid kogu aeg. See peaks muutuma normiks.

Lutsar: Otse loomulikult peaksid lahti olevad poed rakendama kõiki võimalusi, et viirus ei leviks. Elementaarne on, et oleksid käte puhastamise võimalused poodi minnes ja sealt väljudes. Teenindajatel peaksid olema maskid ja ei teeks paha läbipaistvad vaheseinad. Seda me kahjuks kõikides poodides ei näe.

Mis võib juhtuda, kui toimub haigete arvu äkiline plahvatus, nagu Itaalias? Kas me suudame haigete tohutu hulgaga toime tulla?

Ustav: Kui neid raskelt haigeid saab olema nii palju, et meie meditsiinisüsteem ei suuda nendega enam toime tulla, on muidugi väga paha lugu. Meil lihtsalt pole nii palju haiglaid, arste, õdesid ja medikamente, et kõiki korraga nakatunuid aidata, ja selleks ongi tarvis inimesed praegu üksteisest eemal hoida. Me peame selle kohutavalt kiiresti leviva viiruse edasitungimist aeglustama, nii palju kui suudame. Kui me seda suudame, siis on lootust, et saame ka paljude inimeste elu päästa. Kõik need eriolukorra meetmed teenivadki seda eesmärki. Need pole mingid mõistusevastased nõudmised. Meil pole ju nii nagu Hiinas tehti, et kes sureb, see sureb, ja kes jääb ellu, see elab. Eestiga samasuguseid meetmeid rakendatakse paljudes riikides. Rootsi, kes paistis silma kõige leebema suhtumisega, on suure suremuse tõttu samuti sunnitud piiranguid karmistama.

Millised on suuremad müüdid, mis praegu leviva viiruse kohta on kummutatud – seisukohad viiruse nakkavuse kohta on korduvalt muutunud.

Ustav: Tegemist on uue haigusega ja keegi ei tea, miks ta nii kiiresti levib. Hiinas algas see novembris ja meile jõudis alles märtsis. Kõige suurem küsimus on, mis põhjustab nii suure agressiivsuse. Selle kohta polegi veel õiget teooriat. Me peame seda uut nähtust alles tundma õppima, ja õppima koos temaga elama. Kuna iga päev toob uusi teadmisi, siis muutuvad ka seisukohad.

Lutsar: Ma pole jälginud neid arutelusid internetis, kus igasugused teooriad levivad. Seisukohad on aga jah muutunud, sest tegelikkus osutus teistsuguseks kui varasemad teadmised. Peamine üllatus oli see, et uus viirus suutis nii kiiresti levida. Kui viirus oli veel ainult Hiinas, siis sealne pilt niikiiret levikut veel ei näidanud. Teine asi, mis samuti üllatas, oli see, et nakatub ja sureb eriti palju vanemaealisi. Vanemate inimeste puhul on raske kindlaks määrata, kas surma peamine põhjus on raske haigus või mõni hooajaline viirus.

Internetis levivad huvitavad raviviisid, näiteks et koroona vastu piisab, kui süüa C-vitamiini ja paratsetamooli. Mida võiks tarbida ning mis neist juttudest peab vett?

Ustav: C-vitamiin aitab haiguste puhul alati. Paratsetamool võtab maha palaviku. Aga kumbki ei hävita viirust. Vanad rahvameditsiini tarkused ei tohiks samuti teha midagi halba, ka hanerasv, aga ega nad viirushaigust ennast ju ei ravi. Olen ikka öelnud, et vahel tuleb kasuks ka selline efekt, et kui sööd küüslauku, siis ega viirus sellest ei kao, aga need, kes võivad viirust levitada, hoiavad sinust eemale…

Lutsar: Normaalses koguses C-vitamiini ei tee ühegi haiguse puhul paha. Vastupidi, see aitab organismil haiguse vastu võidelda. Paratsetamooli ma selle koroonaviiruse haiguse puhul väga ei soovitaks. See ei ravi haigust ennast. Mis puutub rahvameditsiini, nagu hanerasv ja villased sokid, siis ega nad paha ei tee, aga jällegi, see kõik pole spetsiifiline ravi selle haiguse puhul. Aga kui inimene tunneb, et hanerasvast on kasu, siis lasku käia. Soovitan igal juhul perearstiga nõu pidada.

Taiwan oli viiruse leviku ennetamisel kõige edukam – miks ei võtnud Eesti kohe neist eeskuju? Neil oli ainult mõnisada nakatunut 300 miljoni inimese peale ja paar surma.

Ustav: Nemad seal Taiwanis testisid väga hoolikalt kõiki nakatunuid ja neid, kellega nad kohtunud olid. Need kontaktid tehti kindlaks ja testiti kõiki, kes võisid olla viirusekandjad. Nad paigutati õigel ajal isolatsiooni. Niisugust asja saab teha viiruse leviku algstaadiumis. Kui toimub mingi plahvatuslik levik mingi sündmuse järel, nagu oli see kurikuulus Saaremaa võrkpallimäng, siis oldi juba hiljaks jäänud. Kõiki inimesi enam testida ei saanud.

Lutsar: Mitte ainult Taiwanis, vaid ka mujal Aasias on jah hästi hakkama saadud. Jällegi peame vaatama, mis hinnaga seda kõike on tehtud. Neile mõjus kindlasti SARS-i viirusega võitlemise kogemus, mida meil ei ole. Alguses saadi Taiwanil kohe asjal sabast kinni ja aeti taga iga juhtumit. See võimaldas algjärgus tõhusalt tegutseda. Lõuna-Koreas on väga palju kahtlasi isikuid testitud, ja ka see on mõjunud. Aga kokkuvõtete tegemise aeg seisab veel ees. Praegu püüame haiguse kulgu pidurdada.

Kas meie terviseametnikud alahindasid koroonaohtu?

Ustav: Otsustamised on olnud rasked. Riik lukku keerata, see pole naljaasi. Paratamatult tehakse selliseid põhimõttelisi otsuseid siis, kui enam midagi muud üle ei jää. Ma ei ütleks, et meil tehtud otsustega on viivitatud. Aga paratamatult eelneb niisuguste tähtsate otsuste tegemisele arutelu ja seisukohtade ärakuulamine. Tegelikult on tehtud ju nii kiiresti, kui oli võimalik. Minul küll ei ole kellelegi selles osas mingeid etteheiteid, ka ametnikele ja poliitikutele mitte. Vastupidi, ma ütleksin, et korralik töö!

Alguses öeldi, et koroona saamiseks peab olema nakatanud inimesega kontaktis, nüüd aga räägitakse, et viirus levib ka lihtsalt õhu kaudu.

Ustav: Kui tuleme tagasi küsimuse juurde, miks viirus on nii kiiresti levinud, siis saab olla ainus järeldus, et ta levib ka õhu kaudu. See on ka põhjus, miks ühel suurel spordivõistlusel saab korraga nii palju inimesi nakkuse. Kujutage ette, et kõik karjuvad ja elavad valjuhäälselt kaasa, taotakse trumme… ja kui palju süljeosakesi läheb ruumi mööda rändama. Viirus levib aerosoolina. Muidugi, põhjalik analüüs seisab veel ees. Nagu ma ütlesin, on viirus alles mõni kuu inimestel levinud ja me ei tea tema kohta veel ikka kuigi palju. Pean ütlema, et ega me praeguste meetmetega sellest viirusest ju lõplikult jagu ei saa. Me ainult aeglustame selle arengut. Täiesti kindel võib olla alles pärast seda, kui ilmub vaktsiin.

Lutsar: Praegu on selge, et viirus levib lähedaste kontaktide kaudu. Seda haigust võib seetõttu nimetada ka seltskondade ja perekondade haiguseks. Päriselt ei saa välistada, et levik toimub ka muul viisi kui otsene kokkupuude haigust kandva inimesega. Me teame, et Eestis läks see viirus laiali mitmete pidude järel. Milline on oht, et ka õhust võib nakkuse saada, seda me päris täpselt ei tea, aga välistada ei saa. Ohtlikud kohad on kindlasti kõik suletud ruumid, kus on palju inimesi koos. Näiteks lennukid, laevad jne.

Praegu on testimise võimalusi laiendatud – kui massiliselt peaks inimesi siiski testima?

Ustav: Praegu testitakse neid patsiente, kellel on külmetushaiguse sümptomid. Need nähud näitavad, et inimesel on mingi viirus, aga ilma testimata me ju ei tea, mis viirus tal on. Perearst kuulab patsiendi ära ja otsustab, kas on vaja kontrollida, ega pole tegemist koroona viirusega. Testimisega saab välja selgitada probleemsed inimesed, kelle elu võib sattuda ohtu. Praegu käib tõsine ohus olevate inimeste testimine. Jah, test maksab ligi sada eurot, kuid see pole peamine põhjus, miks kõiki ei testita. Kogu Eesti elanikkonda pole võimalik testida, sest selleks ei jätku ka testijaid jm meditsiinipersonali. Praegu näitab positiivset tulemust kaks kuni kuus protsenti testidest. Need arvud muidugi muutuvad iga päev, aga annavad tunnistust, et isegi haigusnähtudega inimeste seast on vaid mõnel just see paha koroonaviirus. Seega on valitud kõige ratsionaalsem ja töötavam viis testimiseks.

Lutsar: Testimine on oluline just riskirühma puhul. Ja neid inimesi meil ka testitakse. Vahel arvatakse, et asi seisab raha taga, aga seda ma küll ei kinnita. Laustestimist ei ole mõtet teha, kuna see ei anna meile midagi. Kui me testime juhuslikult inimesi ja saame tulemuseks, et haigust ei esine, siis me oleme ju eksiteel. Ka Suurbritannia terviseamet on öelnud, et mittetestimisest hullem on vale testimine. Eesti on inimeste testimisel praegu esirinnas, jääme testidega ühe inimese kohta maha vast ainult Islandist, Lõuna-Koreast ja Norrast.

Taani  otsustas piiranguid järk-järgult lõdvendada, sest seal sellist viiruseplahvatust ei tulnudki nagu Itaalias. Kui suur on tõenäosus, et ka meil plahvatust ei tulegi?

Ustav: Meenutan, et Taani rakendas kiiresti kõiki mõistlikke meetmeid ja sulges oma piirid enne teisi. Neil on sellepärast siiani läinud hästi. Mis edasi saab, kes seda oskaks öelda!

Lutsar: Ei hakka ennustama. Me ei ta ju, mis põhjusel Itaalias näiteks hakkas haigus plahvatuslikult levima, põhja pool aga mitte nii hullusti. Kas süüdi on  inimeste elustiil või oli tegemist geneetiliselt  agressiivsema viirustüvega, seda ei tea.

Politsei rääkis, et mõned nakatanud käivad süüdimatult inimeste seas ringi. Kas meetmed peaksid olema veel jõulisemad? Mõnedes riikides isoleeritaks kindlatesse kohtadesse, kas see oleks ka meil vajalik?

Ustav: No ma ei tea, kas meie inimeste puhul on ikka vaja väga äärmuslikke meetodeid kasutada. Ma loodan, et oleme mõtlevad inimesed ja saame aru, kui öeldakse, et praegu pole vaja teistega lähedalt suhelda. Haigest peast ei minda ju kuhugi jooma ja poodlema. Ma ikka loodan meie inimeste mõistusele. Kannatame natuke, kuni see häda on möödas.

Lutsar: Loodame ikka igaühe vastutustundele ja tervele mõistusele. Need, kelle on koroonaviirus leitud, ei tohi mingil tingimusel mitte kusagil ringi käia. Tuleb mõelda nii, nagu on öeldud: see pole mitte ainult minu ühiskond, vaid meie ühiskond. Inimesed peaksid hoiduma teiste nakatamisest, terved peavad ennast hoidma ning kinni pidama nendest reeglitest, mis praeguses eriolukorras on kehtestatud. Ma ei poolda inimeste vägisi kinni panemist kuhugi. Loodame ikka, et meie rahval on aru peas.

Millal saame lugeda epideemia lõppenuks?

Ustav: Praeguste meetmetega on võimalik koroonaviiruse levikut lõplikult peatada. Millal see pandeemia lõpeb, pole aga võimalik praegu öelda. Igatahes oleks väga halb, kui meil veel ka 1. septembril on ikka veel patsiendid. Alles siis võime kergemalt hingata, kui meil pole intensiivravis enam ühtegi patsienti. Siis on ohtlik aeg möödas, aga koroonaviirus ju päriselt ei kao. See oleks siiski ägeda puhangu lõpp.

Lutsar: Kuni vaktsiini pole, ei saa me ju väita, et uute haigestumiste ja puhangute tekkimine on välistatud. Praegu pole veel ühtset seisukohta, millal võib epideemia Eestis lõppenuks kuulutada, seda alles hakatakse arutama. Õnneks ei ole haigestunute juurdekasv väga suur ja pooled juhud on Saaremaal. Kuid väga vara on öelda, et nakatumine on hakanud langema. Pigem tuleb nõus olla doktor Popoviga, kes on seisukohal, et me oleme alles leviku algfaasis.

Kui vaatame Itaaliat, kust see kõik Euroopas algas, siis seal pole veel langust märgata.

Mida peaks edaspidi tegema, et oleksime pidevalt valmis taoliste epideemiate puhkemiseks? Kas spetsialiste koolitama juurde, varusid täiendama? Ei tohiks anda uinutavaid signaale tundmatu viiruse levikul?

Ustav: Kõik need asjad, mida te nimetasite, on õiged ja vajavad tegemist. Tahaksin rõhutada ka koostööd teiste riikidega. Pandeemia on ju üleilmne ja ilma tiheda koostööta riikide vahel ei saa ükski maa ühestki haiguspuhangust vabaneda. Me nägime selle vajalikkust juba siis, kui inimesi kimbutasid ebola, SARS ja teised viirused. Tähtis on mõista, et looduses toimiv tasakaal, mis meid muidu hoiab, võib mõnel juhuslikul põhjusel äkki kaduda ja mingi pahalane hakkab väga laialt levima. Me peame õppima nende ohtudega elama ja kiirelt reageerima. Kui me mõistame looduses toimuvat, siis oskame sellele ka adekvaatselt reageerida.

Lutsar: Ega senised vaktsiinid päris uue haiguse korral ei aita, aga kogemused, mis praegu vaktsiini väljatöötamisel saadakse, võivad aidata uute viiruste vastaste vaktsiinide loomisel. Praegu tuleb võidelda haiguse endaga, ja kui tuleb aeg, mil eriolukord otsa saab ja viirus enam ei levi, siis saame hakata tõsiselt mõtlema ka sellele, mis valesti läks, mida annaks tulevikus paremini teha.