VÕITLUS PUHKUSE EEST: Nädalast pikem tasuga jõudeolek olevat Eestile liig

Keskajal puhkasid tööinimesed vaid suuremate pühade ajal, sest jõudeolek oli patt ja seda häbeneti. Tasutud nädalase puhkuseni jõudis Eesti alles 1930ndate lõpus.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

VÕITLUS PUHKUSE EEST: Nädalast pikem tasuga jõudeolek olevat Eestile liig (2)

Ivo Karlep, Oliver Õunmaa

Keskajal puhkasid tööinimesed vaid suuremate pühade ajal, sest jõudeolek oli patt ja seda häbeneti. Tasutud nädalase puhkuseni jõudis Eesti alles 1930ndate lõpus.

Alanud on suviste puhkuste hooaeg ning Pealinn uuris, kuidas ja kui pikalt vanasti puhati. Oleme Euroopas viimase paarisaja aastaga jõudnud 16-tunniselt tööpäevalt kaheksatunniseni ja vähemani. Meil on tasustatud puhkus ning igapäevane ja -nädalane puhkeaeg on pikenenud. Kuid samas on pensioniiga tõusnud, sest üldise parema tervise ja pikema töövõimelisuse tõttu on ka tööl käimise aeg pikenenud.


Keskajal mingit puhkust tavalistel töötegijatel ei olnud, ütles ajaloolane Ando Pajus Tallinna linnamuuseumist. "Puhkust ja jõudeelu võisid endale lubada ainult aadlikud. Niisama istumist peeti patuks, mida häbeneti," lisas ta.


Nädala seitsmes päev oli üldiselt küll puhkamiseks mõeldud, aga keskajal sugugi mitte kõigile. "Valitses arusaam, et kui meister puhkab pühapäeval, siis sellid ja õpipoisid peavad tema heaks ka sel päeval tööd tegema," selgitas Pajus. "Muidugi püüti töö ära teha nii, et vähemalt pool pühapäevagi jääks vabaks. Aga üldiselt ei tahetud seda hõlpu hästi lubada. Et endal hing sees hoida ja leib ikka laual oleks, pidid inimesed iga päev rabama."


Inimesed olid paiksed


Enamasti olid inimesed keskajal paiksed ja keegi puhkusereisil ei käinud. Suur erand, mis lubas tööst eemal olla ja võõraid maid uudistada, oli palverännakutel käimine. Aga ohtlik ning aeglane keskaegne reisimine oli kaugel puhkusest. Palverännakusse suhtuti kui tõsise kristlase pühasse kohusesse, mis võeti ette usu sunnil. Merereisiks tuli oodata hooaega, kuid puulaevad võisid tormiga ka siis puruneda ja põhja minna. Kui teed polnud just Rooma impeeriumi ajast jäänud maanteed kaugemal Euroopas, olid need viletsad ja neid oli vähe, pealegi kimbutasid rändajaid tihti teeröövlid. Palverännak võis osutuda väga kalliks. Niisiis oli tegu vaprate inimeste ettevõtmisega, kel oli selleks ka mingit vara. Raha rännakuks tuli ise koguda. Kõige ihaldatum sihtpaik oli muidugi Püha Maa ja Jeruusalemm, kuid vähema vaeva ja varaga võis külastada ka mõnda sihtpunkti  Euroopas – oli see siis Altötting Saksamaal, Santiago de Compostela Hispaanias või Rooma Itaalias. Katedraalid üle Euroopa uhkeldasid reliikviatega, näiteks väidetavalt mõne pühaku luudega või suisa tükikesega ristist, millel Jeesus hukati. Sellise reliikvia hankimine oli linnadele ja kirikutele oluline, sest tõstis paiga prestiiži ja meelitas toonaseid turiste ehk siis palverändureid, kes muidugi jätsid sinna ka oma raha.


Käsitöölised reisisid sagedamini aga hoopis tööd või ametikoolitust otsides. See rändamine ei olnud samuti lõbu pärast.
Ainus puhkus oli keskaja töötaval rahval suurte pidustuste, näiteks jõulude ajal. "Talvel külmaga väljas tööd teha ei saanud," selgitas Pajus. "Meestel palju tubaseid töid teinekord ei olnud. Siis nad tõesti lihtsalt istusid mõnes majas koos, rääkisid juttu ja jõid loomulikult õlut. Naised tegelesid sel ajal, kui mehed kesvamärjukest mekkisid ja maailma asju arutasid, teises toas käsitööga."


Looduse kell määras Pajusi kinnitusel keskajal inimeste elurütmi mitte ainult maal, vaid ka linnas.  "Kui pimedaks läks, ega siis ei saanud ju ka toas tööd teha, sest keegi lasknud tundide viisi kalleid küünlaid põletada," selgitas ta.


18. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui Eesti püsis kindlalt Vene impeeriumi koosseisus, olid jõukate inimeste puhkusereisid juba rohkem levinud. Arstid soovitasid aadlikel sõita tervisvetele ja kuurortidesse lõõgastuma ja tervist parandama. Tallinnas Kadrioruski asus mitu supelasutust ning neis ja sealsamas rannas käisid puhkamas ka tsaariperekonna liikmed.


Aadlike seas olid levinud ka suvemõisad, omamoodi suured suvilad, kuhu soovi korral väljasõite teha. Suvemõisaid omasid tähtsad Vene aadlikud Tallinnaski. Tuntuimad suvemõisa hooned on näiteks Maarjamäe loss ja Koidula 23 maja Kadriorus, kuhu hiljuti rajati Lotte lasteaed.


Lihtrahvas pidi aga endiselt leppima pikkade tööpäevadega ja mõnepäevaste puhkustega pidustuste ajal, ka veidi vabama graafikuga talvel. Umbes nii käis elu suure tööstusrevolutsioonini, mil käsitöönduslik kaubatootmine asendus vabrikute ja suurte ettevõtetega, kes olid nii rikkad, et said hakata oma töötajaid lubama ka raha eest puhkusele.


19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses – aurulaevade ja -vedurite ajastul – võisid puhkusereise endale lubada juba ka keskklass ja intelligents. Arstid soovitasid igasuguste tõbede vastu ja lõõgastuseks muu hulgas mudaravi, mille kuure võis võtta näiteks Haapsalus või Pärnus. Nn külmetuse või tiisikuse vastu soovitasid tohtrid aga sõita mõneks ajaks puhkama kuhugi soojemasse kliimasse. Pidevalt haigusi kartnud kirjanik Eduard Vilde näiteks veetiski "igaks juhuks" 20 aastat oma elust välismaal, teenides raha Euroopa eri paikadest reisikirjade saatmisega.


Tammsaare aga ravis 1912.-1913. aastal Sotši "Eesti aiakese" külas elades oma tuberkuloosi.


Eesti oma Riviera – Narva-Jõesuu


Kolmekümnendate aastate vabas Eestis oli maal puhkamine prestiiži küsimus. Suvel käidi Pühajärve ääres Otepääl ning mere ääres Pärnus ja Narva-Jõesuus. Rannas peesitamine läks aina rohkem moodi. Teame, et kirjanik Tammsaarele oli kõige hingelähedasem Narva-Jõesuu, ja vähemalt ühe suve oli ta seal pikemalt, käis ujumas ja metsades jalutamas. Kuid lihtsamate tööde tegijad puhkust endale veel lubada ei saanud. 1930. aastal ilmus Eesti tööõigusesse küll selline mõiste nagu palgaline puhkus, ent see polnud kohustuslik. Palgalise puhkuse õigust oli Austrias tunnustatud juba 1910. aastal, mõnes riigis pärast I maailmasõda. Eesti naaberriigid Läti ja Soomes kehtestasid palgalise puhkus juba 1922. aastal ja keskmise puhkeaja pikkuseks oli seal 12 tööpäeva. Aga laiemas ulatuses hakkaski palgaline puhkus Euroopas kehtima alles 1930ndatel. 1934. aasta seadusega kehtestas Eesti tööstustöölistele võimaluse saada seitsmepäevane palgaline puhkus. Siiski polnud palgalisele puhkusele lubamine kohustuslik, seda lubasid enda töötajatele vaid paremad ja suuremad ettevõtted. Üldiselt puhati siis kollektiivselt suvel. Näiteks Kreenholmi Manufaktuuris anti aastatel 1935-40 kõigile puhkus nädal enne võidupüha ja nii pikendati koos pühadega puhkuse aega. Ajaleht Esmaspäev kurjustas 1930. aasta kevadel, et riigiametnikud ja teenistujad on ainukesed, kellele seadus kindlustab pika ametliku puhkuse. Tõesti, riigiteenistujate suvepuhkus kestis pärast aastast töötamist kaks nädalat ja pärast kaheaastast ametis olemist tervelt kuu aega. Eks siis olid nemad ka põhilised, kes kusagil maal või mererannas peesitamas käisid ja elumõnusid nautisid. Esmaspäev ei jätnud meid ka naabritega võrdlemata, märkides, et tööliste puhkeajas oleme naaberriikidest maha jäänud: "Soomes ja Lätis on tööstusmeeste puhkus  seadustega kindlustatud, samuti Poolas, Austrias, Rumeenias, Tšehhoslovakkias ja  Venemaal." Leht ei olnud rahul ka sellega, et täiesti oma peremeeste meelevalla alla on meil jäetud "laialdane mass erateenijaid kontorites, büroodes ja ärides".


Kolmetunnist tööpäeva ei saabunudki


Sama mõtet väljendas ühes oma pöördumises ka eraettevõtete koja esimees Aleksander Oinas. "Lausa lubamatu on äriteenijate olukord maal, kus omavalitsuse sundmäärustega on võimaldatud kauplemine ka puhkepäevadel ja riiklikkudel pühadel," tähendas ta. "Neil äriteenijail on aastas vaba vaid iganenud 1905. a. Stolõpini seaduses ette nähtud kolm pühapäeva: kevade, suvi- ja jõulupühade esimene päev! Muul ajal, isegi uuel aastal, vabaduspäeval, jaanipäeval jne askelda vaid äris leti taga!"
Selles osas olid töölised isegi paremas olukorras, sest said puhata terve nädala. Alles 1940. aasta kevadel pikendati staažikate töötajate nädalast puhkust mõne päeva võrra. Tööandjad olid pikema puhkuse vastu, väites, et see ei olevat Eestile jõukohane.
Nõukogude Liidus muudeti 48-tunnine töönädal 41-tunniseks  1958. aastal. Mõni aasta hiljem pidi see lühenema 40 tunnile. Propagandistlikult kavandati ka nõukogude töötaja töönädala muutmist lühimaks maailmas ehk 30-35-tunniseks hiljemalt 1968. aastal. Paraku ei jõutud soovitud ajaks ei 40-tunnise töönädalani ega üldse kunagi ka 30-35-tunnise töönädalani. Rääkimata sellest, et kommunismi jõudmisel oleks tööpäev olnud vaid 3-4 tundi pikk, nagu mitmed kommunistliku partei ideoloogid Kremlis unistasid.

 

 

 

USA siiani 1930. aastates


• Tasulise puhkuse pikkus pole ka Euroopa maades olnud igal pool ühesugune ja erineb tänapäevalgi. Eesti töölepingu seaduse järgi on tasuline põhipuhkus 28 kalendripäeva.


• USA-s üldist kohustuslikku tasulist puhkust pole. Kui firma seda pakub, jääb see enamasti 10-12, mõnikord 20 tööpäeva kanti – sõltuvalt osariigist, ettevõttest ja inimese tööstaažist. Hulk väikeettevõtteid ei pruugi tasulist puhkust üldse pakkuda.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...