Võlgades hertsog teenis pärast  surma muumiana võlgu tagasi

Vene tsaari belglasest sõjanõunik jäi Tallinnas prassides kõigile nii palju võlgu, et elanikud keeldusid teda matmast. Hertsogi võlad suurenesid isegi siis, sest keegi ei maksnud surnukeha eest Niguliste kirikule hoiutasu.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Võlgades hertsog teenis pärast surma muumiana võlgu tagasi

Ivo Karlep

Vene tsaari belglasest sõjanõunik jäi Tallinnas prassides kõigile nii palju võlgu, et elanikud keeldusid teda matmast. Hertsogi võlad suurenesid isegi siis, sest keegi ei maksnud surnukeha eest Niguliste kirikule hoiutasu.

Põhjasõja alguses kutsus Venemaa imperaator Peeter I endale Euroopast sõjanõunikke. Üks neist oli vanast Belgia hertsogisuguvõsast pärit Charles de Croy, kes oli juba noorena armeeteenistusse asunud ja teinud karjääri mitmel pool Euroopas. Kui Peeter I hakkas 1700. aastal Narvat piirama, ei oodanud ta vist, et Rootsi kuningas Karl XII nii kiiresti Narvale appi jõuab.

Tsaar määras hertsog de Croy oma vägede juhatajaks ja ülendas ta feldmarssaliks. Umbkeelse kindralfeldmarssali asumine vägede etteotsa viis Vene sõdurite moraali alla. Vastne väejuht olevat suhtunud vaenlasesse ükskõikselt ja üleolevalt. Kuigi rootslased polnud enam kaugel, ei soovinud Croy oma lõunauinakut segada lasta. Ta olevat vaid muretult lesides oma telgist hõiganud: "Las tulla, me lööme need koerad malakatega surnuks."


Lõbus sõjavangi elu Tallinnas


Nõnda juhtuski, et noore kuninga Karl XII juhitud Rootsi armee võitis kolm korda suuremaid Vene vägesid. Rootslased kaotasid lahingus vaid 667 meest, Vene poolel hukkus seevastu ligikaudu 10 000 sõdurit ehk ligi neljandik kogu armeest. Umbes 12 000 venelast langes vangi, nende seas kogu Vene kõrgem väejuhatus ühes kümne kindraliga. Muu sõjasaagi kõrval said rootslased oma valdusesse ka venelaste 32 000 rubla suuruse sõjakassa ning 177 suurtükki koos mortiiride ja haubitsatega. Kaotuse põhjuseks peetigi võimsa lumetormi kõrval tsaari sõjajõududes valitsevat segadust.


Kaotusele järgnenud päeval ehk 21. novembril 1700 sisenes kuningas Karl XII pidulikult Narva, kus linna elanikud teda tervitasid kui päästjat. Peeti tänujumalateenistusi. Isegi Stockholmis korraldati 1701. aasta veebruaris Narva võidu puhul suur pidu koos ilutulestikuga. Võit Narva all andis kuningale enesekindlust ja innustas teda sõda jätkama.


Vangi langenud Vene kõrged armeeohvitserid toodi Tallinna, kus nad vabastati ausõna peale vangist ning jäeti Tallinna kindluse komandandi sümboolse valve alla. Vangidele tagastati mõõgad ja nad võisid linnas vabalt ringi liikuda. Hertsog de Croy pühendus Tallinnas täielikult elumõnude nautimisele. Täringumängude ja ohtra veinitarbimise tõttu hakati teda linnas ka lustivennaks hüüdma. Hertsog armastas ülikutele ja võhivõõrastele jooke välja teha, kostitades prantsuse punaveiniga isegi turumehi. Purjuspäi sõlmis ta kihlvedusid ja tundis nende võitmisest lapselikku rõõmu. Prassiv elu oli väga kulukas ning hertsogil tuli üha uusi võlgu võtta. Talle kui aadlikule ja kõrgele armeeohvitserile enamasti ka anti raha.


Peagi saabus Rootsist korraldus kõik Tallinnas vangis viibivad armeeohvitserid Stockholmi üle viia. Murelikud võlausaldajad eesotsas Suure Gildi oldermanni Sturmiga pöördusid Rootsi võimude poole palvega jätta hertsog Tallinnasse võlavangi, kuni ta laenud tagasi maksab. Näis, et ka hertsog ise ei soovinud Tallinna lõbusast elust sugugi loobuda, vaid olevat teatanud: "Jään Revalisse, mind ei vii siit keegi." Võlausaldajad jäid aga hätta, kui hertsog 52 aasta vanuselt ootamatult suri. Lüübeki õiguse tavasid järgides otsustasid lahked laenujagajad takistada lahkunu matmist seni, kuni sugulased ja sõbrad viimase võlad on tagasi maksnud. Siis aga selgus, et keegi lähedastest ei tundnud hertsogi ja tema hiigelvõlgade maksmise vastu huvi.


Teenis raha alles pärast surma


Hertsogit ei maetudki, vaid ta asetati kirstus kirikukeldrisse ja lihtsalt unustati sinna. Niguliste kogudus aga pidas lahkunu hoiupäevade üle täpset arvestust, lootes tema hoidmise eest võimudelt kunagi raha tagasi saada. 57 aastat hiljem tehti kiriku arveraamatusse võlgniku kohta järgmise sissekande: "Püha Nikolause kirikule kuulub hertsog de Croylt, kes 1702. aasta 23. jaanuaril üherublase hoiutasu eest kirikusse hoiule võeti, 2964 rubla, sest 1702. aastast kuni 1759. aastani teeb 57 aastat ehk 2964 nädalat. Reservatsiooniga eeloleva (aasta) ja veel pikema (aja) hoiutasule. Arnold Dehn. Rae soovil on arve antud üle sekretärihärra Fresesele, kes selle peab toimetama kindralkubernerile. Tallinnas 23. jaanuaril 1759." 117 aastat pärast hertsogi surma täheldati midagi müstilist, mida teadus ei suutnud seletada. Hertsogi keha lebas Niguliste kiriku keldris lagunemata kujul, olles seletamatul kombel mumifitseerunud. Sellist imelugu tulid uudistama nii Toompea ülikud, asehaldur Poorten abikaasaga, vaimulikud, armeeohvitserid, kaupmehed kui ka lihtrahvas. Kokkutulnud õpetlaste ja arstide nõukogu oli hämmelduses, kuid mingi seletus ju tuli juhtunule leida. Siis öeldigi, et hertsog oli säilinud lagunemata tänu kiriku ehituskivide vahel kasutatud sideainele, mis sisaldas salpeetrit. Rahvasuus aga arvati mumifitseerumise põhjuseks rohket alkoholi, mida hertsog Charles de Croy oli oma eluajal ohtralt pruukinud. Kuna tegu oli ikkagi feldmarssali ja vägede ülemjuhatajaga, andis Baltimaade kindralkuberner markii Filippo Paulucci korralduse hertsogi muumiat näitama hakata. 1819. aastal pandigi katafalgile asetatud ja klaaskirstuga kaetud hertsogi maised säilmed Niguliste Roseni kabelis välja kõigile imetlemiseks. Kirstul seisid sõnad: "Kuninglikku verd de Croy hertsog, kuulsaks saanud niihästi oma vägitegude hiilguse kui ka nende mitmekesisusega..."


Riided linnamuuseumis


Muumiast sai pea 80 aastaks Bernt Notke "Surmatantsu" kõrval Niguliste hindamatu vaatamisväärsus, millest ei läinud mööda ükski reisikiri ega Tallinna tutvustus. Roseni kabeli vaatamisväärsusega tutvumiseks oli ette nähtud sissepääsuraha. Kirik teenis selle vaatamisväärsusega päris hästi, aga kas ka kõigi võlausaldajate järeltulijad võlad tagasi said, on enam kui kahtlane.

Kaasaegsete sõnul olevat Niguliste kiriku köster muumiat näidates endale jootraha teeninud, keerates külaliste nõudmisel mumifitseerunud hertsogit kirstus otsekui puunotti. Legendi kohaselt kuulis Niguliste kiriku organist Kitty Rutz koraale harjutades ühel pilkasel sügisööl kirikus lohisevaid samme ning nägi endale lähenevat surnud hertsogit. Tegu ei olnud siiski rahutu hertsogi vaimuga, vaid hoopis köstriga, kes hertsogit seljas ahju äärde käärkambrisse tassis, sest Roseni kabel oli hakanud tugeva vihmasaju tõttu vett läbi laskma. 1870. aastal otsustas Baltimaade kindralkuberner ilmselt keisrikojast tulnud nõudmise peale "korralageduse" lõpetada ning võlgniku maha matta. Surnud ohvitseri eksponeerimine katafalgil näis riivavat Vene armee au ja väärikust.


Protokoll nägi kindralfeldmarssali aukraadiga isiku matusteks ette suuri auavaldusi tsaariperekonna, kaardiväe ja diplomaatilise korpuse kohalolekul, seetõttu saabus Tallinnasse tsaari resolutsioon de Croy kui Vene armee häbiplekk vaikselt maha matta. Hertsogi säilmete vaikne sängitamine Clodti kabeli all asuvasse sügavasse krüpti korraldati alles 1879. aastal. Pärast fotograafia leiutamist tehti mumifitseerunud hertsogist 1896. aastal esimene ülesvõte. On ka teada, et mitmed kaasaegsed kunstnikud jäädvustasid hertsogi säilmeid. Sadakond aastat hiljem, 1978. aastal toimunud arheoloogiliste kaevamise lõppedes, maeti paljunäinud hertsog veel kord ümber, seekord Niguliste kiriku peasissekäigust vasakule, ja haud kaeti plaadiga. Betoonist valatud kirstus leidis hertsog lõpuks ometi hauarahu. Tema sametist suririided, lagunenud tammekirstu baroksed kaunistused ning ingli pea ja tiibadega kaunistatud kullatud kirstukäepidemed asuvad nüüd Tallinna linnamuuseumi kogudes.



Lõbusast hetsog de Croyst jutustas ajaloolane Kalmar Ulm.

Laadimine...Laadimine...