VÕLTSABIELUD: Noori naisi meelitatakse välismaale sünnitusmasinaks ja orjaks

"Kena naist on vaja laste sünnitamiseks või tööorjaks, rohkem pole teda tarvis," kirjeldas Eluliini ekspert Eda Mölder inimkaubanduse karmi reaalsust. Noori Eesti tüdrukuid meelitatakse välismaale abielluma, et neid seal lihtsalt ära kasutada.

Pilt: Scanpix
Krimi Eesti

VÕLTSABIELUD: Noori naisi meelitatakse välismaale sünnitusmasinaks ja orjaks

Meelis Piller

"Kena naist on vaja laste sünnitamiseks või tööorjaks, rohkem pole teda tarvis," kirjeldas Eluliini ekspert Eda Mölder inimkaubanduse karmi reaalsust. Noori Eesti tüdrukuid meelitatakse välismaale abielluma, et neid seal lihtsalt ära kasutada.

Mõni aeg tagasi jõudis MTÜ Eluliin töötajateni kummaline juhtum, mis puudutas noort Eesti naisterahvast, kes elas Türgis oma teada õndsas abielus. Siis aga aegus tema viisa ja seda ei pikendatud. "Inimene on illegaalselt Türgis," ütles inimkaubanduse ohvritega tegeleva MTÜ Eluliini ekspert Eda Mölder. "Suhtest on sündinud ka kaks last, ema aga deporteeriti sissesõidukeeluga kümneks aastaks ja lapsed jäid Türki. Nende isal polnud enam mingisugust huvi naisega kohtuda."


Eestis selgus ootamatult, et ametlikku abielu ei olnudki sõlmitud, kuigi naine oli veendunud, et seda tehti. Türgi seaduste mõttes ei olnud ta lastele mitte keegi.


Selles juhtumis ei selgunudki, kuidas on juriidiliselt võimalik, et illegaalne ema sünnitab n-ö legaalsed lapsed. Türgi sotsiaaltöötajate sõnul pole selline asi seaduslikult võimalik. Mölder aga arvab, et seadus võib ju olla ilus, aga tõlgendamine võib tugevalt erineda sellest, mis paberil kirjas.


"See on omaette suur teema, et kena naist on vaja ainult laste sünnitamiseks," ütles Mölder, kelle sõnul kuuleb sedalaadi juhtumitest tihti näiteks Hiina kohta, kuna seal on suur meeste ülekaal. Vaesematest riikidest tuuakse naised, nad sünnitavad lapsed ja seejärel pole neid enam tarvis, sest tegelikku suhet ega armastust ei ole.


Aastaid tagasi viidi Eestist üks noor neiu sunniviisiliselt Türki abielluma. "Hirmutada võib ju ka," nentis Mölder. "Ja kui sa kardad, kui sul on reaalne hirm, siis sa oled nõus igale asjale alla kirjutama. Siis on ka väga keeruline ära tulla."


Organiseeritud kuritegevuse valdkondadest on Eestis üks riiklikest prioriteetidest nüüdisaegse orjanduse ehk inimkaubanduse vastu võitlemine. Inimkaubandus hõlmab endas tööjõu ärakasutamist, inimeste seksuaalset ekspluateerimist ja elundikaubandust, aga ka fiktiivsete abieludega seotud petuskeeme. Nõukogude ajal oli fiktiivabielu omamoodi pääsetee karmist režiimist vabasse läänemaailma, taastatud Eesti Vabariigi algusaegadel aga klassikaline viis, mille abil pääseda vaesunud riigist kõikide võimaluste maale Ameerika Ühendriikidesse või rikkasse Kanadasse. Tänapäeval võib abielu välismaalasega kujuneda üheks noore naise või ka mehe orjastamise viisiks.


Tööorjus viis noore naise infarktini


Eriti sageli on Eesti neiud sattunud hätta Itaalia meestega. Mölder tõi näiteks ühe juhtumi, kus noor naine leidis enda teada Itaaliast suure armastuse, kuid tegelikult rööviti talt sisuliselt vabadus.


"Pruut pandi hommikul kuuest kaheteistkümneni õhtul n-ö pere heaks perele kuuluvas kohvikusse töötama, kuni 26-aastane inimene sai ületöötamise tõttu infarkti," rääkis Mölder. Kui naine Eestisse tuli, siis talle tagasipiletit enam ei ostetud, ning selgus, et pere oli leidnud juba uue "kihlatu".


"See oli tööorjuse skeem läbi kihluse, läbi suhte," täpsustas Mölder. Itaalia tööinspektsioon kontrollis seda kohvikut väga põhjalikult, sest selle kohta oli tööorjuse kahtlusi. Pererahvas aga leppis omavahel kokku, et kui inspektorid tulevad, siis naine helistab koju ja mõni pereliige tuleb ise tööle, et töövahetused jms klapiks. "Ka tüdrukul ei löönud pilt selgeks enne, kui sai Eestis  aru, et nüüd on uus kihlatu."
Tavaliselt räägitakse fiktiivabielust sellisel juhul, kui tehakse tehing – kaks inimest lepivad kokku, et neil ei ole mitte mingisugust suhet, aga üks annab teisele juurdepääsu kodakondsusele või elamisloale. Vahel liigutatakse rahasid edasi-tagasi, keegi maksab kellelegi. "Aga enamikul juhtudel unustatakse ära selline lihtne asi, et abielu on tegelikult juriidiline tehing," lausus Mölder, kelle sõnul ei tunne Eesti inimene võõras riigis abielludes ju kohalikku seadusandlust ega tea, millega nõustub ning millised kohustused tekivad abielulepingule alla kirjutades.
Kõige keerulisem on see, et kui Eestis ollakse harjutud lihtsalt lahutama ja lihtsalt abielluma – kõik käib kiiresti –, siis teistes riikides see nii lihtne ei ole, seal oled sa võib-olla kolm-neli aastat juriidiliselt teise inimesega seotud.  


Tüdrukud loodavad sageli, et abielu on võimalik n-ö salajas hoida, eriti kui on saanud selle eest rahasumma. Paraku on abielu juriidiline tehing, millega kaasnevad kohustused. "Seda ei tea kunagi, mis kohustusi see kaasa toob," nentis Mölder. "Võlad, kellegi ülalpidamiskohustus. Lisaks see, et perekonnad võivad ühineda." Mölder tõi näiteks, et inimene on Eestisse tagasi tulnud, aga tema abikaasa muutub näiteks invaliidiks ja tuleb samuti Eestisse, teda peab hakkama üleval pidama. Sarnane juhtum on Eluliini praktikast läbi käinud. Fiktiivabielus olev naine invaliidistus autoõnnetuse tagajärjel, inimene on juriidiliselt teisega seotud ning sisuliselt võib juhtuda, et ei õnnestugi lahku minna.


Aastaid tagasi olid ka näiteks juhtumid, kus noortele tüdrukutele pakuti tööd Küprosel, Kreeka saartel ja mujal hotellides. Aga kui nad hotelli tööle läksid, siis selgus, et seda tööd ei ole. Tüdrukutele tehti pakkumine, et nad saavad siiski natuke raha, peavad selleks aga abielluma. Lugu lõppes sellega, et need, kes tahtsid pärast lahku minna, pidid maksma lahkumineku eest.


"Kui keegi teeb ettepaneku, et abiellume ja ma tahaks saada kodakondsust, siis see ei ole hea tehing," rõhutas Mölder. "Ja mis on praegu võib-olla kõige olulisem, endised Nõukogude Liidu vabariigid – see postsovjetlik ruum –, nemad ka ei oma juurdepääsu Euroopa Liidule, aga tahaksid seal elada. Aserbaidžaan, Kasahstan, Venemaa – seal on väga hea vene keele oskusega inimesed ning nende meelest on väga normaalne leida Eestist vene keeles rääkiv inimene ja öelda, et meil on suhe ja armastus ja et võiksime fiktiivabielu sõlmida."


Katoliiklikul maal keeruline lahutada


Fiktiivabielu on fiktiivne siis, kui mõlemad teavad, et see on fiktiivne. Küll aga tuleb ette juhtumeid, kus kerge vaimupuudega inimene on seotud fiktiivabieluga, kuid ta ei hammusta ise läbi, et seal tegelikult pole suhet. "Me armastame ja meil algab  suurepärane kooselu," kirjeldas Mölder võimalikku olukorda. "Aga seda naist või meest ei ole tegelikult vaja ja teda ei taheta ka ülal pidada, nii et  siis tahetakse temast lahti saada – võib juhtuda, et seal on vägivald, sunnitöö ja muud asjad ning inimene on n-ö peresisese probleemi ohver."
On väga suur tõenäosus, et kui keegi internetis ütleb kirja teel ja pildi järgi, et meil on suur armastus ja abiellume, siis ei pruugi see päris nii olla.


Palju selliseid juhtumeid tegelikult esineb, seda ei tea keegi. Mölderi sõnul on tõenäoliselt väga palju juhtumeid ka Iirimaa suunal ja muudes katoliiklikes riikides, kus lahutusprotsess on väga keeruline ning inimestele antakse kolm aastat järelemõtlemisaega. Inimkaubandust puudutavat statistikat selles osas paraku ei eksisteeri. "50 pakkumist aastas on päris kindlasti," mainis Mölder. "Meie organisatsiooni on jõudnud fiktiivabielud teiste probleemide kaudu – inimestel on võlgadega probleem, laenudega, elamiskohaga... "


Kus lahutada ja kuidas?


Kui inimene on läinud välismaale abielluma ja tal on muudetud residentsus ehk ta on võetud teise riigi kodanikuks, siis tekib tal tagasi tulles probleem. Ta ei ole enam Eesti riigi elanik ega saa siin sotsiaaltoetust ega pensionit, ka peab ta  taastama kõik oma dokumendid, registrid jms.  On olnud ka juhus, kus puudega inimesel, kes läks abielluma teise riiki, oli vaja võtta teatud ravimeid. Kui ta aga Eestisse tagasi saadeti, selgus, et ta ei saa siin ei ravimeid, sotsiaalpinda ega toetusi.


Sõlmitud fiktiivabielu tuleks kiiresti lahutada. Küsimus on, kas seda tuleb teha teises riigis. Ja kui, siis millised on seal reeglid, kas tuleb leida juriidiline esindaja, kes aitab lahutusdokumente korda ajada ja hagisid kirjutada?


"Vaimupuudega venekeelne inimene Eesti maapiirkonnast ei oska hollandi keeles Hollandi kohtus lahutushagi sisse anda," nentis  Mölder. Väga tähtis on see, et inimesel oleks abielutunnistus, kust on näha, kus ta on abiellunud. Selle järgi saab aru, mis seaduse alusel ta on abiellunud ning kuidas toimub lahkuminek. Sageli eeldab lahkuminek seda, et kohtusse peab tulema ka teine pool. Mölderi sõnul teine pool enamikul juhtudel seda aga ei tee.


Eluliinil oli kunagi juhtum, kus Eestis elav puudega neiu sõitis abiellumiseks Hispaaniasse ja tema n-ö boyfriend elas tegelikult Taanis. "See oli taktikaline käik," selgitas Möder. "Tulemus oli see, et noor neiu ei teadnud, mis linnas ta üldse abiellus. Ja ta ei teadnud ka, kas see inimene, kellega ta abiellus, oligi see, kellega ta pidi abielluma."


Kuidas selline asi võimalik on? Väga lihtsalt, dokumendid on võõras keeles. Lisaks on riike, kus ei kasutata ladina tähestikku – dokumendid võivad olla kreeka- või araabiakeelsed. Nii ei pruugi ohver aru saada, mis dokumendile ta üldse alla kirjutab.


Kui inimene soovib välisriigis abielluda, peab ta võtma perekonnaseisuametist dokumendi, et ei ole abielus. Aga kui inimene on abiellunud välisriigis, siis see tuleb teada anda Eestis. Viimane jäetakse aga enamasti tegemata.


Fiktiivabielus ei ole planeeritud lapsi, aga Eesti perekonnaseadus ütleb, et isegi teises riigis fiktiivselt abielus olles Eestis elades oma tegeliku kaaslasega saadud laps on ametlikult fiktiivabielupartneri laps.


"Aga kui on tarvis lapsele õige isa käest elatist saada?" küsis Mölder. Seaduse järgi tuleb seda küsida fiktiivabielu partneri käest. "Fiktiivabielud kõlavad päris hästi lühikest aega, aga mõne aja pärast tekivad väga keerulised juriidilised probleemid. Ühel hetkel pead sa katsuma lahku minna ja see lahkuminek võib osutuda kallimaks kui see summa, mis sa abiellumise eest saad."


Kui reeglina peab lahutus toimuma selle riigi seaduste järgi, kus sõlmiti abielu, on olnud ka juhtumeid, kus lahutusprotsess algatati Eestis. "See on tohtu paberite täitmine ja kunagi ei tea, millega lugu võib lõppeda," mainis Mölder.


Alguses pakutakse abielu eest päris soliidseid summasid. Pärast  tehakse igakuiselt väikseid ülekandeid. "See nagu näitab, et meil on perekond ja tegemist on toetamisega," rääkis Mölder. "Aga nii kui abielu on sõlmitud, raha tavaliselt enam ei saadeta."


Fiktiivabielu on väga kehv tehing


Lahkumineku kulud on suured: tuleb maksta riigilõivu, mõnel pool palgata advokaat, kellele on vaja maksta, sageli peab minema ise kohtusse, see tähendab kulutusi lennupiletile ja ööbimisele. "Tulemus on see, et ühel hetkel maksad sa peale," nentis Mölder.
Eluliini klientuurist käib aastas läbi 4-5 fiktiivabielu ohvrit. Kunagi oli neil ka spetsiaalselt rahastatud fiktiivabieludele suunatud projekt – selle raames oli aastas 26 juhtumit.


Tõenäoliselt on pahatahtlike fiktiivabielude osa langenud, ja Mölderi sõnul on see konsulaartöötajate hea töö tulemus. Abiellumissoove kontrollitakse põhjalikult – kui inimene läheb konsuli juurde abiellumistõendit võtma, siis ta vestleb ka konsuliga.


Inimkaubanduse elemendiga juhtumeid on olnud aegade jooksul palju. Aga tänu sellele, et Eestis on töövõimalused paranenud ja palgad tõusnud, ei kipu meie inimesed enam raha eest abielluma või minema  n-ö hea palgaga teenindavale tööle, kus tegelikult ei teenita rohkem kui Eestis.


"Oleme näinud selliseid töölepinguid hotellide ja baaridega, kus pakkumist ja kulusid läbi arvutades nagu ei teenigi midagi. Inimese palk tuleb ainult jootrahast," rääkis Mölder. "Ja kui siis tehakse ettepanek, et sa võid veel raha saada, on inimene aldis seda juttu kuulama. Me räägime haavatavuse kontseptsioonist – majanduslik, sotsiaalne, ka kultuuriline."


Eestis on soorollid ja peremuster teatud viisil välja kujunenud, aga Egiptuses või Türgis on peremudel hoopis midagi muud. Astudes abiellu, tundmata kohalikku kultuuri ja seadusandlust, on see väga suur risk.


Fiktiivabielud on siiski vaid väike osa kogu inimkaubanduse sektorist. Kõige suurem osa on seksuaalne ekspluateerimine.


Eesti on pärast iseseisvumist olnud inimkaubanduse lähteriik ja transiitriik, kuid elatustaseme paranedes on meist järk-järgult kujunemas ka sihtriik.


"Kui vaatame nõuandeliinile laekunud kõnesid, kus inimesed on sattunud ekspluateerivatesse tingimustesse – alati ei registreerita seda inimkaubanduse kuriteoks – siis on see number aastas umbes 500 kõnet," ütles justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunik Anu Leps. "Registreeritud inimkaubanduse kuritegusid oli eelmisel aastal neli, aasta varem kümme. Selle numbri järgi ei ole probleem üüratu, kuid kuna tegemist on peitkuriteoga, siis on neid tegelikult kindlasti rohkem. Ja sedalaadi isikuvastase kuriteo puhul on ka üks juhtum liiast."
Kui vaadata inimkaubandusega seotud kuritegusid, siis Eestis on neid praegu 50 ringis, mullu registreeriti aga pea sada kuritegu.


Mõned aastad tagasi uuris EMOR inimkaubanduse teadlikkust tööalase ekspluateerimise ja prostitutsiooni kohta. "Selle uuringu järgi võib öelda, et mõisteti, millised on tööalase ärakasutamise ja inimkaubanduse olukorrad, kuid inimesed ei näinud endal suurt seost selle olukorraga," nentis Leps. "Ja kui uuriti, kas nad teavad, kust leida abi ja toetust, siis seda teadmist oli vähevõitu."

 

 

 

Kust leida abi?


• Kohalikul omavalitsusel on kohustus aidata inimesi, kes on nende elanike registris. Kui inimene pole enam registris, tekib küsimus, mida pakub ohvri endise elukoha kohalik omavalitsus. Tallinna linn on pakkunud Eluliini klientidele kodutute öömaja ja supikööki. "Need on kiired teenused, et inimene ei oleks tänaval ja tal oleks süüa," nentis Mölder.


• Kui juhtumil on inimkaubanduse tunnused, siis on võimalik saada abi sotsiaalkindlustusameti kaudu ehk riigi käest. Sellist abi saab kuni 60 päeva – inimene saab olla varjupaigas ning tema vajadused kaetakse. Selle 60 päeva jooksul tuleb leida olukorrale lahendus, näiteks leida kusagil sissekirjutus.


• Maapiirkondade kohalikud omavalitsused on siiani inimestele vastu tulnud ja aidanud ka neid, kes on piirkonnast – eriti kui inimesel elab samas kandis sugulasi ja tal on, kuhu integreeruda.


• Keerulisem on aga Tallinna linnaga. "Lennujaam on Tallinna linnas," nentis Mölder. "Kõik hädalised, kes teistest riikidest naasvad, on Tallinnas, aga linnal ei pruugi nendega mingit seost olla."


• Kui tegemist on inimkaubanduse kahtlusega, siis on igas riigis  mõni organisatsioon, mis saab abistada ning võtab kontakti Eesti abiorganisatsioonidega. Nii ei panda inimest enne lennukile, kui on selge, kuhu ta läheb.

Inimkaubanduse ohvrite nõustamine:


- teisipäeval kella 12-16 tel 655 6140


- muul ajal tel 551 5491


Inimkaubanduse ohvrite ja prostitutsiooni kaasatute nõustamine


Tallinn,  ATOLL keskus


E, K, R kl 15-19, T, N kl 12-16 tel 655 6140


Jõhvi AVA keskus


E kl 11-16 tel 775 1893


Tartu Toome keskus


N kl 11-16 tel 631 4600

Laadimine...Laadimine...