Võmmist sokikuduja: Savisaar kandku tervenemiseks kitsevillast tooteid

"Kitsevill, jänesevill ja koeravill – need on nii head ja pehmed ning neid tooteid kandes tuleb tervis nagu mühinal. Soovitan Tallinna linnapeale kiireks taastumiseks kanda sooja kitsevillast vesti ja pehmeid jänese-ning koeravillatooteid," ütles endine narkovõmm, praegune Ida prefektuuri abipolitseinik ning kuulsa Eesti kirjaniku Kalju Kanguri sugulane, Vladislav Kangur (42).  

Pilt: Albert Truuväärt

Võmmist sokikuduja: Savisaar kandku tervenemiseks kitsevillast tooteid

Ragne Jõerand

"Kitsevill, jänesevill ja koeravill – need on nii head ja pehmed ning neid tooteid kandes tuleb tervis nagu mühinal. Soovitan Tallinna linnapeale kiireks taastumiseks kanda sooja kitsevillast vesti ja pehmeid jänese-ning koeravillatooteid," ütles endine narkovõmm, praegune Ida prefektuuri abipolitseinik ning kuulsa Eesti kirjaniku Kalju Kanguri sugulane, Vladislav Kangur (42).  

Pehme jänesekarvades kootud müts peas, tumedad prillid ninal istub Vlad Kangur Nõmme turu väravas ja laseb sukavarrastel usinasti käia. Mees ja koob – juba see on haruldus, kuid et tegemist on kunagi Venemaal vingeid narkoparuneid "istuma" pannud mehega, ei oskaks isegi elavama fantaasiaga inimene ette kujutada.

Vaatepilt kuduvast mehest on nii omanäoline, et  tõmbab ka kõige tagasihoidlikuma eestlase tähelepanu. "Öeldaks, et eestlased on tõsised inimesed – mina nii ei arva, sest niipea, kui nad näevad mind sukavarrastega klõbistamas naistele sooje aluspükse, on neil suud kõrvuni." 

Ema pistis vardad kätte

Vlad tuli Venemaalt Eestisse elama neli aastat tagasi ja elab praegu Narvas. Kuna tema isa ja vanaisa olid eestlased, siis otsustas mees pärast politseiameti maha panemist ja lahutust koos oma emaga Eestisse elama tulla. Tänaseks on ta täieõiguslik Eesti kodanik ja loonud siin emaga kahasse kudumisfirma Knitters OÜ.

"Ma pole harjunud käed rüpes istuma ja kuna minu juristiharidusega polnud Eestis tööd leida, tegi ema ettepaneku, et õppigu ma tema käest kudumine ära. No ja nii ta siis läkski. Parem ikka, kui kuskil õues labidaga vehkida,"  räägib Vlad, kuidas temast ilmselt Eesti ainus "sukavarda mees" sai.

Vladi suuri käsi vaadates on kohe raske uskuda, et need sõrmed saavad osavalt hakkama sukavarraste hoidmisega ja nende alt imekaunite ja pehmete naturaalsest villast toodete "välja võlumisega".

"Isegi karud pannakse mootorrattaga sõitma, mis see siis ära pole üks mees kuduma panna. Esimene asi, mille tegin, oli koerakarvadest radikuliidivöö – see on tänuväärt asi autojuhtidele, ehitajatele ja kõigile teistele, kes peavad külmas ja niiskes töötama. Naised on vaimustuses minu kootud soojadest aluspükstest, näiteks lasteaiakasvatajad, kes peavad talvel tunde lastega õues olema. Nad ju jäävad haigeks, kui teksade all on vaid sünteetilised püksikud. Ikka soe pesu peab selja olema," teab Vlad.

Ostab toorainet koertejuuksurist

Kuna Vlad koob ainult naturaalsest villast tooteid, sest need on tervisesõbralikud ja aitavad ravida nii mõndagi kroonilist haigust, on tal pidevalt  vaja täiendada oma toorainevarusid.

"Endal mul koera pole, sest tiheda töötamise tõttu pole mul aega looma eest hoolitseda. Mina ostan koerakarvad koerajuuksurist, kust tuleb kvaliteetne kraam. Inimesed, kes seal oma lemmikutega käivad, on koeri hästi toitnud ja neile vitamiine andnud, seega on koerte karv terve, pehme, läikiv ja siidine. Ja just sellised tulevad ka minu tehtud koeravillast tooted," nendib Vlad.

Kuna Eestis pole pidamisel karvaküülikuid ja karvakitsi, siis selle tooraine peab mees sisse ostma Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Poolast. "Nii, nagu on olemas erinevat tüüpi koerad, on olemas ka erinevat tüüpi küülikud ja kitsed – ühed lihaks ja teised villaks," selgitab Vlad, miks ta Eesti kitsi ega küülikuid käpikuteks ei saa kududa.

Adrenaliinilaksu saab sõdides 

Kuuldes, et Vlad on ligi 20 aastat oma elust töötanud Venemaal organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise rühmas ja tema viimaseks suurimaks saavutuseks selles liinis jäi kuulsa Tuula mustlasest narkoparuni "sitsima panemine", siis on raske uskuda, et sellise adrenaliinilaksu all elama harjunud mees saaks elusolemise tunde kätte vaid sukavarraste klõbistamisest.

"Hiljuti käisin sõjas ja oli tõsine lahing," kommenteerib Vlad küsimust ja hakkab oma sõnade kinnituseks nutitelefonist tõendusmaterjali otsima. "Mind sai näha 6. juunil Tallinna Vanalinna päevadel, kus ma aitasin Peeter I rootslastega sõdida. Meil on Narvas sõja-ajaloo klubi, kellega käime üle Eesti ajaloolistel üritustel esinemas. Mina olen Peeter I kahurimees," räägib Vlad ning näitab lisaks uhket pilti hiljuti Soomes toimunud ajaloopäevast, kus Narva mehed Põhjasõda mängisid ja Vlad ise uhkes vormis kahurist kuule teele vuhistas.

Politseiniku vaist aitab äris

Vlad tunnistab, et kuigi ta pragu on politseitööga seotud vaid väga vähe ja käib aega-ajalt Ida-Prefektuuris abipolitseinikuna ametis, ei lähe see amet inimesel päriselt verest kunagi välja.

"Pole olemas sellist nimetust nagu "endine politseinik". See amet jääb sinuga alatiseks. Mul on selline energiaväli, et minu läheduses 50 m raadiuses ei taha küll keegi näiteks kotti varastada. Ma lihtsalt tajun ära, millisega inimesega on tegemist. Ega siis muidu saadetud alati mind mustlastega arveid klaarima. Paljud kartsid ju mustlaste poolset needust ja kaetamist, aga mul toona noore, hulljulge ja vallalise mehena polnud midagi kaotada ja nii saadetigi jälle Kangur mustlasparuniga arveid klaarima," meenutab Vlad vanu aegu.

Vladi käsitsikootud asjad on tervislikud, nende tooraine hinnaline ja valmiminegi võtab aega. "Ühe radikuliidivöö koon valmis päevaga, aga suuremate asjade puhul võtan kevadel tellimused ette, siis terve suve ketran ja koon ning talvel annan inimestele tooted üle."

"Tuleb keegi ja küsib näiteks, et kui palju maksab müts? Ma vastan: 50 eurot. Siis küsitakse, et kas kaardiga saab maksta ja kui kuulevad, et ei saa, siis ütlevad, et läheme võtame automaadist raha välja. No, häbenevad inimesed öelda, et liiga kallis tundub neile kaup. Tegelikult pole sellest ju miskit hullu, kui ei saa endale nii kallist mütsi lubada. Nad ju ei tea, et olen endine võmm ja 90% juhtudest saan ma inimesele silma vaadates öelda, kas inimene räägib tõtt või valetab.

Kui inimene valetab, siis tuleb mõelda, miks ta valetab. Mõni selleks, et endast parem mulje jätta, teine selleks, et kasu saada, ja kolmas häbeneb tõtt rääkida. Need asja on nagu on. Mulle on oluline, et teen midagi ise oma kätega ja toon sellega inimestele tervist!"

Laadimine...Laadimine...