JUHTKIRI: Reidi tee kui meid siduv lõng

Lõpuks on ta valmis: see peaaegu juba müütiliseks muutunud "Põhjaväil", mille tähtsusest on väsimuseni räägitud juba ajast, mil langes raudne eesriie Nõukogude Liidu merepiiri eest.

Pilt: Dmitri Povilaitis

JUHTKIRI: Reidi tee kui meid siduv lõng

Virkko Lepassalu

Lõpuks on ta valmis: see peaaegu juba müütiliseks muutunud "Põhjaväil", mille tähtsusest on väsimuseni räägitud juba ajast, mil langes raudne eesriie Nõukogude Liidu merepiiri eest.

Olulised olevat just need teod, mis muudavad elu paremaks võimalikult paljudel. Õige pea avatakse ilmselt kõige enam kirgi kütnud rajatis Tallinna lähemas ajaloos: Reidi tee.

Põhiliselt on Reidi tee kriitikud ette heitnud, et see soodustavat autostumist ehk tegemist olevat kingitusega kõige paremal järjel seltskonnale ehk autoomanikele. Kuid see on pealiskaudne lähenemine. Ja mitte ainult sellepärast, et Reidi tee on rajatud väga jalutajasõbralikult rohelisena. Seal leiduvad jalgrattateed ja promenaad, korda tehtud alal leidub mänguväljakuid jpm. Oluline on siiski meenutada, et juba taasiseseisvuse alguses, mil sõiduautot omas vaid umbes iga kümnes ja ummikud paistsid alles silmapiiril, nägid linnaplaneerijad kesklinna kui Põhja-Tallinna ja Lasnamäed teineteisest tõhusalt isoleerivat sõlmekohta. Reidi tee mõte seisnes juba siis – tol ajal küll vaid visioonina – mitte kingituse tegemises autoomanikele, vaid Põhja-Tallinna ja Lasnamäe ning Pirita tõhusamas sidumises. Nõnda, et inimesed ei peaks ühest linna otsast teise sõites südalinnas vaevlema.

Seega seisnes Reidi tee peamine mõte siis ja seisab ka nüüd linnaosade sidumises. Loomulikult saadi juba aastakümneid tagasi aru, et lasnamäelane sooviks käia vahel Kalamajas või Pelgulinnas poes või kohvikus, ja vastupidi. Mõistagi võidab kohe avatavast Reidi teest muuhulgas kõikvõimalik ettevõtlus. Nõnda nagu ikka, kui inimesed pääsevad paremini liikuma. Ainuüksi sadama ja lähiala areng toob piirkonda 5000 uut elanikku ja kindlasti palju uusi ärisid. Tallinn paneb muide Reidi teel käiku uue bussiliini nr 66: marsruudil Priisle-Pelguranna.

Aastate edenedes, kui ühtlasi järjest rohkem sadamast tulevaid raskeveokeid Kadriorgu hakkas kurnama, sai selgeks, et tegu vajab tegemist. Reidi teega võidavad muuhulgas terve Kadrioru asumi elanikud, kelle eluaseme igas mõttes väärtus tõuseb väiksema müra ja autosaastuse arvelt.

Ilmselt tuleb tänulik olla rohelistele ja teistele kriitikutele. Nad on aidanud hoida tee projekteerijatel ja tellijatel ehk linnavalitsusel mõtte ärksa. Seejuures on kõikide, nii tee-ehituse praegusel kujul kriitikute kui pooldajate vahel valitsenud üksmeel: Russalkast sadama poole laiutav apokalüptiline tühermaa tuleb linlaste kasuks rakendada. Vaieldud on vaid, millisel kujul. Nii mastaapsed ja ajaloolised ehitused on paratamatult kompromissid kompromiss.

Alles loetud nädalad tagasi leidis üle-euroopaline, Eesti teadlaste osalusega ja paljusid pealinnu käsitlev uuring, et Tallinna tuleb arendada suunas, et ta ei segregeeruks. Ehk siis et linnas ei süveneks omaette ruumid omaette askeldavate kogukondadega – nii jõukate kui vaesemate hulgas – kel pole justnagu asja teistesse linnaosadesse.

Juhuslikult nägi see uuring ilmavalgust täiesti õigel ajal. See näitab veel kord, et vajame Reidi teed kui siduvat lõnga.

Laadimine...Laadimine...