Lähemal ajal on transpordiametil kavas paigaldada 108 uut ootepaviljoni.
Tänavune talv on kujunenud lumetuks, aga toonud endaga kaasa tugevad vihmasajud ning tormid. Pidevad sajud ja kõva tuul rikuvad kõigi tallinlaste tuju, kõige rohkem siiski neil, kes on sunnitud iga päev kasutama ühistransporti. Asi on selles, et osa ootepaviljone pole kohandatud niisuguseks kliimamuutuseks ega kaitse seetõttu looduse stiihia eest – nende küljepaneelid on kas liiga väikesed või puuduvad üldse, katused aga on liiga kitsad. Reeglina on ka istepingid alati märjad ning paviljonides lõõtsub tuul.
Linlaste kaebuste arv, mis puudutavad Tallinna ühissõidukite peatusi, on sel talvel mitu korda kasvanud. Sagedased vihmad ja pidev tuul on tõepoolest muutnud bussi või trammi ootamise äärmiselt ebamugavaks. Eriti puudutab see neid liine, mille puhul võib peatuses veedetud aeg ulatuda veerand tunnini. Tuule kiirus ulatus sel talvel aga vahel 10-30 meetrini sekundis, sundides tallinlasi end kubujussi moodi riidesse panema ja ikkagi lõdisema.
Pisut üle 1000 peatuse
Tallinnas on pisut üle tuhande bussipeatuse. Juba nende kontrollimine, rääkimata siis tänapäevasest teenindamisest ja remontimisest, nõuab palju raha ja ka inimtööjõudu. Abilinnapea Andrei Novikovi sõnul muudab olukorra veelgi keerulisemaks tõsiasi, et eri tüüpi paviljonid kuuluvad üheaegselt kolme linnaameti vastutusalasse.
“Natuke vähem kui pooled kõigist paviljonidest, millel on reklaamid, on ettevõtlusameti hallata,” selgitas ta. “Neid hooldab ja ka remondib eraettevõte. Üldiselt on selline süsteem linnale kasulik. Valgustus on neil paviljonidel reeglina väga nüüdisaegne, sest reklaamid peavad ju olema nähtavad.”
Reklaami eest ootekoda korda
Kui eraettevõte sõlmib linnaga lepingu paigutamaks reklaamplakateid nö kuumades paikades asuvatesse peatustesse, võtab sama ettevõte enda peale ka kõik paviljoni soetamise ja hooldamise kulud. Kui bussipeatustel on ka küljepaneelid, mis aitavad linlastel natukenegi varju leida tuulte ja vihma eest, siis paljudel trammiootepaviljonidel need küljed puuduvad.
Kitsas ohutussaareke kuskil tee keskel ei võimalda rajada trammipeatustesse piisavalt kaitsvaid paviljone – vastasel juhul poleks nende ümbruses üldse kõndimisruumi. Nii et talvel, eriti nii erakorralisel nagu tänavu, tuleb sõitjatel leppida mõningate ebamugavustega.
Ruumipuudusel ei saa mõnusamaks muuta umbes 30 paviljoni, samas 74 peatust ei vajagi ootepaviljoni – need on kas lõpp-peatused, kus kõik maha lähevad, või kohad, kus inimestel pole vaja pikemalt oodata.
Suur osa ootepaviljone on linna transpordiameti vastutusalas ja nende osas saab linn Novikovi sõnul operatiivselt elanike kaebustele reageerida. Peamine probleem on siingi linnamaa vähesus.
“Vahel õnnestub meil territooriumi omanikuga kokkuleppele saada, aga iga hetk võib maa valdaja ümber mõelda, kuna tahab ise seda maad kasutada, ja siis tuleb ootepaviljon jälle teisaldada või väiksemaks muuta,” selgitas ta. “Kuid me püüame siiski elanikele vastu tulla.”
Kaubanduskeskused on tublid peremehed
Peale selle vastutas veel paar aastat tagasi sõidukite ootekohtade eest kommunaalamet. Seda siis juhul, kui paviljonid pandi paika mingi suurema linnaehitusliku projekti raames, näiteks Reidi teed ehitades.
Linna ja erakapitali koostöö kulgeb edukalt näiteks suurte kaubanduskeskuste territooriumil, kas või Viru keskuses, aga ka lennujaamas. Iga kaubanduskeskus on esmajärjekorras huvitatud oma atraktiivsuse suurendamisest, sealhulgas transpordi infrastruktuuri arendamisest, see sunnibki neid väga vastutustundlikult suhtuma peatuste disaini ja ühistranspordi peatuste mugavusse.
“Ma ei ütle, et süsteem on segane, aga seda oleks saanud mõistagi teha rohkem loogiliseks, tsentraliseeritumaks. Linnal on selle küsimuse arutamine plaanis, aga kohe seda teha ei saa. Linnaosad on ka eri aegadel sõlminud eraomanikega paviljonide hooldamise lepinguid. Nende kohustuste koondamist ei saa hakata tegema varem, kui lepingute tähtajad on möödunud,” selgitas Novikov.
