EESTI PEIDAB ENDAS RIKKUSI: Meie maapõues võib leiduda kulda, hõbedat ja miljoneid tonne rauda

"Põlevkivi maa-alune kaevandamine pole efektiivne, me kasutame eilse päeva tehnoloogiat," räägib riigi vastloodud geoloogiateenistuse direktor Alvar Soesoo. "Keegi ei tea, kuidas täpselt kaevandamise kahjusid kokku arvutada. Kaevandamise piiriks on aastas määratud 20 miljonit tonni, kuid see pole reaalselt arvutatud, vaid kokkuleppeline number."

Pilt: Scanpix

EESTI PEIDAB ENDAS RIKKUSI: Meie maapõues võib leiduda kulda, hõbedat ja miljoneid tonne rauda

Ivo Karlep

"Põlevkivi maa-alune kaevandamine pole efektiivne, me kasutame eilse päeva tehnoloogiat," räägib riigi vastloodud geoloogiateenistuse direktor Alvar Soesoo. "Keegi ei tea, kuidas täpselt kaevandamise kahjusid kokku arvutada. Kaevandamise piiriks on aastas määratud 20 miljonit tonni, kuid see pole reaalselt arvutatud, vaid kokkuleppeline number."

Tänavu tööd alustanud riigi geoloogiateenistuse juhiks sai hiljuti pikka aega TTÜ geoloogia instituuti juhtinud Alvar Soesoo ning uue teenistuse 50 kohal töötab muljetavaldav hulk doktoreid või doktorikraadi kaitsvaid inimesi. Geoloogiateenistust juhib kaheksaliikmeline nõukogu, kuhu kuuluvad ministeeriumide, teadlaste ja tööandjate esindajad. "Meie saame olla objektiivsed ja anda maavarade seisundile neutraalseid hinnanguid, mis ei sõltu kellegi huvist raha teenida," ütles direktor. "Riigiasutus ei hakka kunagi ise kaevandama, meil pole ärihuve."


Miks oli vaja luua veel üks uus riigiasutus, kas senistest ei piisa?


Uut asutust on vaja, et riigi otsustajatel oleks erapooletu ja objektiivne pilt selle kohta, mida kõike meie maapõues leidub ning kuidas oleks mõistlik seda rikkust kasutada. Varem oli olemas Eesti geoloogiakeskus, kes tegeles samuti maapõue uurimisega, aga see oli äriühing ning sõltus tellijatest. Nüüd on tegu riigiasutusega, kus uuritakse täiesti erapooletult meie maavarasid ja antakse riigile nõu maapõue mõistlikuks kasutamiseks. Hakkame tegema valitsusele ja riigiasutustele konkreetseid ettepanekuid nii maapõue uurimise kui ka selle kasutamise parandamiseks. Kuna me oleme riigiasutus, siis pole meil ka ärihuve. Saame olla objektiivsed ja anda neutraalseid hinnanguid, mis ei sõltu kellegi huvist raha  teenida. Saame anda riigile pädevat infot. Samuti jätkame seni pooleli olevat Eesti geoloogilist kaar-distamist. Paneme kogu info internetti, et igaüks saaks seda vaadata. Lisaks jätkame seire tegemist rannikualal ja seismoloogilist seiret.


Kas meil polegi siis täielikku ülevaadet, mida meie maapõu sisaldab?


Nagu teada, tehti viimased suuremad maapõue uuringud nõukogude ajal. Kohati oli informatsioon, mis nende uuringutega saadi, adekvaatne, aga kohati jättis soovida. Teised Euroopa maad on oma maapõue uurinud juba märksa tänapäevasemate meetoditega, mis on andnud neile ka palju täpsemaid tulemusi. Esimese hooga oleks meil vaja lihtsalt hinnata seda andmestikku, mis on eelnevate uuringute käigus saadud. See puudutab siis ligi 40 sõjajärgset aastat. Aga vahepeal, enam kui paarikümne aasta jooksul pole üldse maapõue tõsisemalt uuritud. Kui see andmestik nüüd ära hinnata, siis tekivad ka ideed, mida on vaja juurde uurida ja mis andmed on meie jaoks juba piisavad.


Igasugused taolised uuringud on muutnud rahva ärevaks, et nüüd kohe hakatakse midagi kaevandama. On neil hirmudel   alust?


Meie tegevuse puhul pole küll vaja hirmu tunda. Erafirmad teevad uuringuid muidugi üksnes ärilistest huvidest lähtuvalt. Nii oli ka meie eelkäija geoloogiakeskusega. Kui mingit maavara äri huvides uuritakse, siis peab selle ju ka kasutusele võtma. Riik on nüüd jõudnud arusaamisele, et ta võiks ise neid uuringuid teha, ja kui uuringute tellijaks ja maksjaks on riik, siis pole automaatset kohustust see maavara kohe välja kaevata. Sellest tulenebki meie neutraalsus. Ja kui leitakse, et mõnel maavaral on piisav lisandväärtus ning selle ammutamise tehnoloogia ei riku keskkonda, siis anname selle kohta oma hinnangu. Pärast saab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium teha kaalutletud otsuse, kas mõnda maavara peaks hakkama ammutama või ei.


Te olete öelnud, et Eesti maavarade kaevandamine on ajast maha jäänud. Kas see pole liiga karm hinnang?


Kogu meie kaevandamispoliitika on ilmselgelt ajast maha jäänud. 2017. aastal sõnastas riigikogu Eesti maapõue poliitika põhialused aastani 2050. Selles dokumendis on kirjeldatud kõik, mida riik peaks tegema maapõue väärtustamiseks. Kui seda analüüsida ja võrrelda muu Euroopaga, siis paistabki silma, et meie tegutsemine oma maapõue kallal on praegu Euroopast maas. Me oleme ehk olnud liiga arad, et mõelda, kuidas meie tuleviku maavaradega peaks ümber käima. Väga palju on ka olnud meedias hirmujutte  sellest, et kui mõnda maavara uuritakse, siis minnakse seda kohe ka kaevandama. Tahaks loota, et meie asutuse loomine võtab inimestelt selle hirmu ära. Riigiasutus ei hakka kunagi ise kaevandama!


Kas võib öelda, et vananenud tehnoloogia raiskab asjatult meie kõigi väärtuslikke loodusressursse?


Me teame, et näiteks põlevkivi maa-alune kaevandamine pole efektiivne. Õige oleks ikkagi võtta ühest kohast kaevandades välja nii palju maavara kui võimalik ja pärast seda siis likvideerida loodusele tehtud kahju nii palju kui võimalik. Meil jääb 30 protsenti või isegi rohkem põlevkivi pärast kaevandamist ikka maa alla. Sama võiks öelda ükskõik missuguse teise maavara nii suure kao puhul. See näitabki, et me kasutame eilse päeva tehnoloogiat. Meie teenistus ei hakka kindlasti andma eksperthinnanguid tehnoloogiate alal, kuid see ei tähenda, et meie spetsialistid ei viiks end kurssi maailmas kasutatavate eesrindlike tehnoloogiatega. See võimaldab meil ka kaevandamise perspektiivi hinnates anda riigile kätte sihi, millises suunas vaadata tehnoloogia kasutamisel. Sellega me hakkame kindlasti tegelema.


Muide, ka karjäärides kaevandamise puhul annaks senisest palju rohkem mitmete maavarade ammutamisel kokku hoida. Kui on väike kruusaauk ja see tehakse tühjaks, siis seal pole ehk võimalik märkimisväärselt efektiivsust tõsta, aga kui räägime suurtest kruusakarjääridest, siis tänapäeval on juba olemas meetmed,  millega saab täidet efektiivsemalt kätte saada ning kaevandamise järel seda ala paremini maastikku sobitada, kui seda seni tehtud on.


Kas võib selguda isegi see, et me peaksime näiteks põlevkivi mõneks ajaks rahule jätma, loobuma tema põletamisest ja ootama paremaid rakendusi?


Maailmas on juba tehnoloogiaid, mis võimaldaksid ka näiteks põlevkivi kaevandamise kaod miinimumini viia ehk siis praegu maa alla jääva kolmandiku sealt kätte saada, aga Eestis neid ei kasutata. See on niinimetatud tagasitäitmise meetod. Ma ise imestan, et meil pole ette võetud midagi, et vähendada seda maa alla jäävat suurt põlevkivihulka. Aga ju siis arvatakse, et see muudab kaevandamise nii kalliks, et seda ei taheta teha.


Põlevkivi põletamine on samas tohutult edasi arenenud, kui võrdleme näiteks 25 aasta taguse ajaga. Meie rõõmuks on see lausa kordades keskkonnasõbralikumaks muutunud. Nii et asi pole isegi põletamises endas, vaid rohkem kaevandamises. Tuleb hakata uusi tehnoloogiaid kasutama, ja see peab olema kaevandajale majanduslikult tasuv.


Kahjuks pole olemas metoodikat, mis võtaks kokku kaevandmiste kogu kahju. Kas nii on üldse võimalik rakendada ettevõtetele mingeid õiglasi kaevandamistasusid?


Me analüüsime kindlasti ka olemasolevat seadusandlust. Saastetasud ja ka maavarade kasutamise tasud põhinevad ikkagi enamasti majanduspoliitilistel otsustel. Põlevkivi arengukava ütleb, et kaevandamise piiriks aastas on 20 miljonit tonni. Aga see pole reaalselt arvutatud, vaid kokkuleppeline number. Ma kardan, et me ei hakka kunagi neid kaevandamise kahjusid täpselt teadma. Kuidas hinnata rahaga moraalset ja esteetilist kahju? Mina küll ei oska seda öelda. Aga see ei tähenda, et me ei peaks seda teemat detailide kaupa arutama. Ja siis ehk on võimalik leida ka maksimaalselt põhjendatud rahalised numbrid ühe või teise maavara kasutamiseks. Ma ei näe kaevandustasudel praegu mingit seost väljavõetud tonnidega. Need ei sunni säästvalt maavaradesse suhtuma.


Ettevõtted ei hakka uuele tehnoloogiale raha kulutama, kui see toob kahjumit. Äkki on selles osas vaja suurendada riigi abi?


Minu meelest on riik päris palju neid tehnoloogia loomise uuringuid toetanud. Kui ma veel TTÜ-s töötasin, siis kuulsin, kui palju neid uuringuid seal kogu aeg tehti. Aga siin oleks vaja mingit kõvemat ja kokkuvõtlikumat sõna, et see resultaat ka tuleks. Tehnoloogia uuringuid oleks tarvis koordineerida ja koondada need ühte kohta. Oleks vaja sellist ühtset arusaama, et keskenduda raiskamise lõpetamisele. Riik võiks seda tegevust rohkem koordineerida, ja hea oleks, kui sel tegevusel oleks üks tellija – ma mõtlen nende tehnoloogiate väljatöötamist. Peaksime liikuma ühes suunas.


Kas fosforiiti hakatakse kunagi uuesti kaevandama? Kas on tehnoloogiad, mis aitaksid vähendada loodusele tekitatavat kahju fosforiidi kaevandamise puhul?


Ma ei tahaks kohvipaksu pealt ennustada, kas näiteks kümne aasta pärast fosforiiti kaevandama hakatakse. Meie teenistuse üks ülesanne saab kindlasti olema ka vaadata üle fosforiidi kohta teada olev vana nõukaaegne andmestik. Peab ka tegema uusi analüüse, sest meie fosforiidis ei ole fosfor ainukeseks kasulikuks ühendiks. Seal on ka päris palju haruldasi muldmetalle, mida Euroopa Liidus napib ja mis on kuulutatud Euroopas kriitiliseks toormeks. See on asi, mida polegi veel eriti uuritud. On küll üksikuid analüüse tehtud, aga ei midagi rohkem. Looduskahjude hindamisel tuleks jätta emotsioonid sinnapaika. Praegu lõpetab Tartu Ülikool üht KIK-i projekti, millega olen ise ka seotud. Tegemisel on teadusel põhinev põhjavee mudel Virumaa kohta. See haarab ühekorraga kõiki veesooni ja veelademeid ja selle põhjal saab luua virtuaalse näidiskaevanduse ning hakata modelleerima neid olukordi, et näha, mis kaevandamise puhul põhjaveega juhtub. Oleme alustanud teadusel rajanevate analüüsimeetodite väljaarendamist, mis annaksid objektiivse tulemuse selle kohta, mis kaevandamisel saama hakkab. Projekt lõpeb tänavu kevadel, seejärel ilmselt õnnestub laiendada mudelit kogu Eestile. See on üks võimalus teada saada, kuidas ennetada võimalikke kahjusid, mis kaevandamisega kaasas käivad. Taoliste mudelitega on palju lihtsam ja kordades odavam ümber käia, kui luua kuhugi näidiskaevandus ja vaadata, mis siis saama hakkab. Ma loodan, et Eesti riik ei ole enam selles arenguetapis, kus tehakse näidiskaevandusi, et selgitada, mis hakkab juhtuma. Me oleme võimelised arvutitega palju asju ära tegema.


Seega ei saa välistada, et fosforiidi kaevandamine kunagi ikka algab?


Nagu öeldakse, ära kunagi ütle: ei iial. Kuid me peame silmas pidama, et fosforiidi puhul on mängus mitmeid tegureid. Üks neist on ka see, milliseks kujuneb fosforiidi hind maailmaturul. Ka maailma poliitiline olukord hakkab oma rolli mängima. Kui Maroko fosfor mingil põhjusel ära langeb, siis peab ikkagi kusagilt fosforit saama. Suurt rolli mängib ka see, mis suunas hakkab arenema Euroopa Liidu majandus. Kui kolme aasta pärast leitakse, et Eesti fosforiit on kaevandatav, siis see veel ei tähenda, et meil viie aasta pärast juba mingit kaevandust projekteerima  hakatakse. Ma kujutan ette, et umbes kümme aastat võib olla see piir, mis kulub positiivsest kaevandamise otsusest esimese kaevandatud fosforiiditonnini. Need asjad ei käi just väga kiiresti.


Kuna sellised arendused võtavad üsna kaua aega ja keskkonnanormid muutuvad kogu aeg karmimaks, peab  tehnoloogia hüppeliselt edasi arenema, või siis ei saa lihtsalt kaevandada. Muid variante siin ei olegi.


Seoses suure kiirraudtee Rail Balticu ehitamisega on muutunud aktuaalseks liiva ja kruusa kaevandamine. Millist kahju võib tuua nende maavarade enneolematult suur kaevandamine?


Ma ei ütleks, et tänapäevane lubjakivi, pae või kruusa ja liiva kaevandamine, mis toimub kõikide meil kehtivate normatiivide järgi, tekitaks loodusele otsest kahju. Oleneb muidugi ka karjääri suurusest. Kusagil võib tekkida kohalik veeprobleem ja muidugi müra kaevanduse töötamise tõttu.


Kui kuhugi linna äärde ehitatakse suur kaubanduskeskus, siis saavad need, kes enne nautisid vaikust, veel hullema müra kaela kui karjääri lähedal elavad inimesed. Ostukeskuste puhul ei ütle aga keegi, et on tehtud kahju.


RB puhul on parem, kui me suudame ise oma materjaliga selle projekti lõpule viia. Kõige hullem oleks see, kui hakkame Leedust või Lätist ka liiva ja lubjakivi sisse ostma. Iga välja viidud euro meie riiki ei ju toeta. Ma ei ütleks, et liiva, paekivi, kruusa ja lubjakivi kaevandamine kujutaks endast tänapäeval keskkonnaohtu. Ta võib küll teatud ajal tekitada mõnedele inimestele ebamugavust, aga pikemas vaates ei juhtu midagi.


Eestit on pikka aega peetud maavaradevaeseks maaks. Kas see vastab tõele?


Jõhvi kandis on väga märkimisväärne rauamaagi leiukoht. See asub muidugi sügaval. Et seda maaki kätte saada, tuleb minna üle 200 meetri maa alla. Aga kui jälle hinnata Skandinaavia mõõdupuuga, siis seal on üle kilomeetri sügavused kaevandused, kus ma kohtasin isegi naistöötajaid. Need töötingimused ei paistnudki olema ekstreemsed.


Aga me ei tea veel, kui palju seda rauda meil seal on. Uued uuringud peavad seda näitama. Nii palju võib öelda, et see kogus ulatub kindlasti sadadesse miljonitesse tonnidesse. Mõne prognoosi järgi isegi üle miljardi tonni. Varsti me tähistame saja  aasta möödumist sellest, kui see rauamaak avastati. See oli pisut pärast Eesti iseseisvaks kuulutamist. Seal võib olla mitmeid polümetalle kulla ja hõbedani välja. Kui meie leiukoht on analoogne Rootsi asuva Bergslageni omaga, siis võime öelda, et seal leidub tõepoolest kulda. Bergslageni leiukoha ammutamine pani, muide, Rootsi praegusele tugevale majandusele kõva aluse. Aga nagu ma ütlesin, vajab see kõik uurimist. Praegu on tegemist teadusliku oletusega.


Aga kuidas on uraaniga? Seda pidavat Ida-Virumaal paras hulk leiduma…


Uraan seostub ühe musta kildaga, mida nõukaajal nimetati diktüoneemaks. Sellest Sillamäe kandis leiduvast musta kilda uraanist tehti ka esimene Nõukogude tuumapomm. Mustas kildas on ka teisi tänapäeval väga kõrgelt hinnatud metalle, nagu vanaadium ja molübdeen. Need on turul suhteliselt kõrges hinnas. Musta kilda peab uurima, et välja selgitada, mil viisil oleks võimalik neid väärtuslikke metalle sealt kätte saada. Rootsis on samuti toodetud sellisest mustast kildast kunagi tonnide viisi uraani. Aga praegu on probleem selles, et pole piisavalt head tehnoloogiat, mis lubaks seda toota nii, et see oleks piisavalt keskkonnale ohutu ja samas majanduslikult tulus. Rootsis nimetatakse seda musta kilda alukildaks ehk alumiiniumikildaks. Neil inimestel, kes oskavad ja tahavad uusi tehnoloogiaid juurutada, on uurimist küllaltki palju.


Tihti öeldakse, et Eestis pole maavarasid, aga sellega ei saa nõustuda. Eesti on maavarade poolest rikas maa.


Mitmed Aafrika riigid on muidugi pidanud kibedalt kahetsema, et nende maapõu on olnud maavarade poolest rikas. Seal on ikka suurte kasumite kõrval olnud vaesus. Aga Eestis, tänu jumalale,  niisugune poliitika tänapäeval enam läbi ei lähe. Võime oma maavarasid julgelt uurida ning teha kindlaks, kas neid tasub kaevandada ja kuidas neid saab vääristada. Ei ole ju mõtet midagi toota, kui see ei too kasumit ega rikasta meie ühiskonda terviklikult.

Laadimine...Laadimine...