JAAK UIBU: Looduselt kõike lõputult nõudev ja pillav elustiil tuleb huligaansusena hukka mõista

Lapsi paneksid loodust ja tööd armastama kooliaiad ja -pargid, põnevaid tegevusi pakkuvad ja alati avatud töökojad linnaosades ning linnaloomad ja -linnud.

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt

JAAK UIBU: Looduselt kõike lõputult nõudev ja pillav elustiil tuleb huligaansusena hukka mõista

Jaak Uibu

Lapsi paneksid loodust ja tööd armastama kooliaiad ja -pargid, põnevaid tegevusi pakkuvad ja alati avatud töökojad linnaosades ning linnaloomad ja -linnud.

Paarikümne iseseisvusaasta järel seisab Eesti oma riigiehituses tõsiste rahvastikuprobleemide ees: sündimuse langus, väljaränne, maaelu hääbumine. Lõputult reformitakse haridust, tervishoidu ja sisejulgeolekut, mis langetab nende taset ja inimeste turvatunnet.  Kõik see kinnitab vajadust arengumudeli järgi, mis arvestaks aastatuhandete kogemust elu hoidmisel Eestimaal ja ei lähtuks vaid soovunelmatest, kuidas ratsa rikkaks saada ja küllust nautida.


Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi koostamine kümme aastat tagasi sillutas teed niisuguse arengumudeli juurde. Loodus, töö ja perekond/kodu leidsid kindla koha selle struktuuris. Hiljem täiendas Rein Einasto mudelit vaimsuse mõistega ja arengumudel sai järgmise sõnastuse: "Eesti vajab edasikestmiseks hea tervise, algatusvõime, omaniku- ja peremehementaliteediga tööoskajaid inimesi, kes väärtustavad perekonda ja austavad oma maad.  Niisuguseid inimesi ei kujune piisavalt sotsiaaldarvinismile, individualismile ja hedonismile rajanevas eduühiskonnas. Eesti tulevikuvanker peab olema nelja rattaga. Ja ratasteks on töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus. See kokkukuuluvus (ühtsus!) on meid toonud läbi aastasadade tänasesse. Kui üks ratas on puudu, aitab see kaasa isiku või kogukonna asotsialiseerumisele. Nende mõistete ühtsuses kasvanud ja elanud inimpõlved on meid toonud siiani läbi aastatuhandete ja taganud Eesti  jätkusuutlikkuse. Vankri liikumapanevaks jõuks ehk hobuste paarisrakendiks  on vastastikuse abi ja konkurentsi ühtsus. Vanker koos liikumapaneva jõuga ongi eestluse elujõud."


Vähene töö toob pahed


Eriti oluline eelnevast loetelust on töö. Lapse töö on algul mäng. Kui elutarkused omandatakse vanemate tööd jäljendades ja mängides, siis kujuneb kergesti terviklik maailmakäsitlus. Paraku näeb vaid tühine osa lastest tänapäeval vanemaid töös, millega on juba tekkinud lõhe loomulikus kasvatuses ja vankriratas on hakanud loperdama. Töö on muutunud laste jaoks linnakeskkonnas defitsiidiks, kuna tööd ei ole kusagil anda. Heal juhul kompenseerib seda kool. Loodus- ja töökeskkonna defitsiit linnas viib kokkuvõttes rohketele tänavapahedele. Pikk õppeperiood, mis langeb kokku kasvuperioodiga, aitab noort inimest kehalisest tööst võõrduda ja ta ei saagi enam kehalist koormust, mida keha vajab. Spordiväljakud ei asenda kehalist tööd.


Kahtlemata on liikumine Euroopa Roheline Pealinn, mille eestvedajaks on suuresti olnud Jüri Ratas, oluline. Maaroheline Tallinn lähtub laste ja elanike töisest vajadusest. Uku Masing on öelnud, et lastel ei tohiks olla vaba aega, see tuleks täita tööharjumuste kujundamisega. Ülo Vooglaid on tabavalt öelnud: "Rääkimine lapse tööst, kui laps ei saa tööd teha, on tühi loba."  Kui mingi harjumuse kujundamine jääb lapsepõlves teostamata, on seda defitsiiti hiljem väga raske taastada. Ürgsete sidemete katkemine viib teiste sidemete katkemisele. Ärme unustame, et 19. sajandi gravüüridel on linnamüüri taga kapsapeenrad.


Elu linnas nagu maal


Just töö kaudu omandavad lapsed nii vajalikke oskuseid kui ka psühholoogilist ettevalmistust tulevaseks perekonnaeluks. Heaks näiteks on isa Paveli töökoda, kus toodetakse paberit vana meetodi järgi, mis tagab selliselt valmistatud paberi kestvuse sajanditeks. Tore oleks, kui linnaosades oleksid aasta ringi tegutsevad töökojad lastele. Juba 2010. aastal rääkisin Tallinna tervisenõukogus Maarohelise Tallinna ehk MARTA kontseptsioonist. Selle sisu on traditsioonilise maalise elulaadi hoidmine ja elustamine linnas. Küllap on liiga palju tahta linnas täiesti maalist elulaadi ja Roosikrantsi tänava äärsete muinaspõldude taaskasutamist. Seepärast oleks mõistlik käsitleda maalist elulaadi üksikosade kaupa ja vaadata nende võimalikku, aga ka hädavajalikku tagasitoomist tänapäeva urbanistlikku keskkonda.


Tööarmastust ja looduselähedust aitaksid lastes lisaks linnaosade töökodadele hoida koduaiandus, kooliaed, koolitöökojad, mis oleksid kasutamiseks avatud läbi aasta, koolimets ja koolipark, tänavahaljastuse ja loodusparkide hooldamine, rannaelustiku elustamine linna piires, noorsoojuhtide koolitus ja rakendamine maarohelise linna suunal, maarohelise linna kontseptsiooni arvestamine linnaplaneerimisel, koduloomad ja linnalinnud ning ohutustehnika ja esmaabi töises tegevuses.


Ega maalise elulaadi komponendid pole ju linnast kunagi päris kadunud, näiteks koduaiandus ja koduloomad on üldlevinud. Nõmme sündis maarohelisena von Glehni teenena ja linnaks saades tagati rohelisus maksuvabade elamukruntidega 3000 m2 suuruses. Me vajaksime veel pikemat nimekirja võimalustest elanike endi ja linnavõimude tarvis, et elustada maalist elulaadi juba valmis ehitatud või ehitatavas linnaosas.


Perekond on viimastel aastakümnetel sattunud poliitika ja meedia löögi alla. Seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivaid perekonna uusi vorme, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, kes esimese eluvajadusena rõhutavad seksi, elu on neile nagu lõputu koerapulm. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist. Aga laps vajab kasvamiseks ema ja isa, ka vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme poolikutest peredest võrsumas paraku enam hälbelise käitumisega noori. Kui lapse sotsiaalse arengu sfääris jääb mingi kriitiline staadium vahele, võib kujuneda bioloogilise defektiga võrreldav arenguhäire.  Kodu hõlmab nii looduslikku kui ka inimese enda loodud keskkonda, korter ei ole veel kodu. "Rahvuse kodu on isamaa," kirjutas Ea Jansen. "Perekond ja kodu on aidanud hoida eestlaste rahvusliku ja kultuurilise identiteedi järjepidevust," rõhutab  Ingrid Rüütel.


Inimene on looduse osa


Ettevaatlikkusega tuleb käsitleda üldise permanentse progressi ideed. Juba papa Jannsen hoiatas: "Maailma läheb küll targemaks, aga kas ka paremaks, on hoopis iseküsimus." Inimene on looduse osa. Seda triviaalset tõde tikume pidevalt unustama, kui on tegemist linnade kasvuga või majanduslike huvidega. Maailm on läbimas ühiskonna arengus gigantismi staadiumi, kus maakera taluvus on pandud proovile. Tööstusliku revolutsiooni ja linnastumisega kaasnevate saavutuste mõjul on kujunenud mõtteviis, et tee inimese heaoluni kulgeb läbi looduskeskkonna kasutamise. Pillavat elustiili tuleb hukka mõista kui huligaansust. Oleme tunnistajaks, kuidas inimkond muudab keskkonda juba mõnekümne aastaga, ent inimese pärilikkus  on jäänud praktiliselt muutmatuks ega suuda kohaneda keskkonnamuutustega. Urbaniseerumisega kaasnev kaugenemine loodusest ja looduslähedasest elulaadist mõjutab negatiivselt nii üksikisikute kui  rahva tervist, toob kaasa kehalise koormuse defitsiidi, mõjutab elukesksete väärtuste omaksvõttu ja demograafilist käitumist.

Laadimine...Laadimine...