LOOMAAED 80: Tulevases troopikamajas lendavad linnud vabalt ringi nagu koduses džunglis

"Mul endal on kodus lõvi- ja hundipoeg kasvanud, isegi loepardipoeg on sirgunud," rääkis loomaaia teenekaim talitaja Anne Saluneem, kuidas vanas loomaaias polnud ka väikestele loomabeebidele titetuba olemas. 

Pilt: Scanpix

LOOMAAED 80: Tulevases troopikamajas lendavad linnud vabalt ringi nagu koduses džunglis (1)

Juuli Nemvalts

"Mul endal on kodus lõvi- ja hundipoeg kasvanud, isegi loepardipoeg on sirgunud," rääkis loomaaia teenekaim talitaja Anne Saluneem, kuidas vanas loomaaias polnud ka väikestele loomabeebidele titetuba olemas. 

Tallinna loomaaed tähistab tänavu oma 80. sünnipäeva, Anne Saluneem on loomaaiaga seotud olnud 55 aastat. Ta alustas tööd loomadega juba 14-aastaselt, enne seda käis veel koolivaheaegadel abitöödel. "Ega vanasti õpetust ei olnud ja ohutusest ei teavitatud. Lihtsalt hakkasid tööd tegema ja oskusteave tuli töö jooksul," rääkis Saluneem, kes noore tüdrukuna hakkas kohe suurte kiskjate hooldajaks. Tema hoolduse all olid lõvid, tiigrid, karud ja ilvesed. "Nüüd on meil narkoositamise võimalused, lendsüstlad ja püstolid. Vanasti tuli isegi kiskjaid käsitsi püüda, näiteks kahvaga – see oli väga raske. Eks vanaema kodus kõige rohkem muretses," meenutas naine. Ükskord nägi memm unes, et loom vigastab tüdruku silma. Paar päeva hiljem tõmbaski noor puumapoeg kogemata Anne silmalau ülevalt nii katki, et tüdrukul tuli isegi arsti juurde õmblema minna.

Loomaaia endine direktor Mati Kaal jäi enda sõnul sinna tööle neljakümne kaheksaks aastaks seetõttu, et tal oli kiiks sees. Palju värvikaid mälestusi jääb Kaalul just loomaaia eelmisesse asupaika, mis oli Lasnamäe veeru all vastu Kadrioru parki. Seal ei olnud ruumides keskkütet, osa loomi elas ahjuküttega ja muist lausa ilma kütteta majakestes. "Kui neis kütteta hoonetes olid lõunamaa loomad, siis tuli sõnnik talveks sisse jätta. Sõnnik oli see, mis sooja andis," muheles Kaal "Õnneks olid tol ajal ka lumerikkad talved, nii et ajasime lume vastu seina kuni katuseräästani, et ruumid sooja peaks. Nii suutsid loomad kevadeni vastu pidada."

Tänapäeval loomalapsi ära ei korjata

Vanas loomaaias polnud ka väikestele loomabeebidele titetuba ja nii tuli talitajatel väikesed loomaaia asukad isegi enda koju viia. "Mul endal on kodus lõvi- ja hundipoeg kasvanud, isegi loepardipoeg sirgunud," rääkis Saluneem. "Kui mul endal oli laps väike ja lastearst koju tuli, küsis ta ikka juba ukse pealt, et kes teil täna voodi all on. Nad juba teadsid, et keegi võib mul kodus olla".

Kaal meenutas juhtumit, kus taksikoer imetas hunti. "Lõpuks oli hunt nii suur, et taks oli tema pea suurune, aga hunt tegi kõik mida taks tahtis, sest ema ütles ja nii tuli teha," rääkis ta.

Saluneem rääkis loo, kuidas tiigriema ei saanud poegade kasvatamisega hakkama ja kolmest pojast kaks surid, ellu jäi tiigritüdruk Britta. "Ta tuli ema juurest ära võtta, elas meie juures ja me kõik hakkasime teda kantseldama ja nunnutama. Käisin Brittaga ikka jalutamas, panin talle õhtuti, kui loomaaias oli vähe külastajaid, koerarihma kaela ja saime niimoodi kenasti hakkama, kuni ta suuremaks kasvades avastas, et loomaaias elavad ka kitsed."

Tol ammusel ajal ei arvestatud looma bioloogiliste vajadustega, pojad võeti väga ruttu ema juurest ära ja saadeti teistesse loomaaedadesse laiali. Nii sattusid loomalapsed ka Tallinna loomaaeda. Stressi tõttu ei tahtnud nad alguses isegi süüa. "Siis tuli neid ikka enda juurde võtta ja nende emade eest kantseldada," selgitas Saluneem. "Kuna sel ajal olid puurid väikesed ja loomadele ebamugavad, võtsin lumeleopardi poja Urri endale sülle. Ta istus mul hiljem õla peal ning käis minuga igal pool kaasas. Käisin temaga lindude rohemajas ja ta sai seal joosta. Niikaua käisin, kui jaksasin teda veel kantseldada, hiljem läks ta juba puuri."

Nüüd on olukord loomaaias palju parem. "Praegu teame loomadest rohkem, näiteks kiskjal loomal on lapsed kuni poolteist aastat ema juures ja me ei võta neid enne ära," rääkis talitaja. "Me tahamegi, et loomad oleksid oma keskkonnas, sest kui loom harjub väga inimesega ära, siis on tal oma liigikaaslaste hulgas palju raskem."

Loomaaia praegune direktor Tiit Maran on seisnud troopilise vihmametsa väljapaneku loomise eest. Esmane eelarve on viis miljonit aga ehitus võib kallimaks veidi kujuneda. Selle raha eest tuleb hoone ligi 2400 ruutmeetril, sellest üle 900 ruutmeetrit kinnist läbipaistva katusega hoonet, kus inimesed saavad läbida vihmametsa. "Eelkõige tulevad sinna linnud, samas tahaks sinna ühe lendkoera saada, et lihtsalt peegeldada inimestele troopilise vihmametsaga seotut," rääkis Maran. "Päris paljud loomad liiguvad seal siiski vabalt ringi. Meid käis neis küsimustes USA-st nõustamas zoodisainer, mis on lausa omaette eriala. Tema aitas meil kontseptsiooni paika panna." Troopikamajja tulevad paar keskmise suurusega imetajat ning arvukalt linde, terraariumisse ka selgrootud ja konnad.

Lisaks tuleb troopikamajja toitlustuskoht, kust avaneb läbi klaaside vaade troopilisele vihmametsale. "Iseäranis talvel peaks see olema väga nauditav vaatepilt," lausus Maran. "Septembri alguseks peaks selguma ehitushanke tulemused. Kui kõik läheb hästi, võib ehitus valmis saada aastaks 2022. Sinna külge peaks tulema ka Tiigriorg, mis on planeeritud üsna suurele, üle hektari suurusele territooriumile."
Tiigriorgu ei rajata ainult tiigri jaoks, see on mõeldud ka teistele Kaug-Ida võtmeliikidele. Selle taustal pole väheoluline tõik, et seal elavad loomad on sellised, kes saavad meil hakkama ka välitingimustes. "Tiigriorus tahame kasutada asju, mis on Euroopas üsna unikaalsed: igasuguseid loomade liikumise torusid, mis kulgevad üle inimeste peade. See ei ole mõeldud ainult ühe tiigri jaoks, vaid mitmetele tiigritele. Osa aedikuid on sellised, et  sa võid tiigrit näha, aga ei pruugi, ja osa puure on mõeldud intensiivse elamuse saamiseks, sest ollakse loomadele nii lähedal."

Kuulus Euroopa naaritsate poolest

Praegu pole loomaaias ühtegi tiigrit, aga Maran loodab, et tegelikult meil elava Pootsmani koordinaator, kes jälgib loomaaedade üleselt tiigrite populatsiooni, saadab looma siia  tagasi, sest meie kliima sobib tiigritele hästi, ning siis tuleb Tallinna teisigi võluvaid suuri kaslasi. Loomaaiad töötavad ülemaailmse võrgustikuna, nii on praegu Tallinna loomaaia tiiger Pootsman Praha loomaaias kostil ja kasvatab koos ematiigriga kolme toredat kutsikat. Kui meil siin Tiigriorg valmis saab, loodab Kaal, et Pootsman saabub tagasi, sest tema põlvnemine on väga hea. Ta isa on pärit loodusest, Kaug-Idast Primorjest.

Loomaaiad täidavad nelja funktsiooni: hariduse andmine, loomade teaduslik uurimine ja väljasuremisest päästmine ning olemine paigaks, kus linnainimene saab looduslähedases keskkonnas viibida. Maran nentis, et tegelikult pole loomaaed mingi lõbustusasutus. "Meile on olulised looduskeskkond ja -hoid," kinnitas ta. "Sinna juurde käivad rakenduslikud uuringud, mis toetavad meie tegevust. Külastajale, kes siia tuleb, on vaja väga positiivset elamust, sest selle elamuse ja emotsiooni kaudu saab väga palju väärtushinnanguid inimesele kohale viia. Kui me käime koolis ja meile tambitakse mingit infot sisse, siis see ei määra ära, mismoodi me asjadesse suhtume. Meil on siin potentsiaali, et inimeste suhtumisi muuta."

Tallinna loomaaed näiteks on kuulus Euroopa naaritsa säilitamise ja paljundamise poolest.

Loomaaed pages Laagna tee eest Nõukogude armee ladudesse

• Tallinna loomaaed asutati 1939. aastal Kadrioru pargi serva ja selle esimene loom oli hiljem loomaaia vapiloomaks saanud ilves Illu. Loomaaed elas üle sõja ja püsis seal üsna kasinates tingimustes 1980ndate alguseni, mil paika hakati rajama Laagna teed. Endise loomaaia auks nimetati üle tee kulgev esimene sild mõne aasta eest Ilvese sillaks.

• 1983. aastal koliti loomaaed praegusele territooriumile Veskimetsas. Kui juba 1939. aastal räägiti, et "kogume kollektsiooni ja kogemusi ning otsime uue koha ja ehitame korraliku loomaaia", siis tegelikult võttis see aega rohkem kui 40 aastat. Algsest 1,8 hektarist jõuti vanas asupaigas 2,8 hektarini, aga praeguse 87 hektariga ei anna seda muidugi võrreldagi.

• Uues paigas tuli loomaiale kohandada sõjaväe ladusid. Vene sõjavägi, kes uues kohas paiknes, ei tahtnud esialgu kuidagi ära minna.

MATI KAAL: Iga loom võib olla ohtlik, kui  inimene ise teeb lollusi

Elevandid naudivad, kui neid vooliku ja harjaga pestakse, ning kitsed lasevad endale mõnuga maniküüri teha. Tiigrid söövad aga lihavabadel päevadel salatit.

Loomadega juhtunud põnevaid seiku meenutades ütles loomaaia endine direktor Mati Kaal, et kõik loomad on erineva iseloomuga, nagu on ka inimesed. "Iga loom võib olla ohtlik, kui inimene teeb lollusi," selgitas ta.

Tema sõnul pole kurja looma olemas. "Näiteks sama Aafrika pühvel on ohtlik seetõttu, et ta on väga põikpäine loom," lausus ta. "Nad elavad suurtes karjades ja kui nad marru aetakse, siis võivad nad maha trampida külade kaupa inimesi. Isegi lõvisid viskavad nad nagu takukoonlaid siia-sinna. Kuigi mõnikord lõvidel õnnestub jällegi mõni vasikas karjast kõrvale viia."  

Loomaaia töötajatele on ohutusreeglid väga ranged – mitte kunagi ei puututa loomadega otse kokku.

Põhiskeem on selline: tehakse üks puur korda, pannakse sinna toit, lastakse loom sisse ning hakatakse teise puuriga tegelema. "Me peame neid reegleid kogu aeg meelde tuletama, et need tegevused oleks automaatsed," nentis Kaal.

Kabjad ja sõrad kasvavad mühinal

Elevanditalitajad pesevad elevante peaaegu iga päev. Kasutusel pole mitte ainult veejuga, vaid ka hari, millega loomade jalgade padjandid puhtaks hõõrutakse. Elevandid küll täidavad pesemise ajal käsku ning pööravad ennast veejoa all, kuid talitajaid eraldavad loomadest suured puurivarbad. Varem seda võimalust ei olnud ja talitajad pidid olema elevantidega samas puuris. See aga tähendas, et suured loomad võisid talitaja tahtmatult enda ja seina vahele laiaks litsuda.

Elevandid naudivad väga pesemist ja noori elevandipoegi harjutatakse juba varakult käsku täitma: ta annab vasaku jala, seejärel parema, ja oskab ennast soovitud suunas keerata. Elevantidele tehakse ka jalatalla maniküüri.

Kapjade ja sõrgade hoogne kasv loomadel on tingitud veidi rammusamast ja valgurohkemast toidust, kui loodus seda pakuks. Seetõttu tuleb kapju ja sõrgu spetsiaalsel pukil tagasi lõigata ehk värkida.

"Näiteks kaljukitsed liiguvad graniidi peal, aga meil on suhteliselt pehme maa ja nii kipuvad sõrad välja kasvama," selgitas Kaal. "Loomad lasevad ennast üsna kenasti hooldada, sest on varem kogenud, et siis läheb enesetunne kergemaks."

Kiskjate toidukogused sõltuvad sellest, kas on soe aeg või külmad ilmad, mil loom vajab rohkem energiat, et sooja saada, või kui on tegu imetava loomaga. Keskmine ports lõvil või tiigril on viis kilo veiseliha.

Sea- ja lambaliha liiga rasvane

Sealiha loomaaias üldse ei anta, sest see on liiga rasvane. Erand tehakse vahel harva jääkarule. Samamoodi ei saa ka lambaliha anda tema rasvasuse tõttu. Vastuoksa arvamisele, et tiiger saab iga päev liha süüa, tuleb Kaalu sõnul hoopis paar päeva nädalas teha kiskjatele näljapäevi, sest muidu ei pea seedimine vastu. Näljapäevadel näsivad suured kaslased rohtu, nagu veised ja ka kodukassid. See ei ennusta aga peatset vihma, nagu mõned arvavad, vaid aitab kiisudel magu seedimatutest toidujääkidest ja sinna limpsitud karvadest puhastada.
Rohusööjatele kulub talvisel ajal 200 tonni heina, mida osaliselt hoitakse angaaris ja vajadusel tuuakse lisa talupidajate käest. Isegi elevandid saavad oma toiduks kuiva heina juurde, sest Aafrika elevantide kodukoha savann kipub kuiv olema. Kui neile liiga mahlast toitu anda, kipub looma seedimine paigast ära minema.

Tänapäeval leiab internetist kiiresti loomade toitumise eripära kohta infot. Vanasti tuli Kaalu sõnul kirjutada kiri sinna loomaaeda või loodusparki, kust loom toodi. Kogu see asjaajamine võttis parasjagu aega, tänapäeval tuleb loom teisest loomaaiast juba koos toiduratsiooni ja muu vajaliku infoga.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...