ÖKOLOOG: Keskkonda hävitades röövime oma lastelt võimaluse olla looduses

"See seis, millest me paarkümmend aastat tagasi taasiseseisvumise järgselt alustasime, kus mulle tundus, et Eestil on võib-olla isegi maailma mastaabis unikaalne šanss, on möödas," tõdes ökoloog Asko Lõhmus, kelle sõnul keskkonna tragöödia ei puuduta ainult loomi ja taimi, vaid meie lapsi. "Nähes millised jõud on tööle pandud, milliseid  tööstusi rajatakse, milline on tulevik, mis meid ootab, tunnen end väga ebaturvaliselt."

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt

ÖKOLOOG: Keskkonda hävitades röövime oma lastelt võimaluse olla looduses

"See seis, millest me paarkümmend aastat tagasi taasiseseisvumise järgselt alustasime, kus mulle tundus, et Eestil on võib-olla isegi maailma mastaabis unikaalne šanss, on möödas," tõdes ökoloog Asko Lõhmus, kelle sõnul keskkonna tragöödia ei puuduta ainult loomi ja taimi, vaid meie lapsi. "Nähes millised jõud on tööle pandud, milliseid  tööstusi rajatakse, milline on tulevik, mis meid ootab, tunnen end väga ebaturvaliselt."

Ökoloog Asko Lõhmus märkis ETV2 saates "Plektrumm", et metsale ja metsapoliitikale tuleb läheneda tervikuna, mitte vaid üksikasjadele keskendudes. "Mets on tervik ja see tervik on omakorda veel ühe suurema terviku osa. Vaadake ette, kui te siin üksikuid sätteid muudate, võib juhtuda, et see kupatus hakkab üldse liikuma mingis ootamatus suunas."

Siiski ei ole ökoloogi sõnul soovitud dialoogi metsateemadel ühiskonnas tekkinud. "Kuidas metsatervik ühiskonnatervikuga peaks suhtestuma, on väga poolik," sõnas Lõhmus, kelle sõnul tundus, et kevadel arvasid ministeeriumiametnikud, et nemad üksi otsustavad metsa asju, kuid nüüd peab rõhutama, et ka rahvale peab andma sõna.

Röövime lastelt looduse

Lõhmus rõhutas, et metsa- ja looduskaitse ei ole ainult loomade ja taimede küsimus. "Keskkonna tragöödia puhul ei räägi tingimata alati ju loomakestest, taimekestest ja seenekestest vaid tulevastest inimpõlvkondadest. Me võtame ära oma lastelt ja nemad omakorda oma lastelt," sõnas ta.

Kõige suurem viga oleks Lõhmuse hinnangul arvata, et probleemiga tegelemiseks on aega veel palju ja selle tagajärjed kuuluvad kaugesse tulevikku. "Eluslooduse mitmekesisuse saatus otsustatakse tõenäoliselt sellel sajandil ja ma usun, et praeguse kliimapoliitika viljad ilmutavad ennast samuti selle sajandi lõpuks," ütles ta. "See võib esialgu inimkonnale tähendada globaalselt seda, et järjest rohkem püütakse rahalisi vahendeid panna selle mõju leevendamisele aga sellel on siiski oma piir."

Mure tuleviku pärast

Metsa raiutakse Eestis ökoloogi hinnangul praegust keskkonnakonteksti arvestades palju. "Meil on võib olla lähiajaloos olnud vaid üks aasta - 2001, kui raiuti võrreldaval määral metsa nagu praegu paaril viimasel aastal," ütles ta. "Samal ajal on meil laes ka põlevkivi kaevandamise mahud ja mõnedki muud keskkonnamuutused on lävel."

"Küsimus kas seda raiutakse liiga palju on poliitiline ja moraalne - siit me tasapisi hõljume sinna, kus ühiskond oma kultuuripinnalt peaks tegelikult sellele vastama," tõdes ta.

"Teadlasena, nähes millised jõud on tööle pandud, milliseid  tööstusi rajatakse, milline on tulevik, mis meid ootab - tunnen end väga ebaturvaliselt," rääkis Lõhmus. "See seis, mis oli paarkümmend aastat tagasi, millest me taasiseseisvumise järgselt alustasime, kus mulle tundus, et Eestil on võib-olla isegi maailmamastaabis unikaalne šanss, see on möödas."

Loodus pole iseenesestmõistetav hüve

Lõhmus loodab, et praegune olukord paneb inimesed mõistma, et loodus ei ole iseenesestmõistetav hüve. "Me oleme maailmas üks väga pisike riik ja kui me ehitame üles oma ekspordi ja majanduse suurel määral elusvarale - metsale, siis sellel ei ole pikka pidu," tõdes Lõhmus, kelle hinnangul proovitakse metsa liiga palju tõlgendada ümber majanduslikuks ressursiks.

Kuigi üldkokkuvõttes katab mets Eesti pindalast umbes poole, ülejäänud alad katavad enamjaolt põllud ja linnad. "Ülejäänud on maastik, mida me looduseks klassikalises mõttes ei pea, niiet mets moodustab väga suure osa sellest loodusest, mis meil alles on," märkis ta. "Kuna see moodustab nii suure osa, siis see võiks olla küll iga Eesti inimese asi."

Keskkonnasõbralikkusega kelkida ei saa

Keskkonnasõbralikkusega kelkida eestlased ökoloogi sõnul ei saa. "Kui me vaatame ökoloogilist jalajälge, maa-ala, mis suudab pakkuda inimestele vajalikke ressursse ja ühtlasi neutraliseerida heitmeid, siis selle vajaduse poolest, ise-enda tarbimist tasakaalustada, on Eesti maailmas eestpoolt seitsmes," rääkis ta. "Me vajame umbes neli-pool korda suuremat pindala, kui maailmal meile pakkuda oleks."

"Peaks küsima, et kuidas see juhtus, et me niisuguseks muutusime. Ma väidan, et see juhtus poliitika kaudu," märkis Lõhmus nimetades olukorra peasüüdlastena põlevkivienergeetikat ja metsaraiet. "On ilmumas väga huvitav skisofreeniline olukord, kus me oleme maailmas miski, mida me ise ei taha olla. See vajab nüüd lahendust."

"Mulle tundub, et väga paljudes inimestes kripeldab sisimas teadmine, et see, kuidas me loodust kohtleme on moraalselt vale. Keskkonna teema lahendus paistab just sealt," tõdes ta.

Pole ainult ühte lahendust

Paradoksaalne on Lõhmuse hinnangul ka see, et arvatakse, et olukorrale on ainult üks lahendus - olgu see siis seaduste vastu võtmine või koolilaste harimine. Lahendus peaks olema aga palju laiahaardelisem ja kõikehõlmavam. "See paneb meid ühiskonnana proovile - kas me saame hakkama ja teeme koostööd ja mõtleme välja koos. Kui me saame, siis saame tuleviku," ütles ta. "Me oleme ühise probleemi ees ja see probleem on nii suur, et mitte keegi meist üksinda ei suuda seda lahendada. Isegi mitte riigikogu liige."

"Ma ei näe mittemingisugust objektiivset põhjust, miks ei peaks olema võimalik maailma loodust säästa. Küll võib juhtuda, et me mõtleme sellele liiga hilja," sõnas Lõhmus.

Ainult tehnoloogia arengule lootma jäämine Lõhmuse sõnul lahendus ei ole, ning peab tulema moraalne pööre. "On olukordi, kus me petame ennast, et kõik peab tunduma hirmus kasulik. Lugesin artiklit, kus oli tõmmatud paralleele Ameerikas orjapidamise kaotamise debattidega võrreldes sellega, kuidas inimene kohtleb praegu loodust. Üks olulisemaid asju oli see, et Abraham Lincoln ei keskendunud mitte sellele, kas orjapidamine on majanduslikult kahjulik või kasulik, see ei olnud hetkel teema. Küsimus oli see, et see oli moraalselt vale.

 

 

 

Laadimine...Laadimine...