102-AASTANE KUNSTFOTOGRAAF ENDEL UIGA: Eesti probleem on kohapealne väike algatusvõime

"Kopli näeb välja suurepärane – tekitab vaimustust, kuidas see on üles ehitatud," kiidab kunagist kodukanti Endel Uiga, kes nüüd elab Ühendriikides New Jersey`s. Kiitus on seda hinnalisem, et Uiga on läbi aegade olnud üks sotsiaalkriitilisemaid väliseestlasi. "See on kohutav varandus, mis riik kaotab iga eestlase kohta, kes välismaale läheb. Kõik sissetulekuallikad on väliskapitali käes. Palgad on vaid pool Euroopa omadest." 

Pilt: Scanpix

102-AASTANE KUNSTFOTOGRAAF ENDEL UIGA: Eesti probleem on kohapealne väike algatusvõime (5)

Virkko Lepassalu

"Kopli näeb välja suurepärane – tekitab vaimustust, kuidas see on üles ehitatud," kiidab kunagist kodukanti Endel Uiga, kes nüüd elab Ühendriikides New Jersey`s. Kiitus on seda hinnalisem, et Uiga on läbi aegade olnud üks sotsiaalkriitilisemaid väliseestlasi. "See on kohutav varandus, mis riik kaotab iga eestlase kohta, kes välismaale läheb. Kõik sissetulekuallikad on väliskapitali käes. Palgad on vaid pool Euroopa omadest." 

Kui toimetuse postkasti laekub pealtnäha tagasihoidlik kaastöö Endel Uigalt, kes räägib seal oma Kopli lapsepõlvemaadest, paneb see jahmatama. Kirjeldus on nii ilukirjanduslik ja plastiline, et tunnetad justnagu füüsiliselt arvutiekraanilt ligi saja aasta taguseid värve, maastikke, meeleolusid ja lõhnu. Raadiotehnikainsener, reservohvitser, harrastussportlane ja fotograaf Uiga on tõepoolest äärmiselt mitmekülgsete annetega mees.

Ma saan aru, et just lapsepõlv ja noorus sõjaeelses vabariigis rajas teile selle põhja, et te tulite toime nii suure sõja katsumuste kui ka muude elupöörakutega?

Väga palju mõjutas mind minu vanaisa. Tal oli Tartumaal talu ja üheksa last. Vanaisa seadis põhimõtted, et tuleb elada ausalt ja teha kõvasti tööd. Ja see on terve perekonna põhialus olnud. Seda olen järginud siiamaani ja see on asi, mida austan omalt poolt.  

Talu on ka praegu alles ja järeltulijad peavad seda. Hammaste küla Uiga talu.

Teie lapsepõlvemälestustest nähtub, et kasvamine Koplis jättis teile eriti sooja ja helge tunde.

Jah, huvitav, et lapsepõlv Koplis jättis sügava jälje terveks eluks. Seal oli palju sõprussidemeid ja algatusi. Kopli elas enne sõda kõrvuti kaks rahvust – lisaks eestlastele kolmandiku jagu venelasi, ka umbkeelseid. Me saime omavahel hästi läbi. Lapsepõlv andis mulle hea vundamendi terveks eluks.

Saite just ülikooli lõpetatud, kui sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu?

Jah, lõpetasin Tallinna Tehnikaülikooli 1944. (Uiga jätab tagasihoidlikult märkimata, et cum laude.) Sakslased mobiliseerisid siis kohe mind ka. Juba varem oli tahtnud Punaarmee mind mobiliseerida, aga ma läksin nende eest ära põranda alla. Kuna mobilisatsiooni toetas Eesti omavalitsus, siis polnud selle vastu midagi – olin valmis Stalini vastu võitlema.

Mind määrati õhutõrjepatarei juurde noorte hooldusohvitseriks. 17-18-aastased poisid pidid olema suvel abiks õhukaitsepatareides. Nelja patarei peale kokku oli umbes sada  eesti noort. Aga augustis-septembris 1944 rinne Punaarmee vastu langes ja patarei tõmmati Eestist välja.

Meie patareiülem küsis huvitaval kombel poistelt, et kas nad tahavad Eestisse jääda või kaasa minna. Ta küsis seda ka minult ja ma otsustasin patareiga ühes minna. Peaaegu kõik mu poisid olid kaasaminemisega nõus. Aga Saksamaale vedamise asemel meid saadeti hoopis Lätti, Kuramaale. Jäime sinna, Kuramaa kotti sõja viimase tunnini. See oli minu saatus seal.

Mul oli õnne. Ma leidsin sealt ühe miinitraaleri, mis minu ja mu lennuväepoisid siis Kuramaalt Saksamaale viis. (See olevat olnud viimane laev enne Kuramaa koti likvideerimist Berliini langemise järel 1945. a mais.)

Mida te üldse tol ajal söandasite või julgesite ette võtta, et eluga edasi minna?

Kui Saksamaale jõudsin, olin väga õnnelik. Britid võtsid meid sõjavangi. Sealt ma pagesin ära ja jõudsin põgenikelaagrisse väga ilusas kohas Baieris. Siis ma otsustasin – olin juba 28-aastane –, et pean midagi paremat tegema. Tutvusin ühe Saksa professoriga – et kas ta tahaks mind doktoriõppesse assistendiks. Olin üllatunud, et võttiski. Hiljem sain aru, et Saksa ülikoolides ei olnud siis lihtsalt ühtegi noort ülikoolilõpetajat, kes olnuks võimeline doktoritööd tegema. Ja kolme ja poole aastaga saingi Stuttgardi ülikooli juures endale doktorikraadi.

Hämmastav kiirus ju! Kuidas see õnnestus?

Ma oli siis perest eraldatud. Üksinda Saksamaal. (Endli naine ja tütar olid samuti Eestist tulema saanud, aga pere kohtus alles hiljem Austrias.) Ma töötasin siis vähemalt 8-10 tundi päevas. Töö käsitles filterteooriat. Puhtteoreetiline asi. Jutt on filtritest, mis eristavad raadiojaamu. Nende arendamine oli keeruline. Oli vaja lahendust, mis oleks kiire ja lihtne, ja ma leidsin selle lahenduse.  (Raadioantenni poolt vastu võetud signaalis on koos kõikide raadiojaamade signaalid ja lisaks veel suurel hulgal müra. Kui raadio on signaali vastu võtnud, alustab ta signaalitöötlusega. Filtrite abil eemaldatakse müra ja eristatakse valitud jaama signaal teistest jaamadest, et me saaksime kuulata.)

See oli väga huvitav aeg. Minu juhendaja oli väga lugupeetud Saksa professor, tõeline autoriteet ja intelligent.

Miks te ikkagi Ühendriikidesse läksite – oleksite võinud ju Lääne-Saksamaale jääda?

Tõepoolest, ma olin leidnud endale töökoha ettevõttes, mis mõne aasta pärast kujunes väga suureks firmaks. Aga Saksamaa oli täiesti purustatud. Polnud loota, et seal niipea midagi suurt sünnib. Kõik tahtsid Saksamaalt välja. Üks võimalus oleks olnud Austraaliasse kolida, aga mul oli naine rase ja teda ei lastud laevale. Teine võimalus oli Ühendriigid – seal üks aednik otsis endale abilist. Ühendriikidesse pääsuks oli tarvis vastuvõtjat, ja ta  nõustus meid vastu võtma. Ma olin siis kolme lapsega, naine oli lisaks tütrele kaksikud poisid sünnitanud, ja sõnagi inglise keelt ei osanud. Aga mind võeti väga hästi vastu. Minu vastuvõtja oli väga hea mees.

Ja üllatav, kui hästi üldse ameeriklased suhtusid minusse kui puhta umbkeelsesse välismaalasesse. Mulle jättis see väga sügava mulje.

Ikkagi – teie kui doktorikraadiga mees läksite aedniku abiliseks? Kas te ei mõelnud, et liiga madal ametikoht nii targa mehe jaoks?

Madalamat ei saanud enam olla. Aga! (Naerab mõnuga.) Mul võttis poolteist aastat aega, kuni oma inglise keelega niikaugele jõudsin, et omal alal ametikoha sain – ühte firmasse, mis produtseeris kõrgeklassilisi mõõteriistu. Neile oli vaja insenere. Ja ma jäin sinna 18 aastaks. Ballantine’i laboratooriumitesse Rockaway’s. Ma sain selle firma tehniliseks juhiks ja tegin palju koostööd Ameerika teadlastega sel alal. Pinge mõõtmiseks  oli tundlikke mõõteriistu tarvis

Mind huvitas juba poisina tohutult raadiotehnika. Siis ma tegelesin kristallraadioga. Sel oli väike peatelefon ja tuli siis torkida, et hääl kätte saada. (Seda nimetati ka detektorvastuvõtjaks, mis oli raadiotehnika algusaegade primitiivseim raadio. Kuna võimenduselemene ehk elektronlampe ja transistoreid ei kasutatud, ei vajanud see voolu. Raadiosignaal võeti vastu kristalldetektori, tavaliselt püriidi abil).

Ma alustasin seega kristallraadiost ja lõpetasin töö professorina ning käisin läbi terve selle tehnoloogia arengu! Ajajärgu kristallraadiost arvuti ja digitaaltehnikani! 1974-80 õpetasin optoelektroonikat Morris County College'is New Yorgis. Andsin välja ühe õpperaamatu, Optoelectronics.

Kas huvi fotograafia vastu algas samuti juba lapsepõlves?

Jah, 6-7 aasta vanusena. Ja ma ei tea, miks see mind huvitas. Ma olen sellest ajast pidevalt fotograafiaga tegelenud – harrastusena. See on teine ala minu elus, mida ma väga hästi tunnen. Olen võtnud kursusi Angela Adamsi käest – tema on kõige tuntum Ameerika fotograaf. Ja ma õpetasin ka ülikoolis fototehnikat. Eestis on Eesti Rooma Klubi välja andnud minu raamatu "Mindscapes" ("Meelemaastikud"). Ma olen ainuke, kes teeb kaameraga abstraktseid fotosid. Minu tööde väljapanekuid on olnud mitmes ülikoolis.

Kas teil õnnestus külma sõja ajal ENSV-s elavate sugulaste või sõpradega suhelda – kirju vahetada?

Alguses ei julgenud ma oma vanematega mingit kirjavahetust pidada. 6-7 aastat pärast sõda kirjutas mu naine oma sõbrale, et Endel on siin ja ta on elus. See oli esimene kord, kui mu vanemad minust teada said. Aga ma ei julgenud Eestisse minna, sest olin punaväest põgenenud ja mind siia tagasi poleks ehk lastud.

1981. a sõbrad ütlesid, et võid tulla. Küljekondid olid pärast valusad sõprade kallistustest sadamas. Ma olen nii õnnelik, et nägin seda nõukogude aega, et kuidas siis inimesed elasid ja millised meeleolud valitsesid. Tallinn näis hall ja tolmune, keegi poliitikast ei julgenud midagi rääkida. Aga kõigele vaatamata oli igaühel korralik korter. Minu suur mure oli see, et käisin külas kolmel-neljal sõbral ja igal pool pakuti head sööki ja ma ei jõudnud seda ära süüa. (Naerab.) Ajal, kui poes midagi saada ei olnud, nendel olid vägevad lõunad tehtud.

Huvitaval kombel oli Eesti sel ajal väga produktiivne maa. Käisin Tartus maal vaatamas – põllud olid haritud, igaühel töökoht. Kuigi samas nagu midagi poes polnud, olid kõigil mingid suhted, kust kohast midagi saada võib. Ja tolle aja kohta elati suhteliselt hästi minu arvates.
Eestil oli tugev töövõime. Põllumajandus ja kalandus olid kõvad. Tööstused töötasid, ehkki Venele. Haritud inimestele leidus tööd. Poliitiliselt oli aeg närune ja vaikne, aga sellelt pinnalt suudeti hiljem hakata oma riiki üles ehitama ja ma olen selle üle väga uhke.

Te olete Eesti Rooma Klubi kodulehel avaldanud karme mõtteid, et mitmed majandusharud laostati asjatult pärast NSV Liidu lagunemist. Olete kirjutanud, et Mart Laar oli "ülivaba kapitalistliku süsteemi toetaja. See oli absoluutne vastand kommunistlikule süsteemile ja selles oli majandusel vaid üks eesmärk – kiire ja hoolimatu kasum. Kuidas see ühiskonna heaolu mõjutab, polnud oluline."

Jah, näiteks meie põllumajanduse lõhkumine. Leningrad oli selle saaduste tarvitaja. Me oleksime pidanud tegema nagu Soome – müüma ja kasumit teenima. Selle asemel jäi kolmandik Eesti rahvast töötuks.

Te sõbrustasite pöördelistel aegadel keeleteadlase Mati Hindiga. Kuidas see sõprus algas?

Mati tuli siia New Yorgi Eesti Majja ühele koosolekule, mida ma juhatasin. Mulle väga meeldis, mis ta rääkis. Sellest sündis üks tugev, kuigi pika vahemaa tagune sõprus. Ma austasin Matit väga. Ta oli üks tõsine Eesti mees.

Te olete Eesti iseseisvusliikumise perioodi peegeldust Ameerikas lähedalt näinud. Ma saan aru, et olukord oli huvitav – paljud väliseestlased ei pooldanud NSV Liidu lammutamist just väga?

Meie väliseestlaste juhtkond oli tihedalt ühenduses Luure Keskagentuuriga (LKA), mis töötas kommunismi vastu. Ja me heameelega töötasime kaasa. Ainuke asi, et LKA ei tunnistanud, et Eesti on vallutatud, vaid pidas seda lihtsalt kommunistlikuks maaks. Ja nende poliitika oli, et kommunistlike maadega ei tohi läbi käia. Neid ei tohi toetada. Ja see käis ka Eesti kohta. Nii imelik kui see pole, sellest tulenevalt meie väliseestlaste juhtkond soovitas mitte Eestis käia. Meie ajaleht ei andnud Eesti elu kohta mingit objektiivset infot. Kirjutati ainult, mis Eestis paha on. Meie juhtkond suhtus Eestisse väga vaenulikult – peab ütlema. Mina pidasin loomulikuks, et kodumaaga tuleb sidet hoida. Muredest ja raskustest tuleb osa saada ja moraalselt aidata.

Huvitaval kombel, kui lahku lõime, siis Kanada eestlaste juht, professor Tõnu Parming kutsuti USA parlamenti andma aru olukorrast Eestis. Tema kurjavaimu nõuanne oli, et Eestile ei võiks vabadust anda, sest et see on kommunistlik riik ja seal on endiselt võimul kommunistlik valitsus. No tegelikult ei olnud see enamuse väliseestlaste soov kaugeltki mitte, vaid vastupidi. Taheti NSV Liidust lahkulöömist. See avaldus vihastas mind kohutavalt.

Mida siis ikkagi kardeti?

See poliitika, et mitte meile vabadust anda, tuli siis, kui Gorbatšovi režiim lagunema hakkas. Ja nad kartsid, et Eesti saab eeskujuks teistele rahvastele, sest Rahvarinne oli omakorda eeskujuks teistele, ja ka teised löövad NSV Liidust lahku. Seda Ameerika ühelgi juhul ei pooldanud, sest nad ei tahtnud küll kommunismi, aga ka mitte lagunevat Nõukogude Liitu. Nad kartsid, et aatomirelvade üle kaob kontroll (muuhulgas seoses võimaliku kodusõjaga). Ja selle tõttu olid nad ka Eesti lahkulöömise vastu.  

Ilmsalt ei osanud te tol ajal oodata, et Eesti ühiskond niivõrd ruttu väikeseks osaks jõukateks ja vaesteks lõheneb?

See ärritas mind väga. Juba Kelami ja Laari algatus Eesti Kongressi loomise kohta lõhkus Eesti rahva kaheks. Selle lõhkumise tagajärjed  on praegugi alles. Aastakümneteks jäid nad teineteise vastu – Savisaare liikumine ja kongress. Seda polnud sugugi vaja. Ja kongressi abiga viidi läbi see poliitika, mis teeb Eestist praegu banaanivabariigi. Produktiivsemad alad nagu põllumajandus, kalandus hävitati. Pangad, kütusefirmad, kauplused ja palju muud läksid välismaa kapitali kätte.

Öeldakse, et see olevat globaliseerumise paratamatus.

Ei, see ei olnud paratamatus. Soome president soovitas samuti mitte niimoodi teha. Samas me saime Euroopalt toetusi ja suutsime riigi suure kiirusega üles ehitada. Sel olid veel mõni hea  külg – näiteks turism, mida me poleks ise jõudnud kodumaise kapitaliga rajada.

Ameerika ühiskonnale on ette heidetud muuhulgas ääretut materialismi, rahakesksust. Kas ise olete seda tajunud?

Mis mind tegelikult hoopis ärritas, oli Ameerika võrdlemisi madal popkultuur. See oli seatud keskmisest madalamale tasemele. Teiseks ma leidsin, et see, mida rahvale TV-st pakutakse, on labane. Muusika aga meie (eesti emigrantide) arvates oli alla igasugust arvestust. Teretamisel ei antud isegi kätt. Viisakusest ja kommetest polnud neil meie arvates aimugi.

Mina töötasin perioodil 1950-1989. Siis oli väga palju tööd,  igaühele nii palju kui keegi tahtis. Palka maksti ja kõike ehitati üles. See oli aeg, kui mu lapsed koolis käisid. Ma koolitasin viis last ülikoolist läbi, ilma et mul oleks olnud tarvis  võlga võtta.

Kui siia tulin, siis teised väliseestlased ja mina vaatasime venelasi, et kui imelikud inimesed – tahavad oma vanasse režiimi (kodumaale.) tagasi saada. Meie ise olime samasugused emigrandid, rääkisime ainult eesti keelt. Meie siiski samuti ei vihanud oma kodumaad, vaid kommunismi, sest meie kodumaa oli kommunismi käes.

Ameerikas ma õppisin hindama demokraatiat. Ja siin on võimalik leida kõige paremat kunsti. Ma nautisin oma elu siin väga ja mul oli palju Ameerika sõpru. Ja tegin enda juurde isegi sauna, kus käisime näiteks nii, et kaks ameeriklast ja kolm eestlast.

Kuidas Ühendriikides praegu üldiselt elujärg tundub võrreldes varasemaga?

Mind on kohutavalt üllatanud, et ligi pool Ameerika rahvast on praeguse presidendi poolt. Tema propaganda on  nõnda Hitleri omaga sarnane. Ma mõtlesin, et ameeriklased on demokraatlikuma süsteemi pooldajad. Ja austavad Ameerika põhiseadust. Aga nüüd ma näen, et pooled mitte. Meie majandus on ainult jõukamate teenistuses. Igast perest peab vähemalt kaks inimest töötama, et ülalpidamist teenida. Mina töötasin üksinda ja ma saatsin kõik viis last ülikoolist läbi. Praegu oleks see kujuteldamatu. Ma ei suudaks isegi üht või kaht last ülikoolitada praeguste kulude juures. Ameerika elu on alla käinud, ja ma ei kujuta ette, mis edasi juhtub, kui Trump peaks veel kord presidendiks saama.   

Kuulute mõtlejatest koosnevasse Eesti Rooma Klubisse. Milline tulevik või arengud ootavad Eestit?

Eesti probleem on kohapealne väike algatusvõime. Ettevõtluse osas eriti.

See on kohutav varandus, mis riik kaotab iga eestlase kohta, kes välismaale läheb. Kõik meie sissetulekuallikad on väliskapitali käes. Palgad on vaid pool Euroopa omadest. Meie suurim maavara on inimeste arv ja nende tööhõive. 150 000 eestlast käib välismaal tööl, et natuke rohkem palka kätte saada. Näiteks pool meie maast on metsade all ja kui me tahtsime enda puidutööstust üles ehitada, siis see lükati tagasi (tselluloositehase projekt). Põllumajanduses ju midagi toimub, aga meie pangad, meie turism, üldse paremad sissetulekuallikad on väliskapitali käes. Meil ei ole oma algatusi. Ma ei oska öelda, kuidas seda muuta. Venelased on algatusvõime poolest meist ees. Tallinnas Rataskaevu tänavas müüakse Eesti kunsti, mida on tore vaadata, aga ma ei saanud nende müüjatega eesti keeles rääkida. See on tüüpiline näide.

Kui Tallinnas elaksite, kas siis uuesti Koplis?

Jah, Kopli näeb välja suurepärane. See tekitab vaimustust, kuidas see on üles ehitatud. Ma elaksin Tallinnas ära küll, kuid ma olen harjunud soojema kliimaga. Ma ei tea, kas ma talvel enam suudan vastu pidada. Minu praeguses olukorras oleks Tallinnas elada kindlasti raske.

Kuidas inimesed karantiiniga teie praeguses kodukohas hakkama saavad?

Igatahes minul pole sellest suurt midagi. Mina olen kodus. Sõidan autoga, käin poes ja ostan endale korraga nädala toidu.

Sõidate ise autoga?!

(Tagasihoidlikult:) Jah. Muidugi.

No väga tubli!

Jah!

Muidugi, nendel, kes oma töö on kaotanud – ja neid on väga palju – ja kellel lapsed käivad koolis, nende olukord on praegu ikka äärmiselt raske. Ei ole teada, millal see paraneb. Ameerika meditsiini võiks viie palli süsteemis hinnata ehk kolm miinusega. Me olime oma testimisega nii maha jäänud ja seetõttu levis viirus meil palju rohkem kui teistes riikides. Ja see on kõik Trumpi poliitika tagajärg. Haiglakohti ja kõike ju on, aga kogu selle viiruse vastu võitlemiseks pidanuks olema väga tugev testimise süsteem.

Eriti palju kannatavat viirushaiguse all mustanahalised ameeriklased?

Jah, mustad elavad tihedamini üksteisega koos. Nendega on siin kogu aeg mure olnud.

Kui ma mõtlen oma vanaisale, siis pärast seda, kui teoorjus ära kaotati, 40 aasta jooksul ostis ta endale kaks talu. Tal oli üheksa last. Neist said tublid taluomanikud või haritud inimesed ilma, et riik oleks aidanud. Kahjuks mustad loodavad, et riik neid aitab. Samal ajal on siia toodud sadu tuhandeid hiinlasi. Neid on alati samamoodi maha surutud, aga nad on jõudnud niikaugele, et ülikooli sisse saanuid on nende hulgas rohkem kui teiste ameeriklaste hulgas.  See tahe on tulnud rohkem altpoolt – mitte et riik oleks neid kuidagi aidanud
Mu vend suri muide vaid aastasena nakkushaiguse tõttu – Hispaania grippi.

Ühendriikides on makstud ju kodanikupalka inimestele. Selle idee kiidate heaks?

No selle eest saab ehk süüa, aga inimestel on vaja veel oma korterite eest ja autoliisinguid maksta. Sellest ei jätku kaugeltki. Mina elan oma pensionist ja kuidagi saan sellega läbi.  

Muidugi ei saa suruda alla kiusatust pärida: kuidas on võimalik, et te 102-aastasena veel nii heas vormis olete?

Mul on kaks põhimõtet, mille vanaisa on mulle andnud. Ole aus mees ja tubli tööinimene. Ja teiseks, ma ei ole kunagi tarvitanud ühtki narkoainet ja ma ei ole kunagi ühtegi sigaretti isegi proovinud. (Rõhutades:) Mitte ühtegi! Kooli ajal polnud suitsetamine populaarne ja sõja ajal ei tundnud ka vajadust.  

Ma olen kehalises mõttes päris heas vormis. Ma olen väga palju kehva tennist mänginud. (Naerab.) Olen tubli suusataja – kõrgemad mäed kõik läbi suusatanud. (Suusatamas kais ta viimati nooremas põlves ehk 90-aastasena) Ma olen ikka jalutanud kilomeetri iga päev, et liikuda. Ma praegu pean juba kepiga käima. Igasugused vanainimese hädad tulevad. Mälu kaob ära ja… (Naerab uuesti.) Ja kuulmine on juba kehvem.

Aga need vanainimeste jutud, mis tervisesse ja hädadesse puutub – jätame need kõrvale!    

Endel Uiga: kõigist mu lastest on saanud väärikad ja ausad inimesed

95-aastase staažiga hobifotograaf ja peaaegu sama kaua aega raadiotehnikast huvitunud Endel Uiga on oma peres juurutanud vanaisa põhimõtteid: tee tööd ja ole aus.

Endli abikaasa Elise, keda ta on ülivõrdes kirjeldanud, on juba kümmekond aastat meie hulgast lahkunud. Nende kõige vanem tütar sündis Eestis – Saksa okupatsiooni ajal. Kaks poissi sündisid Saksamaal ja kaksikud tütred Ühendriikides.

"Minu kõige vanem tütar suri aastaid tagasi, mul on sellest väga kahju," ütleb Endel vaikselt. "Aga teised tegutsevad, on väärikad ja ausad inimesed, neil on pered. Ma olen nendega väga rahul. Nad küsivad küll, kas mul on nende abi vaja, aga praegu ei ole, olen küllaltki iseseisev. Saan ise hakkama."

Endel on olnud 20. sajandi tehnilise arenguhüppe osaleja. Veel 90-aastaselt harrastas ta suusatamist ja tennisemängu. Lisaks kuuma sauna. Endli huvide hulka kuuluvad veel sepatöö, bridž ja eriti fotokunst. Ta on esinenud paljudel fotonäitustel ja pälvinud auhindu. Viimastel aastatel on ta edukalt viljelenud abstraktse kunsti rakendamist foto alal.

5 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...