ANDRUS KIVIRÄHK: kääbikuna nõidade keskel

Puhkus on läbi. Nagu ikka, sai veedetud mõnusalt aega Käsmus, ja just samal ajal hakkas maailmas juhtuma. Tarvitses vaid arvuti sisse lülitada, kui ekraanile sööstsid uudised terrorirünnakutest ja mõrvadest.

Pilt: Scanpix

ANDRUS KIVIRÄHK: kääbikuna nõidade keskel

Puhkus on läbi. Nagu ikka, sai veedetud mõnusalt aega Käsmus, ja just samal ajal hakkas maailmas juhtuma. Tarvitses vaid arvuti sisse lülitada, kui ekraanile sööstsid uudised terrorirünnakutest ja mõrvadest.

Käsmu metsas suure Matsikivi juures mustikaid korjates või meremuuseumi rannal pikutades tundusid need teated küll hirmsad, kuid kauged ja uskumatud. Umbes samamoodi võis tunda Bilbo Baggins, kelle rahulikku kääbikuurgu turvalises Maakonnas tungis trobikond päkapikke, kes hämaruse saabudes hakkasid pajatama lugusid lohedest ja mäekollidest, veristest lahingutest ja tules hävivatest linnadest. Need jutud ajasid ihu judisema, kuid ei seostunud mitte kuidagi kääbikute rahumeelse eluga. Nii olin ka mina Käsmus täiesti veendunud, et olgu mis on, meremuuseumi rannas ei kihuta mulle otsa ükski hullunud veokijuht ja Matsikivi tagant ei ilmu iialgi välja pommivööga ususõdalast, kirjutas Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes.

Aga „Sõrmuste isanda” raamatust me teame, et viimaks jõudis kurjus ka Maakonda ning suure sõja viimane lahing peeti just nimelt seal.

Praegune olukord maailmas tuletab kahtlasel kombel meelde päevi kahe maailmasõja vahel, mil samuti kõikjal Euroopas, aga ka mujal maailmas kogusid populaarsust autoritaarsed juhid ja kõva käe pooldajad. Mehed, kes häälekalt oma lihtsaid tõdesid kuulutavad ja väidavad, et ainult nemad teavad, kuidas asjad tegelikult on. Senine eliit oli usalduse kaotanud ja pääsu otsiti posijate juurest – sest kui ametlik meditsiin sind aidata ei mõista, siis minnakse ju ikka nõia juurde. Mõtelgem mitme Euroopa riigi enesekindlatele valitsejatele, mõtelgem Brexiti juhtkujudele, mõtelgem sellele, mis toimub Türgis. Ja Donald Trumpi peale isegi ei taha mõtelda.

Ühtegi tõeliselt ohtlikku ja üdini ebameeldivat isikut meie presidendikandidaatide seas pole.
Selle kõige kõrval tunduvad meie presidendivalimised, mis ju samuti kirgi sünnitavad, nunnud ja ohutud nagu kääbikute vihane vaidlus selle üle, kelle piiburohi on kangem ja kes mõistab puhuda täiuslikumaid suitsurõngaid. Pole midagi öelda – hästi elame! Ja see on mõeldud siiralt. Ühtegi tõeliselt ohtlikku ja üdini ebameeldivat isikut meie presidendikandidaatide hulgas ju pole.

Ent laias ilmas muutuvad posijad ja maagid üha populaarsemaks ja muinasjutud juhivad masse. Eks ole ju kõiki neid enesetapurünnakuidki põhjustanud ennekõike lapsik usk sellesse, et teisi inimesi tappes tehakse rõõmu väljamõeldud üliolendile ja kindlustatakse enesele igavene elu väljamõeldud paradiisis. Kui suudaks inimestele selgeks teha, et see pole nii, plahvatus lihtsalt lõpetab su ainsa ja kordumatu eksistentsi ning sind ei oota ees mingit tasu teispoolsuses, siis ehk ei kiputaks end nii agaralt ohvriks tooma. Seevastu üritada islamile vastu astuda Euroopa kristlikule traditsioonile rõhudes on sama, mis soovitada ennast viskist segi kamminud alkohoolikule: jäta see solk maha, meie siis Euroopas joome ikka viina!

Ainult täielik kainus on see, mis päästab. Aga kuidas seda saavutada? Euroopa ei suuda ju mingilgi moel islamimaailma teiseks muuta, seda enam, kui eneselgi ikka veel väikesed promillid sees. Midagi pole parata: nii kaua, kuni leidub inimesi, kes usuvad, et üliolend neile käske jagab, peame leppima väga ebaturvalise maailmaga.

Laadimine...Laadimine...