ANTS ÜLEOJA: Laulupidude jätkumiseks peaks koorilaul olema koolides taas kohustuslik õppeaine

"Ma ütlen ikka, et koorilaulja on püha ja dirigent ei tohi oma mustade kingadega koori ette minna. Dirigent ei tohi näidata välja oma paha tuju koori ees," ütleb Tallinna linnalt raemedali pälvinud legendaarne koorijuht Ants Üleoja. "Ja oma meestele ütlen ka: jätke see toon, millega te alluvate peale karjute, nüüd ukse taha, puhkige see kiiresti välja ja võtke normaalne laulja toon üles."

Pilt: Albert Truuväärt

ANTS ÜLEOJA: Laulupidude jätkumiseks peaks koorilaul olema koolides taas kohustuslik õppeaine

Ivo Karlep

"Ma ütlen ikka, et koorilaulja on püha ja dirigent ei tohi oma mustade kingadega koori ette minna. Dirigent ei tohi näidata välja oma paha tuju koori ees," ütleb Tallinna linnalt raemedali pälvinud legendaarne koorijuht Ants Üleoja. "Ja oma meestele ütlen ka: jätke see toon, millega te alluvate peale karjute, nüüd ukse taha, puhkige see kiiresti välja ja võtke normaalne laulja toon üles."

57images


Millise muusikaga puutusite kokku lapsena maal kasvades? Kas tundsite juba siis, et muusikas peitub teie elutöö?

Minu vanemad olid oma kodukoha leidnud Ida-Virumaal, mu maakodu on praegu ka sealsamas Oonurme vallas, seepärast pean ennast idavirulaseks.  Muusika tuli minu juurde tõesti juba kodus lapsena, emapoolses suguvõsas on olnud eriti muusikalembesed inimesed ja isa vennad mängisid samuti terve elu igasuguseid pille. Üks mängis trompetit, teine baritoni. Nad käisid kohalikus orkestris pilli puhumas. Onud olid ka tublid laulumehed. Kui neil oli hea tuju, siis olid nad võimelised kahekesi kahe hääle peal laulma. Eks ma hakkasin siis koolipoisina ka kooliorkestris trompetit mängima. Klassijuhataja ütles mulle algkooli lõpetamise eel, et kui sina nüüd muusikat õppima ei lähe, siis kes sinna peaks üldse minema. Arvasin, et olen võrdlemisi hästi ette valmistatud, aga tol ajal, 50ndate algul, ei olnud ju kohapeal võimalik saada mitte mingit muusikalist algharidust peale orkestris mängimise. Kui Tartu muusikakooli läksin, siis mängisin küll kuulmise järgi klaverit ja trompeti viisi suutsin ka kuulmise järgi välja puhuda, aga kui panna noot ette, siis ma ei osanud selle järgi mitte midagi teha.

Miks just koorijuhtimine, mitte pillimäng?

Enne muusikakooli mängisin natuke trompetit, aga kopsud ei pidanud vastu, tuli see pill nurka seisma panna. Olid ka mõned eeskujud, näiteks algkooli muusikaõpetaja Ilmar Kallip. Elasin koolis käies internaadis ja Kallip harjutas kohaliku naisansambliga korrus madalamal õhtul lauluproovis mulle tuttavaid laule, kuulasin seda huviga. Vaatasin, et oi kui uhkesti laulavad, kuidas õpetaja nii toredasti nende inimestega suhtleb. Ansambli juht, see oli nagu omamoodi eeskuju, mis nakkas. Ema ütles ka kord, et no vaata, Ilmar Kallip, intelligentne mees, käib küla vahel, lips on ees, pole tal traktoristi musti käsi.

 

Kes olid veel innustajateks ja eeskujudeks?

Ma ei olnud ju Tartu linnas kunagi käinud, isa tuli kaasa, läksime Tartusse uurima, mida see muusikakool endast kujutab ja millal eksamid algavad. Kohe algasidki konsultatsioonid. Kui siis isa õhtul bussiga tagasi sõitis, jäin mina tundmatusse linna üksi ühiselamu akna peale vaatama. Isa ütles mulle, et ära väga muretse, ega midagi ei juhtu, kui sa siia muusikakooli sisse ei saa, eks sul tuleb siis ikka sinna Vaekülla minna, seal õpetatakse traktoriste. Ma oli Roland Laasmäe õpilane. See oli üks nimekas koorijuht. Ta juhatas väga head koori – see oli meeskoor Gaudeamus, mis tekkis siis Tartu Akadeemilisest meeskoorist välja kasvanud meestest.  See oli mulle ka suureks tõukejõuks – nägin, milliseid tulemusi võib saavutada, kui dirigent on hea spetsialist ja oskab tööd nii korraldada, et asi liigub.

Konservatooriumi sain professor Tuudur Vettiku õpilaseks. Ta on olnud mulle suur eeskuju, meenutan tema ütlemisi, metoodikat, arusaamisi maailma koorikultuurist üldse. Inimesed pole muidugi täiuslikud. On lausa uskumatu, et nii ilusaid lüürilisi laule kirjutanud Vettik võis olla oma kolleegide, üliõpilaste ning kooride ees seistes ka väga järsk ning lausa ebameeldiv. Kuid ka halbadest kogemustest saab õppida. Ma ütlen ikka ja alati, et koorilaulja on püha ja dirigent ei tohi oma mustade kingadega koori ette minna. Need tuleb jätta ukse taha, kus keegi neid ei näeks. Dirigent ei tohi kunagi näidata välja oma paha tuju koori ees.

Kas Tuudur Vettik püüdis teha kõigist tudengitest oma koopiaid?

Tuudur oli küll väga karm ja väga autoritaarne pedagoog, kõike tuli teha nii, nagu tema soovitas. Ta liigutused olid kohati omamoodi koomilised, ta oli oma juhatamise tehnikaga pisut teistsugune kui teised Eesti koorijuhid. Ütleme nii, et see oli veidi omapärane. Kui väga nõutakse ühe liigutuse matkimist, siis see paratamatult jääb sulle külge. Ühe kursusevennaga avastasime kolmandal kursusel, et me juhatame kõik koledasti Tuudur Vetiku moodi. Küsisimegi endalt, et kas see on ikka kõige parem, kui me oleme kõik nagu väikesed Tuudur Vettikud. Aga vanematel kursustel laskis ta ootamatult oma nõudmistes kõvasti järele. Andis vabamaks mitte musitseerimise poolt, aga käe tehnikat, viipetehnikat. Ta andis võimaluse siiski areneda omanäoliseks.

Kas tippkoorid tulid kohe pärast konservatooriumit?

Oh ei. Siis oli ju kolm aastat õpetaja töökohustust. Mind suunati Sindi keskkooli muusikaõpetajaks. Kohale minnes selgus, et mind pandi elama pioneeride tuppa, kus olid pioneerirühma lipud fanfaarid, muu pioneeriatribuutika. Magasin seal oma väikese voodikese peal Lenini ja Nikita Hruštšovi valvsa pilgu all, sest nende portreed kaunistasid pioneeritoa seina. Sindi keskkool oli väike kool, töökoormus jäigi väikseks. Sel ajal ma tegin kultuurimajas rohkem tööd kui koolis. Sindis oli päris korralik segakoor, seal oli ka meeskvartett, kus ma ise laulsin. Laupäeva õhtuti mängisin tantsuorkestris klaverit. Sõitsime orkestriga ringi ühest klubist teise. Nii veetsin seal ühe aasta. Mõtlesin, et mind on suunatud tööle haridusministeeriumi käsutusse, aga töötan rohkem kultuuriministeeriumi käe all. Tulin siis Tallinna ja küsisin ühe haridusametniku käest, et mida teha – teenin sundaega, aga teen tööd, mida tegelikult ei olegi õieti. Pole elamist. Hakkasin siis parajasti peret looma.

Ütlesin ametnikule, et abiellun Tallinnas elava inimesega, kel on siin korter ja et seega mul on elamispind Tallinnas olemas. Siis saingi uue suunamise Lasnamäe 16. keskkooli. Abiellusin ja teenisin veel kaks aastat kooliõpetaja koha peal. Pärast seda olin ma vaba mees ja siis algas see kooridega tegelemine. Kõigepealt olin kaks aastat raadio segakooris Jüri Variste abiline.  Pärast seda, kui Jüri Variste oli ära läinud, 68. aasta sügisel, määrati mind peadirigendiks. Seal olin ma tervelt 22 aastat. See oli tol ajal 75-liikmeline kutseline segakoor, laulis palju suurvorme kutseliste orkestritega.

Ehk siis tol ajal oli meil olemas kõik see, millest praegu võime ainult und näha? Isegi Birgitta festivaliks peame kohale kutsuma Latvija segakoori.

Täpselt nii, aga siis tundus see ju päris normaalne, et meil on suured professionaalsed koorid. Nüüd käivad Läti koorid meil suurvorme laulmas. Ja peab ütlema, et Latvija segakoor on väga hea koor. Nad sõidavad väga palju mööda maailma ringi ja laulavad just suurvorme.

Varem olid meie koorid palju suuremad kui praegu?

Raadio segakooris oli ligi sada lauljat. Kunagi oli TPI meeskooris ka üle saja mehe. Kõik koorid olid tõesti väga suured. Praegu on juba 40-liikmeline koor väga tavaline. Seoses Vettikuga meenub veel üks lugu. Ta juhatas omal ajal raudteelaste klubi koori, millest pärast sai Eesti Energia meeskoor. Läksin ka sinna laulma, et näha, kas Vettik on koori ees ka sama järsk, nagu ta oma tudengitega oli.

Kooril oli tulemas esimese aastapäeva kontsert.  Aasta oldi koos käidud ja juba suur kontsert Estonias. See oli suur koor – 120 lauljat. Vettik  laulis hääled lahti, proov hakkas peale, vahepeal küsis Vettik häälerühmade vanematelt, kui palju mehi kohal on. Ja kirjutas üles – esimene tenor 24,  teine tenor 20 jne. Luges kõik kokku ja sai 98 meest. Ja siis kärgatas vihaga: "Siin on ainult koori jäänused. Mis ma sellega peale hakkan. Kellega ma seda kontserti teen?" Olid ajad!

Tänapäeval on isegi rahvusmeeskoor kokku kuivanud – kas lauljaid juurde ei peaks leidma?

On kuivanud, aga rahvusmeeskoor on väga hea tasemega praegu, vist kõigi aegade kõige parem.  Olen ise olnud RAM-i dirigent ja nüüd on selle koori juhiks minu poeg Mikk. Seepärast olen rahvusmeeskoori asjadega hästi kursis. On räägitud, et RAM võiks olla suurem. Mingil ajal oli olukord, mil RAM-is oli terve hulk kohti täitmata. Ei suudetud mehi leida. Kohad jäid tühjaks ja olid tühjad mitu hooaega. Kui juba nii kaua aega oli 5-6 kohta täitmata, siis lõpuks võeti need koori käest üldse ära. Öeldi, et ju saate vist hakkama. Neid kohti pole tagasi antud, aga tuleks anda küll. Praegu on RAM-is 49 meest, aga võiks vähemalt 55 olla. See annaks väga palju juurde. See annab tunda suurvormide esitamisel koos sümfooniaorkestriga. Praegu on raske üle orkestri laulda. Juba  oleks mehi ka võtta.

Kas koori on raskem juhtida kui mõnda ehitajate brigaadi?

Ma nii karmi võrdlust ei kujuta hästi ette. Aga võin nii palju öelda, et praegusel ajal, kus meil on küllaltki palju probleeme, lauluvõimelised mehed töötavad väga suure tempoga ja koormusega, pärast rasket tööpäeva on raske neid koori meelitada... Ja siis sa pead olema väga osav nendega suhtlemisel. Nad tulevad ju pärast tööd natukene puhkama, natukene sõpradega juttu ajama, natukene seltskonnas olema ja päevasest stressist vabaks laskma. Mul on kooris palju selliseid lipsuga vendi, kes vastutavad paljude asjade eest oma igapäevatöös, inseneride meeskoor ongi selline. Neid mehi peab oskama vabastada sellest koormast, mida nad hommikust peale taluvad. See on omaette kunst, mis nõuab suhtlemisoskust ja arusaamist nendest silmadest, mis mulle koorist vastu vaatavad. Mõnel õhtul, kui näen, et seltskond on päris väsinud ja silmad on sellised hallid, pilgufookust ei tekigi, kõik on nii laiali, siis head proovi ei tule. Hea proov nõuab selget silmast silma vaatamist. Peab olema dirigendi ja lauljate silmside suhtlus. Kui silmad ei räägi, siis midagi head ei tule.

Profikoorid ja taidluskoorid – mis vahe neil dirigendi jaoks on?

Ma olin RAM-i dirigent aastatel 1991-1997. Kutselise laulja töö nõuab palju. Mitte et sulle õpetatakse üliraske partituur selgeks, vaid sa pead ise kodus enda kallal tööd tegema nende partiide õppimisel. See töö ei ole sugugi nii lihtne, nagu eemalt vaadates võib tunduda. Praegune RAM-i  dirigent on leidnud selle võtme, kuidas neid mehi iga järgneva kavaga edasi viia, ja koor hakkab järjest paremini kõlama. See töö on olnud väga sihipärane vokaalne töö, õpetlik, metoodiline, ja seda tuleb teha nii, et mehed ei väsiks dirigendist ära. See on päris keeruline, aga Mikk on üsna hästi hakkama saanud.

Kas muusika ime sünnib igal kontserdil?

Kui räägime taidluskooridest, siis ka seal sünnivad imed. Väike ime sünnib ikka igal kontserdil. Seda võib võtta nii ühte- kui ka teistpidi. Päevad ei ole vennad. Mõni kontsert võib sama kavaga minna väga hästi, aga mõne aja pärast on äkki sama kavaga palju vigu, palju ebaõnnestumisi. Intonatsioon läheb käest ära, tekivad rütmiprobleemid, koor ei saa koos laulda, hakkab logisema. Millest see oleneb, seda teab ainult jumal taevas.

Kui tunned end koori ees vabalt, emotsioon on üleval, siis see nakatab koori väga. Selles seisus võib loota, et koor tuleb kaasa ja need väikesed vead ei hakka nii väga silma ja kõrva. Kui aga kooris hakkab valitsema mingi hall rutiin, siis võib juhtuda, et laulavad väga puhtalt ära, aga imet ei sünni. Muusika ikka eeldab ka valmisolekut imeks. See kuulub asja juurde, et peab endast kontserdil kõik välja panema.

RAM on hea, aga milline on üldine Eesti kooride tase, kas lätlased teevad meile pika puuga ära?

Ma seda ei arva. Lätlastel on küll üks eriline omadus, nende vokaalne tase on eluaeg olnud parem kui meie kooridel. Kuidagi soodustab see läti keel ka parema vokaaliga laulmist. Nende häälikute kombinatsioonid nagu soodustavad võimsamat laulmist. Peab ütlema, et lätlaste häälematerjal tuleb koorides paremini esile. Lätlaste koorid on käinud sageli ka meil konkurssidel ja on meie koore võitnud. Ka taidluskoorid. Ma ei arva aga, et Läti koorikultuur oleks meie omast pikalt ees. Seal on nagu meilgi omad tipud. Meil on viimasel ajal väga palju häid kammerkoore. Noorte dirigentide juhtimisel võidetakse rahvusvahelisi konkursse. Läti kooride hääled kõlavad paremini, aga seda ma ei ütleks, et nad oleksid meist kümme sammu ees.

Kõige nukram aeg kooride jaoks olid vist üheksakümnendad, kuidas praegu lauljatega lood on?

Jah, mehed hakkasid kaduma. Koorid jäid poole väiksemaks. Mehed jooksid tööd otsima. Terendas suur lõpp. 1995. aastal oli mul küll niisugune tunne, et taevas hoia, mis saab. Õnneks ei juhtunud kõige hullem. Mehi on siiski ka praegu vähe, see on häirekell. Laialimineku äärel on mitu meeskoori. Aga sellegipoolest pole lauluväljakul ruumi. See on fenomen. Laululava on pungil täis. See on nagu mürgitus, kui sul on see sees, siis ei pääse elu lõpuni.

Kas lauljate põud paistab välja ka su kodukoha, Oonurme kooris?

No seal me ikka hoiame mehi kümne küünega kinni, sest kui keegi ära langeb, pole enam kedagi asemele võtta. Rahvast lihtsalt pole.  Ida-Virumaal on üldse kooride osas üsna nukker seis. Meeskoore seal enam peaaegu ei olegi, kui 25-liikmeline Avinurme meeskoor välja jätta. Kaevuri meeskoori enam minu teada pole, Narva meeskoori pole enam ammu. Minu tütar Elo, kes tegi seal kandis segakoori, sai natuke mehi kokku, kes esinesid siis Kaevuri nime all.

Kuidas on ääremaastumine sinu kodukohta Virumaad laiemalt  mõjutanud?

No ikka on, see tundub praegu nagu paratamatu, et kõik noored mehed, kes suudavad kuidagi Tallinna laeva peale minna, töötavad Tudulinna kandist Soomes. Kui sa lähed Tudulinna poodi, siis ega sa noori inimesi seal enam ei näe. See on masendav. Sinnakanti ehitati kunagi suured kortermajad, aga nüüd on need kõik tühjad. Pilt on väga masendav.

Kui rääkida Tudulinnast, siis seal ei ole vallas ühtegi tootmisettevõtet. Mis siis tööd annab? Väike koolike mõne töötajaga, kultuurimajas pole peale koristaja ühtegi töötajat. Seal ei toimu ka midagi. Kauplus veel on. Seal oli kunagi üks soomlasest ettevõtja, kes püüdis midagi vastuvoolu ujudes teha, aga tema ka loobus. Ettevõtlust üldse kohapeal ei ole. Kui olukord on juba nii kaugele läinud, siis ega see inimeste süü vist ei ole ka ainult. Aga allakäik on olnud masendav. Isegi otseühendust Tallinnaga pole. Sõidad bussiga Rakverre, seal istud siis rongi peale või teise bussi peale. Mida kohalik võim teha saab? Praeguse asjade korralduse puhul suurt ei midagi. Mida see noor inimene peaks seal tegema? Kui mõni ongi jäänud, siis leiab ta paraku end varsti poe tagant.

Kui riik tahab, et Ida-Virumaa oleks rohkem Eesti riigi moodi ja Eesti riigi nägu, siis ega riigiasutuste kuhugi linna viimine küll väikestele küladele hinge sisse ei puhu. Tuleb anda kohalikele omavalitsustele abi, et nad saaksid ettevõtluse käima panna.

Kus sa rohkem viibid,  Tallinnas või maakodus?

Oonurme kandis elan suviti, seal raba ääres. Tee lõpeb seal ära, on vaikne ja rahulik. Juba märtsi lõpus hakkan tundma rahutust, et saaks jälle suvekodusse minna. Aga muidu olen tallinlane. Juba neli aastat ma ju enam muusikaakadeemias ei tööta, tegelen kahe kooriga, üks on inseneride meeskoor Tallinnas.

Peamiselt elan aga Pelgulinnas. Stroomi randa on paarkümmend minutit kõndida. Ega ma südalinna sealt oma rahulikust tänavast küll ei kipuks.

Kuidas elu Tallinnas tundub?

Tallinnas pole põhjust küll millegi üle eriti nuriseda. Vanasti kaebasid inimesed, et transport on üle koormatud ja pidi selle veel ka maksma. Nüüd on korralikud bussid, tavaliselt ei ole nad ka täis eriti, sõit on kõigile tasuta, mis sa hing siis veel tahad. Võib nuriseda, et mõni väike kõrvaltänav on suure lumesaju puhul jumala umbes, aga need tehakse ju lõpuks ka puhtaks. Mina arvan, et elu Tallinnas on hea. Kui nii oleks ka Ida-Virus, siis oleks seal ju lausa paradiis juba. Tallinn on ka väga hea kultuurilinn. Kui sa oled teatrihuviline, muusikahuviline – kõike on piisavalt. Vaata, et ei jõua igal pool käia, kõike nautida.

Kui tahame, et laululava ei jääks tühjaks, kas siis ei peaks ka neid julgustama, kes kohe esimesel kuulamisel viisi ei pea?

Mu tütar on Rakveres kooliõpetaja ja tema ütleb, et suur probleem on saada lapsi koolikoori. Pole midagi teha, kui laps tuleb päevikuga, kuhu vanem on kirjutanud, et minu laps ei saa enam proovi tulla, sest meil on sel ajal muu asi. Tütre sõnul näeb ta selles väga suurt ohtu. Mida rohkem on vabadust ringi liikuda, seda enam hakkab see mõjutama tunniplaaniväliste ringide tööd.

Peaks olema nii nagu vanasti, et koorilaul oli tunniplaanis sees ja seal pandi laulma ka need, kes esimese hooga viisi eriti ei pidanud. Teatavasti inimesed arenevad ja need, kes algul pisut jorisevad, hakkavad paari aasta pärast täitsa korralikult viisi pidama ja laulma. Nendega tuleks tegeleda. See nõuab aga aega.

Kui me tahame, et laulupeod jätkuvad – siis need ongi need käärid, millest me seda kangast lõikame.

Mida teha, et laulupidu ei kaoks ehk kuidas taas lauljaid leida?

Mina arvan, et laulupeod ei kao kusagile. Kuni me suudame koolis lapsi lauluhuvilistena hoida, ei kao ka laulupidu. Kui kaovad koolikoorid, siis muidugi on lõpp lähedal. Aga nii hulluks ei lasta ehk asjal minna.

 ----------

 

Provintsilinnades on koorijuhtide põud, sest keegi ei taha Tallinnast ära minna

Eri linnade koore võrreldes leiab Üleoja, et näiteks Tartus on need ka väga head. "Ülikooli naiskoor on Eesti kõige parem naiskoor. Või Tartu akadeemiline meeskoor jne. Väikesed provintsilinnad ehk jäävad maha. Aga ka Haapsalust leiab korraliku kammerkoori ja Rakverest Solare, mida juhatab minu tütar. Seda loetelu võiks jätkata. Aga kuigi  muusikaakadeemia toodab koorijuhte päris palju, siis provintsilinnades on meil koorijuhtide põud. Pole neid, kes oleksid võimelised üles ehitama ühe hea koori. Tallinnas on nii hea elu, et keegi ei taha siit ära minna,. Juba Tartusse minnakse pika hambaga."

Oma lapsed on Üleoja koorijuhtideks kasvatanud. "Minu esimene abikaasa oli ka koorijuht, eks lapsed kodus näevad üht-teist ja panevad tähele. Meie ei avaldanud küll pojale ega tütrele mingit survet. See on nende vaba valik. Tütar Elo meenutas hiljaaegu, et kui tulime kammerkoori proovist, siis ikka läks jutt koori probleemidele. Ja et tema läks kooli, oli tal eesti kooriklassika juba selge. Ta oli neid laule nii palju kuulanud palju plaatide pealt, mida isa ja ema mängisid, nii et polnud mingit probleemi.

Poja eeskuju oli tema vanaisa. Minu abikaasa isa oli Friedrich Kaasik,  John Pori orkestri omaaegne saksimängija, viiuldaja ja solist. Mängis elu lõpuni viiulit Peeter Sauli estraadiorkestris ja Moskva kohviku kvartetis. Mikk läks vanaisa eeskujul viiulit õppima, talle meeldis see, kuidas vanaisa iga päeva harjutas kolm-neli tundi. Pärast läks koorijuhiks. Lapselapsed õpivad mul ka plokkflööti ja kannelt ja kontrabassi,  pojalapsed käivad siin vanalinna muusikaklassis.

Läksin RAM-i kontserdile, poeg Miku abikaasa oli kahe jõnglasega oli ka seal. Ütles, et meie pere isa läheb ikka hommikul tööle ja tööle, tulime siis täna vaatama, mis tööd ta teeb. Nii see käib."

Laadimine...Laadimine...