ERKI NOOL: sport on kui narkomaania, millest tekib positiivne sõltuvus

"Millegipärast ühed mehed suudavad viimase hetke saatusliku viske alati sisse visata, aga teised ei suuda," tõdeb  olümpiavõitja Erki Nool, kelle sõnul on dopingu tähtsus üle hinnatud. Et võitjaks tulla, on vaja õnne, head treenerit ja ala, milles inimese anne kõige paremini välja saab tulla, leiab ta.

Pilt: Scanpix

ERKI NOOL: sport on kui narkomaania, millest tekib positiivne sõltuvus

Ivo Karlep

"Millegipärast ühed mehed suudavad viimase hetke saatusliku viske alati sisse visata, aga teised ei suuda," tõdeb  olümpiavõitja Erki Nool, kelle sõnul on dopingu tähtsus üle hinnatud. Et võitjaks tulla, on vaja õnne, head treenerit ja ala, milles inimese anne kõige paremini välja saab tulla, leiab ta.

Mais täitus 25 aastat Erki Noole Götzises saavutatud 8 m ja 10 cm pikkusest Eesti kaugushüpperekordist, mida seni pole suutnud keegi ületada. Juuni lõpus aga ootab suurmeistrit 50 aasta juubel. Pealinn tegi olümpiavõitjaga intervjuu.

Kas igaühest võib saada olümpiavõitja?

Lühike vastus on, et igaühest ei saa olümpiavõitjat. Olümpiamängudel osaleb 12 000 sportlast, kelle kõigi unistus on tulla olümpiavõitjaks. Et võitjaks tulla, on vaja õnne. Kõigepealt peab üks andekas laps sattuma sellisesse treeningurühma, millel  on hea treener. Ja ta peab muidugi harrastama sellist ala, milles tema anne kõige paremini välja saab tulla. Muidugi võib igal alal olümpiani jõudev sportlane saavutada häid tulemusi, kui on ikka palju ja hoolsasti harjutatud, aga midagi jääb alati puudu, sest kõik alad lihtsalt ei sobi igaühele. Füüsiliste alade puhul on vaja muidugi head tervist, et pingele vastu pidada. Ja õnne on vaja just selles asjas, et sattuda õigele alale ning õige treeneri juurde.

Vaatame ühte sportilikku perekonda, kus on viis last ja isa on koduaeda rajanud teivashüppe raja. Kõik lapsed on proovinud seal hüpata, kuid ainult ühest on saanud arvestatav sportlane sel alal.

Paljud poisid lähevad jalgpallitrenni ja on seal ka päris edukad mängijad, aga mõnel muul alal nad võib-olla saavutaksid rohkem. Mõnel kergejõustiku individuaalal näiteks võiks karjäär olla hoopis säravam.

Muidugi on see kõik tagantjärele tarkus. Seepärast soovitan noortel hakata tegelema spordialaga, mis kõige rohkem meeldib, ja mitte kohe mõelda olümpiavõidust.

Küll siis tuleb edu ka.

Kas Eestist võib tulla veel palju olümpiavõitjaid?

Ma loodan küll, et olümpiavõitjaid tuleb. Meil käib praegu ikka palju lapsi treeningutel, meil on ehitatud ja ehitatakse juurde palju sprdibaase ja lapsevanemad ning lapsed ise on motiveeritud. Kui palju neist olümpiavõitjaks tuleb, see on iseküsimus. Ega meil neid praegugi üleliia palju ei ole, aga nii väikese rahva kohta siiski piisavalt. Sellega me kahjuks kiidelda ei saa, et lausa igal olümpial keegi mingil alal esimeseks tuleb. Aga iga kümnendi kohta oleme ju ikka ühe olümpiavõitja kätte saanud. Me kõik, treenerid ja spordijuhid, tegeleme ju iga päev sellega, et need võitjad sirguksid.

Tallinn näitab siin jällegi teistele omavalitsustele eeskuju, toetades laste trennis käimisi, see on vanemte jaoks suur asi ja aitab talente esile tuua ka vaesematest peredest. Riik jälle toetab oma võimaluste kohaselt tippsporti ja see kõik kokku peaks andma ka tulemusi. Sportlikud tulemused oleksid kindlasti veel paremad, kui treenerite palk oleks suurem ja treeningrühmad väiksemad. Siis jõuab andekatele rohkem tähelepanu pöörata. Ja nagu ma alguses juba ütlesin – natukene peab õnne ka olema. Mina olen igal juhul optimist, virisemiseks meil mingit põhjust ei ole. Kõik paraneb tasapisi, nagu kogu meie elu, mis ju läheb  paremuse poole. Meil on andekaid noori ja on kõikidele kõrgetele nõudmistele vastavaid spordibaase, mille eest peame ütlema küll kiidusõnu Tallinna linnale. Õnneks ei saa Tallinna linn kunagi päriselt valmis ja jõudumööda tehakse ju kogu aeg neid spordibaase ka juurde.

Kuna te ise olite kümnevõistleja, siis pidi ikka väga palju alasid meeldima… Igal eraldi alal nähtavasti olümpiavõitjaks ei saaks, aga kas nende summat arvestades oli lihtsam?

Ega kõik alad mulle nii väga ei meeldinud ka. Ma olin tüübilt ikka plahvatav ja sprinter. Mulle oli 1500 meetri jooks juba raskem. Ma nägin palju vaeva, et see minu jaoks natukenegi mugavamaks muutuks, aga armastama ma seda kunagi küll ei hakanud. Selliste sinu jaoks raskete aladega on jälle teistsugune moment. Kui kümnevõistluse viimane raske ala läbi saab, siis oled väga õnnelik ja tänulik. Lõpuks on see kahepäevane matk ikkagi tehtud! Kümnevõistlus on kord niisugune sport, kus on sulle rohkem ja vähem sobivad alad. Aga tean omast käest, et neisse rasketesse aladesse on ka võimalik kiinduda. Ja nad hakkavad päris hästi välja tulema.

Mis tunne on siis endisel tippsportlasel nüüd vaadata televiisorist neid kauneid hetki oma saavutustest ja näha ennast vastamas kultusküsimusele, et "mis tunne on"?

Päris hea tunne on. Tagantjärele võib norida küll mõne ala tehnika kallal ja mõelda, et oleks pidanud paremini sooritama, aga televiisoris näidatakse tagantjärele ikka enamasti emotsionaalseid hetki. Tehnika jääb seal tagaplaanile. Just hiljuti nägin oma Sydney olümpiamängude kõrgushüpet, sain kolmandal katsel üle. Väga lahe on vaadata seda tagantjärele. Eks emotsioonid mu sees keesid küll, kui olin üle saanud. Väga lahe on seda tagantjärele meelde tuletada.

Mis teid spordi juures kõige enam köidab?

Sirvisin hiljuti olümpiamängude raamatuid ja sain ikka paljude üllatuste osaliseks, kui natuke süvenesin nendesse tulemustesse ja kujutlesin võistluspingeid, mis võisid staadionil valitseda. Spordi puhul köidab juba see, et kunagi ei tea ette, kes võidab ja millise tulemusega. Keegi ei tea ju täpselt, milliseks soorituseks just sel päeval on mõni atleet võimeline, see annabki spordile tema kordumatu võlu.

Ütlesite, et ootate põnevusega ühe oma tippmargi löömist. Kui kaua võib see uute rekordite tegemine veel kesta? Inimvõimetel on ju ometi piirid. Kas see uute rekordite tegemine ei pane ka survet peale, et võtta abiks keelatud aineid ehk dopingut?

On ka arvatud, et kõik 1980ndate rekordid peaks tühistama. Aga me peame meeles pidama, et ega tolle aja keskmised tulemused ju võrreldes tänastega polnudki teab mis head. Ja nüüd ollakse edukamad tänu sellele, et treeningumetoodika on kõigil aladel paremaks läinud. Oluliselt on paremad kõik treenimistingimused. Kergejõustikus on läinud paremaks rajakatted ja nii edasi, aga ma arvan, et kõige suurema panus nende rekordite püstitamisel on andnud maakera rahvastiku suurenemine. Ikka sünnib ju andekaid looduse poolt õnnistatud lapsi, ning mida suurem on inimkond, seda rohkem on ka andekaid.

Aafrikas on mõningad rahvamängud või rahvuslikud spordialad, kus hüpatakse üle toki – see on ju kõrgushüpe. Varem ei teatud neist inimestest suurt midagi, aga viimasel ajal käivad Ameerika spordiagendid üle maailma otsimas andekaid atleete, kes võiksid kaasaegses spordis läbi lüüa. See on kogu maailma spordikaarti niivõrd palju avardanud, et ka uued rekordid ei jää tulemata. Ilmuvad uued seni teadmata riikidest pärit multitalendid. Kui on miljard inimest siin maailmas juures, siis on kindel, et vähemalt üks neist peab olema üliandekas ka.

Aga on ka mõningaid taanduvaid alasid, nagu näiteks vasaraheide. Ükski staadion ei taha neid heitjaid eriti enda juures näha. Jalgpallurid ei ole väga õnnelikud, kui keegi on samal staadionil enne vasaraheite trenni teinud. Turvanõuded vasaraheite sektorile järjest karmistuvad ja nii edasi. Seepärast ma arvan, et sellistel aladel on vastupidi väga raske neid kehtivaid rekordeid üldse enam üle lüüa. Nii et ma arvan küll, et see rekordite tegemine ei toetu üldse mitte dopingule, vaid sõltub ikka kõikidest muudest asjaoludest. Ma väidan, et igasugustel ainetel on uute rekordite püstitamisel väga väike tähtsus. Dopingu tähtsust on siiski üle hinnatud. Spordi puhul on ikka väga palju muid asjaolusid ja lähtekohti, mis mängivad palju suuremat rolli kui mõnede keemiliste ainete manustamine.

Kas siis dopingut kasutavad enamjaolt vähem andekad, et klubis kaasa lüüa või, on see ka andekate ja võrdsete suure mängu puhul oluline, et vahekordi selgeks teha?

Kindlasti on see olulisem väheandekate puhul. Nad tahavad ju ka edukatega samale tasemele jõuda. Eks meil kõigil ole sees siseminne soov, lausa põlemine, olla teisest parem. Mõnel avaldub see võimsamalt, mõnel vähemal määral. Aga peale selle on ka sotsiaalne surve. Võtame needsamad uued Aafrika talendid. Nad on avastatud, toodud Euroopa võistluskarussellile, nad teenivad samuti sellega ja võivad oma koju jäänud pere ära toita, sest saavad osta lehmad või kitsekarja. Ja kui mõni treener ütleb, et proovi nüüd seda ainet ka, siis sa saad väga heaks, siis on ahvatlus üskskõik millisel sportlasel, kes muidu võib-olla väga hea ei ole, päris suur. Aga ega see ikka ei aita. Kes on andekas ja harjutab, võib joosta maratoni kahe tunniga, aga kes ei ole, see võib võtta ükskõik kuidas neid keelatud aineid, ega ta ikka esimeste hulka ei pääse. Paduandetule need dopingud mingi imerohi ei ole.

Aga mis puudutab tipus olijaid, siis peab arvestama, et tänapäeva dopingukontroll on ikka väga tõhus. Ben Johnsoni dopinguafäärist peale on see kergejõustikus nii olnud, ja teised alad jõudsid sama kaugele 2010. aasta paiku. On liitutud rahvusvahelise dopinguprogrammiga, hommikul vara võib kontroll tulla nende ukse taha, kes kuuluvad oma spordialal maailma kümne esimese hulka. Minule tundub küll, et dopingu tarvitamise osa edus on väga marginaalne. Võtame või korvpalli. Kuuleme, kuidas korvpallurid teevad trenni, et sajast vabaviskest sada läheks korvi igal mehel. Või nad viskavad kolme punkti viskeid sisse sajast üheksakümmend viis. Aga kui on see viimase hetke saatuslik vise, siis millegipärast ühed mehed suudavad alati sisse visata, aga teised ei suuda. Ja selle juures ei aita sind ükski keemiline  element. Aitab ainult see, mis toimub kahe kõrva vahel parajasti. Ja see ongi asi, mis tippspordi tippude juures määravaks saab. Üks viskab otsustaval hetkle sisse ja teine ei viska.

Huvitav saade Michael Jordanist on "Viimane tants". Seal tuleb selgelt välja, kelle peale mängitakse alati viimase sekundi vise. Kui teatakse, et see mees on võimeline sisse viskama, siis tema peale jääb. Ja see ongi minu meelest tippspordi põhiolemus. Mõni suudab ja teine ei suuda kunagi.

Kui tippspordi aastad läbi saavad, on paljude atleetide ees küsimus, mida edasi teha. Teie valisite vahepeal poliitiku tee. Olete olnud nii Tallinna volikogus kui ka riigikogu kahes koosseisusus Isamaaliidu saadikuna. Jäme ots oli tol ajal vist Reformierkonna käes ja seda aega on hakatud kutsuma isegi Reforierakonna ajastuks. Kuidas hindate tagantjärele seda parlamendis oldud aega?

Mingil määral võib küll öelda, et tegemist oli Reformierakonna ajastuga. Kui mõni erakond on väga kaua võimul ja on seejuures parlamendi juhtiv erakond, eks siis läheb paratamatult kogu parlament selle erakonna nägu. Siis on ju ka täitevvõim sama erakonna peaministri juhtimise all. Eks siis hakatakse sokutama oma erakonna inimesi ministeeriumidesse jm juhtivatele kohtadele. Ja kogu riigiametnike mõttemaailm hakkab ka märkamatult kalduma selle erakonna poole. Kogu riik hakkab mõtlema nii, nagu seda juhtiv erakond. Sama paralleeli saame tuua ka Tallinna kohta, kus on kaua olnud võimul Keskerakond. Aga seda ei pea võtma tingimata negatiivselt. See on ju valija tahe.

Ei saa öelda, et Isamaa oleks olnud nüüd lausa väikese venna rollis, kellest midagi ei olenenud. Koalitsioonipartnerite esindajad kohtusid ju igal esmaspäeval ja arutasid läbi tähtsmad küsimused. Ja kui on koalitsioonis kolm osapoolt, siis otsuste tegemiseks peavad ju kõik nõus olema. Asjad, mis kõigile koalitsioonosalistele polnud vastuvõetavad, läbi ei läinud. Aga olid muidugi ka mõned asjad, mida püüti Reformierakonna poolt jõuga peale suruda. Näiteks kooseluseadus. Selle puhul tundsime end küll reformistide ja sotside suure surve tõttu väiksema vennana.

Mis teid parlamendis olles enim häiris?

Minu meelest võeti seadusi liiga kiiresti ja tormakalt vastu. Väga tihti tehti olemasolevates seadustes ka muudatusi, tänu millele hakkas jälle mõni teine asi kusagilt logisema. Me tahame üldse liiga palju igasuguseid reegleid kehtestada ja kõike väga täpselt määrata. Sellega jätame me inimestele järjest vähem mõtteruumi. Kasvab peale uus põlvkond, kes on juba harjunud, et kõik pisiasjad on ette kirjutatud. Kui ikka linn on tühi, pole ühtegi inimest ega autot, siis on päris narr oodata punase tule taga. Inimesele peab alati jääma vabadus ka oma loogiliseks mõtlemiseks ja selle järgi tegutsemiseks. Mina tahaksin näha inimestes küll rohkem omaalgatust ja oma peaga mõtlemist. Seadusandja peaks suutma kõiki asju näha pikema aja perspektiivis. Me arutasime omal ajal palju metsanduse arengukava. Ja nüüd selgub, et on jälle vaja see ümber teha. Mets kasvab täisealiseks sada aastat, seega võiksid mingid riigi suunised olla vähemalt viiekümneks aastaks. Aga ei, kõike tehakse kiiresti ja siis hakatase jälle muutma.

Kogu aeg muudetakse seadusi ja lisatakse bürokraatiat, seda  poleks nii palju üldse vaja. Kas me sellega mitte ei vähenda tegelikult oma ühiskonna rikkust, kui inimesed tegelevad mõttetute asjadega? Õpetaja, kes on kogu aeg lapsi õpetanud, teab oma kogemustest, milline on kõige parem õpetamise viis. Ministeeriumi ametnik aga, kes pole kunagi klassi ees seisnud, seda ju ei tea.

Miks on Isamaa reiting viimasel ajal nii madal?

Isamaa üks viga on olnud kogu aeg see, et väga tugevad persoonid, kes teevad oma tööd väga hästi, pole avaliku huvi orbiidis. Neid pole näha, nad ei paista eriti välja. Näiteks kaisteminister Jüri Luik jpt. Kui kõige paremad pojad ja tütred jäävad kogu aeg varju, ei tule inimstele ka paugupealt meelde, mille heaga seda erakonda siduda võib. Seetõttu ka nende jooksvate küsitluste tulemused ei näita päris hästi selle erakonna tegelikku potentsiaali ja populaarsust. Väga tihti aetakse ka Isamaa ja Reformierkonna persoone segamini. Aga kui valimistel on vaja end rohkem kokku võtta ja mõelda, siis on ju Isamaa tulemused olnud palju paremad kui nendel küsitlustel. Vaatame valimistulemusi läbi aegade – ega Isamaal pole need olnud kuigi palju viletsamad kui Reformierkonnal.

Torkab silma, et Reformierakonna ridades on praegu palju paanikat. Kui sa ikka oled harjunud juhtima koalitsiooni ja saanud kogu aeg oma inimesi sokutada igasugustesse nõukogudesse ja tegema selliseid kingitusi nende määramistega oma erakonna liikmetele, ehk hoidma neil moosilusikat kogu aeg suus, siis nüüd, kui seda enam teha ei saa ja erakonna kassagi pole enam nii tüse, tekibki paanika.

Kas eesti rahvas on poliitikat jälgides naelutatud televiisorite ja arvutiekraanide taha ja vähese liigutamise tõttu rasva läinud?

Üldistada oleks vale. Suur hulk nooremat rahvast liigub ikka päris korralikult. Aga selge on see, et üldiselt liigutakse palju vähem kui peaks. Samas, koroona ajal, kui enamik pidi kodus istuma, olid terviserajad ja metsaalused rahvast täis. Kes jooksis, kes lihtsalt kõndis, kes sõitis rattaga. See oli selle hirmsa aja kõige positiivsem külg.

Aga kui vaatame sirguvat põlvkonda, siis minu meelst Tallinnas käib treeningutel ikka arvestatav hulk lapsi. Ja see on võimalik, kuna linnas on ehitatud igasuguseid spordibaase üsna palju.

Samas üks ajakirjanik rääkis hiljuti, et isegi kui lapsed neli korda nädalas jalgpallitrennis käivad, ei saa nad oma liikumisvajadaust veel sellega rahuldatud. Pooleteisetunnine treening ei asenda päriselt kõike seda, mida lapsed peaksid iga päev tegema. Võrdle siis praegust aega meie nooruspõlvega. Praegu sõidetakse kooli ja trenni autoga, jalgsi peaaegu ei käida. Meie omal ajal käisime iga päev, sest bussipeatused ei asunud ju koduukse juures. Meie olime omal ajal väga aktiivselt kogu aeg liikumas. Käidi ka rohkem lihtsalt jalutamas.

Kas Tallinnas on piisavalt kohti, kus sportida?

Tallinnas on väga head tingimused enda liigutamiseks. Mitte keegi ei saa küll vähest liikumist panna selle süüks, et puuduvad võimalused. Kõik jääb ikka inimeste mugavuse ja viitsimatuse taha, et ei liigutata ennast. Inimese loomuses on muidugi liigutada end ainult niipalju, kui on vaja, aga ei saada aru, et just oleks vaja palju rohkem end liigutada. Meie toit on muutunud palju kalorirohkemaks kui see oli kolmkümmend aastat tagasi. Kõik valmistoidud sisaldavad suhkrut. Me pole kunagi nii arutult suhkrut endale sisse ajanud kui praegu. See kõik on tarvis liikumisega ära põletada. Nii et minu soovitus on palju rohkem liikuda ja vähem suhkrut tarbida.

Laiskade kõrval on meil ka neid üliagaraid harrastussportlasi, kes kipuvad üle treenima ja sellega oma tervist rikuvad. Kust  jookseb mõistlikkuse ja tervislikkuse piir?

Jah, eks iga hobi ja harrastuse puhul, nii alkoholi tarbimisel kui ka spordi tegemisel, on kõige tähtsam mõõdukus. Tervisesportlasel ei ole vaja iga päev 100 kilomeetrit jalgrattaga maha kihutada. Loomulikult peame arvestama, et sport on heas mõttes ka narkomaania. Inimestel tekib sõltuvus sportimisest. Tekib sportimise harjumus ja rutiin ning organism lausa nõuab seda jälle ja jälle. Aga see on hea sõltuvus ja seda võib küll soovitada. Isegi üle võlli treenimine on vähem kahjulik kui igasuguste mõnuainete tarvitamine.

Inimesed, kes nüüd selle jutu peale võtavad enda kokku, aga pole mitukümmend aastat enam spordiga tegelenud, peaksid lähtuma sellest, et teha kõike rahulikult ja enesetunde järgi. Tippsportlaseks ju nagunii enam ei saa. Jooksuasjatundjad soovitavad harrastussportlastel valida tempo, et kahekesi koos joostes saaks omavahel juttu ajada.

Kuidas teie päev praegu välja näeb?

Suurema osa ajast võtab ikka sporditegemine või õigemini spordi tegemise juures olemine. Hommikuti treenin vanemaid lapsi ja õhtuti nooremaid. Nii need päevad lähevadki. Aeg kaob nii kiiresti käest, et mõtlen tihti – päevad peaksid palju pikemad olema.

Te treenite ka oma poega. Kuidas saab ühendada lapsevanema ja treeneri rolli, kas see on ühendatav?

Sellel, et ühendada isa ja treeneri roll, on palju positiivseid külgi ja ehk ka mõni mitte nii positiivne. Aga me näeme ka mujal maailmas palju sportlikke perekondi, kus tippsportlastest vanemad treenivad oma lapsi. Ja see on täiesti normaalne. Selline treenerist isa positsioon on eriti levinud Saksamaal. Muidugi peavad lapsed ise enda tee valima, aga kui nad tahavad isa jälgedes tippsportlaseks saada, siis saab isa palju toeks olla. Vanema võimalused on isegi suuremad ju kui mõnel teisel treeneril. Ja miks mitte soovitada lapsel sportida, see nõuab pingutust ja distsipliini, mis tuleb hiljem elus igal juhul kasuks. Kui on olemas pingutuse oskus ja korraharjumused, saab elus paljude asjadega hakkama.

Ei maksa karta ka noorte tervise pärast, kui on õige treeningumetoodika. Tuleb arvestada kasvava organsimiga ja sättida vastavalt sellele koormusi. Inimene suudab väga palju, kui ta samm-sammult harjutab. Kedagi ei sunnita ju hüppama üle oma varju.

Vahel ma loen, et kui mõni vanem treenib oma last, on see negatiivse maiguga pereprojekt, ja hädaldatakse, et riik ja omavalitsus ei tee midagi. Kuidas siis ei tee? Aga kus me siis harjutame? Kes need spordibaasid on rajanud? Ja kes siis veel kui mitte lapsevanemad peaksid kõige rohkem huvi tundma oma enda laste käekäigu vastu.

Valitud aasta inimeseks ja mitu aastat järjest aasta sportlaseks

• 27. mail 1995 saavutas Götzises kaugushüppes tulemusega 8 m ja 10 cm tänini püsiva Eesti rekordi.

• 1996. aastal tuli Stockholmis Euroopa sisemeistrivõistlustel esikohale.

• Sügisel 1997 asutas Erki Noole Kergejõustikukooli.

• 2000. aasta suveolümpiamängudel Sydneys sai kuldmedali.

• Kergejõustiku EM-il on saanud 1998. a Budapestis kulla ja 2002. a Münchenis hõbeda.

• 2005. a kohalikel valimistel kogus 1653 häält ja pääses Tallinna volikokku. 2007. a valimistel pääses 3178 häälega esimest korda riigikokku. Riigikokku sai ta ka järgmistel valimistel. 31. detsembril 2015 IRL-ist välja.

• Aastatel 1996, 1997, 1998, 2000 valiti aasta meessportlaseks, 1997 Eesti aasta võistkonna liikmeks.

• 1998 ja 2000 valiti Eesti aasta inimeseks.

• 2001. aastal sai Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgi.

• Noolel on kaks poega ja tütar, poeg Robin on teivashüppaja.

Laadimine...Laadimine...