ESIMESED RIIKLIKUD MATUSED: Poskat leinav rahvas oli Tallinna lilledest tühjaks ostnud

Soome saadik tellis oma pärja lennukiga Helsingist ning see jõudis kohale viimasel hetkel. Laupäeval möödus sada aastat Jaan Poska surmast. Pealinn küsis ajaloolaselt Peeter Järvelaiult põnevaid fakte Eesti riigimehe ning kunagise Tallinna volikogu esimehe ja linnapea kohta.

ESIMESED RIIKLIKUD MATUSED: Poskat leinav rahvas oli Tallinna lilledest tühjaks ostnud

Ivo Karlep

Soome saadik tellis oma pärja lennukiga Helsingist ning see jõudis kohale viimasel hetkel. Laupäeval möödus sada aastat Jaan Poska surmast. Pealinn küsis ajaloolaselt Peeter Järvelaiult põnevaid fakte Eesti riigimehe ning kunagise Tallinna volikogu esimehe ja linnapea kohta.

Päts oli Poska õpilane

Poska keeldus esialgu linnapea kohast, sest palk oli üheksa lapse kasvatamiseks liiga väike.
Parimatel aegadel teenis Poska advokaadina 40 000 rubla aastas. Kui Konstantin Päts tuli tema juurde advokaadiõpilaseks, määras Poska aga Pätsile 300-rublase aastapalga. Miks? Sest just nii suur oli olnud Jaan Poska isa Jaani aastapalk Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku Laiuse koguduse köstrina, kes aga pidi erinevalt Pätsist ülal pidama suur peret. 300 rubla aastas oli tol ajal siiski suur raha.  1904. aasta kohalikel valimistel tegid eestlased ja venelased esimest korda sakstele ära. Linnapea kohta pakuti ka Jaan Poskale. Esialgu Poska keeldus, sest tema abikaasa oli sellele vastu. Pere oli ju suur, kuid linnapea palk "vaid" 400 rubla aastas pluss esinduskulud. Ka oli linnapea amet valitav ja kui nelja aasta pärast poleks meest uuesti tahetud, oleks pere puha nälga jäänud, sest advokaadi teenustest huvitatud kliendid oleks selle aja peale kaotsi läinud. 

Armastus esimesest silmapilgust

Kihludes täitis Poska oma tulevase naise suurima soovi, milleks oli sõit voorimehega mööda linna.

Poskade abielu võib nimetada armastuseks esimesest silmapilgust. Oma tulevase naisega kohtus noor Tallinna advokaat ametikaaslase Kinievi juures. Poska armus kolleegi laste koduõpetajasse Constance´i, noor naine oli Vanaturul klaasitöökoda ja äri pidava rootslase Ivar Ekströmi ja tema eestlannast naise Josephine Amalie tütar. Jaan Poska ja Constance Ekström abiellusid 1895. aastal. Poskat, kes ise pärines 12-lapselisest köstriperest, kus pere suurim rikkus olnud just lasterikkus, olevat tulevane äiapapa esialgu hoiatanud, et tal pole tütrele kaasavara  anda, kuid noor advokaat teatanud uhkelt, et ta tulnud tütart kosima, mitte kaasavara.

Kui kihluse järel küsinud noor advokaat oma väljavalitult tema suurima unistuse kohta, mida ta tahaks kohe täita, siis olnud vastus üllatav. Constance polnud veel kunagi elus voorimehega sõitnud, ja nii sõitnudki nad siis kahekesi, noored ja õnnelikud, voorimehega Kadriorgu, kus hiljem asus nende unelmate kodu. Poska oskas prouale heameelt teha, viis ta Musta mere äärde, näitas maailma. Esimesed ehted, mis Jaan oli oma naisele kinkinud, jättis nende tütar Veera Peterburi, kartes, et need lähevad segastel aegadel kaduma. Aga rahuläbirääkimiste Vene delegatsioon tõi proua Poska ehted Peterburist tagasi.

Kahjuks kaotas aga Poska oma ostetud krundi Musta mere ääres. Ta sai käia seal erivaguniga ja kavatses sinnakanti korraliku suvila ehitada, aga plaan ei täitunud, sest tuli hakata rajama Eesti riiki. Proua Constance oli enne Jaan Poskaga kohtumist koduõpetaja ühes soomerootsi mõisas ja nägi oma unistustes sellist kodu, nagu oli soomerootsi aadlikel. Ja Jaan Poska suutis talle sellise kodu luua.

Viha surus alati endasse

Kui tahad asju ajada, siis peab pea olema külm, advokaadina ega asjaajajana ei saa endale mingeid emotsioone lubada, leidis Poska.
Inimestega suhtlemisel oli Poska moto: kõik viha suru enda sisse, ära sel välja lase paista. Kui tahad asju ajada, siis peab pea olema külm, advokaadina ega asjaajajana ei saa endale mingeid emotsioone lubada. See maksis talle ka kätte, Poska elas vaid 54-aastaseks. Tänapäeval öeldakse selle kohta: pragmaatiline suhtumine. Pea peab olema külm, kui samal ajal süda keeb. Ta oli küll advokaat, aga samas usklik inimene, ja sai aru, mida tähendab Tartu rahu Eestile. Poska ise ei kippunud rahu tegemise etteotsa, aga ta leppis jumala antud rolliga, mõeldes, et mina olen küll advokaat ja teeksin hea meelega oma tööd, aga kui kedagi teist ei ole, eks ma siis hakkan ka riigimeheks ja rahu nimel läbi rääkima. 

Tütar Veerast sai samuti advokaat ja lisaks naisliikumise juht

Jaani vend oli Haapsalus õigeusu kiriku papp, kelle juures isegi keiser ja tema õukond pihil käisid.

Poska kolm esimest last olid tütred, kes said tolleaegsete naiste kohta erakordse hariduse. Ksenjast sai arst, Veerast advokaat ja naisliikumise tegelane, Tatjanast ajakirjandusdoktor. Lapsena olid kõik nad väga õnnelikud ja isa surma hetkeks juba täiskasvanud.
Poska naine nõudis, et nad ostaksid Haapsallu suvemaja, ja  promenaadi äärde see soetatigi. Tol korral oli see Romanovite bulvar, mis asub kuursaali vastas. Jaani vend oli Haapsalus  õigeusu kiriku papp ning isegi keiser ja tema õukond käisid seal tema juures pihil. Poska naine unistas sellest, et saaks anda tütred naiseks mõnda rikkasse Peterburi peresse. Ta hakkas neile kohe prantsuse keelt õpetama. Baltisaksa mõisates ei õpetatud prantsuse keelt, seda rääkis Peterburi õukond.

Tallinna elektrijaam valmis Poska esimesel linnapea-aastal.

Kui mujal linnas polnud veel elektritki, töötas Poska majas juba tolmuimeja.

Kadriorgu oma maja ostes töötas Jaan Poska linnavolikogus. Tahtes perele erilist kodu, tegi ta juurdeehitusi ning lasi majja paigaldada valgustuselektri. Tollal polnud Tallinnas veel elektrijaamagi! Teine teadaolev novaatorlik tegu oli tolmuimeja ost. Poska oli jõukas ja edumeelne.

1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Uus, linna enda elektrijaam valmis tema esimesel ametisoleku aastal.

Matuserongkäiku vaatas rahvas ka puude otsast

Matuserong tegi peatuse raekoja ees, kus Poska oli palju aastaid linnapeana töötanud.

Me ei tea, millist und nägi Jaan Poska, kui ta 7. märtsi lõuna paiku sada aastat tagasi kodus korraks pikali heitis, et veidi puhata. See võis olla rahulolu tehtust. Tartu rahu oli sõlmitud ja Eesti Vabariik hakkas astuma julgelt tulevikku. Asemelt ta enam ei tõusnudki, arstid konstateerisid hiljem, et tegemist oli rabandusega.

Matused toimusid 10. märtsil ja olid Eesti Vabariigi esimesed riiklikud matused. Keegi ei teadnud, kuidas niisugust asja peaks korraldama, noor riik alles kompas oma traditsioone. Kirikukellad üle maa hakkasid lööma. Poska kodumaja juurest siirdus leinarongkäik edasi mööda Narva maanteed kesklinna poole. Mööda Viru tänavat mindi Raekoja platsile, et teha väike peatus raekoja ees, kus Poska oli hulk aastaid töötanud. Edasi liiguti Kloostri tänavale Issanda Muutmise kirikusse, kus toimus  matusetalitus. Pärast seda liikus pikk matuserongkäik Toompeale. Lossiplatsil asetati kirst katafalgile. Lossi avatud akendest kõlas Estonia sümfooniaorkestri ja laulukoori esitatud Lacrimosa Mozarti Reekviemist. Selle järel võtsid sõna riigivanem Jaan Tõnisson ja Asutava Kogu esimees August Rei.

Jaan Poska maeti Siselinna kalmistule oma perekonna rahulasse. Tallinn oli sellel päeval lilledest tühjaks ostetud ja Soome saadik pidi oma pärja tellima Helsingist – see jõudis lennukiga kohale viimasel hetkel. Päevaleht tõi ära, et pärg oli ka Tallinna Vene saatkonna poolt. Üldist meeleolu ilmestavad järgmised read lehes: "Narva maantee mustab inimeste peadest. Akendel on küünlad süüdatud. Kaupluste vaateaknad, millest leinarong mööda liigub,  on must-valgega dekoreeritud. Kesklinnale lähenedes muutub inimeste hulk kahel pool tänavat ikka tihedamaks. Inimesi on kõigil akendel ja rõdudel. Neid on ka puude otsas. Leinarongi kohal tiirutab meie lendur: tema aparaadi küljes lehvivad kaks leinalinti."

Laadimine...Laadimine...