"Vaba inimene aga rõõmustab, kui teistel läheb hästi, sest siis on ka temal parem elu. Tänaval kõndides tuletan vahel meelde, millised olime 30 aastat tagasi – mornid, hallid, allasurutud. Nüüd on eestlane aga aval, rõõmsameelne ning viskab nalja. Vaba inimese hoiak on see, mis mind eestlaste juures praegu köidab."

Ehk kõrvutavad ajalooõpikud Heinz Valku kunagi meie rahva teiste suurte kõnemeeste ja teerajajate Jakob Hurda või Carl Robert Jakobsoniga. Igal juhul oleme igal aastal 20. augustil mõttes lauluväljakul, sest kord “Eestimaa laulu” nimelisel üritusel lõpetas Valk oma ajaloolise kõne hüüatusega: ükskord me võidame niikuinii! Palju vähem mäletatakse selle kõne algust: kallid Eesti lapsed, eriti kallid Eesti naised…

Kas selle kõne pidamise ajal olid teil meeles ka oma tütred, need kaks toredat särasilmset tüdrukut, kes saatuse tahtel jäid ilma oma emast? Teie ei vandunud alla ja kasvatasite nad üles. Aeg andis uue armastuse ja kolmandagi tütre.

Vaevalt et ma tookord lauluväljakul kõneldes vaid oma lapsi silmas pidasin, aga tol ajal ei olnud meie demograafiline olukord eriti kiita.  Laste tähtsus tõusis ühiskonnas oluliseks, seda rõhutasid teisedki oraatorid. See oli lootus paremale tulevikule.

Siiski meenutate oma raamatus “Pääsemine helgest tulevikust”,  kuidas teie esimeses klassis käiv tütar Madli oli koolikaaslastega meisterdanud paberist sinimustvalged lipud ja õpetaja tulles neid kõva kisa saatel lehvitanud. Karl Vaino ajal võidi niisuguse tembu eest täiskasvanud isegi vangi panna. Kas ka sellest kasvas välja soov tõsiselt riigi pööramisega tegelema hakata?

Mingil määral küll. See algas 1980. aastal, kui koolilapsed hakkasid protesti avaldama.

Kuidas need noorte protestid avaldusid?

Oli väljaastumine Eduard Vilde mälestussamba juures. Seal kõlanud ka hüüded: okupandid Eestist välja! Eesti vabaks! Miilits tuli seda laiali ajama ja poisse kinni nabima. See tekitas küllaltki suurt kõlapinda ja valitsusringkondades oli näha isegi teatud paanikat. Kuku klubis oli see ikka mitu nädalat kõneaineks.

Mitte ainult minu väiksem tütar Madli ei teinud niisugust asja, ka vanem, Kertu-Liina osales Vilde samba juures meeleavaldusel. Kui ma siis neid tüdrukuid kodus vaatasin – sellised õrnakesed ja nääpsukesed, nagu nad tollal olid –, hakkas hinges kibe. Et niisugused kaitsetud ja tükati täiesti ebateadlikud oma tegude võimalike tagajärgede  koha pealt… ja siis mõtlesin, et kui lapsed ohverdavad end Eesti asja nimel, siis mida meie, täiskasvanud, teeme.

Kas nad said karmilt karistada?

Õnneks neil pahandusi ei tulnud. 7. keskkoolis, kus nad õppisid, mätsiti kõik kinni nii palju kui võimalik. Ma ei mäleta, et nende koolist oleks kedagi karistatud meeleavaldusel osalemise ees. Kuigi lapsevanemad kutsuti kooli, mind nende hulgas. Meile loeti seal kõva epistel ette. Manitseja polnud mitte koolist, vaid kusagilt mujalt, vist Pagari tänavalt (KGB kohalik peakorter asus Pagari tänaval – toim). Ta noomis meid, ähvardas ja hoiatas. Selline laste vastuhakk puudutas mind hingepõhjani. Ma sain aru, et niisugust olulist asja nagu ühiskonna parandamine ei saa laste peale veeretada, vaid siin peavad jõudumööda ka täiskasvanud inimesed ennast liigutama hakkama. Ja kui mõelda, siis eks vist laulva revolutsiooni käivitasidki meie lapsed ja armastus. Armastus oma koduste ja oma maa vastu.

Ja siis läkski suurem madin lahti?

Kohe ei läinud. Siinkohal tuleks natuke selgitada, mis lapsed vihale ajas. Seda põhjustas kohaliku kompartei uue esimese sekretäri Karl Vaino venestamiskava. See ringkiri, mis partei ustavatele seltsimeestele saadeti, oli muidugi salajane. Aga iga salajane asi hakkab kuskilt otsast läbi tilkuma. Sai teatavaks, et Vaino eesmärk on muuta Eesti kool venekeelseks. Algul kakskeelseks ja siis päris venekeelseks. Ja ka kõrgkool oleks olnud siis venekeelne. Need olid juba üsna hoiatavad sõnumid. Aga meie õnneks algas siis Moskvas partei keskkomitee  peasekretäride suremine üksteise järel. Rahvasuu ütles selle kohta, et neli peasekretäri ühe viisaastakuga. Ja siis läks asi juba üsna kiiresti liikuma samast kohast, kus ta 1980. aastal toppama oli jäänud. Saatusel on ikka ootamatud teod varuks.

Nii et kui välised olud võimaldasid, hakati kohe seda olukorda ära kasutama?

Loomulikult. Asjad hakkasid ikka hoopis ebaharilikku rada pidi minema Kui Gorbatšov sai võimule, tuli kohe kunstnike liitu üks KGB ohvitser, kes tahtis teada kolme asja, mida peaks Nõukogude Liidus muutma. See teave tuli Gorbatšovile edastada. Et sellist asja küsiti kunstnikelt, mitte parteilt, näitas minu arusaamist mööda, et Gorbatšov oma tsunftikaaslasi eriti ei usalda. Ta ei tahtnud kuulata seda ümarat juttu, mida parteilased oleksid talle Moskvasse läkitanud. See oli nii üllatav, et esimese hooga ei tulnud kohe pähegi, mida soovitada, et selles suures riigimonstrumis hakkaks midagi muutuma. Aga ma mäletan, et nende kolme soovi hulgas, mida me edastasime, oli riigivõimu detsentraliseerimine. Kui me oleksime öelnud, et liiduvabariikidele iseseisvus, siis seda soovi poleks Pagari tänavalt edasi saadetud. Aga detsentraliseerimise soovist arenes veidi aega hiljem isemajandava Eesti projekt ja niimoodi need asjad hakkasid liikuma kuni vaba Eestini.

Kas me siis nüüd oleme saavutanud selle, mida tahtsime?

Sellele küsimusele vastamiseks peame minema mõttes korraks veel vabanemise eelsesse aega. Gorbatšovi perestroika andis meile võimaluse. Aga me pidime kõik ise ära tegema, et seda võimalust kasutada. Me saime juba suud pruukida ja selle järel organiseeruda. Varem oleks olnud täiesti võimatu, et luuakse komparteist sõltumatud organisatsioonid ja erakonnad. Tekkis Rahvarinne ja muud poliitilised struktuurid. See näitas, et me olime hingeliselt valmis.

Nii kui võimalused avanesid, hakkasime neid arukalt kasutama. Me ei tormanud põminal kohe Toompead vallutama, nagu paljud tollal ka tahtsid, aga saime aru, et kõigepealt peame andma võimaluse luua demokraatlik mõtlemine meie enda peades. Kui sa oled ikka viiskümmend aastat ühte ja sama jama kuulanud, ja seda on sulle püütud pähe taguda igal võimalikul viisil, siis midagi võib sellest jääda ka inimese pähe paigale. Oleneb tema protestimeelsuse tugevusest. Oli ka neid, kes kohe kogu selle sopa tõrjusid eemale ega lasknud sel oma ajusse üldse pugeda.

Millal siis suudeti rahvas tuua demokraatia lainele?

1988. aasta suveks oli asi arenenud juba rahva ühise väljaastumiseni. See oli ülimalt tähtis, et uuenduste nõudmise ja demokraatliku mõtlemisviisiga ühineb kogu rahvas, et see ei jää ainult kitsa mässumeelse seltskonna ettevõtmiseks. Paljud kohalikud parteijõmmid püüdsidki Moskvale seletada, et Eestis on muidu asjad tip-top korras, aga ainult üks pisikene rahulolematu loovharitlaste seltskond ja veel mõned teised tegelinskid ajavad mingit mässumeelset rida. Aga kui ikka sajad tuhanded tulevad lauluväljakule, siis see näitab, et ka töölisklass on haritlastega ühel meelel, siis on tõsi taga.

Koos Rahvarinde käivitamisega algas ka demokraatliku mõtteviisi lahtiseletamine. Toimusid demokraatia suvekoolid, ma mäletan, et paljud kõrgkoolide õppejõud ja juristid käisid inimestele selgitamas, mis asi see demokraatia on. Seda meil ei keelatud teha.

Nojah, teooria, aga rahvas nõudis ju vabadust

Jah, kõige olulisem  oli muidugi demokraatia viimine igapäevaellu. Ja see käis kõige selle selgitamistööga korraga. See oli rahva organiseerumine ja võitlus suuremate vabaduste ning inimõiguste eest. Nii omandati ka demokraatia mängureegleid. Tuli käigu pealt kõike õppida ja samas teisi õpetada. Meil oli vaja jõuda selleni, et ka riigivõim oleks neid demokraatlikke uusi struktuure tunnustanud. Partei poolt kunagi mehitatud ülemnõukogu oli esialgu ikkagi üsna vanameelne. Vanameelsed olid ka kõrgetel ametikohtadel olevad isikud. Karl Vaino asemel ametisse nimetatud Vaino Väljasel oli siin üsna oluline roll, et demokraatlik mõtteviis võidaks ja üldse toimima hakkaks. Väljas oli välismaal näinud, kuidas kapitalism toimib. Ta oli endale asja selgeks teinud ja mõistis, millise eelise annab demokraatia võrreldes autokraatse või diktaatorliku riigivalitsemisega.

Vanameelne ülemnõukogu võttis Väljase survel 1988. aasta detsembris vastu ka suveräänsuse deklaratsiooni, millega tunnistati Eesti NSV seadused liidu omadest ülemaks. See oli esialgu poolik võit, sest kutid, kes seal Väljase nõudliku pilgu ees kätt tõstsid, ei saanud vist isegi aru, mida tegid. Siin oli väga suur roll Väljase oskusel seda seltskonda mõjutada.

Aga ka see poolik võit oli tähtis samm?

See andis ühe korraliku õppetunni. Kogu see demokraatia juurutamine Moskvat eriti ei  loksutanud, aga ametliku võimuorgani, ülemnõukogu vastuhakk pani Kremlis kõik häirekellad kajama. Me saime aru, et kui me tahame oma teed pidi minna rahumeelselt ja veretult – aga mingit muud võimalust meil oma väiksuse ja napi jõu tõttu polnudki –, siis on selge, et  peamegi minema edasi demokraatlike institutsioonide ülesehitamise teed mööda. Ja seetõttu loodeti palju uue ülemnõukogu valimistest. See pidi tulema juba 1989. aasta sügisel, kuid pooleldi vanameelse ülemnõukogu tõttu läks lörri ja lükkus pool aastat edasi. See oli meie tee – saavutada võimu demokraatlikkus. Vabalt valitud riigivõim oleks teinud siis järgmised olulised sammud. Ja seda uus ülemnõukogu ka tegi. Kohe võeti vastu seadused Eesti riiklikust staatusest ja teised tähtsad seadusandlikud aktid, mis said 1991. aasta 20. augusti iseseisvuse väljakuulutamise nurgakiviks. Niimoodi läks see asi suhteliselt kiiresti ja valutult.

Muidugi nõudis see aega ja veenmist ja mõnigi mees veeretas kaua mõtteid, kas minna kõigega kaasa või mitte. Parlamentaarne tee Eesti lahti haakimisel Nõukogude Liidust õigustas end sajaprotsendiliselt.

Oli ka neid, kes arvasid, et ülemnõukogu ei pea midagi tegema ja õiglus võidab iseenesest.

Oli muidugi, ja algul me arvasime, et kui saavutame sellised inimõigused nagu sõnavabadus ja organiseerumisvabadus, meeleavalduste vabadus, et see on nii kõva sõna ja edasi on väike maa täieliku vabaduseni. Aga nii lihtne asi siiski polnud. Moskva ärkas ja sai aru, mis mängu Balti riikides mängitakse. Ja ärkas ka Gorbatšov, kes ühe suupoolega rääkis demokraatiast, aga samas oli selge, et mingit Nõukogude Liidu lammutamist tema programm ette ei näinud.

Aga see, mida Gorbatšov ei tahtnud, ikkagi toimus, sest teda ennast kõrvaldati võimult. Kuuldes riigipöördest Moskvas läksite te kodunt välja kindla teadmisega, et nüüd tuleb see asi ära teha?

Jaa, läksin 19. augusti hommikul Toompeale kindla teadmisega, et nüüd tuleb iseseisvus välja kuulutada, kuna oli interregum, seadusetu olukord – üks võim on kõrvaldatud, teist ei ole veel olemas. Tühik andis meile ideaalse võimaluse iseseisvus välja kuulutada. Täpselt nii nagu 1918. aastal, kui punased olid Tallinnast põgenenud ja sakslased alles liikusid Tallinna poole. Samasugune võimu tühik. Ka siis oskasid meie rahva juhid selle olukorra imekiiresti ära kasutada. Mõtlesin  kohe sellele, et paralleel 18. aasta veebruariga on ilmne. Läksin Toompeale ja hakkasin aatekaaslastele seletama, mis on meie võimalused.

Kohe siiski iseseisvust välja kuulutada ei õnnestunud?

Jah, vaidlusi oli palju ja alati. Kui juba tundus, et on saavutatud kokkulepe, tulid Eesti Komitee inimesed välja veel mingite asjaoludega. Nad arvasid, et ülemnõukogu ei tohiks Eesti riiklust puudutavaid asju üldse käsitleda.

Kui me oleksime nende soovitusel oodanud iseseisvuse kuulutamisega ka Vene sõjaväe väljaviimist, mis sel juhul oleks võinud juhtuda?

Kes seda teab. Oleksime veel mitu aastat istunud ja oodanud. Kogu asi oleks läinud ilmselt hoopis teist teed. Me ei tea, kuidas rahvas oleks sellele reageerinud. Oleks võinud juhtuda mingid ettenägematud kokkupõrked, oleks võinud tekkida mingi ränk konflikt, mis poleks meie iseseisvust küll ära nullinud, aga oleks tekitanud raskeid kaotusi.

Mart Laar hüüdis 19. augustil, et ärge jumala pärast ülemnõukogus iseseisvuse otsust vastu võtke, sest seda ei tunnusta mitte ükski lääneriik. Selline oli Eesti Komitee seisukoht. Muidugi ei teadnud me ka 20. augustil, mis järgmisel päeval võib juhtuda. Vanas lennujaama hoones end varjanud KGB Alfa väeosa võis rünnata Toompead igal hetkel.

Kust tekkis valeväide, et ülemnõukogu poolt kuulutatud iseseisvust ei tunnustata?

Eesti Komitee inimesed mõtlesid ise selle välja. Tuletan meelde, et lääneriigid alustasid 1990. aastal väga tihedat suhtlemist meie tollase Savisaare valitsusega. Juba enne ametlikku  iseseisvumist kutsuti peaminister Savisaar, ülemnõukogu esimees Rüütel ja välisminister Lennart Meri Washingtoni kohtuma Ameerika presidendiga. See näitas lääneriikide suhtumist meie tollasesse riigivõimu. Nende arvates oli see juba igati demokraatlikult valitud uue ülemnõukogu moodustatud valitsus. 19. augustil toimunud vaidlused oli puhtal kujul Eesti meeste omavaheline jonn.

See jäärapäine jonn ei ole jätnud Eesti poliitikat ka täna.

See on jätkunud läbi aastate. Ühelt pool Rahvarinde seltskond ja teiselt poolt Laari juhatatav Isamaa on olnud paljudes asjades eri seisukohtadel. Seda erimeelsuste raginat jätkus paljudeks aastateks, aga praegu ei põhine erimeelsused enam omaaegsel vastasseisul. Asi on nihkunud konservatiivsuse ja liberaalsuse võitlusmaale.  Kõik EKRE välja paisatud ütlused, mis on meelehärmi tekitanud,  põhinevad samal vastasseisul. Üllataval kombel on see ilmsiks tulnud ka tavaliste inimeste puhul. Võis arvata, et eestlased ei lähe selle väga konservatiivse mõttelaadiga kaasa.

Kas siin ongi midagi imeks panna, kui vaadata, kuidas liberaalseks nimetatav Reformierakond on 17 aastat riiki valitsenud. See oli küllaltki ülbe teerulliga üle sõitmise stiil, ei mingit arvestamist ega empaatiat. Nii et EKRE võib olla ka omamoodi Reformierakonna karma.

Võib asja ka nii käsitleda. Kuigi Reformierakonnas oli pigem tegemist üksikisikutega, kes ülbelt esinesid. Aga näiteks Siim Kallas, keda võib ikkagi Reformierakonna loojaks pidada, on ju küllaltki mõõdukatel ja liberaalsetel seisukohtadel olnud kogu aeg. See, mida Reformierakond vahepeal tegi, Siimule ei meeldinud. Mäletan tema küllaltki teravaid väljaütlemisi oma erakonna tegude kohta.

Kas teid solvas see, kui Mart Helme nimetas laulvat revolutsiooni massipsühhoosiks, millega temasugusel mõistlikul inimesel ei sobi kaasa minna?

Ma näen selle taga lihtsalt eneseõigustust. Et tema oli küll hingelt Eesti iseseisvuse poolt, kuid massipsühhoos, mis toimus lauluväljakul ja mujal, tundus temale kui aristokraatlikult mõtlevale persoonile ikkagi hullusena, mis psühhoos ju eesti keeles ongi. Sellega õigustas ta, miks tema polnud tol ajal võitluse esirinnas. Aga nii palju kui mina Mart Helmet tunnen, pole ta üldse rumal mees, siin lihtsalt mängivad kaasa partei huvid ja poliittehnoloogiad.

Selge on see, et oma ebasoliidsete ütlemistega on EKRE kasvatanud toetajaskonda. Eestis on palju neid, kes heameelega annaksid kere peale igale homole, lesbile või tumedama nahaga inimesele, kes meie kõrval töötavad. Ja mitte ainult neile, aga ka kõigile, kes räägivad teistsugust juttu. See on ääretult lühinägelik poliitika, mida EKRE mehed praegu ajavad.

Kas me nüüd oleme saavutanud selle, millest laulva revolutsiooni aegadel romantiliselt unistasime ehk mis on Eestis hästi?

Sellele vastamiseks ei pea palju mõtlema. Näeme seda igal sammul kas Tallinnas või mujal Eestis ringi käies, kuidas Eestimaa nägu on iseseisvuse aastatega muutunud. Endisaegsest hallusest pole midagi järel.

Aga nende ilusate asjade kõrval, mis meil kõik juba on,  köidab mind veel rohkem inimeste endi olek. Ma olen olnud aastakümneid pilaportretist  ja inimene on alati mulle huvi pakkunud. Kõndides täna tänaval ja vaadates eestlasi,  tuletan vahel meelde, millised me olime 30 aastat tagasi. Mornid, hallid, allasurutud, kuidagi ärevil, võiksin lisada veel palju negatiivseid omadusi…

Nüüd on eestlane aval, rõõmsameelne, viskab nalja. Muidugi on ikka neid, kes mossitavad ja turritavad, aga see ei ole määrav, neid jääb järjest vähemaks. Niisugune vaba inimese hoiak on see, mis mind  eestlaste juures praegu köidab. Orja ja vaba inimese erinevus on väga suur. Ori vihkab kõike, ta vihkab ka teisi orje. Ta vihkab, kui teisel orjal hästi läheb. Ta ei salli seda. Vaba inimene rõõmustab, kui teistel läheb hästi, sest siis läheb ka temal paremini. Ma ei räägi enam tigedusest ja põrnitsemisest. Noor põlvkond on juba hoopis teine. Need, kes vabas Eestis on üles kasvanud, on juba täiesti uued inimesed. Me oleme vabad. Igas mõttes. Kõik sõltub nüüd inimeste tahtest ja suutlikkusest. Seda on meil vaja rohkem kui varem.

Ja kui ma loen lehest, milliseid suurfarme on maal loodud ja millist eesrindlikku tehnikat neis kasutatakse,  milline on nende farmide tootlikkus, siis pole ikka mitte midagi võrrelda sellega, mis oli kolhoosi ajal või Pätsu-aegsete pisitalude ajastul. Edasiminekuid on igas valdkonnas. Ma olen mõõdukas optimist.

Või lausa parandamatu optimist?

Ei, mõõdukas. Paremini võiks minna alati, aga mul pole küll midagi oma maale ja rahvale ette heita. Pigem tuleb seda vintsket rahvast palja olemasolu eest kiita. Meist alul suuremad ja paremal järjel rahvad on täiesti kadunud tänaseks. Pole liivlasi, pole vadjalasi, pole karjalasi.
Optimist olen ma selles mõttes küll, et ei usu maailma lõppu. Selge on see, et peame olema tänapäeva maailmas kõigeks valmis. Laialdane näljahäda, millele järgneb peagi puhta vee nappus. Ebavõrdsus heaolus siplevat riikide ja kõige viletsamate ning väetimate vahel kahjuks kasvab, mitte ei vähene. Sellest küll räägitakse kõrgetel foorumitel ja ÜRO-s, aga ikka tehakse vähe. Ebavõrdsusega kaasneb rahulolematus, mis on viitsütikuga pomm. Keegi ei oska öelda, millal see plahvatada võib.

Lahendus pole muidugi see, et kõik vaesuses elavad inimesed Euroopasse tulevad. See oleks sama kui hunnid kunagi Rooma tungisid – ei tulnud ju kõrgemat, paremat tsivilisatsiooni. Aga nende vähearenenud rahvaste aitamine on jäänud ikka rohkem jutuks. Ja ebavõrdsust on ka Euroopas. Vaevalt seda täielikult likvideerida suudetakse, aga  see ei tähenda, et me peaksime kõike käed rüpes pealt vaatama.

Millega praegu tegelete, kas lehtedele veel karikatuure joonistate?

Kunagi noorena unistasin, et mul oleks viis last. Seda saatus mulle ei kinkinud, aga nüüd on mul ometi neid topelt – kümme lapselast. Suur perekond  nõuab ikka aeg-ajalt abi ja tähelepanu. Ma ei lesi jalad seina peal. Aga karikatuure enam ei tee ja  võitlusse ka enam 83-aastaselt ei torma. Las see kõik jääb noorematele.

Heinz Valk: valitsema peab ikkagi rahva enamuse tahe

Haabersti ristmiku ehitamise käigus toimunud teater ühe puu pärast oli juba irvitamine demokraatia üle, leiab Heinz Valk.

Niipea, kui Tallinnas midagi ehitama tahetakse hakata, tekib kohe mingi huvigrupp, kes häälekalt igasugustele muutustele vastu seisa. Küsisime Heinz Valgult, mida sellest arvata ehk kas see on teatud tegelaste huvide kaitsmine demokraatia sildi all.

“See pole ainult Tallinnas nii, seda näeme viimasel ajal  ka mujal Eestis,” lausub Valk. ” Lasti põhja tselluloositehase projekt, kakeldakse Saaremaa silla ja teiste suurprojektide pärast. Siin unustatakse üks demokraatia põhitõde – valitseb ikkagi enamuse tahe. Rahva valitud enamuse. Vähemust ei tohi jalge alla tallata, teda peab kuulama, aga otsustama peab enamus. Tallinna võimul on ka vaja seda arvestada. Aga õnneks osatakse meil juba ka asju inimestele selgitada. Võtame kas või Reidi tee lahenduse, mida rohelised tahtsid palju äbarikumaks ja väiksema läbilaskevõimega tänavaks teha. Demokraatiaga käib kaasas see, et sa pead oskama inimestele rääkida, mis on tegelikult nende huvides. Pahatihti näeme aga, et asjade üle vindi keeramises on süüdi mingi just väike häälekas grupp. Nii nagu oli selle papliga seal Haabersti ristmiku ehitamisel. See asi läks idiootsuseks ning oli juba irvitamine demokraatia üle. Politsei seisab puu kõrval ja laiutab käsi, et ta ei saa tuua seda tobukest puu otsast alla, sest ei saa ju teda koos puuga maha saagida. Võimu asi on teha adekvaatseid otsuseid igas olukorras. Tervet mõistust on vaja. Demokraatia vajab mõistust palju rohkem kui totalitaarne ühiskond, kus öeldakse kogu aeg ette, mida on vaja teha.

Selle koha pealt tuleb küll Tallinna võimule kiitust avaldada, et nii mõnigi tülikoht on sümpaatselt lahendatud. Linnapea Mihhail Kõlvartil on oskust asju rahulikult ja soliidselt korda ajada. Ei saa kohe kõvera mõõgaga kohale tormata ja rapsima hakata. Tuleb selgitada, miks on vaja midagi arukamalt teha, ja nii saadaksegi jalg kännu tagant lahti.”