ITA EVER: Mu loomingu finaal pole veel käes!

"Nooruses tahtsin saada günekoloogiks ja hea meelega mängiks lavalgi veel mõnda tohtrit," ütleb peagi 85. sünnipäeva tähistav näitleja Ita Ever Pealinnale antud intervjuus. Meie lavalaudade igihaljas suurkuju on jätkuvalt särtsakas vormis ning leiab, et kuni 95. eluaastani on naise parimad aastad. "Pärast seda algab keskiga," mainib ta itsitades.

Pilt: Scanpix

ITA EVER: Mu loomingu finaal pole veel käes! (4)

Ragne Jõerand

"Nooruses tahtsin saada günekoloogiks ja hea meelega mängiks lavalgi veel mõnda tohtrit," ütleb peagi 85. sünnipäeva tähistav näitleja Ita Ever Pealinnale antud intervjuus. Meie lavalaudade igihaljas suurkuju on jätkuvalt särtsakas vormis ning leiab, et kuni 95. eluaastani on naise parimad aastad. "Pärast seda algab keskiga," mainib ta itsitades.

1. aprillil tähistab Eesti teatri suurkuju Ita Ever oma 85. sünnipäeva. Ajaleht Pealinn üritas piiluda värvika daami era- ja lavaellu läbi aastakümnete. 

Mängite praegu oma 85 aasta juubeli tähistamiseks Draamateatri  etenduses «Finaal». Millal tundsite, et teie elu on jõudnud finaali loomingulises ja eraelulises mõttes?

Minu finaal pole igas mõttes hoopiski mitte käes, ei eluliselt ega ka loominguliselt. Mul on julgust seda väita, sest tunnen end väga hästi. Ma olen terve, mu mõistus on korras, jalad-käed käivad vabalt ette ja taha – ma ei kurda millegi üle.  Ka oma juubelietendusega olen ma rahul, sest see on mulle põnev väljakutse, omalaadne roll, millega ma olen vaeva näinud. Ma armastan seda rolli väga.

Kas 80ndad on siis naise parimad aastad?

Kahtlemata, kuni 95. eluaastani on parimad. Pärast seda hakkab juba keskiga tulema. (Kõhistab oma muhedat naeru – toim.)

Kas olete kunagi loobunud mõnest rollist ja ehk on mõni unistuste roll veel tegemata? 

Ei, ma pole mitte kunagi mitte ühestki rollist loobunud, ja neid võib praeguseks kokku olla enam kui 150. Aga mõnda tohtrit tahaksin küll veel mängida. Nooruses tahtsin saada günekoloogiks ja seda rolli mängiks ka, aga keegi pole mulle kahjuks veel kirjutanud.

Olete sündinud Jäära tähtkujus, seega peaksite olema väga jäärapäine. Kas on midagi sellist, mida keegi ei saa panna teid tegema?

Tolmu pühkima. Ma vaatan oma tolmu ja kirjutan sinna peale Ita, ja kui see läheb ära, siis puhun ülejäänud tolmu eemale, et ma seda ei näeks. Kui tuleb mõni vaba päev, eks ma siis viimaks pühin tolmu kõikjalt taas kokku. 

Milline oleks teile parim sünnipäevakink? 

Üks väga ilus lihtne lillekene. Ma armastan hästi lihtsaid lilli. Mäletan, et kui olin veel kooliplika, sai minu sünnipäeva ajal käidud korjamas sinililli Veskimetsas. Meie ilmad on nüüdseks nii palju muutunud, kogu atmosfäär ära rikutud ja seetõttu tulevad need lillekesed kõik natukene hiljem. Kui mina oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.

Olete öelnud, et ei salli lõtva keelekasutust. Kui palju eesti keele olukord teile korda läheb?

Väga läheb. Teatriinimese puhul ei saagi see teisiti olla, sest keel on meie töövahend. Loomulikult – teatris tuleb lõtva keelekasutust suhteliselt vähem ette kui mujal, sest sõltub rollist, kuidas tegelaskuju räägib. Aga vaadates kas või televiisorist reklaame või sedagi, kuidas poliitikud riigikogus keelt kasutavad, siis paneb mõtlema küll. Vahel on lausa piinlik kuulata.

Olete ühtviisi tugev nii tragöödias kui ka komöödias. Millegipärast on viimast peetud madalamaks, pealiskaudsemaks žanriks. On see õigustatud?

Ei usu. Komöödiat on tegelikult märksa raskem mängida, teda ei ole võimalik niimoodi täiuseni lihvida nagu tragöödiat. Komöödia ei tule alati briljantselt välja, sest sõltub paljudest ettearvamatutest teguritest. Ja siis on kriitikutel põhjust sõna võtta. Esteedid ja kirjandusringkonna esindajad võib-olla tõesti peavad komöödiat kergekaalulisemaks. Aga on väga kurb, kui inimesele ei ole huumorimeelt antud. Mina tõesti armastan huumorit ja selle sekka võib olla ka killukene seda musta huumorit. 

Mis teid meie tänapäeva Eesti elus naerma ajab?

Ma isegi ei naeraks, vaid oleks pigem irooniline selles mõttes, et inimestevahelised suhted on läinud väga, kuidas seda nüüd paremini öelda – mitte meeldivaks. Väga palju kohtab kaubandusvõrgus ja asutustes olukorda, mis on väga intrigeeriv ja mille puhul ei saa alati pihta, mida sulle tahetakse öelda. Ja kui  soovid üle küsida, siis tajud, missuguse pilguga sind vaadatakse – niisugune omavaheline suhtlemine on see, mis paneb mind natukene mõtlema ja sageli ka häirib. 

Kas keegi tõesti lubab endale ebaviisakat käitumist ka teie suhtes? 

Ega ma pole mingi püha lehm. Inimesi on igasuguseid ja minul on ka selliseid inimesi ja «austajaid», kes mõtlevad, et mis ta nüüd ennast ikka nii väga upitab. See on loomulik, sest see on elu. Kui keegi minuga niimoodi ebameeldivalt käitub, siis püüan sellest mitte hoolida ja teha näo, et ma ei taibanudki, mis toimub.

Mis paneb meie inimesi nii kibestunult käituma? 

Oh, kes seda teab – elus on palju erinevaid olukordi. Inimestel on raskused eraelus, raskused materiaalses mõttes, raskused tervisega. 

Ka teie elu pole olnud ainult meelakkumine – mis on andnud jõudu mitte kibestuda? 

Ma olen optimistliku meelelaadiga inimene. Püüan ikka positiivselt mõelda. Hiljaaegu kukkusin rängalt siin oma Draamateatris, ime, et konte ei murdnud. Pärast seda kuidagi tundsin, et pean rohkem iseendaga tegelema, sest ega see hädaldamine ja kurtmine kedagi huvita. Peamine  on tegeleda iseendaga ja kas või rääkida iseendaga, sest nii saad palju kiiremini terveks.

Hoiate Liina Reimanni mälestussõrmust, mida Eesti naisnäitlejad  pärandavad põlvest põlve edasi uuele lootustandvale naisnäitlejale. Kui tihti te seda sõrmust kannate ja kellele plaanite selle edasi anda?

Ma ei kanna seda sõrmust iga päev, ainult erilistel puhkudel, näiteks oma juubelil või vabariigi aastapäeva tähistamisel. Ma pole veel mõelnud, kellele see sõrmus edasi anda, sest olen veel nii tugeva tervise juures.

Kas teie juuksed on naturaalselt punased või kastanpruunid,  selle üle on läbi aastate palju vaieldud. Milline on tõde? 

Minu juuksed olid ikka kohe hästi tutt-punased kuni 15. eluaastani, siis hakkasid minema kastaniks. See kombinatsioon – punased juuksed ja rohelised silmad – on kriminullides tavaliselt kõige halvematel naistel. (Itsitab italikult – toim.)

Kaubamärgiks kujunenud punaste juuste, roheliste silmade ja sumeda häälega olete oma elus paljude meeste südameid võitnud – aga kas teie elus naisena on olnud ka piisavalt hellust ja armastust?

Helluse mõiste on väga kaksipidine – mul on olnud lapsepõlves võib-olla natukene puudujääke ja see on hilisemas elus kuidagi kajastunud. Aga ega ma elus hellusest ilma pole jäänud. Minu elus on olnud armastust, on olnud pettumust ja uuesti armastust ja siis armumist ja jälle pettumist – selle pika aja jooksul on kõike juhtunud.

Oma pikale elukogemusele tuginedes saate väita, et armastus tuleb ellu isegi siis, kui pärast on valus? 

No loomulikult, las ta tuleb, siis on midagi hiljem meenutada.

Millest te mõtlete, kui oma Hiiumaa kodus üksi mööda metsi uitate? Kas oletegi veidi nagu hea Kunksmoor  Aino Perviku raamatust, kellele multifilmis oma hääle andsite?

Oh, mulle meeldib see vaikus, see mind tõesti inspireerib. Mulle meeldib niisama mööda  metsa konnata ja vaadata, sest loodus pakub ju nii palju huvitavat. Aga selline nagu Kunksmoor multifilmis ma küll pole. Tõsi, taimi, mida saab kuivatada ja millest hiljem teed teha, korjan ma küll.

Teie poeg Roman Baskin on öelnud, et suhtumist «mängime ta veel suuremaks», mis tähendab, et kogu trupp toetab ühte staarnäitlejat, et tema täht saaks veelgi enam särada, kohtab Eest teatris harva. On see nii?

Mina küll ei usu, et see nii on. Minu loomingulises töös pole niisugust asja ette tulnud. Aga seda, kas keegi on olnud loomingulises mõttes minu peale armukade – kust ma võin seda teada! Nad on näiliselt kõik väga kenad, aga mis päriselt on, ei seda oska öelda.

Samas on teatriringkondades kuulda kahinaid, et teised kolleegid enamasti ikka teietavad Ita Everit ja mõned isegi kardavad...

(Naerab pikalt ja nakatavalt – toim.) No vaevalt, et nad mind kardavad ja teietavad. Suur jumal, mis jutt see on. Ei see saa tõsi olla, siin nad vist lihtsalt liialdasid. Muidu on kõik tavaliselt normaalsed ja ütlevad ikka sina. Ma püüan teatris neile vanema kolleegina toeks olla, mitte ette kirjutada, kuidas parem oleks mängida. Pean enne paar aastakest mõne noore inimese olemusse süvenema, enne kui saan tema suhtes otsuse teha.

Kas teatris on palju intriige ja kas olete pidanud oma edu pärast ka kadedust tajuma?

Olen selline inimene, kes ei tunnegi, et keegi mind kadestaks – aga samas ei maksa unustada, et olen sündinud 1. aprillil ja kogu juttu, mida räägin, ei maksa nüüd ka tõe pähe võtta, väike aprillivariant on alati olemas.

Rahvas räägib, et te tabate ära, kui keegi valetab – on see teid elus palju aidanud? 

On küll. See hea nina on võib-olla tingitud minu elukutsest, sest näitlejatel on meeled kuidagi teravamad ja rohkem avatud. Näitlejad tabavad asju palju selgemalt, kiiremini ja paremini kui tavainimesed.

Kas paljastate valetaja?

Ei, miks – rõõm on ju vaadata, kuidas ta valetab! Ja kuigi ma võin teada tõde, ma ei paljasta valetajale seda, et ta läbi nägin.

Kui teil on nii hea vaist, siis pidite ilmselt väga nautima eradetektiiv Miss Marple´i kehastamist – kas tundsite seal rollis ka ennast ära?

See Miss Marple roll, mida ma tegin Mosfilmis, meeldis mulle väga. See, mida tegime Eestis, oli aga natuke mööda sellest  tõelisest Miss Marple`ist, sest oli liigselt daamilik.
--------------------------

 

Ita Ever armastab vormelisõitu, külma vanni ja džässi

 

  •  Alustab etenduseks valmistumist alati kaks tundi varem.
  •  Armastab džässi, Bing Crosbyt, Frank Sinatrat.
  •  Talle on kõige tähtsamad poeg Roman ja lapselapsed Mirjam ning Alfred.
  •  Armastab väga Michael Schumacherit ja vormelisõidu vaatamist.
  •  Armastab võimlemist ja jääkülmi vanne.
  •  Ei joo veini ega muud lahjat kraami, vaid head konjakit ja viina.
  •  Ei armasta roose, kuna need on tema arvates liiga väärikad. 
  • «Uhked asjad ei sobi sellisele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud.»
  •  Talle meeldivad mehed ja meeste anekdoodid.
  •  Tal on imeilus käekiri ja allkiri nagu kunstiteos.
  •  Armastab magusat – head šokolaadi ja küpsetisi.
  •  Meeldib öelda «priima» ja «tuttilus» või «tuttinetu». Ta oli veendunud, et oli plikana «tuttinetu».
  •  Hääl on Ita visiitkaart – sellel on harva esinev amplituud madalast bassist kuni kõrge naishääleni.
  •  Rahvastikuregistris pole Ita Everit, kes teab, see otsib Ilset.
  •  Alates 1984. aastast Liina Reimanni mälestussõrmuse hoidja, sai selle Aino Talvilt 9. septembril 1984. 
  •  Esimene roll Eesti Draamateateris – Varja  Konstantin Simonovi etenduses «Noormees meie linnast» 1953. aastal.
  •  Esimene roll teles – Laine Rudolf Sirge «Maa ja rahvas», 1958.
  •  Esimene filmiroll – Reet filmis «Andruse õnn», 1955.
  •  Lavastaja Gunnar Kilgas oli Ita elukaaslane 43 aastat.
  •  On töötanud terve elu Draamateatris.

Allikas: Margit Kilumets «Ita Ever – elu suuruses»

--------------------------

Ita oma huumoriga on seltskonna hing

Näitleja Mait Malmsten
Eks me kõik imestame Ita vitaalsust, särtsu ja jõudu ning tema vapustavalt heas vormis püsimise võimet. Ta on meil teatris  emapuu – selline, kes ühendab eri põlvkondi ja suudab olla ka tänases päevas 100%. Ita on lihtsalt üks väga lahe inimene. Esietenduste peol oleme ikka Itaga juttu ajanud, oma huumoriga on ta seltskonna hing, aga need on nii erilised hetked, et neid ei saagi hiljem ümber rääkida. Ita jutud on väga meeleolukad ja lõbusad, ta ei pelga mõnikord võtta ka pitsi viina, jaksab ikka veel ka pidutseda. Kohe kindlasti pole Ita suu peale kukkunud. Kuigi nime poolest on tal näidendis «Finaal» teenijanna roll, on see tegelikult üks olulisemaid – kui Ita lavale tuleb, siis lava on särtsu täis, see on selge. Ega Ita laval väga vaikselt olla saagi, tal ei õnnestu kunagi märkamatuks jääda.
Koos Itaga olen ma laval alles teist korda, esimene oli etenduses «Rahauputus». Kuigi paljud näitlejad teietavad Ita Everit, läheb minul vahel sassi ja ma ütlen sina – aga ma ei usu, et see tema jaoks oluline oleks, lihtsalt teised respektist teevad seda.

--------------------------

Publiku aplaus on Itale suurim kingitus

Näitleja Tiit Sukk
«Finaal» pole esimene lavastus, kus ma koos Itaga mängin, neid kordi on olnud päris mitmeid. Praegugi mängime koos näidendis «Tuhk ja akvaviit». See on suur au ja uhkus, koos sellise inimesega laval olla. Ita pole üldse staaritseja tüüp, selline uhke primadonna, kes ta vabalt olla võiks, tekitades teistes alaväärsuskompleksi. Ta on väga soe ja professionaalne inimene, temaga on mõnus koos töötada.
Ital on hea huumorimeel – näiteks mulle meenub viimasest «Tuhk ja akvaviit» etendusest, et kui tuleb ootamatu koha peal saalist reaktsioon või siis ilmselgelt võimendatud kõver reaktsioon, siis ta pöörab selja saali poole ja teeb imestunud nägu tagapool seisvatele näitlejatele – surub ühe silma kinni ja teeb sellist imestavat «ohoo!» nägu! Eks siis see, kellel rohkem naer peale tuleb, pöörab ka selja saali poole. Itat iseloomustab ka suur töökus, on näha, kuidas ta on proovides alati ette valmistunud ja tekstiga töötab.  Kui me aga pärast etendust publiku ees kummardame, on mul alati  selline tunne, et aplaus ongi tema jaoks kõige suurem kingitus. Mõnikord, kui on väga hea etendus olnud, olen ka näinud tal  silmanurgas pisarat pärlendamas.
Ita on ka suurepärane suhtleja. Kolleegide austust tema suhtes näitab seegi, et ka vanemad kolleegid teietavad teda. Mina olen siuke mats, et mul lipsab kogu aeg suust sina, aga mõttes on ta ikka Teie. Ita pole minuga selle pärast küll pahandanud.

--------------------------

Ita on Eesti üks tugevam naine

Edgar Savisaar

Minu meelest on Ita Ever Eesti üks kõige tugevam naine. Ma ei teagi ausalt öeldes teist nii tugevat natuuri. Mul on olnud suur au temaga ühel ajal elada ning näha ka tema säravaid ülesastumisi laval ja teles. Ta on ülimalt hea huumoritajuga, nagu ka tema kadunud eksabikaasa Eino Baskin. Kui me tegime tasuta ühistranspordi rahvaküsitlust, siis oli Ever nõus osalema linna telereklaamis, kus kutsusime üles rahvast tasuta ühistranspordi osas oma häält andma. Ita Ever tuli hea asjaga kaasa ning pidas tasuta sõitu väärt ettevõtmiseks. Aitäh talle – tasuta ühistransport tuli Tallinna ka tänu Ita Everile ! Soovin talle veel kauaks energiat ja  mitmeid säravaid rolle.

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...