IVO LINNA: Eesti keel on maailmas kõige ilusam

"Artistil ei ole kunagi õigust vabandada, et tal on nohu või pruut jättis maha või auto ütles üles," räägib armastatud laulja Ivo Linna. "Inimesed tulevad kontserdile, et oma jamad unustada, saada sealt midagi muud. Kui publik saab kontserdilt hea tuju või sügavama elamuse, kannab ja aitab see mind tükil ajal. Iga artist peaks selle poole püüdlema. Mul on suur au laulda Eesti publikule!"

Pilt: Albert Truuväärt

IVO LINNA: Eesti keel on maailmas kõige ilusam (1)

Ivo Karlep

"Artistil ei ole kunagi õigust vabandada, et tal on nohu või pruut jättis maha või auto ütles üles," räägib armastatud laulja Ivo Linna. "Inimesed tulevad kontserdile, et oma jamad unustada, saada sealt midagi muud. Kui publik saab kontserdilt hea tuju või sügavama elamuse, kannab ja aitab see mind tükil ajal. Iga artist peaks selle poole püüdlema. Mul on suur au laulda Eesti publikule!"

Hiljuti käis Ivo Linna Mustamäel inimestega kohtumas, vastates küsimustele ning rääkides pikalt ja südamlikult oma elust ja muusikast. Pealinngi käis seal kohal.

Kust pärineb teie muusikahuvi?

Lasteaiaeas ma ei tahtnud lauljaks saada, aga ju see muusikahuvi minus oli endale teadmata olemas. Sündisin 1949. aastal ja mu kadunud isa oli peale selle, et ta töötas Saaremaa muuseumis, ka koorijuht. Mööda Saaremaad ta sõitis ja tal olid seal igasugused nais- ja meesansamblid. Meil kodus oli harmoonium, mis on praegu Eesti klaverimuuseumis. Meid oli kolm venda, isa pani meid ritta, pidime laulma igasuguseid laule. Eriti pidime esinema siis, kui tehti mingeid pidusid või keegi tuli külla. Isa näitas, et vaat mul on nii toredad pojad, kõik laulavad. Mulle see absoluutselt ei meeldinud.

Viieaastaselt oli mul esimene lavakogemus. Meid veeti Kingissepa rajooni nääripeole esinema, ma olen mõelnud, et peaks selle laulu noodid üles otsima, esitasime mingit metsatööliste laulu. Üks koht on mul siiamaani meeles: tsihkat-tsahkat… Ju mingid saed seal käisid nii. Punases mantlis valge habemega näärivana vaatas tähelepanelikult ja mul ütles närv üles. Läksidki sõnad sassi ja ma hakkasin nutma. Mind lohutati siis, mingi kommikarbi ikka sain.

Mis ajast saab rääkida juba oma bändiga esinemisest?

Kuuekümnendate kitarribändidest kuulsime raadio kaudu. Minu vanem vend läks 1964. aastal õppima kunstiinstituuti ning eks Tallinnas oli seda infot rohkem. Tema tegi Tallinnas oma bändi. 1966. aastal saime aga oma kooli direktori nõusse, ta ostis meile trummid, ühe väikese võimenduse ja Tallinna firma Ühendus tegi meile kolm kitarri, mis olid muidugi üsna nõrgukesed pillid. Aga me olime 11. klassis ikka väga popid. Mängisime koolipidudel, ka linnarahva pidudel. See oli siis Saaremaa esimene kitarristide ansambel. Me käisime ringi, ninad olid taeva poole, vihm sadas sinna ülbusest sisse. Ansambli nimi oli Müstikud. Meil õnnestus Kingissepast osta ühed Poola teksad, mis olid ka natuke alt laiad. Umbes 30 cm. Aga meie emad õmblesid siis neile niisugused punased kiilud vahele. Minu püksi laius oli pärast seda 45 cm. Ja kõik vaatasid linna peal järele. Olin siis soolokitarrist, aga ma ei oska siiamaani korralikult kitarri mängida. Õppisin ühe viisjupikese ära ja proovisime niimoodi ka instrumentaallugusid teha.

Milline oli teie lapsepõlv Kuressaares?

Mu ema on öelnud, et tema kolmest pojast olin mina kõige elavam ja võib-olla kõige rõõmsameelsem ja positiivsem. Oli sõjajärgne aeg. Kuressaare äärelinnas, kus ma üles kasvasin, elas tollal palju üheealisi lapsi, tüdrukuid ja poisse. See oli nagu aamen kirikus, et kõik lapsed pandi koduaias rohima ja peenramaad kaevama jne. Minu hooleks oli ikka kartulimaa kaevamine, rohimine ja hanede järelt nende kingituste korjamine, mida nad maha poetasid, ka  muud riisumised ja rehitsemised. Ei kujutanud tol ajal ettegi, et elu võiks teistmoodi üldse olla Aga kui tööpäev sai otsa, koguneti tänavale ja karjamaadele. Meil on seal Põduste jõgi, kus me käisime kevaditi alati varem ujumas kui meres, seal oli vesi soojem. Ma mäletan, et elu oli metsik, kõik naabrite aiad olid räämas, majad olid räämas ja kõik pidasid lehmi. Neid pidime me igal hommikul jõe taha karjamaale ajama. Ja keegi karjak ajas nad siis õhtuti kodudesse tagasi. Kui Aia tänaval hakkas haigla poolt tulema, siis umbes kolmsada lehma mitmes reas, terve see auklik kruusakattega tänav oli neid täis. Vaat see ongi minu pilt tänavast.

Meil oli lehm nimega Roos, kes oli väga tark ja teadis, kus koduvärav on. Alati tuli ta ise sealt sisse. Meil olid ka kodulinnud – kanad, haned, kalkunid. Ma olen väga öko toidu peal üles kasvanud! (Naerab.) Olen ka proovinud lehma lüpsta, aga ei tulnud see mul nii soravalt välja nagu emal... Imelikud olid hoopis need, kellel polnudki lehma. Nende peale vaadati kui väga imelikkude inimeste peale. Aga siis hakkas elu pikapeale muutuma ja lehmad kadusid linnast ära.

Te armastate väga eesti keelt ja emakeeles laulda. Kust pärineb teie keelehuvi?

Aastal 1967 sain ma sisse Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Hakkasin eesti keelt õppima. Tühjagi ma teadsin, kes must saama peaks. Võttis kaks aastat, enne kui ülikool sai aru, et nad saavad ilma minuta ka hakkama, ja ma lendasin sealt nelja tuule poole. 1969. aasta sügisel, pool aastat hiljem, võeti mind sõjaväkke.

Ka targad inimesed pikivad oma väljaütlemistesse ingliskeelseid sõnu, millele on eest keeles väga hea vaste olemas. See kadaklus on hirmus asi. Meie keel on maailma kõige ilusam! Kui mõnel võõrkeelsel terminil vastet ei ole, siis on see ehk andestatav, aga kui ikka on, siis rääkigem ilusat eesti keelt.

On eesti keele aasta ja ma võin väga kirglikult eesti keele kaitseks sõna võtta. See mõte ei jookse mul üldse mööda külge maha, et kutsuda üles keelt hoidma. Mul on küll ja küll sõpru, kelle jaoks on eesti keele ilu hoidmine väga tähtis. Võõrastav on kuulda, kui mõni ministergi räägib statementidest ja establishmentidest, ma ei tea, mis mentidest kõik veel. Mul on väga hea meel, et ka kõik noored ei püüa ainult eputada oma inglise keel teadmistega. Eks me ise ka patustame. Ikka davai, tšau ja pakaa.

Aga ka eesti keelt räägitakse eri paigus erinevalt. Kui oluline on teile kodune Saaremaa keel?

Ülikooli minnes naersid kõik mu Saaremaa keelt. Kui režissöör Leo Karpin kutsus mind 1968. aastal laulma televisiooni, siis mina valisin kohe suure ülbusega ühe Tom Jonesi laulu ja mõtlesin, et nüüd ma panen, aga ei pannud tuhkagi. Seal oli selline rida, et "kord oli aeg, mil armurõõm oli seiklus vaid, kuid nähes sind, mis on õnn, aru sain…" Küll mul oli seda õ tähte raske öelda.

Nüüd olen kirjakeelega harjunud. Aga kui lähen kohtuma oma koolikaaslastega ja räägin klassivendade ja -õdedega, siis tuleb see Saaremaa keel tagasi sekundiga. See keel laulab ja see on väga ilus. Ja meil on üks ilus sõna. Me ei ütlegi pärast jutu ärarääkimist head aega, vaid: noh, kena. Kõik on kena.

Millised apsakad teile pikalt lavateelt meenuvad?

Ma kukkusin Valga kultuurimajas valgustaja luuki, mis oli lahti  jäänud. Rock Hotelli poisid olid juba laval, see oli üks moeetendus, kus me pidime vahepeal ka pilli mängima. Mina hakkasin siis uhke näoga kardina tagant välja minema ja sinna auku ma kukkusin. Õnneks sain küünarnukid vastu. Need koerad seal lava peal muidugi naersid, aga minul ei olnud nii lõbus. Õnneks rahvas seda ei näinud, oli kardina varjus.

Apelsiniga oli Venemaal üks päris lõbus lugu. Tegime seda tuntud lugu ooperi armastamisest, seal ma mängisin nagu dirigenti, mul olid jalas Mati Nuude paar numbrit minu omast suuremad kingad. Need olid meil kolakastis kaasas. Selleks, et loo lõpus saaksin ühe jalaga visata kinga üles nagu lumepalli. Aga mul oli sel päeval väga hea hoog sees, viskasin kinga üles, aga see ei kukkunudki alla, sest oli jäänud stange peale kinni. Rahvas vaatas haudvaikuses ja siis tuli meeletu aplaus. Pärast lavamees läks ja sai selle kinga sealt ülevalt kätte. Aga kõige rohkem oleme hingetuks naernud, kui keegi pillimeestest väga ebasobival kohal eksib mõne noodiga. See kõlab nii naljakalt, et sa lihtsalt purskad naerma. Muusikaline jama, mis tuleb, ajab koha peal naerma, aga teised ei saa aru, miks.

Kuidas käis kontsertide kokkuleppimine ajal, mil polnud internetti ja ka telefone oli vähe?

Me elasime ju aastaid ilma telefonita. Kõik käis kirja teel. Üks koht, kus noored ja ka vanemad artistid käisid, oli filharmoonia valvelaud. Sealt sai teavet. Ka televisiooni valvelaud ja raadiomaja valvelaud. Ahah, Ivo Linnale on jäetud kiri. Kusagilt majandist, kolhoosist, asutusest. Nad kirjutasid mitu kuud ette, et kas te saaksite tulla vaat nii ja nii esinema. Siis tuli vastata: saan küll. Siis saabus uus küsimus. Kuhu me teile selle bussi siis vastu saadame? Nii need asjad omal ajal käisid. Praegu ei kujuta seda enam ettegi.

Kui kõrgelt hindate oma publikut?

Eesti publik on väga hea ja minul on suur au laulda sellisele publikule. Ma olen sellesse niimoodi suhtunud. Kui olin noor poiss, ei saanud ma aru, mis asi see lava peal olek on. Oli kordi, mil lugu lõppes ära ja artist lahkus lavalt susside sahinal. Loodan, et nüüd olen aru saanud, kui tähtis on asja juures publik. See ongi 100%. Sa oled madalam kui muru ja sul ei ole õigust pidada ennast targemaks või kõrgemaks, kui on publik. Publik ootab midagi, inimesed tulevad kontserdile, et oma jamad unustada. Ja artistil ei ole kunagi õigust vabandada, et tal on nohu või pruut jättis maha või auto ütles üles. See ei vii kuskile. Aga kui publik saab kontserdilt hea tuju või sügavama elamuse, kannab see mind tükil ajal ja aitab. Iga artist peaks selle poole püüdlema.

Millist muusikat te ise kuulate ja millist üldse ei kannata?

Ma ei suuda kõikide tänapäeva popmuusika ilmingutega kaasa minna. Surun kõikidel nendel kätt, kes väga armastavad hiphoppi, räppi või mida iganes. Aga see ei ole minu muusika, ma ei suuda seda hinnata. Võin öelda, mis kuradi jäledat tümpsu te seal kuulate?! Aga see on nende poeesia ja pole minu asi seda kritiseerida. Minul hakkab laulma Frank Sinatra või Kalmer Tennosaar. Ma vaatasin Tom Jonesi kontserti paari aasta eest väga kahetise tundega. Esimest korda kuulsin teda laulmas 1964. aastal. Ja ma tunnen, et see 55 aastat on möödunud nagu üks silmapilk. Vaat see tekitab kummalisi mõtteid. Aga kui sa hakkad kõike seda aega lahti harutama, siis mõtled küll, et ikka kuramuse pikk teine.

Ma pean ütlema, et mul on siiski vedanud, ma ei pidanud nõukogude ajal mingit selget punast laulu laulma. Ei olnud vajadust ja keegi ei sundinud ka. Pigem need heliloojad Kikerpuu ja Ojakäär ei tulnud üldse sellega välja, et nüüd sa pead midagi poliitilist laulma. Ma arvan, et Georg Otsa ajal oli palju raskem seda vältida, sest aeg oli niisugune.

Mulle on alati meeldinud tekstid, mille seest võis midagi leida. Priit Aimla kirjutas loo "Viis viimast". Siis üks teatud asutuse töötaja küsis temalt, et mida te selle all mõtlesite. Kui minu käest küsiti, siis mina ütlesin, et ma ei tea midagi, tuleb lihtsalt laulda, nagu kirjutatud on. Vahel pidi lolli ka mängima.

Kui palju laule te olete elu jooksul laulnud?

Fonoteegi daamid väidavad, et mul on Eesti Raadios linti lauldud üle 900 loo. Aga sinna käivad ka need lood, mis on kuskil kuuldemängudes jm ühekordsed asjad. Rock Hotelli kuldaegadel oli meil ka mingi 400 lugu, Apelsiniga oli ikka sadu lugusid, ju neid kõiki kokku paar-kolm tuhat on ikka olnud. Naljakas on see, et nüüd ma neist uuesti välja antud noorepõlve lugudest pooli  enam ei mäletagi. Lugu hakkab pihta ja kellegi noor hääl hakkab seal laulma, mõtlen, mis kuramuse lugu see on, Ja siis alles hakkab vaikselt kuidagi midagi meelde tulema. Väga paljud lood sündisid lauluvõistluste jaoks. Näiteks tuli Viktor Ignatjev ja ütles, et homme on tähtaeg, tule raadiomajja, teeme loo linti ja kõik. Ja siis oli vaja tavaliselt üks kord seda lugu esitada, kramplikult õpid laulu pähe, laulad ära ja unustad, sest sa tead, et sa kusagil mujal seda laulu enam ei laula. Vaat sellist materjali on seal fonoteegis palju. Ja täitsa tore jälle kohtuda.

Ma olin esimest korda autoroolis, kui lindistati laulu "Sangar seiklusfilmis", see auto oli Eesti vormel. Selle loo üles võtmisest saab kohe 50 aastat. Mind topiti Lasnamäe vana lennuväljal vormeli rooli, lükati käima ja öeldi, et sõida. Ma ei olnud kunagi ühtegi autot juhtinud. Ma ei saanud kõigist asjadest aru ja kilomeetri pärast suri mootor välja. Käivitada mul teda ei õnnestunud. Võttegrupp jooksis järgi ja tõmbas auto uuesti käima.

Te olete suur mälumängur. Kas sellest on kuidagi abi ka muusikuameti juures?

Mälumängud aitavad mõistust vormis hoida ja sellest on kasu ka laulusõnade õppimisel Mulle jäävad sõnad päris kergesti pähe, aga selleks, et sõnad kinnistuksid, peaksin saama seda lugu laulda kümme korda. Ma ei taha endale teksti ette. Aga kui on täiesti uus lugu ja sa pead sellega minema kuidagi pidulikult, siis mul on päris kõvasti pabistamist. Ma pean mõtlema, kuidas see oli, minul on silmamälu parem. Teine äärmus on see, kui sa laulad tuhandeid kordi mingit laulu nagu näiteks "Kikilips". Laulad ja kujutad ette, kuidas homme lähed Muhus seenele, ja siis äkki on ees must auk, sõnad ununenud. No õnneks ujun välja, aga olen soperdanud küll.

Ma olen ka täielik ristsõnade lahendamise sõltlane, lahendan neid iga päev. Neist olen saanud väga palju tarkust ja uusi sõnu teada. Kuskilt lugesin, et ristsõnade lahendamine eriti vanemas eas hoiab mälu värskemana, see peab mõtlemise korras, ja ma teen ristsõnu tõesti suure naudinguga. Ka telerist tulevaid mänge on hea mõttes kaasa mängida. Lösutan diivani peal, vaatan "Kuldvillakut" ja vastan ise ka. On muidugi valdkondi, millest ma pole kuulnudki. Tuleb uus küsimus, mina tean juba vastust, aga need kolm tükki, udupead, ei tea. Sealt saab ka targemaks.

Millega veedate aega kodus, Muhumaal olles?

Muhus elades võin seada endale mingi eesmärgi millegagi valmis saada. Kas see on kiviaia parandamine, muru niitmine või ükskõik mis töö. Talus seda tööd jagub. Aga samas sa tean, et pole kusagile kiiret. Tõusen, millal tõusen, hakkan tegema ja niikaua teen, kuni meeldib. Mina ei saa teha tööd niimoodi, et hakkan hommikul vara pihta ja muudkui rassin seal. Ja siis kell üks või kaks teeme lõuna. Siis ma pärast lõunat pole enam suuteline tööd tegema. Ma teen viie-kuueni välja, söön kõhu täis ja siis on päev läbi. Ma ei ole arvutiinimene. Ma ei saaks istuda päev läbi kusagil ekraani taga, et vaadata, mida üks või teine blogija on oma elust arvanud. Ma pean oma liikumise kätte saama. Värske õhu ja füüsilise asja ka. Igav oleks istuda lihtsalt laua taga ja lehte lugeda, mida ma ka teen ju. Aga tore on erinevaid asju teha. Ma tegin vahepeal väikesi vitraažikesi, siis ma olen puukulpe teinud, ja nüüd, kui ongi pimedad ajad, võtan ma selle kulbinduse taas ette. See on ikkagi vanamehe töö. Ahi köeb, istud seal ja ei mõtle mitte millegi peale.

Kui te poleks laulja, siis mis ametit te ilmselt peaksite?

Tänu ajaloohuvile oleksin ma ajaloolane vast. Isa sokutamisel olin Saaremaal oma vennaga ja ühe lapsepõlvesõbraga üsna mitmel arheoloogilisel väljakaevamisel. See oli paganama põnev. Sealt Lümandast leiti küll käevõrusid ja mingeid sõlgi ja isegi üks sinine pärl tuli välja maapõuest. See asi mulle väga meeldiks. Ma loen ajaloolisi raamtuid ja soovitan kõikidele neid. Kuulan huviga David Vseviovi igapühapäevahommikust raadiosaadet, kuidagi see köidab mind. Ma ei tea, kas mul oleks nii palju kannatust, et istuksin päevad läbi arhiivis ja uuriksin igasuguseid ürikuid.

Kas laulja häält võib pidada suisa firmamärgiks?

On täiesti loomulik, et hääl muutub. Minul on ikkagi baritonihääl ja kõiki tenorite laule enam hääleke hästi ei võta. Aja jooksul võtad mõne toonikese alla, et neid lugusid kõiki üldse laulda saaks. See on täiesti loomulik ja vanusega see kaasas käib, et hääl läheb madalamaks. Nüüd peab kolm korda üle õla sülitama. Tänu taevale on mul ikka olnud regulaarselt esinemisi. Kui sul neid on, siis mingid asjad ikka püsivad. Kui ütled, et noh, nüüd ma puhkan kuu aega, nojah, mõnikord ongi see nii läinud, siis kui pärast kuuajalist pausi tuled uuesti lavale, on väga raske alustada. Parem on see, kui sul on iga nädal mingi esinemine. Kas on siis kontsert või mõni pulm või tantsupidu – kõik see hoiab ikka väga soojana. See on hea, mina tunnen ennast hästi. Ja kui tõesti tead, et ei pea iga hinna eest pingutama, et seda võimalikult kõrget nooti välja pigistada, kui keskendud millelegi muule. Mõtled teiste asjade peale, näiteks laulu sõnumile, vokaali värvile, igatahes mitte kõrgele noodile, siis pole hullu. Ptüi, ptüi.

Kui ma laulsin laulu "Aeg ei peatu", oli aasta 1977 ja mina  28-aastane, kui see sai telemajas lindi peale võetud. Laulsin ära, tuli nagu tuli, ja natukese aja pärast saabus sinna Heidy Tamme. Me olime uhkust täis, et ikkagi niisugune uut tüüpi lugu, mõni on seda nimetanud ka esimeseks Eesti diskolooks. Heidy kohkus: mis sinuga on juhtunud, sul on hääl täitsa ära! Mina olin nii uhke, et mul just niisugune kärin tuli. Aga see ei väsita. Ma pole küll tundnud, et selline hääle käristamine väsitaks.

Noortel lauljatel on raske läbi lüüa

"Tänapäeva lauljal on raskem läbi lüüa kui meil omal ajal, sest noori häid lauljaid on väga palju. Kõikidel on teed valla, sa saad kohe ekraanile, sa saad kodus lindistada, kui jaksad osta minimaalsegi stuudio sisustuse," leiab Ivo Linna

"Praegu on sul võimalus saada häid pille, ja ka häid pillimehi on väga palju," selgitas Linna. "Sõltub ainult sinust endast, kas sa oled valmis läbi selle halli kivi minema. Kui saad ühe looga maha, siis sa oled sageli kohe superstaar, megageenius. Aga kui sa veel kümme aastat hiljem oled endiselt pildil, siis sinus midagi on. Nii on ennast vähemalt minu jaoks tõestanud Koit Toome, Karl Eerik Taukar, Ott Lepland ja mitmed noored daamid."

Linna hinnangul ei ole õige kuulutada mõni noor kohe kahekümneselt superstaariks. "Kui sa tööd ei tee, vaeva ei näe ja loodad, et oled nii andekas, et inglise keeles lauldes sind kohe maailmas märgatakse ja saadki kohe suurtele lavadele, siis see on naiivsus. Ameerikas on sadu ja sadu artiste tänavakohvikutes ja kõnniteedel, kelle puhul mul on olnud suu ammuli, mul oli vahepeal isegi piinlik, et ma olen üldse laulja. Seal on niisuguseid kuldseid hääli, et ma olin tõesti vapustatud. Paari looga ei tee seal midagi. Gunnar Graps läks omal ajal pooleks aastaks oma onule Ameerikasse külla ja tuli käpad lontis tagasi. Ta läks näitama neile, kuidas hevi mängitakse, aga seal oli neid heviroki mängijaid kümme miljonit."

Linna ei taha noorte indu maha võtta, pigem vastupidi. "Suurelt peabki tegema ja mõtlema ja üritama, võib-olla õnnestubki," lausus ta. "Aga minu soovitus kõikidele oleks, et noored sõbrad, laulge eesti keeles. Laulge eestlastele eesti keeles, laulge sellest, mida te näete. Mida tunnete. Uskuge, eestlased saavad sellest aru. Ja te kindlustate endale publiku, mida inglise keeles lauldes ei juhtu. Küll on olnud palju ansambleid, kes laulavad kramplikult inglise keeles, aga ühel päeval neid lihtsalt enam pole, sest keegi ei kuula neid."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...