JAAN TAMMSALU: Öelge tänusõnu inimese eluajal, mitte peielauas!

"On valikute küsimus, kas ma vahin kogu aeg silm punnis pornot ja nõuan selle mõjul oma partnerilt ei tea mida," ütleb Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu. "Kurjus saab toitu ka sellest, millist teavet me tarbime, mida internetist vaatame ja loeme. Kui me anname kurjale muudkui toitu juurde, siis muutume ka ise kurjaks."

Pilt: Albert Truuväärt

JAAN TAMMSALU: Öelge tänusõnu inimese eluajal, mitte peielauas! (6)

Ivo Karlep

"On valikute küsimus, kas ma vahin kogu aeg silm punnis pornot ja nõuan selle mõjul oma partnerilt ei tea mida," ütleb Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu. "Kurjus saab toitu ka sellest, millist teavet me tarbime, mida internetist vaatame ja loeme. Kui me anname kurjale muudkui toitu juurde, siis muutume ka ise kurjaks."

Tallinna praost Jaan Tammsalu tähistab 12. märtsil oma 60 aasta juubelit ja kutsub sel puhul kõiki soovijaid kell 17.30 Jaani kirikusse, et tähistada sünnipäeva väikese kontserdi, luule ja mõtisklusega.

Kas vaimuliku amet on teie peres olnud traditsioon või olete selles suhtes ise teenäitaja?

Sugupuud uurima hakates tuli välja, et suguvõsas on olnud kolm õigeusu vaimulikku ja üks köster – Tartu peakiriku peaõpetaja. Aga vahepeal oli katke. Kui läksin vaimulikuks õppima, siis ma ei teadnud, et mul on oma sugupuus midagi vaimulikega pistmist.

Kuidas siis läks nii, et üks Saaremaa poiss, kel oli juba õpitud selgeks amet, otsustas sügaval nõukogude ajal vastutuult sülitada ja hoopis vaimulikuks õppida? Tol ajal me ei võinud ju ette näha, et kirikuelu muutub kompartei ja organite valvsast pilgust täiesti vabaks.

Muidugi ei võinud me ette näha, mis saab. Lugu on selles, et mu  emapoolne vanaema oli mulle ühe õhtupalve selgeks õpetanud. Ja öelnud sinna juurde, et ehk läheb tarvis. Ei läinud väga kaua tarvis, aga siis lõpetasin kiitusega Tallinna ehitusmehaanika tehnikumi, et saada otse, ilma eksamiteta sisse tehnikaülikooli ehk nagu siis seda nimetati – Polütehnilisse Instituuti. Märtsis oli tehnikumi lõpetamine ja aprillis võeti mind hoopis sõjaväkke. Ei lastud kõrgkooli minna. Lubati küll Saaremaale jätta, oma invaliididest vanematele lähedale, aga saadeti Ukrainasse.

Kui seal üks purjus ohvitser meid öösel üles äratas, nagaaniga meie nina all vehkis ja ütles, et Afganistanis algas sõda ja me nüüd läheme, siis  tundus mulle, et selle maailmaga on midagi väga-väga valesti. Pea hakkas hirmsat moodi valutama ja asi läks koguni nii hulluks, et mind pandi Lvivi sõjaväe keskhaiglasse. Seal tuletasin meelde õhtupalvet, mida vanaema oli mulle kunagi õpetanud, ja sain tänu sellele rahulikult magama jääda, peavalu läks ära. Ja ma hakkasin Jumalaga kauplema, et kui ma sellest põrgust pääsen, siis lähen vaimulikuks õppima. Ma ei teadnudki siis, et selleks tuleb nii palju õppida. Arvasin, et see on lihtne asi. Pääsesin Afganistani sõtta minemisest, kuna olin õppinud ehitamist ja seal Lvivi haiglas oli vaja operatsioonide osakonna hoone seinu plaatida. Sain sinna tööle jääda.Üks samuti ehitustehnikumi haridusega eestlane oli seal juba ees. Temale saadeti kodunt piibel ja igasugust muud usulist kirjandust. Ma hakkasin seal neid asju lugema, sellest  hakkasid kujunema veendumused.

Kui kerge või raske siis lubaduse täitmine oli?

Kui ma tulin pool aastat enne teenistuse lõppu haiguse tõttu Eestisse tagasi, andsin Kuressaares vaimuliku uksekella. Ütlesin, et olen Jumalale lubanud, et hakkan vaimulikuks. Vaimulik küsis, kas ma ristitud olen. Siis hakkas mulle selgeks saama, et vaimulikuks saamine on ikka päris pikk tee. Tuleb leeri minna ja siis usuteaduste instituuti, ja ma hakkasingi selle asjaga edasi liikuma. 1986. aastal saadeti mind juba Toomas Pauli järglasena kolme Saaremaa kiriku peale õpetajaks. Ma polnud siis veel eriti palju eksameid sooritanud. See oli aeg, kui paljud vaimulikud teenisid kolme kogudust, ja seda tegin ka mina õppimise kõrvalt.

Vaimulike puudus oli tohutu. Valjala, Karja ja Jaani kirik, kus ma hakkasin asendama siis Toomas Pauli. Olin alguses ikka nii entusiastlik, aga samas ka rumal, et maistele asjadele palju ei mõelnud. Abikaasa küsis kõrvalt, et kus me seal Saaremaal kõik elama hakkama ja kuidas ma selle tööga piisavalt raha saan, et kõik lapsed söönud oleksid. Ma olin Tallinnas Järvel just oma käega meie korteri korda teinud, seal oli kõik vajalik olemas. Olin saanud Põhja Kõrgepingevõrkudest kõigi mugavustega korteri, kuna meid oli ikka mitu hinge. Meiega oli abikaasa eelmisest abielust poeg ja veel kaks ühist last, üks täiesti sülelaps veel, paar kuud vana. Ega abikaasa väga õnnelik küll ei olnud. Ütles, et ma võin minna Saaremaale, aga tema ei tule. Aga tuli siiski. Kuhu ta  ikka oleks jäänud. Kaarma pastoraadis hakkasime elama ja seal möödus kolm aastat.

Olete peale Saaremaa teeninud Viljandis ja isegi Torontos, näinud eestlasi paljudes kohtades. Kas nad on olnud kõikjal ühesugused või hoopis erinevad?

Inimesed olid kodumaal ja võõrsil ikka väga erinevad. 2003-2004 olin Torontos kirikuõpetaja ja käisin ka Ottawas ja Montrealis eestlaste kogudusi teenimas, võin seal nähtu põhjal öelda, et väliseestlane oli väga viisakas, neil olid head kombed. Kui Roman Toi kutsus mind endale külla, avas ta, ise 85-aastane, mulle oma auto ukse. Kui ma vaatasin talle jahmunult otsa – et olen ju poole noorem ja tema tuleb mulle auto ust avama –, siis ta ütles, et sa oled mu külaline. Ma ei olnud Eestis kunagi näinud, et keegi teeb meesterahvale ukse lahti, kui sa oled ta külaline. Mantli selga aitamine, uste avamine, tooli istumise alla seadmine... see kõik, mis meil väga väheste puhul veel säilinud oli, oli väliseestlaste puhul täiega säilinud.

Nad viisid siit head kombed kaasa. Need kombed ei kadunud, aga nõukogude aeg lõpetas kodus viisakad kombed ära. Teine asi, mis silma torkas – tänulikkus. Julgus välja öelda, kui midagi meeldis, vaimustas ning hinge läks. Kodueestlane ütles küll palju tänusõnu peielauas, aga lahkunu oli juba mulla alla pandud ega kuulnud seda enam. Kalm kaunistati lillede ja pärgadega, aga kui küsida, kas eluajal ka inimesele mõne lilleõie viisid... No ei juhtunud seda naljalt. Meil käis see tagantjärgi. Aga Kanadas külvati tänuga üle iga väiksemgi liigutus, iga õnnestumine. Enda meelest sa ei teinudki midagi, aga sulle öeldi tänu. Kodumaal tuli pärast jumalateenistust heal juhul viis inimest midagi head ütlema. Aga seal hakati kohe küsima, et kust sa selle luuletuse leidsid, see oli nii hea, sobis sinna jutu juurde, ja nii edasi. Ja öeldi konkreetseid asju, mitte üldiselt ei tänatud ainult.

Kui nüüd keegi loeb ja pahandab, et kodueestlasi püütakse maha teha, siis mõelge natukene, et jutt käib ikka juba möödunud ajast. Kindlasti on inimesed ka siin vahepeal muutunud. Minu ümbruskonnas on inimesed küll palju muutunud. Viisakust on rohkem tulnud. Aga võib-olla on asi ka selles, et ma suhtlen lihtsalt niisuguste inimestega. Mine võta kinni.

Te olete öelnud, et Eestis on rahulolematust ja virisemist siiski ka praegu palju rohkem kui teistes maades. Millest see tuleb? Kas inimesed ei taipa, mis õnn neil tegelikult käes on, kas nad ei saa aru, kui hästi asjad tegelikult on?

Selle virisemisega on jah pahasti. Ma toon uuesti selle näite, mis mind ennast omal ajal õhku ahmima pani, kui Eri Klas oma viimases raadiointervjuus just minule viidates ütles – aga vaadake,  kui palju on õnnistust meie ümber. Kui palju on ilu. Ja lõpuks ütles: olge hoitud. Ta soovis kogu eesti rahvale sama, mida mina alati olin soovinud. Selle virisemisega me kuidagi kipume jäljendama ka suuri eeskujusid. Küllap on sellel virisemisel  sügavamad juured kui ainult nõukogude aeg. Kui kaua me oleme kogu aeg rääkinud oma mingist seitsmesaja-aastasest orjapõlvest ja millest kõigest veel. Me nagu ei taha märgata seda, mis meil olemas on, niikaua, kuni seda pole meilt ära võetud. Tihtipeale me hakkame asju märkama alles tagantjärele.

Need, kellega mina tihedamalt läbi käin, oskavad küll olla tänulikud. Nad on ilmselt veidi teistsugused kui nii-öelda keskmine eestlane. Kirikus on seda rohkem näha. Me harjutame tänulikkust. Me täname Jumalat laulude ja palvetega. Ja kui sa tänad Jumalat, siis tõstad pea üles,  ja kui sa pea uuesti alla lased, siis märkad ka kaasinimest ja mõistad, et tedagi on põhjust tänada. Tänad selle eest, et kirik on puhtaks pühitud, et orel mängib, et jutlus läheb südamest südamesse.

Kas asi on selles, et armastust on meil vähe? Ei muutnud kõva töö ka Vargamäe Andrest õnnelikuks, ei leidnud ta selle läbi armastust. Ei leidnud jah. Tööd tehti Vargamäel küll nii hullusti, et lapsed panid sealt minema. Nad ei saanud seal olla, sest see oli nii hull koht. Olid halvad mälestused, kuidas keegi kedagi peksis.

Kui jõuluõhtul Andres Pearu kaitsetut koera peksis, siis ronis vaene loom mustade jalgadega laua peale ja tegi ka jälje piiblis ühe sõna peale. Immanuel. Ma ei saanud keskkoolis lugedes aru, et see tähendab – jumal on meiega. Koera jälg oli just selle koha peal. Andres püüdis seda sealt puhtaks saada ja Mari püüdis, aga tee või auk sisse, seda sõna enam sealt paistma ei hakanud. Kaitsetu koera peksmine oli viimane tilk Jumala jaoks. Andres oli sellega oma Jumala kaotanud.

Niisuguses kohas, kust isegi Jumal lahkus, ei võinud võrsuda armastust, see andis pigem põhjust olla rahulolematu. Mäletan, et koolis tehti Andresest eesti mehe positiivne eeskuju.

No mitte ainult meie kooliajal ei tehtud seda. Võtame näiteks presidendi viimase kõne Viljandis. Kui palju oli seal tänulikkust Eesti rahva vastu? Selle asemel toodi samuti Vargamäe Andrest rahvale eeskujuks. No kuulge, kui mitu naist ja last peab tööga ära tapma ja sulase veel takkaotsa, et ka saada siis selliseks eeskujuks nagu Andres? Jah, tööd ta tegi ja vaeva nägi, aga oma lähedasi üldse ei märganud. Ja Pearule pandi veel kord pauk ära. Pearu käis vähemalt korra andeks palumas.

Kas Andres kordki elus kelleltki andeks palus? Ei, ta oli kange nagu jurakas. Selle asemel, et teha sigadele aedik ümber, istus ta kõrtsis ja lasi endagi kohta öelda, et litsid mehed need Vargamäe mehed. Tema käis muudkui kohut ja naine pidi tassima raskeid ämbreid üle selle sigade jaoks pandud laia laua. Nii et mehed – lööge aga lauad ustele ette, istuge kõrtsis ja käige kohut, pekske naist, siis kui see ongi eeskuju. Miks me siis räägime, et nüüd on kodus kaklema hakatud, kui Andrest tuuakse eeskujuks? Minu arvates on Andres kõige vastikum tegelaskuju kogu Eesti kirjanduses. Kas te kujutate ette, et kutsute oma sõbrad sünnipäevale ja enne lauda istumist kurjustate nende kallal ja teete igasuguseid etteheiteid ja siis istute lauda, nagu midagi poleks olnud ja hakkate sööma? Vabandust, kui ma ka nüüd virisema hakkasin, aga see asi oli lihtsalt südame peal ja vajas välja ütlemist.

Aga siiski, kas Pearu polnud ise samuti süüdi selles, et Andres nii kurjaks muutus? Alguses andis Andres üleaedsele sõbralikult käe ja ütles, et hakkame koos kraavi kaevama, siis võidame mõlemad. Aga Pearu hakkas kohe kiusama.  

Ma olen sellega nõus. Aga Dostojevski on selle kohta öelnud isa Karamazovi sõnadega, et kui inimesed oleksid suhtunud temasse nagu inimesse, siis ta ehk olekski olnud inimlik… Jah, alati saab kõike kellegi kaela ajada. Kuidas sai üks Pearu muuta kange Andrese üksipäini nii kurjaks, kui Andrese ümber oli tegelikult nii palju häid inimesi? Miks Krõõt oma headusega teda heaks ei muutnud? Miks läheb mõni inimene kaasa kurjuse, mitte headusega? Selle headusega, mis on tema kõrval, talle väga lähedal? Alati võib oma kurjad teod ajada kellegi teise kaela. Kelle kaela siis me peaksime oma pahad teod ajama? Kas Kersti kaela? Või Jüri kaela? Või kellegi kolmanda kaela? Alati ju leiab kellegi, kes on süüdi. Aga sina ise? Ikka ise ollakse süüdi. Pearu võis küll kurjaks saamisel kaasa aidata, see kurjus sai temalt ka toitu, kuid Pearu ei olnud Andrese kurjuse päris põhjus.

Kust see kurjus, vihkamine siis tuleb? Saatanast? Miks inimestes on nii palju kurjust?

See tuleb ikka meie enda peast.

Eskimol oli kaks koera ja ta pani nad omavahel võitlema. Enne veeti kihla, kumb võidab. Eskimo ise ei eksinud kunagi oma ennustusega. Ta teadis, et võidab see, kellele rohkem süüa antakse. Miks me siis kurjust toidame? Kui me oma peas toidame kurjust ja kogu aeg keerutame oma mõtteid kurjuse ümber, siis me toidamegi sellega kurjust ja seda tuleb aina juurde ja juurde.

Lisaks saab kurjus toitu ka sellest, millist teavet me tarbime, mida me kuulame, mida internetist vaatame, mida sealt loeme. Meis kõigis on nii hea kui ka kurja pool olemas. Kui me muudkui anname kurjale toitu juurde, siis muutume ka ise kurjaks. See on valikute küsimus. Kas ma vaatan õudusfilmi, kas vahin kogu aeg silm punnis pornot ning nõuan selle mõjul oma partnerilt ei tea mida. Kõik ikka oleneb palju sellest, millega me tegeleme,  millele oma ega kulutame. Me kas toidame kurjust või headust. Võib tuua palju näiteid inimestest, kes ei lähe kunagi kurjaks, kuigi väliseid põhjuseid selleks oleks küllaga. Näiteks vaibakunstnik Anu Raud. Tema ei lähe kunagi teiste peale kurjaks. Tema vaipadest õhkub headust ja inimlikku soojust, nagu tema olemisestki. Ja neid näiteid on õnneks võimalik tuua lõpmata palju.

Tegeleme siis parem headusega. Kui palju on tegelikult meie ümber headust! Ärme kuluta oma aega kurjusele.

Kas kirik saab ka kaasa aidata, et seda kurja ära hoida? Isegi nende seas, kes ise kirikus ei käi?

Ma arvan, et saab küll. Ilmselt olete isegi tähele pannud, et paljud inimesed räägivad, et kirik on nii hea koht, kus lihtsalt vaikselt istuda, kui närv on väga must. Isegi üks Viljandi neljanda klassi poiss tunnistas, et ta läheb paha tujuga kirikusse ja lihtsalt istub seal natuke aega, pärast läheb olemine paremaks. Närv puhkab. Isegi kui kirikus pole kedagi ja uks on lahti, sa pääsed sisse, siis on vaja natuke seal istuda ja head mõtted tulevad pähe. Või tuleb meelde midagi, mida oled jätnud tegemata. Seal on nii palju häid mõtteid mõeldud juba enne. See mõjub hästi tihtipeale ka paadunud inimesele. See laul, et Mats võtab kodus ja kirikus mütsi maha, näitab, et need on ikka pühad kohad olnud. Kirik mõjub ka sellega, et tegelikult on rohkem kui pooled meie ümber olevatest inimestest ristitud. Kõik nad ei käi kogu aeg kirikus, aga kirikul ikka mingi mõju on. Need, kes kirikus käivad, avaldavad vaikselt oma head mõju kõikidele.

Aeg-ajalt võib lugeda ka mõnest vaimuliku või kristlase sooritatud kuriteost. Miks see nii on? Kas tõesti usk ei mõju?

Muidugi on kirikuinimeste seas ka kurjemaid inimesi. Mäletan oma lapsepõlvest ühte tädi, kes ei kannatanud, kui me natuke kilkasime ja ringi jooksime, ta kutsus meid põrgukutsikateks. No ikka tõeline nõid. Jah, kui ma oleksin ainult tema endale eeskujuks võtnud, siis ma oleksin muidugi kauge kaarega kirikust mööda käinud. Mõned kirikuinimesed on ka peast sassis. Mõned on kurjad ja mõned õelad. Ma ei näe elu läbi roosade prillide. Mõnele ei mõju ikka kohe mitte midagi ja headus ei hakka neile kuidagi külge. Aga võib-olla nad oleksid veel hullemad, kui üldse kirikus ei käiks? Ja veel üks huvitav asi. Valda Raud tõlkis minu palvel keldi palveraamatu. Ja seda on müüdud juba 12 000 eksemplari. Mõelda, kui tavaline raamatute trükiarv on meil 500, kui just pole tegemist Kivirähuga. Miks siis see palveraamat on nii paljudel öökappidel? Aga sellepärast, et ta mõjub vaikselt. See positiivne niidistik avaldab tasakesi oma mõju ja tänu sellele meid veel hoitakse, et pöördusime ühiselt laulukaare alt oma kõigutamatu keskme poole ka lauluga.

Te mõtlete helilooja Kadri Voorandi ja luuletaja Triin Soometsa laulu "Ära mind lahti lase", mida suvel laulupeol lauldi?

Jah, just seda. Lauljad ju palusid, et kõigutamatu kese meid lahti ei laseks. Ja kui me kõik headuses palume midagi, siis me jaksame siin edasi kesta. Minu jaoks on see kõigutamatu kese Jumal. Mõne teise jaoks lihtsalt kõigutamatu kese või muu jõud.

Te suhtutute siis üsna tolerantselt teistmoodi mõtlevatesse inimestesse. Kuidas on lugu teiste uskudega?

Suhtun nendesse hästi. Ka vabariigi sünnipäeval istusid eri konfessioonide juhid Kaarli kirikus üksteise kõrval. Ja ma mitte ainult ei suhtu neisse positiivselt, vaid ma ka suhtlen nendega aktiivselt. Just olid Jaani kirikus koos mitmete vabakoguduste juhid ja me arutasime paljusid asju. Kui on võimalik, siis ma võtan ikka mõnele palvusele kaasa kas metodisti, baptisti või õigeusu kiriku esindaja, nagu oli näiteks hingedepäeva palvuse ajal. See on minu meelest hädavajalik.

Ei ole olemas paremat, halvemat või õigemat usku?

Ei. Ühe kiriku kohta öeldakse küll, et see on õigeusu kirik, aga see tuleb lihtsalt ortodoksiast. Ei ole nii, et teised usud on kõik valed. Nagu ei pea paika arusaam, et õndsad on need, kes on rumalad. Nad vajavad lihtsalt rohkem tuge oma vaimule. Jumal jagab oma tarkust eri inimestele eri kombel. Ja see on ainult rikkus, kui üks inimene saab minna ühte ja teine teise kirikusse. Protestantlikus kirikus on väga tähtis osa sõnal, teisal jälle liturgilisel laulul ja viirukil. Aga kolmandale meeldib kitarrimuusika ja trummipõrin. Meeldib käest kinni võtta ja laulda. On ka inimesi, kes on liikunud ühest kirikust teise.

Neile tundub, et tunnevad end teises kohas paremini. Mõni Elu Sõna alustaja on nüüd hoopis katoliku kiriku liige ja nii edasi. Inimesed ka muutuvad elu jooksul. Muutuvad ka nende mõtted ja soovid. Vanemaid inimesi võib tõmmata katoliku kiriku poole, kuna seal öeldakse, et ka haigus on see, millega peab leppima, et kõik ei pea üdini terved olema. Ei ole nii, et kui sa pole mingit pattu teinud, siis elad ja sured tervena. On lihtsustatum kristlus ja veidi keerukam kristlus. Ja jumal tänatud, et on võimalik valida, kuhu minna, millist kogudust valida.

Üle tuhande aasta on kestnud pinge ristiusu ja islami vahel. Kas te näete, et praegune maailma olukord on selle ususõja jätkumine?

Ma ei näe praegu sõda kahe usu vahel. Ma näen vastuolu kahe maailma vahel. Tihtipeale peidetakse teatud asju hoopis teiste loosungite taha ära. Millegipärast tahetakse nii väga muuta naftarikaste maade elu, et neid oma käe alla painutada. Ma saan muhameedlikust maailmast väga hästi aru. Kuid mõelgem, millised on nende põhimõtted inimkeha osas ja abielu osas, ja samas, kui lõdvaks on läinud lääs selles osas. Ma ei imestagi, et nad kas või oma elu hinnaga püüavad neid oma väärtusi kaitsta. Et me ei tuleks oma nõnda-öelda lõtvusega nende maailma lõhkuma. Me peaksime endalt tõsiselt küsima, kas me ikka käitume muhameedliku maailma suhtes õiglaselt. Või kannustab meid soov naftale käsi peale panna, et siis ka kõik sealsed inimesed hakkaksid hamburgereid sööma ja pornograafiat vaatama? Miks me arvame, et peame oma kombeid neile peale suruma?

Siin ei ole tihtipeale küsimus mitte usus, vaid suhtumises maailma, inimesse, loodusesse ja paljusse muusse veel. Me võiksime mõned kohad maailmas rahule jätta, mitte püüdma neid kogu aeg endasugusteks muuta. Tegemist ei ole ususõjaga. Ei ole nii, et kristlik maailma versus muhameedlik. Araabia poolsaarel on ka maid, kes ei sõdi, on pigem Ameerika sõbrad. See näitab, et pealispinna all on mingid teised hoovused. Tuleb alati vaadata, mis on ühe või teise nähtuse taga. Samas ei tohi õigustada vägivalda. Ka kristlikku vägivalda. Me ei tohi rääkida, et kui me oleme kristlased, siis peame muhameedluse sealt välja juurima. Ei, me ei pea midagi sellist tegema.

Me peame hoopis oma asja väga hästi tegema. Nii hästi, et muhameedlased hakkaksid meie poole vaatama. Kedagi ei saa sundida kristlaseks. Kui inimene saab aru, et teda on petetud, on ta kõigeks valmis, ka pommi panemiseks. Soov teisi vägisi omanäoliseks teha ei ole usk. Jumal lõi inimese oma näo järgi, aga inimene ei peaks tahtma teist inimest täpselt endasuguseks teha.

Kas kirik peaks tegelema ka poliitikaga – viitasite siin presidendi kõnele ja olete kunagi olnud ise ka erakonnas?

Mina küll tundsin oma elus, et ma pean pühenduma kirikule ja ei saa osa võtta nendest lõpututest kaklustest volikogus. Nii kaua kuni ma sain olla tasakaalustav pool, püüdes ka omasid maha rahustada, kui nad tahtsid opositsioonile lausa kallale minna, niikaua ma tundsin, et olen seal täitsa vajalik – Viljandi volikogus pikki aastaid. Aga kui ma nägin, et see enam ei toimi, siis ma ei arvanud, et peaksin oma aega selle peale raiskama. Ja teine asi on see, et kui sa oled vaimulik ühes väiksemas kohas, siis paned sa tahtmatult mingi nähtamatu riivi kiriku uksele nende jaoks, kes on vastasrinnas.

Sa oled kedagi solvanud sellega, et pole mingit eelnõud läbi lasknud sellepärast, et see oli nende eelnõu, mitte sellepärast, et see oli halb. Ma leidsin, et mina küll ei pea niimoodi enam poliitikas olema. Vaatamata sellele, et olin ju kunagi ERSP asutajaliige ja Eesti Kongressil osalejate hulgas. Ma tajusin, et kui ma tahan olla vaimulik, siis ma pean olema kõikide vaimulik. Ma pean nii keskerakondlaste, reformikate kui ka isamaalaste ning kõikide teiste lapsi ristima. Ma pean kõiki laulatama. Jaani kirikus on laulatatud Keit Pentus ja Rain Rosimannus, üks Helmedest ja eelmine linnapea Taavi Aas.

Kuidas suhtute väidetesse, et Eesti ühiskond on lõhenenud?

Jah, ma saan aru, kus need valusad kohad on, tean, mis teeb haiget ja kust tulevad need halvasti ütlemised. Ja mõistan, kui tahetakse jõulisemalt reageerida, et sellele osutada. Mulle väga meeldis, kui Enn Soosaare esseistika preemia saamisel ütles üks preemiasaaja, et võib-olla on need praegused teravused tingitud just sellest, et eelnevatel aegadel on midagi väga viltu lastud minna. Me peaksime ka mõistma, et ei saa kritiseerida ainult seda, mida praegu tehakse, vaid mõtlema, miks seda just nii tehakse. Võib-olla on need asjad vaikselt juba päris kaua lastud viltu minna ja nüüd neid asju otseks ajada püüdes ei aita teravused ja uued solvangud. Minu meelest on mitmetes asjades ühiskonda lõhestatud juba tunduvalt varem.

Kui palju me saame üldse seista väärtuste eest ja mis on maailma teie arvates kõige tähtsam väärtus?

Me peaksime olema avatud sellele, mida me nimetame usuks või selleks kõigutamatuks keskmeks. Selle mõistmisega on nii nagu paljude teiste andidega, et see on nagu kingitus, seda antakse. Ka kõige paadunum inimene võib mingil hetkel saada selle valgustuse, selle ilmutuse, kui teda miski väga puudutab. Aga teisest võib see täiesti mööda minna. Teda ei suuda muuta miski. Me võime nii palju tuntud nimesid nimetada, kelle jaoks on usul tähendus. Arvo Pärt, Lembit Peterson, Indrek Sammul, Agu Uudelepp... oi, neid on palju. Ja miks me peaksime seda häbenema? See on ka selliste inimeste usk., kes on meile nii palju andnud. Me võiksime mõelda, et äkki saaksime ise ka palju rohkem, nagu need, keda me austame, kui me ise oleksime avatumad selle kõrgema jõu, selle kõigutamatu keskme suhtes, mida mina nimetan Jumalaks.

Ma ei saanud ka alguses sellest aru, aga ühel hetkel tuli selgus. Me võime oma kangusega selle kõik eemale lükata, aga küsimus on selles, kas me võtame vastu. Igale inimesele tuleb erinevalt läheneda. Ma räägin igal nädalal kõnetundides inimestega. Ma näen, kuidas need üks-ühele rääkimised inimesi puudutavad. Leerilastega, leinajatega, laulatajatega.

Iga inimene on erinev ja temaga tuleb rääkida vastavalt tema teadmistele. Neljanda klassi poisiga ühte moodi, ja akadeemikuga, kui tarvis, ka integraalide keeles. See aeg on möödas, kui teadlasi pandi kirikuvande alla. Me tunnustame teadust ja teaduse saavutusi. Kolmandaga aga võib olla nii, et näitad, et oskad samuti kellut käes hoida. Ühesõnaga, sa pead inimest veenma. Siis oled tõsiselt võetav.

Meid on Tallinnas palju, kes kuulavad inimesi ja remondivad katkiseid inimhingi. Üks inimene ei suudagi seda kõike.

Kirik pole alati olnud inimhingede kokkulappija ja ligimese armastust nõudnud. Kui vaja, siis kutsus katoliku kirik üles sõdijaid ka inimesi tapma. Teame ristisõdasid, ja ka meie esivanemad võitlesid kristlike rüütlite vastu. Kas see polnud ülekohus ja kurjus? Kuidas te selle vastuolu  olete enda jaoks lahendanud?

Ma olen häbenenud paljusid asju kiriku ajaloos ja ka enda elus. Piiblis ütleb Paulus, et Jumal on sallinud selliseid teadmatuse aegu. Ma ütleks nii, et kui sa tahad tõestust sellele, et jumal on olemas ja ta on kirikus olemas, siis vaata, kuidas on võimalik, et vaatamata nii suurtele vigadele, mis on ajaloo jooksul olnud, kui on nülitud Kreekas mõttetarku ja tehtud muid jõhkraid ning jubedaid asju...

Mida on tehtud inimestega, kes on midagi avastanud – Kopernik ja Galileo ja nii edasi. Kui ma kõige selle peale mõtlen, siis see peab ikka vägev jumal olema, kes kannab seda kirikut 2000 aastat, ja ikka on maailmas üle miljardi kristlase, vaatamata sellele, kui valesti on inimesed ajaloo vältel mõistnud kiriku olemust. Vaatamata vigadele.

Võib ka küsida, miks me ikka noa ja kahvliga sööme, kui paljud inimesed on tapetud nende riistadega. Väga õigeid asju on läbi aegade ka valesti kasutatud. Aga see ei ütle, et asi ise on vale. Inimene on lihtsalt asju kasutanud valel viisil ja õigustada ei ole siin mitte midagi. Kirik on teinud kohutavaid vigu, aga vaatamata sellele Jumal kannab seda kõike ja paneb ekslikud ja katkised inimesed aitama teisi katkiseid ja ekslikke inimesi. Kui mina oleksin täiesti ideaalne, plekitu ja puhas, siis ma ei saaks võib-olla üldse inimeste muredest ja vaevadest aru. Vaataksin ainult oma kõrge posti pealt ja võib-olla mõtleksin, miks nad on nii rumalad ega saa hakkama oma vigade ja kiusatustega.

Kas usute, et ristiusk elab üle seksivabaduse ja kõik muud  tänapäevased nähtused – kärgpered ja soorollide hägustumise, samasooliste abielud?

Ma pole sugugi kindel, et ristiusk kõik üle elab. Ma näen, et Soomes ja Rootsis väheneb isegi kirikus käivate inimeste usk Jumalasse. On jäänud lihtsalt traditsioon käia leeris, ristida lapsed ja nii edasi. Aga usk kipub sealt tagant ära kaduma. Elu on niigi hea ja turvaline, paljude jaoks pole enam seda kõigutamatut keset vaja. Neil on korralik palk, nad hakkavad saama head pensioni. Ametiühing hoiab ja kaitseb neid. Üks väliseestlane ütles mulle küsimuse peale, et kas ta kirikus ka käib, et ei, tal on kõik olemas. Pole enam midagi Jumala käest paluda. Kas tõesti on loogika selles, et kirikus peab käima selleks, et midagi endal veel juurde nuiata?

Aga kuidas jääb patuga?

Üks koguduseliige ütles küsimuse peale, et mis pattu sa siis kogu aeg teed, et pead aina kirikus käima ja paluma, et ta käib seal tänamas. Ma tänan Jumalat selle eest, mis mul olemas on, mitte ei luni midagi ega palu andestust.

Noored on jälle hakanud vaatama konservatiivsemate väärtuste poole, ütlevad mõned noortega töötavad inimesed. Või on noorus hukas?

Mind lausa vaimustas Tartu rahu aastapäeva järelpidu ERM-is, kui meie noored laulsid kaasa diskor Eiki Nestori lastud vanu Horoskoobi laule. Nad teadsid isegi sõnu peast. Kusagil ekraanil ei jooksnud need sõnad, nad olid need pähe õppinud. Küllap siis nendele see muusika meeldib. Ma ei ütleks, et noored on hukas. Meil hakkavad hoopis keskealised hukka minema. Kui ikka kiik läheb äärmisse asendisse, siis ta tuleb ruttu sealt ka tagasi.

Luteri kirikus hakati laule ja kõnesid emakeeles pidama ja piibel tõlgiti eesti keelde. See andis suure tõuke keele arengule. Kuidas te hindate tänapäeval eesti keele olukorda?

Ma kordaksin oma varalahkunud lemmiku Marju Lepajõe mõtet, et kui teadustööst võtta ära emakeel, siis see on umbes sama, mis nõuda teadlastelt, et katsuge laboratooriumist välja minna ja koduse mikroskoobiga asju edasi uurida. Teadagi, mis selle tulemus on. Kui me kasutame emakeelt, on meie sõnavara kordades suurem, kui me hakkame kui tahes hästi selgeks õpitud inglise keelt kasutama. Või vene keelt või saksa keelt. Ehk teisisõnu, me jääme tohutult palju vaesemaks, kui me ei kasuta enda väljendamisel omaenda keelt ja hakkame püüdlikult üle minema võõrale keelele.

Teiste keelte oskus ei ole halb, aga see meie põhisuhtluskeel peab olema korralik, väga sõnaderohke emakeel. Paratamatult kõiki neid sõnu pole võimalik võõrkeeles õigesti tunnetada. Nii nagu inimesel peaks olema üks oma usk, mille ta peaks oma 33. eluaastaks välja valima, nii peab olema ka keelega. Üks keel tuleb endale teistest paremini selgeks teha ja seda väga hinnata. Keelekasutusega tuleb tegeleda ja end kontrollida, et neid nagu-sid ja muid risustavaid parasiitsõnu keeles ei oleks. Kas me pole endas kindlad, et kordame aina nagu, nagu, nagu?

Luteri vaimulik peab oskama ilusat emakeelt, ja mulle meeldib, et meil pole jäetud kõrvale nõuet, et vaimulikul peab olema magistrikraad. Vaimulik peab olema korralikult haritud inimene, kes oskab ka teisi keeli, sealhulgas piibli algkeeli. Ta peab tundma filosoofiat.

Konstantin Pätsi valitsuse ajal taheti Jaani kirik maha lõhkuda, ehitada selle asemel kohtupalee ja panna väljakule hiigelsammas, mille otsas on ratsamonument. See on Tallinna eestlaste koguduse ajalooline kirik, mis ehitati endisele Pühavaimu eesti kogudusele.

Luterluse tähtsust Tallinna eestlaste jaoks ei ole võimalik üle hinnata. Sellest on aru saanud ka linnapea Mihhail Kõlvart, kes pühendas pool oma jõulude ajal peetud kõnest just sellele teemale, ja mulle see väga meeldis. See on meie kirjakeele, kultuuri ja hariduse alus siin linnas olnud. Kõlvart ütles ka, et tal on häbi, et seda luterliku kiriku panust Tallinna linna ja eesti kultuuri arengusse ja usu rolli häbenetakse. Müts maha nende mõtete eest. Linnapea on teinud need asjad endale küll väga põhjalikult selgeks. See kiriku maha lammutamise plaan oli ikka sõnulseletamatu. Tol ajal oli Jaani kirikus 36 000 liiget ja linnas elanikke natuke üle 100 000. See oli väga julm asi. Ma ei tea, mis Pätsile ja Laidonerile pähe lõi, et nad nii sihikindlalt hakkasid seda asja ajama.

Ma austan tohutult seda, mida Päts ja Laidoner Eestile on head teinud. See nende panus on tohutut austust vääriv, aga kiriku hävitamise kava näitab, et ka kõige paremad meie hulgast võivad mõnikord ära keerata. Annaks jumal, et minuga seda ei juhtuks. See näitab, et olgem kes tahes, aga me peame enda kogu aeg jälgima, et me ei ületaks oma tegudega mingit piiri, kus meie tarkus muutub rumaluseks. Ja seda piiri alati ise ei tea, seepärast ei tee kunagi paha küsida oma abikaasa või teiste lähedaste käest, kui on midagi suuremat plaanis, et kas see mõte on ikka hea.

1944. aastaks pidi uus väljak valmis olema, aga sel aastal toimus hoopis Tallinna pommitamine. Jaani kirikus läksid katki ainult aknad. Niguliste põles. Jumal ikka ei tahtnud, et Jaani kirik häviks.

Me peaksime hakkama uurima oma suguvõsa, et suguvõsadest saaksid sugupuud. Praegu on meil selles osas rohkem võsa kui puid.

Kui suur abi on olnud linnast Jaani kiriku korras hoidmisel?

Olles olnud väikese Ruhnu kiriku õpetaja ja Saaremaa ning Viljandi Jaani kiriku õpetaja, tean, kui erinevad on omavalitsuste võimalused aidata kirikuid. Siin on suur võimaluste erinevus, aga jällegi müts maha Tallinna linnajuhtide ees, kes ei ole lasknud oma linna kirikuid hävineda. Viimase kolmekümne aasta jooksul on kõik linnavalitsused suhtunud meie linna kirikutesse hästi. See on lausa rahvusvahelist tunnustust vääriv näide, kuidas üks omavalitsus hoolib oma kultuuriväärtustest. Jaani kirikust käib aastas läbi 70 000 inimest. Nad kõik on ka maksumaksjad ja linna raha kasutamine pühakoja kordategemiseks on väga õige asi. Kõik linnapead on sellest aru saanud. Nii Jüri Ratas, Edgar Savisaar, Taavi Aas kui nüüd ka Mihhail Kõlvart. Hea näide on viimasest ajast, kui selgus, et ainult üks palk veel hoidiski meie kiriku tornikiivrit püsti. Ainsa päevaga suutis Mihhail Kõlvart kokku kutsuda linnavalitsuse ja teha otsuse, et tornikiiver päästetakse linna abiga kõige hullemast.

Tammsalu tutvustab sünnipäeval temast kirjutatud raamatut

  • 12. märtsil täitub Tammsalul 60. eluaasta, samuti on ta 15 aastat Jaani kirikus õpetaja olnud. Sel puhul kutsub ta kõiki soovijaid kell 17.30 Jaani kirikusse, et tähistada neid sündmusi väikese kontserdi, luule ja mõtisklusega ning raamatu esitlusega. Muusikat teevad Robert Jürjendal, Tõnu Kõrvits, Marek Sadam ja Tõnu Laikre, Ike Volkov ja Heiki Vahar, Jaan Elgula ja Toomas Lunge. Oma luuletuse loevad Lauri Vahtre, Viivi Luik ja  Jaak Jõerüüt.
  • Tammsalu vestleb raamatus teoloogiadoktor Toomas Pauli ja kauaaegse Ahvenamaa praosti Mårten Anderssoniga vaimulikuks olemisest,  akadeemik Anu Rauaga kunstist, helilooja ja muusiku Robert Jürjendaliga muusikast, ehitusmees Mart Tarumiga kiriku restaureerimistest, treener Alar Seimiga spordist, poliitik Tunne Kelamiga poliitikast ja abikaasa Laila Kandi-Tammsaluga ühes-hingamisest. Jaan Tammsalu räägib ka oma juurtest ja elutee käänakutest.
  • 12.03 on kavas ka kirjastuse „Gallus“ sarja „Meie Vaimulikud“ uue raamatu "Jaan Tammsalu" esitlus. 

 

6 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...