Juubilar Mati Kaal: huumorimeel hoiab hinge sees

Üle 40 aasta Tallinna loomaaeda juhtinud Mati Kaalul täitus 3. juunil seitsmekümnes aastaring. "Minu esimesel tööpäeval soovitas üks tollal meil teeninud juudiproua, et katsu imestada, mitte vihastada. Selle sakslaste vanasõna ja juudiproua soovitusega olen püüdnud elus arvestada," avaldas Kaal moto, mille järgi elada.

Pilt: Scanpix

Juubilar Mati Kaal: huumorimeel hoiab hinge sees

Urmas Kaldmaa

Üle 40 aasta Tallinna loomaaeda juhtinud Mati Kaalul täitus 3. juunil seitsmekümnes aastaring. "Minu esimesel tööpäeval soovitas üks tollal meil teeninud juudiproua, et katsu imestada, mitte vihastada. Selle sakslaste vanasõna ja juudiproua soovitusega olen püüdnud elus arvestada," avaldas Kaal moto, mille järgi elada.

Kuidas Tallinna loomaaia direktoril läheb ja kuidas tervis direktori ametile vastu peab?

Elu läheb mul praegu nagu ikka selles eas. Ei ole enam niisugust särtsu nagu nooremast peast, aga päris uimane ka veel ei ole. Tervisega on nii, et kiita ei julge ja hetkel väga laita ei saa. Selles suhtes ei ole mul jumalale küll midagi ette heita. Varsti kolmkümmend aastat tagasi oli mul infarkt. Minu esimesel tööpäeval soovitas üks tollal meil teeninud juudiproua, et katsu imestada, mitte vihastada. Selle sakslaste vanasõna ja juudiproua soovitusega olen püüdnud elus arvestada.

Kui kaua kavatsete veel direktori ametis vastu panna?

Minu arvates on mul kätte jõudnud paras aeg hakata loomaaia direktori kohalt tagasi tõmbuma. Kusagil poole aasta pealt võiks see asi teoks saada. Olen linnavalitsust ka selle koha pealt informeerinud ja nad peaksid sellega arvestama. Uut direktorit valitakse küll avaliku konkursi korras, aga eks mul endal ole ka natukene mõtteid, kes selleks võiks saada. Sellest on mõtet aga rääkida siis, kui on näha, et ta on ka tegelike kandidaatide hulgas.

Kas võib öelda, et Tallinna loomaaed on Teie elutöö?

Eks loomaaed ole tõesti minu elutöö. Paraku on ju sedasi, et see, mis ma loomaaias teinud olen, on ajaliselt tervelt 68 protsenti minu elust. Kuna sisulises mõttes on loomaaial oma osa ka minu elu ülejäänud 32 protsendi sees, siis minu tegus elu ongi praktiliselt kõik siin loomaaias möödunud.

Kui kõrgele võiks Tallinna loomaia teiste loomaaedadega võrreldes paigutada?

Töötulemuste, kollektsiooni ja teiste sedalaadi asjade poolest on Tallinna loomaaed teiste loomaaedade hulgas rammusas koorekihis, kuid meie käsutuses olevad ressursid ei ole võrreldavad rikaste maade ressurssidega. Paljudel teistel loomaaedadel on rajatised palju suursugusemad ja moodsamad kui meil.

Kuidas ja millal tärkas Teil huvi looduse vastu?

Mulle on loodus olnud sünnist saadik kiiksuks. "Ne durak, a s rodu tak" (pole loll, vaid looduse poolt selliseks loodud) ütlevad venelased sellise asja kohta. Kui lehitseda minu kirjanikust tädi (Aira Kaal) märkmikku, siis ta on kirjutanud kunagi minu kohta, et see neljaaastane laps tunneb maja ümber rohkem taimi ja linde kui keskmine täiskasvanu. Minul oli juba lapsena selge, kuhu poole hakkavad jalad viima. Loodushuvi oli ka põhjus, miks ma pärast põhikooli tulin Tallinnasse keskkooli. Siin oli loodusmaja, kus oli võimalik lisaks formaalharidusele ka täiendavat õppust saada.

Isa oli mul koolmeister. Küll ajalooõpetaja, aga keskmisest suurema loodushuviga ja tegi mulle ka väga palju loodusasju selgeks. Naine tegeles algul mikrobioloogiaga ja hiljem teenis leiba peamiselt keelteoskusega, kuid hingelt on ta samuti looduseinimene. Poeg õppis astrofüüsikat, kuid on leiba teeninud oma arvutifirmaga. Seega on tema valinud veidi teise tee.

Kuidas sattusite Tallinna loomaaeda tööle?

Tallinna loomaaeda sattusin niiviisi tööle, et siia tehti teadusdirektori ametikoht ja toonane direktor Karoly Stern tuli Tartu ülikooli otsima ja vaatama, kas ei ole lõpetamas kedagi, kellele see amet võiks passida. Ta oli ise ka Saaremaa mees ja tuli välja, et tundis minu isa ja teadis, mis mees tema oli. Ju ta siis eeldas, et käbi kännust väga kaugele ei kuku. Teine asi oli see, et tookord oli vaja, et kandidaati oleks võimalik Tallinnasse sisse kirjutada. Kuna ma olin võtnud Tallinnast naise, viimasel kursusel oma kursuseõe, siis oli see probleem minu puhul ka lahendatud. Nõukogude ajal sai Tallinnasse tööle suunata ainult siis, kui oli „propiska“ (sissekirjutus).

Kuidas direktoriamet Teieni jõudis?

Direktori amet jõudis minuni väga lihtsalt. Kui ma olin seitse aastat direktori asetäitja olnud, siis tollane direktor Stern sai uskumatult vara, 54 aastaselt, infarkti ja varises kokku. See tähendas seda, olen 1975. aasta oktoobrist saadik pidanud loomaaia direktori vankrit vedama. Minu arvates sai minu väljavalimisel määravaks see, et olin seitse aastat direktori asetäitja ja samal ajal ka n.ö asja sees olnud.

Mis on aidanud nii kaua vastu pidada? Mis on edu pant?

Mul on seina peal Winston Churchilli tsitaat "Edu on võime liikuda luhtumisest luhtumisse kaotamata sealjuures vaimustust". See tsitaat ütleb inimese edukuse ja edasijõudmise seisukohalt asja ära. Huumorimeel on aga olnud see, mis mul hinge sees hoiab.

Olen üritanud ka isa õpetuse järgi teha, kes ütles alati , et kui sa midagi tegema hakkad, siis tee seda korralikult või ära tee üldse. See on ka põhimõte, mille järgi olen püüdnud elus toimetada.

Mis unistused ja plaanid on Teil seoses loomaaiaga? Kolm tähtsaimat asja, mida oleks vaja ära teha?

Praegu on käimas riigihange ja peame ehitajatega läbirääkimisi. Ma loodan, et järgmisel aastal saavad jääkarud uue elamise. See on esimene asi, mis peaks korda minema. Järjekorras ootavad amuuri tiigrid. Kui neile õnnestub pakkuda elamiseks loomväärseid tingimusi, on võimalik üks endine vene sõjaväe ladu ära koristada ja sinna muudele loomadele midagi ehitada. Praegu olemasolev paksunahaliste maja on afrikaaniumi algus. Sealt edasi laiub suur ala, millest peaks saama meie loomaaia Aafrika. See on kolmas tähtis asi.

Kuidas peatada liikide kadumine? Kas loomaaiad on varsti ainsad kohad, kus liigid saavad säilida? Kas loomaaias säilitatavaid liike on võimalik hoida nii hästi, et neid saab tagasi loodusse asustada?

Juba praegu on liike, kes on säilinud ainult loomaaias. Kui õnnestub hävingu ratast pidurdada ja loomade elupaiku taastada, on võimalik ka loomade asurkondi taastama hakata. Kõige suurem probleem on see, et loomi tuleb enne vabadusse laskmist koolitada. See käib niimoodi, et pikalt loomaaias elanud loomi ei lasta kohe lahti metsikusse loodusse, vaid neile luuakse algul poollooduslik keskkond, kus nad saavad harjuda eluga vabaduses. Seal ilmale tulnud ja kohanenud loomi on võimalik juba päris vabadusse lasta. Vastavad metoodikad on välja töötatud. Odavad ja kerged need aga ei ole.

Kuidas Tallinna loomaaed aitab kaasa liikide säilimisele? Kas leidub haruldasi liike, keda Tallinna loomaaias on õnnestunud paljundada?

Meie kõige suurem saavutus on euroopa naarits. Me oleme suutnud Hiiumaale tekitada isereguleeruva ja loodses püsiva euroopa naaritsa asurkonna. See on saavutus, mida imetleb praegu terve maailm. Hiljaaegu kirjutati sellest ühes Soome väljaandes ja Saksa väljaanne Spiegel avaldas pika kirjutise. Me olime esimesed kunagises Nõukogude Liidus, kes amuuri leoparde paljundama hakkas. Meil on nende paljundamine päris edukalt läinud. Aastaid tagasi said kolm tiigrikutsikat tollaste linnajuhtide järgi omale nimed. Olid Edgar, Toomas ja Kaia. Kaia on praegu õnnelik Inglismaal, Edgar on Ameerikas ja Toomas on Helsingis. Praegu valmistatakse Kaug-Idas ette just nimelt sellist poollooduslikku ala, kuhu hakatakse loomaaedades sündinud ja elanud amuuri tiigreid elama paigutama. Selles protsessis oleme me ka edukalt osalised. Amuuri reopard on maailma kõige põhjapoolsem ja haruldasem leopardi alamliik, keda looduses on säilinud 40 looma ümber.

Kuidas koheldakse Eestis loomi? Kas Eesti inimesed suhtuvad loomadesse hästi või jätab meie suhtumine soovida?

Eks igal pool on igasuguseid inimesi ja jõhkardite osakaal on vist kusagil isegi välja arvutatud. See tendents on aga küll, et inimesed vurlestuvad või ametliku termini järgi urbaniseeruvad. Teisisõnu nad eemalduvad loodusest ja loomadest. Ma ei arva, et meil oleks need asjad kuidagi eriliselt käest ära. See on praegu üldine tendents, et inimesed võõranduvad loomulikust elust. Üks loomaaia ülesanne ongi anda linnalastele maast-madalast võimalus aru saada, mis elukad on teised elukad.

Laadimine...Laadimine...