Keskaegne ärinaine võlus äripartnereid Tallinna õuntega

Keskaegse Tallinna kõige mõjukamad naised olid suurkaupmeeste lesed, kes saatsid ülemeremaadesse laevu kalli kaubaga ning annetasid kirikutele suuri summasid ja  väärtuslikku majakraami.

Pilt: Svetlana Aleksejeva

Keskaegne ärinaine võlus äripartnereid Tallinna õuntega

Oliver Õunmaa

Keskaegse Tallinna kõige mõjukamad naised olid suurkaupmeeste lesed, kes saatsid ülemeremaadesse laevu kalli kaubaga ning annetasid kirikutele suuri summasid ja  väärtuslikku majakraami.

Keskaegne Tallinn oli käsitööliste ja kaupmeeste linn. Just kaupmeeste linn, sest kaugete maadega kaubitsevad naised olid toona suuremateski Euroopa linnades tõeline haruldus. Keskajal oli nimelt tavaline, et naised olid oma mehe eeskoste all. Mehed arvasid, et naistel pole otsustamis- ega vastutusvõimet, neile meeldiks kogu pere raha vaid ilusatele asjadele kulutada jne. Isegi  kui naine leseks jäi, määrasid sugulased talle meessoost eeskostjad, kes naise järgi vaatasid, et too ikka hakkama saaks. Mõnel naisel õnnestus siiski mehe surma järel asuda ise tema äri edasi ajama, nii ka Tallinnas. Ja vahel polnud tegu üldsegi mitte  tavapärase poepidamise või muu väiksema pereäriga.

Pool oma elust rase

Selline saatus oli näiteks suurkaupmehe soost pärit naisel Gertrud van Grestil. Tema isa oli Tallinna bürgermeister Johann van Grest, kes kaubitses Lübecki, Hamburgi, Brugge ja Londoniga. Ka Gertrudi abikaasaks sai kaupmees – Turust pärit Hans Surenpe, kellega naine abiellus ilmselt 1500. aastal. Hansust sai Tallinna kodanik, kes kauples oma endise kodulinna Turuga, müües sealsele kirikhärrale Paul Scheelile vilja ja kangaid. Juhtus nii, et Hans suri kümme aastat pärast abiellumist ning tema tubli naine võttis mehe äri üle. Gertrud jätkas Scheeliga kaubitsemist, saates talle laevaga soola ja reinveini. Soojade suhete hoidmiseks lisas ta kaubale ka väikseid kingitusi, näiteks parimaid Tallinna õunu, kuivatatud lesti ja rosinaid. Naiste kohus oli aidata mehi nende ametis. Isalt ja lahkunud abikaasalt pärit teadmised ja nõksud kulusid Gertrudil marjaks ära. Lisaks sellele pidi ta ka lesestudes olema majaperenaine – juhendama palgalisi ja hoolitsema oma laste eest.

Kristlus lubab uuesti abielluda vaid lesestumise korral. Jõukas ja südikas abikaasata jäänud kaupmeheproua äratas Tallinnas kindlasti tähelepanu. Seda enam, et naine pidi abielludes tooma kaasavara ehk suurendama ka mehe pere rikkust. 1514. aastal pakkus Gertrudile oma kätt ja südant raehärra Victor van der Lippe. Abiellumise järel võttis mees naiselt Turuga kaubitsemise üle ning keskaja mõistes nende elu normaliseerus. Nimelt hakkas naine äsja sündinud laste eest hoolitsema – ka uuest abielust sündis Gertrudil mitu last. Keskajal oli tavaline, et naine oli kuni 40. eluaastani poole oma eluajast rase, hoolitses laste eest ja oli nende kasvataja, õpetades tüdrukutele vajalikke oskusi. Gertrudi ja Victori liidust on tänaseni säilinud Kannatusaltari nime all tuntud Madalmaadest pärit altarisein.

Gertrud oli kaugete maadega kaubitsevatest naistest ehk kõige tuntum, kuid kindlasti mitte esimene. 1430. aastate teisel poolel oli kaugkaubandusega seotud ka Alf Ispincrode lesk ja 1470. aastate lõpul raehärra Gedeke Schutte lesk. Kaubitsevate naiste hulk võis olla isegi suurem, kuid selle kohta pole ajalooallikaid säilinud.

Mida siis jõukad naised oma rikkusega peale hakkasid? Tihti annetasid nad näiteks vaestele ning kirikule. Valitses arusaam, et rikastel on vaja helde olla, sest annetades ja vaeseid aidates pääseb jõukas inimene taevasse. Aastatest 1474-1524 on säilinud tosin kaupmeeste ja käsitööliste prouade või nende leskede testamenti. Naised jätsid vaestele ja kirikule rõivaid, ehteid, voodipesu, lauanõusid ja köögiriistu. Mõned naised annetasid ka sularaha või hõbedat, et kirik saaks endale vajalikke esemeid osta või annetaja hinge pärast mälestusteenistusi pidada. Näiteks Margareta Losseke annetas 1519. aastal Toomkirikule 50 marka valgustuse jaoks ja jättis sama palju raha Oleviste kirikule, et sealsed vaimulikud annetajat spetsiaalsete teenistustega meeles peaks.

Kujud nagu nukud riidesse

Kuid milleks oli kirikul tarvis ehteid ja ilusaid naisteriideid? Katoliiklikul ajal oli neitsi Maarja ja naispühakute kummardamine au sees ka Tallinnas. Naised jätsid sedasorti vara nende kujude ehtimiseks. Samuti võis naine testamendis paluda, et kirik tema annetatud ehted või riideesemed maha müüks ning ostaks näiteks küünlaid lemmikkujude valgustamiseks.   

Kaupmehelesk Elizabeth Triss koostas 1511. aastal testamendi, millega ta jättis Püha Vaimu kiriku Jumalaema kujule oma suurima hõbedast jooginõu, hõbedast palvehelmed ja kleidikaunistused. Niguliste kiriku jaoks jättis ta annetusi neljale Maarja kujule, pärandades neile hõbenööpe ja hõbevöö. Oleviste kiriku Maarja kujule jättis ta hõbedast jooginõu, dominiiklaste Katariina kiriku omale viis kapuutsinööpi. Katariina kuju samas kirikus sai korallidest palvekee. Kõige heldemaid kingitusi ja annetusi tegid just Elizabethi-sugused jõukad ja lastetud lesed, kel oli piisavalt vara, et pidada meeles kõiki linna suuremaid kirikuid. Nii võis ta kindel olla, et tema eest palvetajate hulk on võimalikult suur.

Loo jaoks on mh kasutatud linnaarhiivi vastselt välja antud raamatut "Tallinna ajalugu I".

Laadimine...Laadimine...