LUTERLIKU MAAILMALIIDU PEASEKRETÄR: Patt on isekus, suutmatus näha ligimest

"Ei ole normaalne, et kogu maailma jõukus koondub üha enam väheste kätte, samas kui suur hulk inimesi lihtsalt vaatab pealt," ütles oktoobri lõpus ka Tallinna külastanud luterliku maailmaliidu peasekretär Martin Junge. "See on õigluse, võrdsuse, jagamise ja osalemise küsimus. Oleme oma isiklike unistustega nii hõivatud, et ei saa aru, kuidas nii jätkates variseb inimkond kokku, sest ka loodus ei püsi sellisena."

Pilt: LWF/Albin Hillert

LUTERLIKU MAAILMALIIDU PEASEKRETÄR: Patt on isekus, suutmatus näha ligimest (1)

Meelis Piller

"Ei ole normaalne, et kogu maailma jõukus koondub üha enam väheste kätte, samas kui suur hulk inimesi lihtsalt vaatab pealt," ütles oktoobri lõpus ka Tallinna külastanud luterliku maailmaliidu peasekretär Martin Junge. "See on õigluse, võrdsuse, jagamise ja osalemise küsimus. Oleme oma isiklike unistustega nii hõivatud, et ei saa aru, kuidas nii jätkates variseb inimkond kokku, sest ka loodus ei püsi sellisena."

Miks te mõne kuu eest Tallinnas käisite?

Luterlik maailmaliit on osaduskond, mis koosneb 148 kirikust 99 maailma riigis, koondades umbes 75 miljonit usklikku. Üks meie töömeetodeid on selline, et piirkondlikud juhid kohtuvad regulaarselt ja töötavad koos konkreetsete teemade kallal. See ongi meie siinviibimise põhjus. Kesk- ja Ida-Euroopa kirikud kohtuvad Tallinnas, et ühiselt mõelda kiriku teekonnale maailma selles piirkonnas. Üritust võõrustas meie liikmeskirik eesotsas peapiiskop Urmas Viilmaga.

Sain aru, et rääkisite ka luteri kiriku positsioonist tänases maailmas?

Jah. See on väga oluline teema kõikjal. Peapiiskop Urmas Viilma ütles oma avasõnas välja väga huvitava mõtte: usk on alati olnud midagi väga isiklikku, kuid mitte kunagi eraomandis.

Meie olemasolul on maailmas avalik mõõde. Ajal, mil ühiskond maadleb paljude küsimustega, mis on seotud ka väärtustega, on väga oluline, et kirik leiab viisi osaleda, aitamaks kaasa avalikule arutelule. Mitte eesmärgiga domineerida, mitte eesmärgiga otsustada, mida ühiskond peab järgima või mitte, vaid võimalusena pakkuda oma panust sellesse avalikku diskussiooni. Ja seda teevad kirikud üle maailma. Olgu need siis näiteks rahuküsimused, õiglusega seotud küsimused, lepitusküsimused või kogukondadena koos elamise küsimused.

Kuidas peaks kirik tegelema näiteks selliste globaal-sete küsimusega nagu kliimasoojenemine, sotsiaalne ebavõrdsus jms?

Kirikud saavad siin palju ära teha, ja on hulk asju, mida juba tehaksegi.

Olen viimasel paaril kuul käinud kolm korda Aafrikas ja iga kord on kohalikud kirikuliidrid kutsunud mind puude istutamise aktsioonidele. Meie liikmeskirik Etioopias on viimase paari kuuga istutanud kümme miljonit puud. See on nende panus kliimamuutuste küsimusse.
Töötame globaalse kogukonnana pagulasküsimuste vallas. Luterliku maailma föderatsioon, mile liige ka Eesti on, tegeleb 3,2 miljoni pagulasega, me toetame neid pagulaslaagrites.

On väga palju muid asju, kus me midagi olulist teha saame. Meile on ka väga oluline osaleda ülemaailmsetes organisatsioonides, nagu näiteks ÜRO, ja osaleda kliimakõnelustes. Osalesime näiteks aktiivselt Pariisi kliimaleppes COP21 ja aitasime sellele vormi anda.
Seega on palju asju, mida me saame teha. Ja kui tegutseme koos, saame teha veelgi rohkem.

Kuidas vähendavad luterlikud kirikud sotsiaalset ebavõrdsust?

Jumala meelest peaks iga inimene saama nautida täiuslikku elu. Sellepärast ongi kirikud üle maailma – nagu ka kirik Eestis – väga aktiivsed diakooniliste projektidega, toetades inimesi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud, samuti neid, kes on murtud, hingeliselt haavatud. Ja ma olen väga tänulik paljudele Eesti kirikuteenritele, et me teeme seda koos, globaalselt, teenime inimesi, kes seda vajavad. Aga me selgitame ka valitsustele ja üleilmsetele organisatsioonidele, et ei ole normaalne, et kogu maailma jõukus koondub üha enam väheste kätte. Ei ole normaalne, kui suur hulk inimesi lihtsalt vaatab, kuid ei osale jõukuse suurenemise protsessis, nagu see on viimastel aastakümnetel juhtunud. See on õigluse küsimus. See on võrdsuse küsimus. See on jagamise ja osalemise küsimus, ning nendesse lahendustesse peavad kirikud ja ülemaailmsed organisatsioonid panustama.

Luteri kirik on alati toetanud haridust, et inimesed saaksid jumalasõna ise lugeda ja sellest järeldusi teha. Kas tänapäeval on üldse vajadust tasuta hariduse järele?

Jah, selles valdkonnas on luteri kirikul olnud ajalooliselt suur roll. Ma olen üllatunud ja vaimustuses, kui kuulen, kuidas Eesti kirikud on mõne aastaga loonud 250 õppekohta (see number käib ainult Tallinna Toomkooli kohta, lisaks on Eestis veel kolm luterlikku kooli – toim) ning koolid kasvavad ja kasvavad. See on imeline ja selle eest tahan teie kirikut kiita.

Seega, jah, haridus on õigus. Me propageerime, et inimestel peaks olema juurdepääs vabale ja kvaliteetsele haridusele. Ja seda teevad luterlikud kirikud paljudes maailma osades.

Millised väärtused on tänapäeva maailmast kadumas?

Ma olen väga häiritud solidaarsuse ja koostöö vähenemisest. Ma olen väga häiritud ükskõiksusest. Paavst Franciscus kõneles korduvalt ükskõiksuse vaimust – kui naabri kukkumine ei lähe mulle korda. See on solidaarsuse puudumise teine külg.

Globaalselt teeb muret vastutuse puudumine. Riigid on loonud teatud vastutuse tööriistad, mis aitavad üksteisega koostööd teha,  ning loonud vahendid, et lahendada konflikte ja hoida rahu. Aga seda ignoreeritakse rohkem kui kunagi varem. Riigid sõdivad üksteisega, ÜRO-st on ammu mööda mindud.

Ja ma pean seda väga murettekitavaks, sest kõikide väljakutsetega on ÜRO multilateraalne ruum, kus kõik on laua ääres, seal ei domineeri need, kellel on võim ning ressursid seda kasutada.

Kui me liigume edasi selles suunas, et sõjaväelised jõud dikteerivad, kuidas maailm peaks välja nägema, jõuame maailma, mis saab olema väga vägivaldne.

Rohkem kui 900 aastat on möödunud esimese ristisõja algusest, kuid paistab, et maailm on seniajani ristisõjas – endiselt toimub võitlus religioonide vahel.

Me elame ajal, mil inimesed tunnevad suurt ärevust, sest muutused meie ümber toimuvad väga kiiresti. Üks viis ärevusele reageerida on tagasi tuua ja uuesti leida identiteet, aga väga piiratud ruumis. Ja religioon on alati olnud inimeste identiteedi märk.

Kahjuks näeme üha enam, kuidas poliitikud või religioonipoliitilised väljendusviisid kasutavad religiooni konflikti ja lõhestatuse kütusena.
Luterliku maailma föderatsioon jätkab uskudevaheliste suhete propageerimist, sest on väga oluline, et me ei jätaks ruumi fanaatilisusele ja radikaalsusele, vaid nõuaksime mõõdukust, pidades silmas uskudevahelist suhet.

Ma käisin hiljuti Indoneesias, kus meil oli samalaadne kohtumine Aasia kirikutega. Mul oli väga hea meel kuulda luteri kirikute tugevat pühendumust, hoolimata väga negatiivsetest kogemustest nende enda kontekstis. Me ei jookse rööbastest välja, me ei allu provokatsioonidele, vaid me jääme rahutoojateks ning dialoogi hoidjateks. Õnneks on neil sõbrad teistest religioonidest, kes neid toetavad. Seega, nähes kogu sealset vägivalda, ei tohiks me peatuda ka nende usujõudude ees, kes edendavad mõistmist ja dialoogi, ning just nendega me töötame.

Mis on moodsa inimese suurim patt?

Ma arvan, et Martin Luther ja kiriku isa Augustinuse teoloogia juured on alati tahtnud näha patu definitsiooni sellisena, et patt on inimese enesekesksus. Ladina keeles Incurvatus in se – see tähendab enese poole kaldu olemist. Patt on inimese suutmatus näha ligimest, naabrit jne.

Ma arvan, et tänapäeva inimkonna suur patt on mitte saada aru  sellest, et me oleme kõik seotud, et kogu loodud maailm on omavahel seotud. Me oleme väga isekad, oleme oma isiklike unistustega, oma visioonidega niivõrd hõivatud, et me ei saa aru, et selliselt jätkates variseb inimkond kokku, sest loodus, kogu loodud maailm ei püsi sellisena.

Ehk selline isekus, mis ei võimalda näha, kuidas me oleme loodud maailmaga ühendatud, on tänapäeval kõige ohtlikum. Ma ei tea, kas see on suurim, küll aga kõige eluohtlikum.

Kas tänased noored on tulnud tagasi traditsiooniliste väärtuse juurde, nagu perekond, või lähevad nad mingis täiesti uues suunas?

Ma arvan, et globaalses perspektiivis on sellele küsimusele väga raske vastata, sest meil on nii palju erinevaid arenguid. Kuulasin täna hommikul ettekannet, kus kerkis esile ilmalikkuse küsimus. Aafrikas ei ole jumalat kusagil, aga mõnes teises regioonis on neid liiga palju. Reaalsusi ei ole nii lihtne võrrelda.

Noored üritavad leida oma kohta maailmas. Ja see ei ole juhus, et just noored on need, kes toovad meieni kliimamuutuse küsimuse: et kuhu me 20 aasta pärast jõuame, milline on see maailm, mille te meile annate?

Kui asi puudutab perekonda ja kõike seda, siis näeme erinevaid  arenguid. Maailma eri piirkonnad on jäänud traditsiooniliste perevormide juurde, teised piirkonnad on jõudnud selleni, et aktsepteerivad erinevaid perekonnavorme. Jah, see on osa reaalsusest, millega kirik peab teoloogiliselt toime tulema.

Mainisite ilmalikkust. Maailmas on kogukondi, kes soovivad luua sekulaarset maailma, prantslaste laïcité näiteks, ning nemad hindavad inimlikke väärtusi – kas see vastandub kirikule või räägitakse ühest ja samast asjast?

Ma ei ole kindel, et maailmas on sellist piirkonda või kogukonda, mis on täielikult sekulaarne. Nad arendavad eri jumalaid, isegi kõige sekulaarsemal kogukonnal on oma jumalad ja oma vaimsus, mida nad järgivad.

Seega arvan, et kiriku ülesanne on seda tõlgendada ja alustada arutelu nende teiste jumalate üle, mis inimestel on.

Ma usun, et kui sa mõtled kas või jõulude ajal Jumala lihaks saamisest Jeesuse Kristusena ning tulekust maailma, siis see annab meile suuna. Jumal tahtis saada ühenduse sekulaarse maailmaga üks-ühele, saates Jeesuse maailma.

Ja see on see, mida kirik peab nägema, ja mitte kartma maailma. Ka peapiiskop Urmas Viil-ma ütles väga võimsalt, et me ei oota rahva tulekut, vaid kaasame inimesi seal, kus nad on, nii nagu Jumal ilmus välja läbi Jeesuse Kristuse, et kohtuda inimkonnaga.

Ma ei taha liiga palju kurta sekularismi üle, tahan võtta seda kui tänase kiriku väljakutset. Jumal saatis Kristuse maailma,  tundes muret, et maailm oli liiga sekulaarne.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...