Tantsujuht Ilma Adamson: et kett ei lõpeks, tegin oma tantsujuhtide kooli

"Ma olen pähe võtnud, et meie tantsupeod ei tohi kunagi lõppeda," ütles tantsujuht Ilma Adamson ütles enne laulu- ja tantsupidu. "Minul täitub 67 aastat tantsupedagoogina."

Pilt: Scanpix

Tantsujuht Ilma Adamson: et kett ei lõpeks, tegin oma tantsujuhtide kooli

Vesta Reest

"Ma olen pähe võtnud, et meie tantsupeod ei tohi kunagi lõppeda," ütles tantsujuht Ilma Adamson ütles enne laulu- ja tantsupidu. "Minul täitub 67 aastat tantsupedagoogina."

Adamson käis tantsupeol esimest korda aastal 1955, pärast seda on ta kõik peod kaasa teinud. Kuigi Ullo Toomi rikkus tema karjääri õpetajana, ütles kogenud Adamson, ettema enne ei jäta, kui saab tantsuväljakule Ullo Toomi kuju.

„Pärast sõda esimene rahvakunstiõhtu toimus 1947, siis ma laulsin ja 1950. aastal ma ka laulsin neidude kooris Heino Kaljuste taktikepi all. Sel aastal oli peo üldjuhiks Riho Päts. Minu saatuse ja eriala üle otsustas tegelikult Ullo Toomi, kes purustas minu unistused,“ rääkis Adamson. 

Adamson tahtis saada õpetajaks, aga et temast saab tantsuõpetaja, ei osanud ta uneski näha. 

Adamson läks 1950. aastate algul sõbrannaga kaasa Toomi tantsurühma, Toomi juhatas ta Filharmoonia tantsurühma, kus Adamson sattus kokku oma tulevaste kolleegidega.

Ullo Toomi purustas unistused 

„Toomi koolitas ju kõik tantsijad tantsuõpetajateks ja vähe sellest, pärast sõda tema panigi aluse tantsupidudele,“ rääkis Adamson.

Adamsoni sõnul käis Toomi pärast sõda mööda maad ja hakkas uuesti tantsuõpetajaid kokku kutsuma. „Kui 1955. aastal oli tantsupidu, olin mina ka oma rühmaga seal. Aga siis ma olin veel väga noor juht, ainult 21-aastane,“ naeris Adamson. Ta ütles, et ta on see, kes ta täna on, ainult tänu Ullo Toomile ehk siis mehele, kes purustas tema kõik muud unistused. 

„Olen talle väga tänulik,“ tõdes Adamson. 

Kuigi Adamson oli 40 aastat rahvatantsuansambel Sõpruse juht, pani ta 2002. aastal selle ameti maha. Mustpeade Maja, kus oli Sõpruse peakorter, muudeti mittetulundusühinguks ning Adamson otsustas segaste aegade tuultes ameti maha panna, et noortele teed anda. 

Aga ta ei mõelnudki pensionile jääda — see lihtsalt ei sobiks talle. Adamson on väga uhke, et ta oma kõrges vanuses (jaanipäeval täitus proual 85 eluaastat) suudab veel tantse ette näidata ja kaasa teha.

Kasvatab uusi tantsujuhte

Adamson meenutas taaskord sooja südamega Ullo Toomit, kes juhendas rahvakultuurikeskuses 3-kuulisi tantsujuhtide kursusi. „Sealt on kasvanud enamik tantsujuhte, kelle rühmad või kelle õpilaste rühmad praegustel tantsupidudel tantsivad,“ ütles Adamson. Et kett ei lõpeks, annab Ilma Adamson oma teadmisi ja kogemusi samuti teistele edasi — sellepärast tegi tegus proua oma rahvatantsujuhtide kooli. Järgmisel aastal lõpetab tema kooli teine kursus. „Minul täitub 67 aastat tantsupedagoogina,“ ütles Adamson. Tantsupidusid on ta juhtinud 6-7 korda ja ühel korral olnud pealavastaja. „Nüüd ma kuulun aujuhtide hulka,“ ütles Adamson naerdes.

Tema värvikasse karjääri mahuvad veel kursused Moskvas ja karaktertantsu ning rahvaste tantsu õpetamine Soomes, neid kursusi tegi Adamson 23 aastat, sest Soomes olid ja on rahvaste tantsud jätkuvalt väga populaarsed. „Rahvaste tantsud olid ka Sõpruse üks leivanumbreid,“ ütles Adamson. 

Karjääris on olnud ka — tagantjärgi mõeldes — lõbusaid seiku. 

Seiklused Gandhi ja Gorbatshoviga

„Kuna mul oli Tallinna kultuurivalitsusega väga hea kontakt, siis alati kui neil oli abi vaja, siis Sõpruse tüdrukud ja poisid pidid olema lilli andmas, kui keegi kõrge külaline tuli,“ rääkis Adamson.

Kui India peaminister Indira Gandhi 1982. aastal Tallinnas käis, juhtus, et ühel ööl, kella poole kolme paiku, helises Adamsonide Mustamäe korteris telefon. Pikalt ja nõudlikult. Helistas Mati Mark Tallinna kultuurivalitsusest ja rääkis, et homme hommikul kella kümneks on vaja 12 tüdrukut Raekotta. 

„Ma ütlesin, et see on võimatu! Mul ei ole kodus ühtegi telefoni,“ erutus Adamson tuntavalt veel aastakümneid hiljemgi. Mati Mark tahtis teada, kus tantsujuht elas, lubas talle autoga küüti pakkuda ja nii sõidetigi läbi öise linna Mustpeade Majja Pikale tänavale, kus Adamson hakkas oma sõnul ette ja taha vabandades tantsijatele kodudesse helistama. „Võtsin rohkem koolilapsed, kes said tulla. See oli uskumatu, et ma sain need 12 tüdrukut,“ meenutas Adamson emotsionaalselt.

Ta lisas veel, et need on sellised sündmused, mis kunagi ei unune. 

„Viimane krahh oli veel päris lõpus, kui Gorbatshov käis Tallinnas, 1987. aasta algul,“ rääkis Adamson veel ühe loo. Nimelt taheti, et ta kolme päevaga valmistaks ette 8-minutilise süidi rahvaste tantsudest, mis algaks ja lõpeks eesti tantsuga. 

„Mul hakkas katus sõitma,“ selgitas Adamson. Ajad olid sellised, et tantsijaid sai kätte ainult telegrammiga — telefone ju ei olnud. „Mul olid pisarad silmis, kui jõudsin Mustpeade Majja,“ meenutas Adamson üliemotsionaalselt.

Ta andis assistendile käsu ansambel kokku ajada ja hakkas ise süiti kokku panema. Telegrammidesse pandi tantsijatele: KOHUSTUSLIK! 

„Ansambel tuli kokku ja pärast oli lehes Raissa Gorbatshova kommentaar, et väga huvitav süit oli!“

 

 

 

 

 

 

Laadimine...Laadimine...