Doktoritöö andekusest: ande kandja jääb tihtipeale tagaplaanile

Uurimusest tuleb välja, et andekus on eriline, atraktiivne ja harvaesineb kaasasündinud omadus, mida tänapäeval enamasti seostatakse lapseeaga.

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv

Doktoritöö andekusest: ande kandja jääb tihtipeale tagaplaanile

Toimetaja: Sandra Lepik

Uurimusest tuleb välja, et andekus on eriline, atraktiivne ja harvaesineb kaasasündinud omadus, mida tänapäeval enamasti seostatakse lapseeaga.

Täna kaitseb Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Halliki Põlda väitekirja, milles uuris, kuidas mõeldakse, räägitakse ning kirjutatakse andekusest, seda nii teadus. kui ka üldkeeles. 

Doktoritööst jääb kõlama, et andekus on arendatav ja vanusest sõltumata igale inimesele omane. Seda peaksid toetama eelkõige hariduse sidusrühmad, aga ka kogu ühiskond. Andekuse mõistet vaadatakse ajas muutuva konstruktina. Üksteist vastastikku mõjutades annavad sellele tähenduse teadus, avalik meedia ja nähtusega seotud ühiskonnarühmad. 

Uurimusest tuleb välja, et andekus on eriline, atraktiivne ja harvaesineb kaasasündinud omadus, mida tänapäeval enamasti seostatakse lapseeaga. Selline arusaam võib aga igas eas õppija arengu- ja toevajaduse tagaplaanile jätta. 

"Uurimus osutab tarvidusele selliseid mõttemalle suunata ja muuta nind pakub pratilise lahenduse: hariduse sidusrühmade suhtlus nii omavahel kui ka avalikkusega peab toetama andekuse arengulise käsitluse ja kaasava hariduse põhimõtteid," selgitab Halliki Põlda. 

Doktoritööst selgub, et andekust nähakse hariduses ja ühiskonnas laiemalt olulise ja tähtsana, kuid ande kandja jääb tihtipeale tagaplaanile.

Põlda sõnul ilmneb sotsiaalne ootus, et andekad saavutaksid tipptulemusi ja tooksid sedakaudu edu ja kuulsust. "Ühelt poolt on andekus koolis, kogukonnas, ühiskonnas esiletõstetud ja tähtsustatud, teisalt kirjeldab meedia andekaid tihti halvustavalt," selgitab Põlda oma uurimistulemusi. 

Ka koolisüsteemis jäävad andekad sageli märkamata ja toetamata, sest nendega tegelemiseks napib ressursse. Doktoritöö osutabki olulisele koostöövajadusele meie haridussüsteemis. 

Uurimus näitab, et praeguses haridussüsteemis tõuseb andekus esile eelkõige nn klassikalistes, koolis õpetatavates valdkondades, mistõttu võivad teatud andelaadid jääda tähelepanu ja toeta. Hariduslike erivajadustega andekust ei seostata. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tuleks Põlda sõnul seega sätestada kõigi laste unikaalsete annete ja nende arengu toetamine: võimalused, tegevused ja selle eest vastutuajad. 

Laadimine...Laadimine...