2 kommentaari

ajalugu

Vasta kommentaarile

Kolmveerandliitrine viinapudel, mida varem «riigivanemaks» kutsuti, sai peale 12. märtsi 1934. aasta pööret uue nime - «isehakanu».
1937. aastal, pärast Rahvuskogu poolt Pätsile antud riigihoidja tiitlit arutleti, et Päts hoiab tõesti võimust kümne küünega kinni.

taastame järjepidewuse

Vasta kommentaarile

1934. aasta 12. märtsil ebaseaduslikult haaratud võimu legaliseerimiseks kutsus valitsus 1937.a. kokku ebademokraatlikult valitud Rahvuskogu, mis Pätsi juhiste järgi koostas uue põhiseaduse. See seadustas autoritaarse valitsemisviisi: riigipeaks pidi saama laialdaste õigustega president (kes võis seadusi välja anda, parlamendi laiali saata, Riigikogu seadused tühistada jne), kahekojalise Riigikogu 40-pealine ülemkoda (poliitbüroo), kelle tahtest sõltus, kas rahva poolt valitud 80-liikmelise alamkoja otsus jäi jõusse, määrati osaliselt riigipea poolt. 1920.a. põhiseadusega võrreldes olid parlamendi õigused tugevasti piiratud. Peaministri poolt juhitud valitsus pidi ellu viima presidendi tahet. Ka rahva õigusi vähendati: kaotati rahvaalgatuse ja streigiõigus, piirati oluliselt rahvahääletust ja valimisõigust.
1938.a. veebruaris toimunud parlamendivalimistel õnnestus ka opositsioonimeelsetel saada kohti Riigikogus, kuid valitsuse tegevuse tulemusena läks absoluutne ülekaal siiski Pätsile lojaalsete kandidaatide kätte. Presidenti üldse ei valitud ning aprillis 1938 kinnitas Riigikogu ja omavalitsuse esindajatest koosnev valimiskogu Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Pätsi. Valitsust juhtis Kaarel Eenpalu.
Erilisi muudatusi riigivalitsemises ei toimunud, säilis üheparteisüsteem ja valitsuse kontroll elualade üle. Riigikogu võis tegeleda vaid kolmandajärguliste seadustega, tähtsamad andis president välja oma dekreetidega. Mingist demokraatiast ei olnud juttugi.

Laadimine...Laadimine...