TULINE DEBATT: Kuidas lõpetada energia raiskamine, tervisesse hooletult suhtumine ja perede lagunemine

Kui inimene jätab suitsetamise maha, teeb trenni ning elab tervislikult, siis ta peaks saama osa sotsiaalmaksust tagasi, kuulutab Eesti 200 üks juhte Liina Normet. Peame taas jõudma arusaamani, et perekond on püha – meie suurim probleem on ebakindlad peresuhted, lausub Vabaerakonna juht Kaul Nurm. Leo Kunnas EKRE-st leiab, et Eesti pole praegu hästi kaitstud, ning roheliste liige Aleksander Laane sõnul vajab Eesti majandus tõelist mahepööret, sest vaid nii saab hoida rahva tervist.

Pilt: Albert Truuväärt

TULINE DEBATT: Kuidas lõpetada energia raiskamine, tervisesse hooletult suhtumine ja perede lagunemine

Maarja-Liis Arujärv

Kui inimene jätab suitsetamise maha, teeb trenni ning elab tervislikult, siis ta peaks saama osa sotsiaalmaksust tagasi, kuulutab Eesti 200 üks juhte Liina Normet. Peame taas jõudma arusaamani, et perekond on püha – meie suurim probleem on ebakindlad peresuhted, lausub Vabaerakonna juht Kaul Nurm. Leo Kunnas EKRE-st leiab, et Eesti pole praegu hästi kaitstud, ning roheliste liige Aleksander Laane sõnul vajab Eesti majandus tõelist mahepööret, sest vaid nii saab hoida rahva tervist.

Pealinna toimetusse saabusid üksteisega väitlema Vabaerakonna esimees Kaul Nurm, Eesti 200 aseesimees Liina Normet, EKRE liige, erukolonelleitnant Leo Kunnas ning erakonna Eestimaa Rohelised volikogu esimees Aleksander Laane. Kõik nad üritavad jalga Toompea ukse vahele saada ja heidavad kinda n-ö vanadele ja kogenud erakondadele nagu Keskerakond, Reformierakond, IRL ja sotsid.

Kui uute erakondade kampaaniaid võrrelda, siis kõige rohkem laineid on löönud Eesti 200 kampaania "venelaste/eestlaste koht on siin". Kuidas sellesse suhtute?


Kaul Nurm (Vabaerakond): Ei ole võimalik kedagi vägisi integreerida. Riigi asi on võtta ära takistused, mis on vabatahtliku lõimumise teel. Aga et paneme vägisi nüüd kõik ühte kasti kokku ja ütleme, et see toimib... See tekitab suure tõenäosusega väga suuri probleeme, mida me ei oskagi praegu ette näha. Üks integratsiooni lõhkumise koht oli pronksiöö, siis kisti kõik haavad lahti. Nende plakatitega tehti umbes sama, riputati veel soola peale ja nüüd ootame, kuni haavad kinni kasvavad. Õmmelda ei ole seal enam võimalik.


Liina Normet (Eesti 200): Uuringutes on ju kirjas, et venelased saavad vähem palka, nende eluiga on lühem…


K.N.: Võib-olla nad teevad vähem tööd? Me ei tea, miks nad vähem palka saavad.


L.N.: Kui nad tulevad vene koolisüsteemist välja, siis neil ei ole samad võimalused tööturul. Kõik inimesed, kes Eestis elavad ja siin tööd teevad, on Eestile kasumlikud. Meid süüdistatakse selles, et me venestame Eestit. Ei, absoluutselt mitte. Me tahame, et kõik inimesed, kes siin elavad, saaksid siin ka töötada ja Eesti riigile makse maksta. Kui me oleks plakatitele kirjutanud, et siin koolis käivad ainult eestlased ja siin koolis ainult venelased, siis see oligi ju asja mõte. Meie mõte on, et paneme eestlased ja venelased kokku, et nad oskaksid lõimuda. Loomulikult on neid, kes ei taha. Aga see on nii pigem vanemaealiste seas.


Aleksander Laane (Roheliste Erakond): Eesti põhiseadus räägib mitte ainult Eesti riigi, vaid ka eesti rahva, keele ja kultuuri kestmajäämisest. Riik ilma eestlasteta võib eksisteerida, aga see pole riik, mida me tegelikult tahame. Integratsioon tegelikult toimib, kuigi vahepeal üle kivide ja kändude. Noorem põlvkond venelasi, kes tuleb koolist, räägib eesti keelt. Mõnikord on neil tõrge, aga kui neile natuke kaasa aidata, räägivad. Ei ole see olukord nii hull. See, et paneme kõik kokku, tõepoolest ei tööta ja tekitab trotsi, mitte kasu.


Leo Kunnas (EKRE): Eesti riigil, kui ta ei oleks rahvusriik, poleks lihtsalt mõtet. Sellepärast ka ei pea eestlased siin riigis tegema kellelegi mingeid järeleandmisi. Aga läheb 100-200 aastat, kuni inimestest, kes nõukogude ajal siia tulid, kujunevad ajaloolised rahvusvähemused. See lihtsalt on niivõrd pikk protsess ja seda ei saa kuidagi kiirendada.


Kui me vaatame, mis juhtus meiega Teise maailmasõja ajal, siis meie ajaloolised rahvusvähemused – sakslased ja rootslased – läksid minema, juutidest paljud hävitati jne. Mis puudutab plakatikampaaniat, siis kui EKRE oleks teinud samasuguse kampaania, oleks meid verbaalselt sada korda maha lastud. Teeb muret, et mõne aja pärast ei mäleta keegi, mis kontekstis need plakatid välja toodi. Kui ma oleks FSB või GRU tegelane, siis näeksin suurt vaeva, et selline asi lavastada. Seda võidakse hiljem meie vastu hoopis teises kontekstis kasutada. Ma saan ideest aru, aga mitte teostusest.


Räägite palju Eesti riigi kestmajäämisest, aga mis annaks siis naistele motivatsiooni sünnitada? Erakonnad pakuvad programmides tasuta lasteaiakohti, tuge eluaseme ostul. Mis on veel puudu?


A.L.: Sünnitatakse siis, kui on olemas kindlustunne tuleviku suhtes, et sa saad hakkama ega jää üksi. Lisaks on suhtumise küsimus, et laste kasvatamine oleks väärtustatud. Et kõik vaatavad selle poole n-ö positiivse pilguga ja ei pea seda kuluks, vaid täiesti normaalseks elu osaks.


L.N.: Mul on neljakuune beebi kodus, olen ta sünnist alates käinud temaga iga päev tööl. Inimesed küsivad tihti mu käest, kuidas ma oled poliitikas. Ometi ei küsi keegi seda Jüri Ratase ega Margus Tsahkna käest, kes on samuti just saanud beebi. Kas see on tõesti nii kohutavalt taunitav, mida ma teen?


See on väga valus teema. Laste saamise koha pealt – naised peaksid teadma, et riik püüab su kinni, kui sinuga midagi juhtub. Eesti naistel ei ole ka mehi, kellega lapsi saada.


L.K.: Laste kasvatamine on kallis. Aitaks EKRE pakutud maksuvabastuse idee – kui vanem maksaks iga lapse pealt 25% protsenti tulumaksu vähem. Just üksikvanemad on suurimas vaesusriskis. Samamoodi saaks kustutada osa eluasemelaenust. Plahvatuslikku elanikkonna juurdekasvu me ei saavuta, aga peaks püüdma vähemalt seda, et elanikke ei jääks vähemaks.


K.N.: Kõige suurem probleem ja ebakindluse allikas on ebakindlad peresuhted. Oma noorusajast mäletan, et abielulahutus oli ekstreemne asi. Sellest räägiti kui tohutult suurest probleemist, kui psühhotraumast lastele. Tänapäeval peetakse seda normaalsuseks, mis ongi juba ebanormaalne. Me peame kõik jõudma taas arusaamani, et perekond on tähtis ja püha. Aga see on pikk protsess, mõtlemise ja kultuuri küsimus.


Majanduslik ebakindlus on palju väiksema tähtsusega. Mina olen kaheksas laps, sõja järel kasvanud ja väga vaesest perekonnast. Aga kasvasin üsna kenasti ja olen üsna hea tervise juures.  Kui täna on loosung, et igasse perre kolmas laps, siis mina ütleks, et loosung peaks olema: igasse peresse üks laps juurde.


Ka meil on programmis, et lasteaiakohad peaks olema tasuta, see on alghariduse osa. Ja kui paljulapselisse perre sünnib laps juurde ja auto või maja jääb väikeseks, siis tahame nendele pakkuda riigi garantiid, et nad saavad laenuga osta suurema korteri või auto.  


L.N.: Meil on programmis täiesti eraldi peatükk Laste riik. Näiteks peab algkool asuma lähedal, laps peab jõudma poole tunni jooksul kooli. Seal on palju asju kirjas, lugege.


Kes on Eestis kõige raskemas olukorras, keda koheldakse ebaõiglaselt? Ja vastupidi – kelle vabadust piiratakse?


L.N.: Ebaõiglaselt koheldakse töötavaid pensionäre, sest nende maksukoormus suurenes. Ebavõrdsus on laste seas, kuna kõik ei saa üle Eesti samaväärset kvaliteetset haridust. Ebavõrdsus valitseb tervishoius. Meil kõik räägivad, kui hea solidaarne süsteem meil on, kuid raha omavad inimesed saavad ikkagi kohe arstile ja teised ootavad kolm kuud kuni poolteist aastat järjekorras.
Ja kas või see, et ratastoolis inimene peab käima iga viie aasta tagant eri kohtades tõestamas, et ta pole käima hakanud. Samas puudega lapsed ei saa diagnoosi.


K.N.: Konstitutsioon näeb ette kaks valimisõigust: ise valida ja olla valitud. Et ise valituks osutuda, sellele on väga palju tõkkeid ette pandud ehk nn poliitilised kaitsetollid. Võiks isegi öelda, et passiivne valimisõigus on piiratud, alates erakonnaseadusest, kõrgetest riigilõivudest ja erakondade toetamise mudelist. On loodud kompleksne süsteem, kuidas tõrjuda uute ideede, isikute ja erakondade sissetoomist poliitikasse.


Vabadustest rääkides – meil on väga palju ülereguleerimist, mis hakkab pigistama ettevõtlusvabadust. Meie eest tahetakse juba kõike ära otsustada, et milliseid pirukaid tohib koolisööklas süüa ja  mida sa juua tohid, ja see tendents süveneb. Meie erakond plaanib võimule pääsedes üle vaadata kõik euronormid. Kõik Eesti-sisesed normid, mis on seatud kõrgemale euronormidest, tuleks maha lõigata, sest iga täiendav norm kasvatab toote omahinda, mis omakorda halvendab majanduse konkurentsivõimet. Kauplemiseks peavad olema võrdsed mängureeglid.


L.K.: Kui räägime lõhedest ühiskonnast, siis praegu umbes kümme protsenti meie inimestest elab majanduslikult hästi jõukalt, umbes pooled tulevad omadega toime ehk suudavad oma perekonda üleval pidada. Aga umbes nelikümmend protsenti on raskustes. Ja kui võtame näiteks haldusreformi, siis tegelikult tagajärg on ju see, et need omavalitsused, kes elasid hästi, need on muutunud veel tugevamaks ja nõrgad ongi nõrgaks jäänud. See ei ole olukorda parandanud. Ja kõige suurem lõhe on võõrandumine võimust. Ligi kolmandik inimestest ei käi valimas, sest nad on kaotanud usu, et poliitiline süsteem võiks neid esindada. Majanduslik ebavõrdsus põhjustab ebavõrdust ka juriidiliselt oma õiguste eest seismisel.


A.L.: Ebavõrdsus sissetulekutes on Eestis märkimisväärselt suur. Kuigi absoluutne vaesus on vähenenud, siis suhteline vaesus on tõusnud. On täiesti objektiivselt tuvastatav, kuidas suur vahe sissetulekutes tekitab alati igas ühiskonnas pingeid, ja ka ebavõrdsust tervises, mis on eriti südantlõhestav. Mis mulle kõige rohkem meelehärmi teeb, on vanema põlvkonna ebakindlus oma viimaste aastate suhtes. Seda üksi olemist on väga palju ja see paneb südame valutama.


L.N.: Üksindus on tervisele ohtlikum kui suitsetamine või ülekaalulisus. Meil on sellele oma programmis väikene lahendus. Pakume vanainimestele nõustamistelefoni teenust, kuhu eakad saavad helistada ja küsida näiteks, mis kellani on apteek lahti, või lihtsalt rääkida, olgu või et naaber kiusab mind, või küsida abi, kui poeg vägivallatseb. Ehk see leevendab veidi seda üksindustunnet.


Eesti 200 on maininud varamaksude teemat, Vabaerakond tahab maksustada rikas olemist, rohelised nõuavad, et tuleb tagada rahvuslikust rikkusest tuleneva kasu õiglane jaotamine. Mida siis rohkem maksustada?


L.N.: Võtame siis selle Eesti 200 valmisoleku alustada läbirääkimisi vara maksustamise suhtes. Kui me võtame kõige optimistlikuma prognoosi, on meid järgmiseks sajandivahetuseks miljon. Praegune maksusüsteem lihtsalt ei ole jätkusuutlik.


Loomulikult esimese suure häirekellana lööb see, et kas me nüüd hakkame pensionäride ainukest korterit või maja maksustama. Ei, seda me täna ei tee, aga oleme valmis alustama debatti.


Lätis on madalam alkoholiaktsiis, aga Lätis on muide ka  automaks.


Aga vara maksustamise all peame ennekõike silmas kinnisvara, ehk rikkaid, kel on vara palju. Näiteks Ameerikas maksavad kõik oma kinnisvara pealt, väiksema maja pealt 800 dollarit aastas ja suure villa eest 14 000 dollarit aastas.  


K.N.: Majanduse pidurid on praegu kõrged tööjõumaksud ehk sotsiaalmaks, mida maksab ettevõtja, ja tulumaks, mida maksab töövõtja. Me tahame, et maksud maksaks töövõtja (33% sotsiaalmaks ja 20% tulumaks) ning et palgatulult arvestatav tulumaks langeks 12% protsendi peale ja kohalikule omavalitsusele. Ehk riigipoolne osa kaob ära. Sellega me viime tööjõumaksud alla ja nii anname ka ettevõtjatele teatud eelise. Võidab töövõtja, võidab tööandja.


Sellega tekib eelarvesse 290 miljoni euro suurune auk, seetõttu kehtestaksime juriidiliste isikute omakapitalimaksu  0,75% aastas. Me ei maksusta sisse pandud kapitali, vaid maksustame siis, kui hakkab tekkima kasum. Sisuliselt hakkame maksustama seda raha, mis praegu suurkorporatsioonide kaudu Eestist välja läheb.


L.N.: See sisuliselt tähendab ettevõtte tulumaksu? Ettevõtlikkus on Eesti majanduse alus. Me peame tagama ettevõtjatele piisavalt atraktiivse maksukeskkonna, kuidas saab meie majandus areneda, kui meile ei tule siia suuri tugevaid ettevõtteid. Kui suured ettevõtted teevad oma peakontori Eestisse ja meil tekib järsku ettevõtte tulumaks, siis otsivad nad järgmise koha, näiteks lähevad Lätti.


L.K.: EKRE-l väga ümberjagamist plaanis ei ole, aga majandusprogrammi üks olulisemaid punkte on käibemaksu alandamine 20% pealt 15%-ni mitmetel kaupadel nagu toit, lastekaubad jne. See radikaalne meede toob kõige rohkem kasu vaesemale elanikkonnale, sest kui inimene ka teenib kümme korda rohkem, siis ega ta ei söö kümme korda rohkem. Loomulikult tekib riigieelarvesse umbes 520-miljoniline auk, millest aga sada miljonit peaks tagasi tulema, sest ettevõtete käive peaks suurenema. Lisaks tahame alandada üksikisiku tulumaksu iga lapse pealt 25%.


L.N.: Kui mul on kolm last, siis ma peaks 75% vähem maksu maksma? Kes siis makse maksavad, kui mitte viljakad tööealised inimesed? See tundub väga utoopiline.


Ja ega ettevõtjad ju ei alanda seetõttu (käibemaksu alandamine – toim) hinda, nad näevad kohe võimalus tõsta hinda.


K.N. (naerab): Siinkohal tuleb tsiteerida kirjanik Mark Twaini: amoraalne on jätta nendele nende raha.


A.L.: Tavaliselt on käibemaksu alandamise tulemus see, et hind ei alane. Meie loogika on hoopis see, et teatavasti on olemas selline asi nagu avalik hüve ehk ühine ressurss: õhk, vesi, maavarad jne.  See on kõige suurem ressurss ja meil tegelikult maksustamata.
Ei, mitte sõõm õhku ei maksa, vaid reostaja peab maksma. Praegu  on ressursitasud naljategemine, need maksud on väga väiksed. Riik peab hakkama arvestama ressursi tegelikku hinda, misjärel energiat hakatakse kasutama efektiivsemalt. Selle kõige eelduseks on teaduse parem rahastamine, mis toidab end lõppkokkuvõttes ise.


Kui keegi ütleb, et Eestis on elekter kallis, siis tegelikult ei ole. Probleem on hoopis selles, et Eesti majandus on kohutavalt energiamahukas. Kui Soome kulutab ühe euro teenimiseks ühe ühiku energiat, siis meie kulutame kaks ühikut. Nii ei olegi võimalik rikkaks saada!


Aga kui me ühiskonna rikkust väga ümber jagada ei taha, kuidas me siis ebavõrdsust üldse vähendame?  


L.N.: Me investeerime inimestesse, me harime neid, meil on väga hea haridussüsteem, me teeme selle veel paremaks, et kõikides Eesti nurkades oleks ühel tasemel haridus. Haritud inimene on jõukas inimene. Elavdame üleüldist majandust kui sellist, see loob töökohti.


K.N.: Kõige olulisem on anda inimestele võimalus hakata oma elu korraldama, omale leiba teenima. Mida rohkem me raha ümber jagame, mida kõrgemad on töötuskindlustus- ja muud maksed, seda suurem on ahvatlus mitte midagi teha, vaid eladagi ainult nendest toetustest. Peame igal juhul sinnapoole liikuma, et inimesel tekib motivatsioon hakata tööle, õppima, ettevõtet looma. Me ei tohi minna n-ö lapsehoidjariigiks, et riik annab sulle kõik ette ja sina ainult söö ja kasva.


Ka Eesti 200 programmis seisis sama lause, et riik ei pea olema lapsehoidja ega igavese toitja eest, mis kõlab nagu üsna vana retoorika. Keda me oleme siis Eestis seni liiga palju toitnud? Kelle eest oleme liiga palju hoolitsenud?   


A.L. (naerab): Sellele on väga raske vastata. Panku on hoitud väga hästi, eks ole. Keegi meil teatavasti ei vastuta Danske rahapesu eest.


L.N.: Me oleme programmis selle punkti all mõelnud näiteks seda, et kuigi meil on solidaarne ravikindlustus, siis meil puudub vastutus oma tervisekäitumise eest. Suitsetad, jood, oled ülekaalus, ei tee trenni, aga saad täpselt sama palju hüvesid (tervishoius – toim) kui see, kes neid asju ei tee. Me ei hakka kedagi karistama, kuid soovime motiveerida inimesi oma tervisekäitumise eest vastutama. Näiteks nn tervisekonto deklareerimine. Kui sa näiteks jätad aasta jooksul suitsetamise maha ja perearst seda näeb, siis saad deklaratsiooniga mingi protsendi oma makstud sotsiaalmaksust tagasi, sest sa hoolid oma tervisest.


Peame alustama tervisekäitumise õpetamist juba lasteaiast ja koolist. Meie kooliharidus on muutumatuna püsinud liiga kaua aega. Maailm muutub ja me ei saa enam istuda kõval koolipingil ja  tuupida pähe Pythagorase teoreemi.


K.N.: Meie kaalusime täpselt samu ideid, kuid loobusime. Tekib tohutu administratsioon, jälle mõnisada kõrgepalgalist ametnikku juurde.  Mina näen, et suur probleem on näiteks hoopis taastusravis. Sulle antakse ainult kaks nädalat taastusraviaega, millega pole võimalik sind taastada sellele tasemele, et saaksid ise ilma abita kodus hakkama. Tegelikult kulub selleks terve kuu, aga praegu umbes poole pealt visatakse inimene haiglast. Ainukene võimalus on maksta ise või lähed koju.


Selle süsteemi kordategemine on väga oluline.


A.L.: Mul on hea meel, et tervishoiuküsimused üles tõstsite. Meil räägitakse kogu aeg, et teeme majanduse korda, siis hakkame inimeste tervisega tegelema. Aga see käib täpselt vastupidi, s.t  terve inimene suudab töötada, haige inimene lihtsalt ei suuda. Me ei suuda Euroopa ja maailma majandusega konkurentsis püsida,  kui kulutame tervishoiule nii vähe – Eesti paistab maailmas silma väga väikese panusega tervishoiusektorisse.


L.N.: Olen õppinud ämmaemandaks ja tervishoiu valdkonna ettevõtja. Minu väga südamelähedane teema on haiguste ennetus. Kuidas ennetada noorte seas aborte, suguhaiguste levikut, HIV-i.  Eesti on endiselt Euroopas teisel kohal HIV levikus.


Ja selleks on väga lihtne lahendus. Olen kirjutanud selle kohta artikli – tasuta kondoomid peavad olema saadaval absoluutselt igal pool, ööklubides, baarides, bensujaamades.


K.N.: Noh, ega need nüüd nii kallid ka ei ole, et selle pärast see üks asi tegemata jääb.


L.N.: Loomulikult on kondoomid kallid, olen noortekabinettide töötajatega rääkinud.


Soovite jõuda Toompeale valitsema, kuid enamikul teist puudub riigivalitsemise kogemus. Miks peaks uusi erakondi valima, kui nii uued kui ka vanad lubavad üsna samu asju – ravijärjekorrad lühemaks, pensionid suuremaks, lastetoetused suuremaks jne.


L.N.: Just sellepärast peabki meid valima, et võimul olnud erakonnad ei ole midagi muutnud. Meie erakond ei koosne elukutselistest poliitikutest, vaid oma eriala ekspertidest nagu ettevõtjad, õpetajad, arstid – me näeme väga vahetult oma valdkonnas, mis on valesti ja mida tuleks muuta.


Väga lihtne on anda katteta lubadusi ja elada valimistsüklist valimistsüklini. Küsimus on poliitikute koostöövõimes. Näiteks seesama sünnijärgse topeltkodakondsuse seadustamine. Reformierakond on seda korduvalt välja toonud ja ka teised erakonnad. Keegi pole vastu, miks seda siis ära tehtud pole?


K.N.: Vabaerakonnal on parlamendikogemus olemas ja ka meie inimeste hulgas on mitte-elukutselised poliitikud, inimesed maastikult, kes puutuvad asjadega reaalselt kokku.


Ma ise tunnen hästi põllumajandust ja regionaalpoliitikat, olen selles vallas aastakümneid töötanud. Oleme praktiliselt ainukene jõud, kes käsitleb elu võimalikkust väljaspool Tallinna. Ma usun, et ka pealinnale on oluline, et nende tagala oleks tugev. Meil on väga tugev regionaalarengu programm, loodusressursside majandamise programm, oleme sidunud taastuvenergeetika hajutatud energiatootmise kontseptsiooniga. Meil on väga palju uusi ja originaalseid ideid.


Mis puudutab regionaalpoliitikat, siis tundub, et seni on puudu jäänud poliitilisest tahtest, sest väga suur osa valijaskonnast on koondunud Tallinna ja selle ümbrusse ning on suhteliselt jõukas ja mõjuvõimas. Aga kui me vaatame Eestit tervikuna, siis on poliitika jõuline suunamuutus väga vajalik.


L.K.: Võim on alati taak ja need, kes on võimu juures olnud, koguvad seda paratamatult. Seepärast mind tegelikult hämmastab, kui vähe küsib ajakirjandus, et te olete olnud nii kaua võimul, mis on teie lubadustest saanud. Mõnikord on võetud ju hoopis teine kurss ja tehtud seda, mida pole lubatudki.  


Mille poolest EKRE programm erineb? Pean kõige olulisemaks otsedemokraatia elementide lisamist meie esindusdemokraatiale. Esiteks presidendi otsevalimised, mida ka näiteks Keskerakond lubas, aga mida pole asutud ellu viima. Siis rahvaalgatuse õigus ja siduvate rahvahääletuste korraldamine.


A.L.: Igas normaalses riigis peavad rohelised parlamendis olema, sest nad esindavad neid teadmisi keskkonna, majanduse ja heaolu seostest, mida teised erakonnad kurvastuseks lihtsalt ei esinda.


Meil käib kogu aeg jutt sellest, et teeme majanduse enne korda ja siis vaatame, mis keskkonnast saab. Nii see ei toimi. Korraliku majanduse aluseks on rahva tervis, mis sõltub aga otseselt keskkonnast. Rändeküsimuses meil karjutakse kogu aeg, palju tuleb siia inimesi, aga täiesti eiratakse seda, et keskkonnaprobleemid on rände n-ö alguspunkt. See, mida me praegu näeme, on lillekesed. Viljad alles tulevad. Kogu Sahara-alune Aafrika on kohutavas veepuuduses, probleem on Lähis-Idas. Ka Süüria sõja põhjus on tegelikult veepuudus ehk põud. Keskkonna teema on oluline, rahvas seda minu arust tunnetab.


L.N.: Mulle väga meeldib see tsitaat, et me oleme esimene generatsioon, kes teadvustab keskkonnaprobleemi, ja me oleme viimane, kes tegelikult midagi ära teha saab.


Palun sõnastage olulisemad lubadused, mille eest valitsusläbirääkimistel kõige enam võitleksite.


L.N.: Majandus, haridus ja inimlähedane riik ehk tervishoid ja sotsiaalvõrk. Ma olen täpselt sedasama meelt, et kui inimene on õnnelik, on ta terve, kui ta on terve, on ta töövõimeline, ja kui ta on töövõimeline, siis läheb ka majandusel hästi. See on kõik üks ring. Eestis kõige suurem vara on Eesti inimene ja me peame investeerima tema tervisesse ning tema majanduslikku arengusse, ettevõtlusesse.


K.N.: Meil räägitakse palju välismigratsioonist, aga sisemigratsioon on palju suurem probleem. Oleme maapiirkondades kaotanud ligi 100 000 inimest, mis tähendab, et inimasustus läheb seal nii hõredaks, et koolivõrgu ja sotsiaalsüsteemi ülalpidamine läheb järjest kallimaks. Aga meil on lahendus olemas, Euroopa Liidul on ammu käivitatud regionaalarengu programmid mahajäänud piirkondade järele aitamiseks. Sama printsiip peaks kehtima ka Eestis.


Me peame jagama Eesti kaheks eri halduspiirkonnaks ja kasutama struktuurivahendeid selleks, et ettevõtlus ja elukeskkond ei koonduks ainult Tallinna. Nii on võimalik luua töökohti ja hoida riiki ka maapiirkondades. Kõigil inimestel peavad olema võrdväärsed elamistingimused. Kui me seda ei tee, siis kuhjub raha Tallinnasse.


Teiseks on meie prioriteet säästlik areng, mis hõlmab ka majandus- ja sotsiaalküsimusi. Meil elab siiski 300 000 inimest vaesuspiiril. See on pea üks neljandik meie inimestest. Milline õigus on riigivalitsejatel öelda, et nad ei vääri paremat elu? Peame looma inimestele võimalused, et nad tuleks ise eluga toime.


L.K.: EKRE jaoks on kõige tähtsam loomulikult Eesti kui rahvusriigi areng ja riigi suveräänsus Euroopa Liidus. Ma kummutaks siin valearusaama – EKRE soov ei ole Euroopa Liidust välja astuda, aga me näeme seda kui suveräänsete riikide liitu. Eesti peab formuleerima oma rahvuslikud huvid ja nende eest seisma nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s.


Meie erakonna programm katab kõik valdkonnad, aga mu enda tegevusvaldkond on riigikaitse. Ja sel teemal on kõige tähtsam see, et kui me ei suuda riigi julgeolekut tagada, siis ma ei saa teha ka midagi muud. Peame üles ehitama iseseisva kaitsevõime sellises mahus, et me suudaksime laiaulatusliku sõjalise kallaletungi korral vastu pidada seni, kuni liitlasvägede põhijõud siia jõuavad. Eesti ei ole praegu hästi kaitstud, peame hästi kaitstud Eesti alles looma.  


A.L.: Ma alustaks Eesti mahepöördest. See ei tähenda ainult seda, et toitu toodetakse mahedalt. Mahepööre tähendab, et mahetoidu hind tuleb alla ja siis avaneb tohutu eksporditurg. Eesti ei ole seda võimalust piisavalt ära kasutanud, sest me ei tooda praegu nii palju, et saaks palju eksportida. Koos mahetoiduga tuleb ka vastav teadus, uued IT-lahendused. Ja selle lõppeesmärk on Eesti rahva tervise parandamine. Ma arvan, et väga paljudele on üllatuseks, et näiteks endokriinsüsteemi häirivad ained, mille hulka kuuluvad ka väga paljud pestitsiidid, sh glüfosaat, lähevad EL-is ainuüksi tervise mõttes maksma 1,5% protsenti SKT-st. See on tohutu raha. Eestis on selle saaste hind kolmsada eurot aastas iga inimese kohta.


Teine suur väljakutse on PÕXIT ehk väljumine põlevkivi sõltuvusest. Sinnapoole tuleb süstemaatiliselt minna, sest juba preaegu on taastuvenergia hind kukkunud alla söeelektri hinna. Sellega tekitame lihtsalt tohutut kahju. Pööre taastuvenergia poole tähendab jällegi väga suurt eksportturgu, sest taastuvelektrit ostetakse. Kõik Eesti inimesed saavad sellesse investeerida ja saavad sellest kasu.
Et Eesti majandus on väga energiamahukas, siis tekib vajadus robotiseerimise ja automatiseerimise järele, mis vähendab võõrtööjõu sissetoomise survet.


Kolmandaks – Eesti inimestel on tervelt elatud aastaid oluliselt vähem kui on Euroopas keskmiselt. Tervishoius on tohutult palju ära teha. Meie sotsiaalsüsteem ei soosi kindlustunnet ja ebakindlus tekitab uuringute järgi sõna otseses mõttes haigusi. Inimeste kindlustunnet homse suhtes tuleb suurendada.


Kui vaadata Eesti suuri probleeme, siis enamik neist pole tekkinud üleöö. Aastakümneid valitses Toompeal Reformierakond, kes nüüd on kukkunud opositsiooni. Mida teie  võimule tulles nende moodi ei teeks ja millest poleks nõus loobuma?  


A.L.: Mina kardan kõige rohkem lolle ja vastutustundetuid inimesi. See on kõige hirmsam jõud. Riigivalitsemisele tuleb läheneda vastutustundlikult, kui keegi ei tea, mida see tähendab, siis lugegu Max Weberit või Schumpeteri. Me kaasaks kindlasti rahvast otsustusprotsessi ja lõpetaks sellise üleoleva vaate riigivalitsemisse. See oligi kõige häirivam nende valitsusajal.
Kui mainida läbirääkimiste n-ö punaseid jooni, siis kui PÕXIT-it ehk põlevkivist loobumise kokkulepet ei tule, siis pole ju tegelikult millestki rääkida.


K.N.: Kui küsime, miks Reformierakond üldse nii kaua valitseda sai, siis vastus on tegelikult seal, et passiivne valimisõigus on piiratud, erakondade arv riigikogus ju langes vahepeal lausa neljale. Kui meil oleks ikkagi poliitiline konkurents, siis oleks rohkem erakondi parlamendis ja suurem kombinatsioonide arv. Mina eelistaksin maailmavaatelisi koalitsioone, siis me vähemalt teame, mis asju aetakse. Me aga jõudsime nii-öelda peenhäälestuseni, kus nagu mitte midagi teha ei saa, aga tuli jätta mulje, et me valitseme. Aga ega väga uusi lahendusi rahvale välja pakutud ei ole.


L.K.: Rääkisin juba korra võimu taagast, Reformierakonnal ja teistel võimuerakondadel on see taak olnud väga suur. Toon taas riigikaitse näite, kaitseministri portfell on olnud eri erakondade käes, aga 27 aastat pärast vabariigi taastamist me oleme ikka seisus, kus meil pole üles ehitatud laiapõhjalist riigikaitset. Aga ma näen siin ka viga tervikuna poliitilises süsteemis.  1992. aasta põhiseadus on tehtud 1938. aasta põhiseaduse järgi, mis on Pätsi-aegne põhiseadus. Sinna on poliitilise süsteemi olemus sisse kirjutatud. 1933. aasta põhiseaduses, mis lükati pärast Pätsi riigipööret kõrvale, olid sees needsamad asjad, millest me siin rääkisime, nagu presidendi otsevalimine, siduvad rahvahääletused. Need peaksid olema ventiil ja samal ajal vahend, mille kaudu rahvas saab olulistes küsimustes üldse oma tahet väljendada. Praegu ei saa rahvas olla kindel, et mingi erakond oleks võimeline ta tahet esindama, rahva tahe ei jõua kuhugi.   


L.N.: Ma tulin poliitikasse mõttega, et mind tohutult häirib see üksteise poriga loopimine, teistes ainult halbade asjade otsimine. Reformierakond on palju asju teinud päris hästi. Aga see, mis viimasel ajal on juhtunud, kui nad sattusid opositsiooni, on kohutav. Asi, mida meie kindlasti ei tee, on see, et tähtsate otsuste juures tõustakse kollektiivselt püsti ja lahkutakse riigikogu saalist. Ei võeta vastutust asjade eest, et olla meelepärane. Mõtlen näiteks ränderaamistiku hääletust – kollektiivselt jäeti rahvale mulje, et me ei ole ei poolt ega vastu. Et see pole täpselt nii, et kumba tagumiku poolt me parasjagu näidata tahame kellelegi. (Reformierakond ei hääletanud – toim.) Seda ei tohi teha. Kui sa oled valitud rahvasaadikuna riigikogusse, siis sa pead võtma vastu otsuseid ja võtma vastutuse oma otsuste eest.

Laadimine...Laadimine...