ELINA NECHAYEVA: Tähtis pole sinu emakeel, vaid see, kas sa oled hea inimene

"Tänapäeva ooperimaailmas on lisaks lauluhäälele oluline ka välimus. Mõned lavastajad isegi deklareerivad, et nemad paksudega ei tööta ja punkt. Ütlevad, et kui tahad minu lavastusse tulla, siis võta aga 15 kilo maha!" räägib lauljanna Elina Nechayeva, kellele pakuti Ameerikas Palm Beach Operas öökuninganna rolli Mozarti ooperisse Võluflööt. Nechayeva lisas, et temal on omal ajal kästud vastupidi juurde võtta, sest muidu temast head lauljat ei pidanud saama.

Pilt: Mats Õun

ELINA NECHAYEVA: Tähtis pole sinu emakeel, vaid see, kas sa oled hea inimene (3)

Ivo Karlep

"Tänapäeva ooperimaailmas on lisaks lauluhäälele oluline ka välimus. Mõned lavastajad isegi deklareerivad, et nemad paksudega ei tööta ja punkt. Ütlevad, et kui tahad minu lavastusse tulla, siis võta aga 15 kilo maha!" räägib lauljanna Elina Nechayeva, kellele pakuti Ameerikas Palm Beach Operas öökuninganna rolli Mozarti ooperisse Võluflööt. Nechayeva lisas, et temal on omal ajal kästud vastupidi juurde võtta, sest muidu temast head lauljat ei pidanud saama.

Millal te üldse hakkasite laulma? Kuidas see kõik algas?

Ema viis mind lastekoori Raduga, seal algaski minu lauljaelu. Igal aastal esinesime ka Estonia kontserdisaalis. Ma laulsin kõva häälega, võtsin kõrgeid ülemisi noote ja mis kõige tähtsam – puhtalt. Seda pandi tähele ja hinnati. Kui kooris mingil hetkel oli mõnes häälerühmas vaja jõudu juurde, siis mind pandi ikka abiks. Nii õppisin ma mitme häälerühma partii ära. Ainult kõige madalamat häält ma ei laulnud,

Olete siis kogu aeg tahtnud lauljaks saada?

Kui ma olin väike, siis tahtsin saada astronaudiks, isegi arheoloogiks ja käia turistina mööda maailma ringi. Mulle meeldisid väga dinosaurused. Aga kui koolis algasid ajalootunnid, siis ma juba mõtlesin, et ajalooga ma vist ikka tegelema ei hakka. Imestasin alati, kui veendunult õpetaja kõike rääkis ja küsisin temalt, kuidas te selles kõiges nii kindel olete? Teid ju polnud seal 1500 aastat tagasi, isegi mitte 150 aastat tagasi. Ma vaevasin kaua pead selle üle, kelleks saada. Kui ma olin kolmeteistkümne aastane, küsis ema, et Elina , mida sa mõtled oma elus peale hakata? Ja siis ma mõtlesin selle üle sügavalt järele. Isegi ei maganud öösiti. Juhuslikult nägin ühel päeval ülekannet Salzburgist ooperifestivalilt. Kuulsin, kuidas Anna Netrebka laulis La Traviata etenduses. Tal oli väga ilus punane kleidike. Ja siis äkki sain ma aru, et see on just see, millega ma tahan hakata tegelema. Asi oli otsustatud ja asusin väikeste sammudega oma seatud eesmärgi poole liikuma. Võtsin laulutunde, hakkasin soololauluga esinema. Ja siis astusin Prantsuse lütseumi kõrval ka Otsa nimelisse muusikakooli. Hiljem jätkasin õpinguid ja sain laulupedagoogi magistri kraadi muusikaakadeemiast. Olin isegi klassikalise laulu õpetaja.

Kas suudate iga inimese laulma panna?

Miks mitte! See on kõigile jõukohane, kes harjutavad. See on täiesti treenitav ja lauljal on palju ühist sportlasega. Naljaga pooleks öeldakse, et laulja ei tohikski olla tark. Lauljatel on siin resonaatorid (näitab kõri peale). Ja kui pea on tühi, siis kõlab hääl paremini, nii et lauljal peaks nagu ajusid polegi vaja (Naerab).

Montserrat Caballé ja Luciano Pavarotti olid küllaltki korpulentsed. Kas ooperilaulja peab olema kogukas, et hääl kergemini välja tuleks? Teie väga kena ja saleda lauljana küll seda teooriat muidugi ei kinnita…

Ühel konkursil hulk aega tagasi, öeldi mulle, et kogu enne 30 kilo juurde ja võibolla siis saab sinust ka päris laulja. Mingi tõetera selles ju on, et kui sul on suurem kehamass, siis on ka lihtsam laulda. Noh, tšellol on päris suur kõlakast, aga viiulil palju väiksem. Ja need pillid kõlavad ju ka seetõttu väga erinevalt. Samas ma ei ütleks, et õige laulja on suur ja kogukas laulja, või siis et kõhn on õige laulja. Ei ole olemas mingit õiget ja valet. Inimesel sõltub kõik tema füsioloogiast. Kui seda kunagist soovitust silmas pidada, siis ma polegi õige ooperilaulja. (Naerab).

Lauldes on vaja väga suurt füüsilist jõudu. Mina tunnen end hästi laval siis, kui mul on piisavalt lihasjõudu. Kui on läinud nii, et pole olnud aeg trenni teha ja ma lähen sel põhjusle kõhnemaks, siis ma tunnen end laval väga õhukesena. Et ei ole nagu piisavalt vajalikku jõudu, et laulda.

Ma arvan, et lauljad on ikka nagu tippsportlased, kuigi meie tööinstrumendiks on ainult kaks väikest lihast. Aga tõsi on ka see, et neid lihaseid toetavad omakorda diafragma, seljalihased ja kõhulihased. Kogu ülakeha on haaratud.

Kas saab tänapäeval üldse esitada nõudmist, et otsusta ära, oled sa siis ooperilaulja või hoopis Eurovisioonitäht?

Kui aus olla, siis ega ma ise ennast ooperilauljaks ei nimetaks. Ma olen muusik. Ma ju ainult ei laula, vaid ka loon laule. Kirjutan ise viis ja sõnu. Üks mu laul on ka prantsuse keeles. Mulle meeldivad keeled ja kasutan neid ka oma loomingus.

Tuletame siis lugejaile meelde, et 2018. aasta Eurovisioonil sai teie itaalikeelsetele sõnadele loodud laul La Forza kõrge kaheksanda koha. Kuid te läksite ju võitma. Kas tekitas tuska, et esikohta ei tulnud?

Mina olen võiduks alati valmis. Mulle meeldib võita, olen võitleja hingega. Ma ju sain aru, kuhu ma lähen ja mis lauluga. See laul ju oli Eurovisiooni formaadist väljas. Ma tean ka, et tihtilugu ei pruugi klassikaline muusika inimestele sobida. Neile meeldib popmuusika, inimesed on erinevad. Ma mõtlesin, et kui ma jõuan juba esikümnesse, siis on juba väga hästi. Ja sinna ma ka jõudsin.

Ja esikohale järgnev võistluse korraldamine oleks meie valitsusele ning riigile olnud korralik väljaminek. Selles mõttes on isegi hea, et ma ei võitnud (naerab).

Aga te jäite seal igatahes paljudele silma ja mitte ainult kõmu tekitanud laia punase seeliku pärast. Teid kutsuti ka Will Ferelli Eurovisiooni legendide filmi.

Muide, ma mõtlesin seda seelikut kavandades, et tuleb klassikaline stiil ühendada elektroonilise muusikaga. Et tuleks välja midagi uut ja huvitavat. Meil Eestis polnud ju keegi midagi niisugust veel teinud. Pikk kleit – see on klassikaline lahendus ja projektsioon sellel seelikul – see oli juba elektroonika. Aga seelik ise oli 52 ruutmeetri suurune ja raske oli siit Eestist selle jaoks isegi riiet leida. Esimene seelik ei istunud hästi ja tuli taas materjali otsinguid alustada. See oli päris närvesööv lugu. Seelik kaalus 50 kilo, kui ta valmis sai. Aga see mahtus mu kohvrikesse ja võtsin ta lihtsalt endaga kaasa.

Kohtumine Will Ferelliga 2018. aasta Eurovisiooni punase vaiba üritusel oli väga ootamatu, sest ma ei osanud arvata, et tuntud näitleja on ka suur Eurovisiooni fänn. Me rääkisime juttu ning ta kiitis minu etteastet ja häält, ta ütles, et ta pole sellist veel kuulnud. Filmis osalemise pakkumine tuli aasta hiljem.

Jah, seal võeti üles kõik lauluvõistluse legendid, ehk siis võitjad. Ja mind kutsuti millegipärast ka. See tegi mulle väga suurt rõõmu, et mind pandi tähele! Mõnede Eurovisiooni võitjatega tekkis tore sõprus ning me veetsime lõbusalt koos vaba aega.

 Suvel käis Viru Folgil oma Norra eurolauluga 2009. aastal võitaks tulnud Alexander Rybak, kes tunnistas Pealinnale, et tema suurim unistus on astuda laval üles koos Elina Nechayevaga. Kuidas te Rybaki unistusse suhtute?

Suhtun väga hästi. Meil on juba ühine kontsert ka olnud ja ee läks väga hästi. Ma loodan, et kui koroona asi ükskord mööda saab, siis avaneb võimalus rohkem reisida, saame kokku ja arutame seda asja. Võibolla kirjutame ka mõne laulu koos. Alexander on väga armas inimene ja väga andekas muusik. Temaga oleks väga tore jälle esineda.

 Aga tuleme tagasi teie ilmselt siiski põhikutsumuse – ooperi juurde. Kas ooper ja klassikaline muusika on tänapäeval popi varju jäänud?

Ooper ei ole kuhugi nurka seisma jäänud. Ta areneb edasi ja vallutab publikut. Lavale on ilmunud uued noored lauljad. Me kõik tahame, et ooper kõnetaks tänapäeva inimesi, sealhulgas ka noori, ja annaks neile midagi. Tänapäeval tehakse ka etendustest otseülekandeid, ei pea tingimata teatrisaali minemagi. Ja tänapäeval vaatavad lavastajad ka esinejate välimust, mitte ei vali ooperisse tegelasi ainult hääle järgi. Mõned lavastajad isegi deklareerivad, et nemad paksudega ei tööta ja punkt. Ütlevad, et kui tahad minu lavastusse tulla, siis võta aga 15 kilo maha!

Teine asi on muidugi siis, kui sa mängidki mõne paksukese osas. Nende osadega saavad ka kõhnad hakkama, neile pannakse kõhu asemel padjakesi, et nad näeksid täidlased välja.

Te olete maininud oma koostööd Kristjan Järviga ja kahetsenud, et tänavu suveks temaga planeeritud kontserdid jäid pandeemia tõttu ära. Järvi paistab olema samuti see mees, kes kerge ja tõsise muusika vahelisi piire nihutab. Te siis tunnete temaga hingesugusust ja teie koostöö sobib?

Täiesti õige. Temaga on meil täiesti ühtne arusaam muusikast ja ka suunast, kuhu võiks selle muusikaga liikuda. Meil ongi temaga mõned ettevõtmised pooleli, ma loodan, et varsti saame eesti rahvast üllatada nii mõnegi huvitava asjaga. Aga rohkem ma ei tahaks praegu veel avada seda kõike, tööprotsess käib ja aga kui asi küpsemaks saab, siis kergitame saladuskatet ka. Ütlen vaid, et Kristjaniga on fantastiline koos töötada.

Minu jaoks on erinevate muusikastiilide põimumine väga oluline. See toob klassikalise muusika juurde rohkem noori ehk tegelikult tulevasi kuulajaid. Kui me praegu ei tee muusikat, klassikalist muusikat, noortele põnevaks, siis varsti on kontserdisaalid tühjad.

Missugune võiks olla üldse tuleviku muusika?

Arvan, et inimesed tahavad ikkagi kuulata midagi ilusat. Nad tahavad saada elamust, naudingut. Üks ilus lüüriline pala, kuhu artist on pannud sisse oma hinge ja südant, on just see, mis meile tegelikult naudingut pakub ja muudab meie tuju paremaks. Või siis paneb ka sügavuti mõtlema. Minu meelset see ongi muusika eesmärk meie tundeid liigutada, teha meid paremateks inimesteks.

Teie enda tehtud laulud on igatahes väga südamlikud ja isegi liigutavad. Kuskohast need teie laulud tulevad, mis haaravad publiku kaasa ja poevad inimestele hinge?

No näiteks minu laul «Lind» sündis vanaemale mõeldes. Ta ei ole enam meie seas, aga mul tekkis igatsus. Tema oli see inimene, kes mind kõige rohkem toetas minu muusikalisel teekonnal, viis mind ikka käekõrval kooriharjutusele. Tekkis ettekujutus, et äkki ta saelt kusagilt kõrgelt pilve piirilt vaatab, kuidas mul siin läheb. Kirjutasin need mõtted üles ja siis sündis viis. See käis hästi kiiresti, kõik tuli nagu mitte kusagilt. Ühe õhtuga said nii sõnad kui viis valmis. Me peame vahel mõtlema oma kadunud lähedaste peale. Kuidas nad rõõmustaksid, kui kusagilt sealt näeksid, kuidas me siin elame, pingutame ja neidki meeles peame.

Kumb teil tavaliselt enne tuleb, sõnad või viis?

Mind inspireerib rohkem muusika. Sinna peale juba tulevad sõnad. Aga vahetevahel on ka vastupidi – et tuleb mini idee, ma näiteks jalutan kusagil, näen imeilusat vaatepilti, või tunnetan mingit erilist tunnet, siis ma panen selle kiiresti telefoni kirja. Pärast kodus vaatan teksti üle, üritan need tunded veel kord läbi elada. Siis panen read riimuma ja seejärel tuleb juba nagu iseenesest muusika juurde. Aga tavaliselt on ikka muusika enne.

Kuhu te ise liigitaksite oma loomingu?

Ma isegi ei tea (Naerab). See pole klassika, pole ka popmuusika. Midagi vahepealset. Mul olid kammerkontserdid koos klaverisaatja Ralf Taaliga. Esitasime ühte Inglise helilooja tsüklit, need on väga ilusad, isegi lihtsad meloodilised laulud, ja äkki mõtlesin oma lauludele, et ohoh, see on ju täiesti kammermuusika. Igatahes leidsin enda lugudel nende inglaste omadega midagi ühist. No võib täitsa olla, et minu laulud ongi tänapäeva kammermuusika.

Tallinnas küll ooperiteater koroonaajal töötab, aga laias maailmas on kahjuks lood teisiti. Teatrid on kinni, solistidel pole midagi teha, pole kohta kus harjutadagi, esinemisest ei maksa rääkidagi.

Eks tänapäeva solistidel ja suuremal osal ooperilauljaist on elu olnud üks pidev ratastel olemine. Laulad ühes lavastuses ühes kohas, teises tükis teises linnas, teises riigis. Elu on pidev reisimine. Praegu, mil selle reisimisega on keeruline, jääb mõnigi laulja lihtsalt oma tööst ilma paraku. Päris palju lavastusi jääb ära, kui on keerulised ajad, siis vajaks kultuur eriti suuremat toetust. Aga kust seda võtta? Kui ka pool saali pannakse pandeemia tõttu kinni, siis ei tule etendused omadega rahaliselt välja. See pole jätkusuutlik. Minul on ka paljud kontserdid ära jäänud, välismaal esinemise plaanid luhtusid. Ameerikas Palm Beach Operas pakuti mulle ka öökuninganna rolli Mozarti ooperis Võluflööt. Mul on väga kahju, et seegi ära jäi.

Ma ikka loodan, et me suudame varsti selle keerulise olukorra seljatada. Et kogu maailm oleks peagi jälle muusika juures tagasi.

Kuidas teie päev välja näeb? Kui palju harjutate, kui palju kirjutate muusikat?

Minu päevad on kõik erinevad. Mõni päeva on täis koosolekuid, uute projektide arutamist, uute koostööplaanide tegemist. Saan kokku oma tiimiga, mõtleme, mida ja kuidas ette võtta, kuhupoole edasi. Tihti on vaja otsustada ka pikema aja tegevuste üle. Kas teha plaan aastaks või kaheks ette? Ka see on küsimus, mille üle praegu mõelda.

Mõni teine päev on jälle selline, mil ma leian aega, et lausa pool päeva istuda kodus. Kirjutan muusikat ja otsin inspiratsiooni! Ja õhtul võib näiteks olla mõni esinemine. Või mõnel õhtul ka kusagil stuudiosalvestamine. Või lähen oma õpetaja juurde harjutama. Kõik päevad on erinevad ja ma tahan kõiki neid tegevusi mingis tasakaalus hoida.

Kus te veel harjutate, kas vahel isegi vannitoas dušši all?

Mõnikord ikka sattun ka seal laulma. Seal on eriti hea kõla. Saab mõne ooperiaaria käike harjutada.

Aga kuidas oli metsas laulda, kui suvel matkasite telesaate tarbeks läbi Eesti?

See on täiesti uskumatu, kuidas mets tagasi kajab! Metsas kõlab laul täitsa teistmoodi. Kui ma olin veel väike, siis minu lemmikkoht laulmiseks oligi mets. Ma seisin suurel metsalagendikul mõne kõrgema kännu otsas, vanaema aitas mul üles ronida, seal ma laulsin ja kuulasin laulu kaja ja seda, kuidas linnud laulsid vastu. See oli omaette elamus.

Sel suvel matkasaates tuli täiesti nostalgia peale. Sellelt jalgsimatkalt ammutasin ma ka veel meeletul hulgal inspiratsiooni. Tuli ka mõtteid, mida teha isegi mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel aastal. Vaatame, kuidas maailma olukord hakkab arenema.

Aga metsa ja loodusega seotud tore ettevõtmine on mul küll veel plaanis.

Milline on kõige kõrgem noot, mida te välja võtate?

Kolmanda oktavi fa on see, mis öökuninganna aarias ette tuleb. Aga sol noot tuli ka äsja ühes laulus väga puhtalt välja. Ma kirjutasin ühe laulau, mille esitamisel laulan ka la nooti. Ja kui on väga hea tuju ning igatepidi tore päev, siis laulan ka si noodi ära. Mõnikord lahti lauldes lähen isegi do-ni välja.

Niisiis suudate oma häälega ka klaasi purustada?

Pole seda proovinud, aga ma arvan, et kui harjutaks, siis ikka suudaks. Mul on üks Appel´i kell, mis vahetevahel saadab mulle laulmise ajal teate, et detsibellid on ohtlikult kõrged. See täehdnab, et on aeg olla vait (Naerab).

Te laulate mitmes keeles, olete lõpetanud prantsuse lütseumi, tunnete end kodus prantsuse keeles, aga teie esimene keel ei olnud eesti keel?

Ma võin siiski öelda, et kodus olid mul nii vene kui eesti keel. Kui ma olin täitsa väike laps, siis mul tuli kord paremini välja vene keel, kord eesti keel. Kui ma sain viieaastaseks, siis mul läksid mõlemad keeled ilusasti omavahel tasakaalu. Valdasin neid mõlemaid ühtemoodi.

Teil on sõpru ja tuttavaid nii eesti- kui venekeelses kogukonnas. Te suhtlete inimestega mõlemal pool. Missugused suhted on praegu eesti ja vene keelt kõnelevate inimeste vahel ? Kas on teie arvates veel mingeid pingeid tunda? Või ei ole enam?

Ma arvan, et me liigume kogu aeg selles osas paremuse poole. Ma tahan loota, et ka mina suudan seda kuidagi mõjutada. Ja selleks on inimestes vaja rohkem välja tuua just armastust ja üksteisest hoolimist. Tegelikult pole ju vahet, milline on inimese emakeel, tähtis on, et ta oleks hea inimene. See ongi peamine. Mulle tundub küll, et meie ühiskond liigub õiges, üksteisest hoolimise suunas.

Äsja tuli Vene teatris välja muusikal «Minu veetlev leedi,» milles mängite peaosa, lilletüdrukut Eliza Doolittle´i. Kuidas näitlemisega hakkama saate?

Nojah, väike avantüür ehk oli see küll, aga lavakogemust mul ju ikkagi on ka enne seda olnud. Laulan Estonias Krahv Luxemburgis Juliette osa. Ja teatrilaval on ennegi olnud ülesastumisi. (Varasemast ajast on Elinal olnud näitekogemus ka Eesti Draamateatris Juhan Ulfsaki lavastatud näidendis «Kaart ja territoorium» –toim). Vaatan näitlemise poole suure huviga ning tahan ennast arendada igast küljest. Ma olen väga rõõmus, et saan teatris laval olla, vaatamata praegusele keerulisele olukorrale, tulevad inimesed ikkagi teatrisse, istuvad maskides, elavad kaasa, Ja saal on täis.

Räägitakse, et tegite lavastajale märkuse, kui ta ühes ETV saates ütles, et ta teie nimelist ooperilauljat ei tea, on ainult üks selle nimega Eurovsiooni tšikk. Teie ütlesite, et ega te ei tea ka tema nimelist lavastajat.

Jah, vastab tõele, nii see oli. Ma ei hoidnud end tagasi. Jah, proovisaalis lastakse üksteise järel lendu vängeid vandesõnu, mida ma vene keeles varem isegi ei teadnud. Õppisin proovides igatahes väga vängeid venekeelseid sõnu tundma. Aga proovid on omaette maailm, kuid kui selline suhtumine kandub üle ka avalikesse esinemistesse televisioonis, siis see on päris inetu.

Tänu Vene teatri sõbralikule perele õnnestus mul see raske aeg üle elada. Ja see on ka nüüd laval oleva etenduse üks edu võti. Publik on tüki hästi vastu võtnud. Lõpus ikka tõustakse püsti ja aplodeeritakse. See teeb rõõmu.

 Valmistute praegu jõuluesinemisteks?

Jah, järjena eelmisel aastal toimunud esmakordsele jõuluturneele astun taas koos oma lavapartneritega üles mitmel pool Eestis, et tuua publikuni värske kavaga kaunist jõulumuusikat.

Loodan kogu hingest, et need esinemised ka teoks saavad. 14. detsembril astume üles Tallinnas Kaarli kirikus. Seal kõlavad ka minu loodud laulud. Ja muidugi kuulete kõige ilusamat jõulumuusikat, mis üldse olemas on.

Elina esineb ka Tallinna jõulukontsertide raames

14. detsembril kell 19 ja 27. detsembril kell 16 kõlab Kaarli kirikus kontsert «Elina Nechayeva Pühadeturnee 2020». Kõlavad tuntud ja vähemtuntud jõulumeloodiad.

Pileti saab hanikida Piletilevi müügikohtadest.

  • Sopran Elina Nechayeva lõpetas 2016. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia ooperilaulu eriala.
  • Ta osales Estonia teatri projektis Operatsioon VOX, kus õpetati klassikalist laulu, näitlejameisterlikkust, itaalia keelt jm ooperilauljale vajalikke oskusi.
  • Nechayeva on töötanud Milano Konservatooriumi Ooperistuudio juures, osalenud lauljate konkurssidel Eestis ja välismaal.Lauljanna esindas Eestit 2018. aasta Eurovisiooni laulukonkursil, kus sai Mihkel Mattiseni loodud muusika ja omatehtud sõnadega itaaliakeelse lauluga La Forza 8. koha.
  • Nechayeval on rollid Estonia teatris ja Vene draamateatris. Ta teeb koostööd Eesti kontserdi ja muusikaakadeemiaga ning esineb kontsertidega nii Eestis kui välismaal.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...