VIDEO! DEBATT: Kas spikerdada lubav õpetaja kasvatab hämaraid tegusid armastavaid täiskasvanuid?

"Distantsõpe on hea vaid kohati ja õpilastele, keda koolis õppimast segatakse," lausub kasvatusteadlane Tiiu Kuurme TTV koolialguse debatisaates. "Kooli asi ei ole üldse ainult ainete õpetamine. Kool on suhted ja kaaslased ning teistega arvestamise, enese proovilepaneku ja näitamise koht. Kool on koht, kus laps astub avalikkuse näitelavale."

Haridus Video

VIDEO! DEBATT: Kas spikerdada lubav õpetaja kasvatab hämaraid tegusid armastavaid täiskasvanuid?

Jaanika Valk

"Distantsõpe on hea vaid kohati ja õpilastele, keda koolis õppimast segatakse," lausub kasvatusteadlane Tiiu Kuurme TTV koolialguse debatisaates. "Kooli asi ei ole üldse ainult ainete õpetamine. Kool on suhted ja kaaslased ning teistega arvestamise, enese proovilepaneku ja näitamise koht. Kool on koht, kus laps astub avalikkuse näitelavale."

Saatejuht Üllar Luup küsitles kooli alguse puhul TTV debatisaates kasvatusteadlast Tiiu Kuurmet, Pirita majandusgümnaasiumi direktor Toomas Pikhofi ja Tallinna kunstikooli direktor Märt Sultsi.

Lapsevanemana näis mulle, et osad õpetajad kirjutasid koroonakevadel ainult e-kooli ülesandeid. Tunde nad ei andnud ega last ei toetanud. Pidin igasuguse pedagoogilise hariduseta lapsele ise kõike selgitama. Samas on räägitud, et ka õpetajatel kasvas koormus suureks. Millega sai kool hästi hakkama ja millega mitte nii hästi?

Pikhof: Esimene lainetus oligi see esimene nädal, kus kõik, nii õpilased, lapsevanemad kui ka õpetajad olid vette visatud, aga pean ikkagi ütlema vähemalt Tallinna koolidele mõeldes, et laine läks väga kiiresti üle pea ja tekkis selline väga tore tasakaal. Õpiti võõras kohas hästi kiiresti ujuma ja see on tegelikult selle kogemuse kõige suurem tugevus. Eneses leiti üles usk, et me saame ka ise hakkama ja kaugjuhtimise õppimine ei ole kõige hullem versioon. Kindlasti ka lapsevanemad tunnetasid, et on võimalik oma last aidata, aga mingil hetkel peab laps siiski ka ise hakkama saama.

Sults: Selle kolme kuuga tehti ära riigi poolt 20 aastat tegemata tööd. Vajalik õppemetoodika läbi IT kujunes lõppkokkuvõttes tööriistaks. Lapsed said aru, et ta on tööriist, mitte asi iseenesest.

Vajalike tööriistade kasutamise said hästi kiiresti selgeks inimesed, kes on õpetajad, mitte tunnilohistajad. Õpetajad leidsid hübriidselt kohe metoodikat, kuidas telefonide, arvutitega ja kõikide muude asjadega toimetada ja riik sai kiiresti aru, et tema Eesti IT-riik on täielik bluff .Tähendab, et ei ole võimekust vedada kõiksugu programme, aga no seda siiamaani eitatakse, et me oleme ikka IT-riik ja kõik on suurepärane. Kui nüüd edasi minna, siis oleme sellest kriisist oma teadmised ja tarkused kätte saanud. Oleme palju targemad ja tööriistakast on palju rohkem asju täis.

Mida siis ikkagi ette võtta, et lapsevanemad ei läheks sellises olukorras hulluks, lapsed saaksid õpitud ja õpetajate koormus ei oleks ka üle mõistuse?

Kuurme: Haridusfoorumi läbi viidud uuringust tuli välja, et pooltele õpilastele sobis kevadine distantsõpe väga hästi, aga teisele poolel ei sobinud see üldse. See on kinni õpilaste isikuomadustes, arengutasemes ja veel õige mitmes asjas. Siin tuleb küsida, et mis koht see kool on. Kooli asi ei ole üldse ainult ainete õpetamine, vaid kooli asi on esindada ühiskonda lapsele tema elus. Kool on suhted, suhtumised, inimeseõpetus, ühiskonnaõpetus, kaaslased, teistega arvestamine, enese proovilepanek, enesenäitamise koht, nii et koolil on väga palju funktsioone.

Varemgi on arvatud väga kitsalt, et kool õpetagu ained ja äraõpitud ained ongi haridus. See ei ole sugugi niimoodi, koolis õpitakse väga erinevaid asju ja kool on see, mis nägu on meie ühiskond. Kui asjatundliku pilguga läheneda, siis me leiame inimeste küljest üles nende kunagise kooli märgid.

Kunagi küsisin tudengitelt, kas neil on olnud õpetajat, kes ütleb, et spikerdada võib, aga vahele jääda ei tohi. Tõusis kätemeri. Enamusel on olnud selline õpetaja. Tuleb küsida, et mida need lapsed koolist õppisid? Nad õppisid seda, et ei tohi vahele jääda ja need, kes siis hiljem riiki juhivad ja on igasugustel ametipostidel, nad oskavad mitte vahele jääda. Neil on mentaliteet, et teha võib hämaraid asju, aga vahele jääda ei tohi. Õpetajal ja nendel repliikidel ja situatsioonidel võib olla üsna saatuslik mõju. Selles mõttes on kool väga keeruline koht.

Soomlased on kirjutanud, et kool on koht, kus laps astub avalikkuse näitelavale ehk avalikku ellu. Distantsõpe võib olla periooditi väga tore, sest need, kellel segatakse koolis õppimist, neil on tõesti väga hea. Ka uurijad on välja toonud, et koolis läheb väga palju aega lihtsalt raisku. Tunnen isiklikult ühte kena prouat, kes on oma lapsi seitse aastat kodus õpetanud ja nad on ületanud kõik õpiprogrammid, sest kodus läheb aeg asja ette. Selles mõttes võib distantsõpe hiilgavalt hea olla, et aeg ei lähe raisku, aga kui mõelda meie üksildaste ja halvenevate sotsiaalsete oskustega inimeste peale, mis siis juhtub kui nad panna isolatsiooni?

Samas viib see kohe mõte sellele, et siis ka õpilastele tuleks ju läheneda individuaalselt, et need, kes ei ole võimelised õppima suures rühmas, peaks ka seda võimalust pakkuma.

Sults: Mida siis õpetaja teeb? Õpetaja tööasend klassis ei ole laua taga istumine. Õpetaja töö ongi see, et ta käib mööda klassi ringi ja seletab, kas uut osa või ülesandeid või jagab midagi laiali. Vähemalt mina teen nii ja ka kolleegidel soovitan teha niimoodi, et kõndida ringi ja nähes, kus kellelgi takistused tekivad, minna ja aidata ta tropist välja kui sa näed, et ta selle ülesandega hakkama ei saa. Õpetajal on ju peas piiramatu ülesannete pagas. Ta modelleerib kohe mingi uue ülesande, millest õpilane paremini aru saab. Kaotad kohe peast ära mingisugused haiged süsteemid ja paned ta lihtsamini vastuseni jõudma. Kohe on õnneefekt olemas ja inimene ei muutu depressiivseks.

Õpetaja töötab lastega aktiivselt nelikümmend viis minutit lastega või siis juhatab tunni sisse ja välja, aga ta töötab korraga klassis mitmel erineval tasandil ja on  õpilastega aktiivses kontaktis. Tunni andmine on loomeprotsess. Iga tund on nagu stand-up Comedy heas mõttes. Õpetaja on näitleja,ta peab siduma kõik need näod iseenda külge neljakümne viieks minutiks. Ma ei usu, et Eestis on väga palju koomikuid, kogu auditooriumi niimoodi enda külge siduda.  Õpetaja asend ei ole istuv. Ma ei kujuta ette kui minu kirjandusõpetajad Valga I Keskkoolis oleks lugenud luuletusi laua taga.

Pikhof: Muidugi õpetajaamet ei eelda seda, et kogu aeg peaks olema ilutulestik, aga hea, kui vahetevahel õpetaja oskaks seda ilutulestikku luua.

Sults: Koolis peab olema vähemalt kaks-kolm tähte.

Pikhof: Tahaksin praegu tegelikult tuua siia meie keskele ühe uue teema, mis tegelikult kolleegide jutust on ka välja tulnud, et kui vaadata lapsevanemat kui tarbijat, siis meil on nüüd tänu distantsõppekogemusele tekkinud selline uus toode ja nõue nagu distantsõpe. Me oleme ju kõik tarbimisühiskonnas, meid kasvatatakse kogu aeg tarbima, reklaamid jooksevad, pakume teineteisele mingisuguseid tooteid/teenuseid. Kui siiamaani oleme pidanud hakkama saama traditsioonilise õppega koolipingis või siis koduõppega, siis nüüd tegelikult pöördutakse kooli- ja õppejuhtide poole lastevanemate poolt sooviga tarbida sellist teenust nagu on distantsõpe, aga ametlikult koolides ilma eriolukorrata me distantsõpet ei saa pakkuda, sellepärast et õpetajaid on klassi kohta üks ja õpetaja ei saa samaaegselt anda distantsõpet kolmele soovijale sealt klassist ja ülejäänud kahekümneseitsmele soovijale siis sedasama kontaktõpet. Aga jah, selline vajadus on ühiskonnal olemas, tarbida koolis distantsõppe teenust. Peame kindlasti koolides mõtlema selle peale, et mis saab edasi. Koroonaaeg on mingisugune periood, mis loodetavasti saab õige pea otsa, aga vajadus distantsilt õppida jääb teatud sihtrühmale alles.

Sults: Sellel on ju väga kihvt lahendus olemas. Ma kunagi kunstigümnaasiumis proovisin. Tahtsin teha ümber maakera teha sellist asja, et kooli õpilaskond on miljon. Näiteks et sul on kõikides klassides igas nurgas kaamera üleval ja kogu aeg on tunnid otseülekandena. Sul on klassis 24 õpilast, aga need, kes on kodus, need istuvad täpselt samal kellaajal on oma arvuti taga ja nad näevad sama asja, mis klassis toimub. Tol ajal oli see mõte ajast liiga palju ees, ei kõiki tehnilisi vahendeid.

Pikhof: Jah, aga täna on see reaalne elu ja koolijuhile esitatakse soove, distantsõppe teenust tarbida.

Sults: Mis neid takistab, ostku omale õpetaja.

Missuguseid puudujääke nüüd koroonaaeg välja näitas, et millest koolides siis puudus on?

Kuurme: Ega meie kõrgkoolis päriselt ei tea, mis koolides juhtub. Teada saame läbi kõnekatkete, läbi vestluste tuttavatega, läbi nördimusavalduste siit ja sealt, sest ühiskond oli ju kinni ja lukus ja kus need sõnumid ikka väga siis liikusid. Õpetajate Leht oli näiteks see allikas, kust miskit teada sai.

Ülikoolil endal olnud viga, kuna mina loen niisuguse jutustavaid aineid, siis tegin lihtsalt loengu tekstiliseks, andsin ülesanded, üliõpilased arutlesid, kirjutasid, toimusid videokoosolekud, nii et see oli sujuv, midagi hullu sellega ei kaasnenud, asjad said tehtud. Tööd oli muidugi rohkem kui tavaliselt, sest lugeda ja kirjutada tuli palju. Seotuna ülikooliga mina midagi katastroofilist ei kogenud, küll aga kuulsin vanemate poolelt, et nad olid hullumas. Üks meie pere hõimlane, kolme poja ema, ütles, et veel üks e-õppe periood ja ta tuleb psühhoneuroloogiahaiglasse toimetada. Vanemad olid üsna hädas ja toimus, mida postmodernismi teoreetikud on öelnud, et praegune aeg kordab mingis mõttes keskaega. Keskajal koole polnud, õpiti kodus ja keskkonnas, ainult keskaja keskkond oli variantide poolest väga rikas, sest kogu tootmine toimus koha peal ja kirev ja rammus elu oli nii-öelda selle inimese ümber, aga tänapäeva kodud on steriilsed.

Koroonaaega oli nagu tundmatu vesi. Kui sind vette visatakse, siis sul ongi ju ainult kaks võimalust?

Sults: Meid ei visatud ainult vette, vaid pandi ka kivi kaela. Väga paljud võtsidki seda koroonaaega kui puhkust, kaasa arvatud õpetajad ja õpilased. Ärgu rääkigu, et siin kõik kodus aina õppisid hommikust õhtuni. See ei olnud nii. Need, kes õppisid ujuma, need õppisid ja kes ei õppinud, need mitte. Nii lihtne ongi.

Kuidas siis õpetajad selles olukorras käitusid? Lähenemine oli kooliti täiesti erinev?

Sults: Absoluutselt ja mitte ainult kooliti, vaid ka klassi sees jooksid jooned erinevalt. See on väga individuaalne asi, ei saa üldistada, aga tööriistakast sai palju võimsamalt täis ja samal ajal riik ja linn küsis, et mida juurde on vaja. Kirjutasime kõik need tabelid valmis, mida kõik juurde oleks vaja juhul kui peaks esimene laine jätkuma, sest see pole kaugeltki lõppenud, aga see on praegu antud juhul kiri lihtsalt, vastuseid sealt ei ole tulnud. See kõik on väga kallis lõbu, aga saime hakkama, see on kõige olulisem.

Kas vastab tõele, et nüüd on rollid vahetunud. Need, kes varem koolis kontaktõppes olid kehvemad, muutusid distantsõppes palju paremateks ja vastupidi?

Pikhof: Vastab tegelikult tõele küll, sellepärast et distantsõpe andis erinevatele sihtrühmadele koolist ju erinevad kogemused ja need kogemused väljendusidki selles, et tõepoolest näiteks mitmele erivajadusega õpilasele meie koolist sobis distantsõpe tunduvalt rohkem, sest et ta ei puutunud kokku selle segava teise õpilasega. Ta sai rahulikult koduses miljöös keskenduda ja õpitulemused olid selle võrra paremad.

Antud olukord tekitas hea põhja loovuse innovatsiooni arengule. Kui õpiülesannete lahendusi jälgida, siis oli näha, et esimesel nädalal lapsed ei julgenud oma mõtteid, lähenemist ja lahenduskäiku väga avaldada, aga juba teisel nädalal lasid nad oma loovuse valla ehk siis kuidagi oli vaja neid ülesandeid lahendada ja inimene hakkas arenema ja hoopis sellest valdkonnast, kus tegelikult ju meil sellist suurt ja tõsist plaani arenguks ei olnudki veel ette planeeritud. Nii et tõepoolest koroonaaeg andis erinevatele õpilastele väga erinevaid võimalusi oma oskuseid ja teadmisi arendada.

Sults: Inimestel on ju temperamentide ja siseelu spekter väga lai. Introvert saab rahulikult mõelda, keegi ei sega ega torgi pliiatsiga, ta teeb rahulikult oma asja. Samal ajal ekstravert möllab ringiratast, ajab klaasi ümber, aga klassis ei saa nii teha. Kodus ta näiteks saab rahulikult mööda tuba ringi kõndida ja siis läheb ja teeb kiiresti oma asjad ära. Selles mõttes oli see nagu iseendaga olemise õpe.

Samal ajal tuli välja üks väga tähtis nüanss. Päevakorrast on kadunud see küsimus, et kui vajalik õpetaja on. Keegi ei räägi enam, et on võimalik reaalaineid õpetada ilma õpetajata. Mingi aeg tagasi oli see teemaks, et kui õpetajaid jätku, siis paneme e-kooli asju üles ja inimene õpib ise.

Aga samas, lätlased tegid ju selle katse ära. Kas me peaksime lätlaste eeskujul tegema nn üleriigilise telekooli, kus kogu õppeprogramm on alati kättesaadav?

Pikhof: Ma usun, et meil hakkab see ka võib-olla tööle mingil hetkel. Kui mõtleme selle peale näiteks, et matemaatika või füüsikaõpetajaid Eesti Vabariigis ei ole, neid pole võimalik leida konkursiga ega ilma konkursita või tutvuse kaudu, neid lihtsalt ei ole. Distantsõppe aeg andis vähemalt koolijuhtidele hea võimaluse, et kui tõepoolest sul ei ole enam toredat mõistusega matemaatikaõpetajat klassi ette saata, siis vähemalt sa saad teha distantstunde suuremale rahvahulgale, et mingis mõttes ikkagi õppetöö ja õppeprotsess toimuks ka reaalainetes, sest et õpetajaid, kui selliseid ei ole.

See oleks  üks väljapääs, et üks õpetaja saab võtta kümme kooli korraga?

Sults: Seda nüüd küll, aga enne peame võtma eesti keele õpetajaid ja õpetama õpilased funktsionaalse lugemisega tegelema, et nad saaksid aru, mis nende käest küsitakse. See on probleem number üks, et sa saad ju kirjeldada mingit asja, kui kõik saavad sellest üheselt aru, mitte igaüks omamoodi.

Mis saab õpilastest, kes kevadisel distantsõppel maha jäid. Kas sügisel aidatakse neid kuidagi järgi?

Sults: Kõigile anti ju võimalus. Isegi hindeid ei pidanud panema. Tähendab, et sa ei pidanud lõpueksamit tegema, sa ei pidanud tegema üheksas klassi eksamit, sa ei pidanud tegema arvestuslike töid, sa ei pidanud tegema riigieksameid. Need asjad, mis muidu poleks riigis läbi läinud ilma mölluta, need kõik sai ära tehtud. Kõik lohisesid klassi lõpuni välja ja said oma hinded kätte.

Kas see tähendab, et mingit tagantjärele hindamist enam ei tulegi?

Pikhof: Mina olen võib-olla veidikene teistsuguse koolkonna koolijuht. Mina ütlen, et kujundav hindamine on edasiviiv jõud ja olen täiesti seda meelt, et ükski eksam ei pane kedagi rohkemaks õppima kui talle jumal andnud on. Selleks ei pea kindlasti hakkama sadat meetrit stopperi peale jooksma või kõik ühes ruumis istuma ja kindlas ruumis, kellaajal kindlaid teadmisi ammutama. Need on sellised võib-olla veidi iganenud lähenemised. Mina küll koolijuhina pooldan seda, et ei pea olema tants ja tagaajamine kogu aeg selleks, et õppetööd läbida, vaid õppetööd võibki läbida iga õpilane ka omas tempos ja omas vormis. Kindlasti juba see kommunikatsioon, mis koolis toimub, annab suurema osa haridusest kui täpsete kellaaegade ja aastaarvude teadmine mingisuguses teatud ajas.

Oma kooliajast mäletan, et mul pinginaabriga matemaatikas oli kogu aeg niimoodi, et tegime kähku ülesanded ära ja siis meil ei jäänud muud üle kui laevade pommitamist mängida. Kuidas andekate laste huvi koolis üleval hoida kui tempo valitakse kõige aeglasemate või keskmiste järgi?

Pikhof: Individuaalne õppetee on väljend, mis mulle väga meeldib. Loomulikult ei ole koolides praegu piisavalt ressurssi. Näiteks Pirita Majandusgümnaasiumis on 930 õpilast ja individuaalset õppeteed ei ole igale lapsele lihtne luua, aga tore oleks kui jõuaksime selleni, et kõik lapsed koolis saaksid teha oma valikuid, valida omale tempot ja suundi. See on tulevik.

Sults: Vaidlen vastu. See võib küll tulevik olla, aga inimene on siiski loom ja loomale on sisse kodeeritud, et ta üritab olla nii laisk kui vähegi võimalik. Metsloom liigutab ainult siis kui ta sööma läheb, ülejäänud aja ta magab ja valmistub selleks et oma elu kaitsta. Meie ülesanne, nagu kolleeg ütles, on teha inimesest inimene.

Kõigil on oma tempo, aga need on juba erivajadused. See on igaühel erinev, aga see on nii kallis protsess, et seda ei suuda mitte keegi kinni maksta. Sellised koolid on ju Inglismaal olemas, kus iga inimene täpselt oma tempos õpib. Mõni õpib 25-aastaselt kolmandas klassis, sest varem pole tuju peale tulnud. Ülejäänud õpetajad istuvad õpetajad toas ja ootavad, kuna tal tuju peale tuleb. Selle maksab papa või mamma rahulikult kinni, et poiss või vanamees, ükskõik kes, võib rahulikult oma tempos õppida.

Kas võime öelda, et tuleviku kool, kuhu poole praegu liigume on selline, et distantsõppes oleme juba targemaks saanud?

Kuurme: Kasvatus kui ilming on kuulunud inimkonna juurde aastatuhandeid. Õpetaja kui pedagoog, kes kõnnib ringi, märkab ja näeb õpilaste eripärasid, näeb, mis on kellelgi hinge peal, kuhu keegi kaldub, millist abi keegi vajab, millele keegi on tundlik ja ta suudab toimida mõneti terapeudina, pakkudes ka impulsse innustada, äratada. Üks niisugune mõiste, mis kordub saksakeelses kirjanduses, on primaar- ja sekundaarkogemused. Primaarkogemused on olla elavate inimeste seas ja nende energeetilises väljas. Sekundaarkogemus ongi kõik vahendajad, mis vahendavad meile neid asju. See, mis praegu koolides toimub on õppimisviiside variatiivsus, mis kogu aeg suureneb ja seesama virtuaalõppe lisab seda variatiivsust. Inimese inimlikud vajadused ei kao aga mitte kuhugi ja selle eelduseks on primaarkogemus olla teiste seas.

Kas see tähendab, et tehisintellekt ei tule mitte kunagi õpetaja asemele?

Sults: Ta võib ikka tulla. Kui omadega puhta hädas oled, siis selge see, et parem on see kratt kui mitte midagi, aga samal ajal tulemust annab see, millest Kuurme just rääkis. 

Pikhof: Just, emotsionaalsed kogemused ikkagi tulevad primaarselt.

Kui peaksite seda, kuidas koolid said kevadise koroonaajaga hakkama, siis millise hinde te viiepallisüsteemis paneksite?

Sults: Suurepärane. Viis pluss.

Kuurme: See on eestlase leidlikkus. Eestlane vingerdab välja igasugustest olukordadest.

Sults: Täpselt, sest et meid pandi ju tegelikult nurka täiesti seisma.

Pikhof: Mina olen seisukohal, et seda tohutut loovust, mida see periood meile on andnud, saab hinnata ainult kümnepallisüsteemis ja kaheteistkümnega.

Laadimine...Laadimine...