VIDEO JA GALERII! VABADUSE PIDU: Noortele on vaja rääkida, miks oli kunagi kõigest puudus ja mis tunne oli elada vabaduseta

"Omaaegsest vabaduse puudumisest tuleb noortele ikka rääkida, ükskõik kui palju nad sellest ka aru saavad," lausus laulja Lauri Liiv. "Noortele tuleb õpetada isamaa- ja emakeelearmastust," lisas lauljanna Nele-Liis Vaiksoo. "Nendega suheldes näen, et käänded hakkavad vaikselt kaduma, keel kipub vaesemaks jääma"

Pilt: Ksenija Kurs
Video Eesti

VIDEO JA GALERII! VABADUSE PIDU: Noortele on vaja rääkida, miks oli kunagi kõigest puudus ja mis tunne oli elada vabaduseta (6)

Ivo Karlep

"Omaaegsest vabaduse puudumisest tuleb noortele ikka rääkida, ükskõik kui palju nad sellest ka aru saavad," lausus laulja Lauri Liiv. "Noortele tuleb õpetada isamaa- ja emakeelearmastust," lisas lauljanna Nele-Liis Vaiksoo. "Nendega suheldes näen, et käänded hakkavad vaikselt kaduma, keel kipub vaesemaks jääma"

Nele-Liis Vaiksoo ja Lauri Liiv esinevad 20. augustil, Eesti iseseisvumise taastamise päeval Harjumäel. Pealinn küsis, kuidas näevad nemad Eesti elu, muusika arenguid ja eri põlvkondade vahelisi suhteid. 

50images

Olete iseseisvuse taastamise aja põlvkond. Kuidas te toonastele sündmustele kaasa elasite, kas oli ka hirm tankide ees? Käisite te koos vanematega Balti ketis ka?

Nele-Liis Vaiksoo: Minul on sellest ajast väga vähe mälestusi, olin siis veel päris tilluke, nelja-aastane. Mäletan, et Balti ketis käisime vanalinnas – mina isa kukil ja vend isa käekõrval. Seda 20. augustit ma ei mäletagi, tuleb meelde ainult, et olid ärevad ajad ja ema ütles, et nüüd lendavad mingid lennukid pea kohal. Väikese tüdrukuna ei osanud ma muidugi mingit ohtu tunnetada.

Lauri Liiv: Mina olin neil ärevail päevil 14-aastane, ikkagi juba mõtlev inimene. Selles vanuses sa ise võib-olla ei taju kogu olukorda, aga mäletan oma vanemate reageeringuid ja mõtteid. Saadi aru, et nüüd on midagi olulist muutumas ja uut sündimas. Loomulikult käisime Balti ketis, mäletan ka Eestimaa laulu nimelisel üritusel käimist lauluväljakul, kus Heinz Valk põrutas, et ükskord me võidame niikuinii. Meeleolu oli seal ülev, sellest sain ma lapsena ka aru.

Kui palju teie peres usuti, et Eesti saab vabaks?

Nele-Liis Vaiksoo: See oli ikka päris uskumatu, kui Eesti viimaks vabaks sai! Kui paljudes peredes seda võidi enne loota, seda ma ei oska öelda. Aga keegi võiks seda isegi uurida ja inimeste käest küsida. Oleks huvitav teada, mida inimesed tol ajal arvasid.  Meie peres ikka loodeti. Käisime selle nimel ju Balti ketiski.

Lauri Liiv: Ma ei julge kindalt väita, et kogu nõukogude aja vältel meie pere uskus, et Eesti saab kord vabaks, aga see lootus ei olnud kadunud. See tunne kestis vanavanemate kaudu. Mu vanaisa oli Lõuna-Eestis pastor ja eestimeelsust kanti hambad ristis läbi kogu okupatsiooniaja. Kui muutuste protsess kaheksakümnendate lõpul peale hakkas, siis hakkas usk vabanemisse kohe tugevnema, et äkki tõesti.

Kas meie noored oskavad võidetud vabadust hinnata ja mõistavad, mida tähendaks elada vabaduseta?

Nele-Liis Vaiksoo: Seda on raske kõikide eest öelda. Noori on igasuguseid. On palju neid, kes oskavad seda väga hästi hinnata, ilmselt on neid juba maast madalast ka selles vaimus kasvatatud. Kes on sündinud pärast millenniumi, neile ei ütle vabaduse kaotus palju midagi. Nad ei saa sellest aru, sest nad pole ise näinud ega kogenud, mis tunne on elada vabaduseta ühiskonnas. Nad ei tea, kuidas me omal ajal võitlesime puudusega, midagi ei olnud saada, kuidas olid talongid jne. Kui loed sellest mõnest õpikust, ei oska sa vist küll toimunud sündmustega suhestuda ja kõike endale ette kujutada. Aga paljud noored siiski kujutavad seda endale ette ja saavad aru.

Lauri Liiv: Ma arvan, et minust üksjagu nooremad inimesed ei saa aru sellest, mis tunne oli üldse vabaduseta elada. Ja ega nad ei peagi sellest aru saama, eks inimene elab ju omas ajas. Noored tajuvad selgemini neid asju, mis on praegu õhus ja olulised. Aga sellest vabaduse puudumisest tuleb ikka rääkida, ükskõik kui palju nad sellest ka aru saavad. Nende lugude kaudu on nad siis ikkagi kuulnud ja teavad, mis see oli ja mida tähendas nende vanematele ja vanavanematele.

Mis ohustab praegu Eesti vabadust?

Lauri Liiv: Praegu on üsna turbulentsed ajad, mitte ainult Eesti vabaduse suhtes, vaid üldse kogu maailmas. Iga hetk võib kusagil mingi jutumärkides pomm plahvatada. Niisuguseid aegu ma tegelikult ei mäletagi. No võtame või selle üleilmse koroonakriisi, mis puudutab ka Eestit. See tõi välja ka väga lihtsa tõe, et tegelikult on maailm siiski üks tervik. Riikide majandused ja kultuurid on omavahel väga tihedasti põimunud. Ja üksi on ühel riigil väga keeruline ohtude vastu seista. Seepärast on väga hea teada, et me kuuluma Euroopa Liitu ja NATO-sse jne. See ei anna muidugi sajaprotsendilist turvalisust kõikide ohtude vastu, aga kindlasti on parem üheskoos kui üksinda nende ohtudega võidelda.

Mida peaks Eesti tegema, et mitte kaotada oma keelt, kultuuri ja iseseisvust?

Lauri Liiv: Ma ei ole seda meelt, et eesti keel ja kultuur oleks mingil moel ohus või et eesti keel võiks mingil moel hääbuda. Ei, kaugel sellest. Kui seda ei juhtunud poole sajandi jooksul nõukogude okupatsiooni ajal, siis vaevalt praegu midagi sellist võiks üldse kõne alla tulla. Seoses igasuguste pessimistlike juttudega on mul tunne, et eestlastel on komme pisut liiga palju muretseda. Niikaua kuni inimesed ise väärtustavad oma keelt ja kultuuri, ei kao see kõik mitte kuhugi.

Inglise keel minu meelest ei ohusta eesti keelt. See on suures osas maailmas keel, mida tarvitatakse suhtlemisel, ja mina ei usu, et see võiks nüüd ohtlik olla. Küsimus pole mitte inglise keeles või mõnes muus keeles, vaid pigem selles, et tänu nutivahenditele on inimeste vaheline suhtlemine muutunud pinnapealsemaks, kõik käib läbi tehnikavahendite. Keel võib selle tõttu vaesestuda. Aga ära ta ei kao. Keel lihtsalt muutub kogu aeg.

Nele-Liis Vaiksoo: Mina arvan, et noortele tuleb õpetada isamaa-  ja emakeelearmastust. Praegu on väga moes igasugune släng ja ingliskeelsed väljendid. Emakeelt peaks siiski rohkem hoidma. Noortega suheldes näen, et käänded hakkavad vaikselt kaduma, keel hakkab vaesemaks jääma. Keel on ka väga tähtis asi, mida lisaks isamaa-armastusele ja õigele hoiakule peaks ikka hoidma.

Kuidas seda teha, seda on muidugi raske öelda, aga selge see, et vanematel on siin väga tähtis roll. Samuti koolil. Emakeele õpetaja on see, kellel lasub suur vastutus. Aga õpetaja üksi ei saa midagi teha, kui kodu ja vanemad teda selles asjas ei toeta.

Kodus peaks ka arutlema, kui mõnda sõna kohe ei tea. Peaks uurima näiteks, millal tuleb öelda "õieti" või "õigesti". Meie peres küll selgitame kohe välja, kui kahtleme, et keegi ütles valesti, et kuidas on õige üht või teist sõna kasutada. See on teiselt poolt ka põnev ja isegi mänguline.

Kas oleme oma vabaduse nüüd hoopis Rootsi pankadele jt välismaalastele maha müünud? Kui majanduslikke otsuseid tehakse välismaal, siis mis vabadusest me räägime?

Lauri Liiv: No ma ei ole rahamaailma asjatundja, aga kas on siis midagi elul viga? Mulle tundub, et õigus on nendel, kes väidavad, et nii hästi nagu praegu pole Eestis veel kunagi elatudki. Vaatamata isegi ärevamatele aegadele. Kui aga otsida kogu aeg vigu, siis küllap neid leiab, ja neid ikka tehakse. Alati võib viriseda millegi üle. Aga minu arvates oleks märksa mõistlikum mõelda selle peale, mis meil juba olemas on ning kuidas seda kõike arendada ja paremaks muuta. Muidugi ma saan aru, et see on mõnikord keeruline.

Nele-Liis Vaiksoo: Eesti on õigusriik ja Eesti seadusi peavad täitma kõik ühtemoodi, olgu nad välismaalased või kohalikud.

Meid peetakse laulu ja muusikat armastavaks rahvaks. Kas Eesti muusika suudab olla maailmas eripärane, teistest eristuv?

Nele-Liis Vaiksoo: Kas Eesti muusika saab tänapäeva maailmas olla eripärane, sellele on raske ühest vastust anda. Muusika on ju nii kõikehõlmav ja lai. Võtame või Trad.Atacki, Tanel Padari või Lenna Kuurma – nad kõik on nii eriilmelised tegelikult, et isegi raske on neid mingi ühe nimetaja alla seada. Igaüks on oma nägu ja tegu. Mõned Eesti muusikud on tõesti ka maailma ulatuses üsna kõvad tegijad ja lähevad korda paljudele teisteski maades.

Lauri Liiv: See erilisus on meie muusikas siiski olemas. Meil on oma muusikaline keel. Ja mitte ainult rahvamuusikas, vaid kui kuulame meie kaasaegsete heliloojate nn klassikalist muusikat, siis tabame selle helikeele kohe ära. Kui ei ole otseseid rahvamuusika mõjutusi, siis on oma jälje jätnud see piirkond, kus me elame. Põhjamaa. Kui kuulame Pärti, Sumerat või Tüüri, siis jõuame lõpuks arusaamiseni, et selline muusika saab sündida ainult konkreetses kohas, mida mõjutab kliima, loodus ja kogu ümbritsev kultuur ning maailma tajumine. Mõne Hispaania autori teos kõlab ikka hoopis teistmoodi.

Rokkmuusikas on muidugi seda erinevust märksa vähem, aga ta on siiski olemas.

Nele-Liis Vaiksoo: Peab arvestama ka sellega, et tänapäeva popmuusikas on nii, et igal suvel tulevad  uued hitid peale ja pärast nad unustatakse. See on igal pool maailmas nii ja sellepärast on ka popmuusika kõikjal üsna ühesugune.  Aga inimesed vajavad ka sellist muusikat. Kõik ei peagi olema selline, et pead kuulama asudes end emotsionaalselt valmis panema. Inimeste maitsed on erinevad ja muusika on ka selle tõttu mitmepalgeline. Mina teiste inimeste eelistusi väga hindama ei kipu, et üks maitse on parem ja teine halvem. Nii kaua kui inimene ise rahul on sellega, mida ta kuulab, siis minu poolest kuulaku, mida tahab.

Kui popmuusika on kõikjal nii sarnane, siis kuidas tänapäeva vaba Eesti popmuusikal õnnestuks maailmas läbi lüüa?

Lauri Liiv: Kõik oleneb konkreetsetest tegijatest. Aga mitte ainult. Meil on väga palju häid muusikuid. Aga et jõuda maailma, olla märgatav, ehk olla ka osa suuremast maailma muusikapildist, selleks on isegi kõige parematel ja andekamatel ning töökamatel muusikutel vaja väga head mänedžmenti. Just sellest jääb meil paraku puudu. Muusika turundamine on tänapäeval väga keeruline. Ja küsimus ongi rohkem turundamises, mitte et meil poleks piisavalt andekaid ja läbilöögivõimelisi muusikuid. Nende looming on lihtsalt vaja viia kohtadesse, kus see oleks suuremale publikule kättesaadav.

Milline on erinevus põlvkondade vahel, kes sündinud vabas Eestis ja Nõukogude ajal? Kas need erinevused on teie arvates positiivsed või negatiivsed?

Lauri Liiv: Kindlasti on neil mingi vahe. Palju sõltub muidugi indiviidist ka. Ma ei ole kunagi tahtnud mingite massiüldistustega kaasa minna. Selline liigitamine võib osutuda väga meelevaldseks.  Ühtepidi meeldib mulle minu enda põlvkonna puhul see, et me oleme natuke kombanud seda nõukogude aega, aga suurema osa oma elust siiski elanud uuemal ajal. Ja mingi vanema aja mõjutus kumab ikka läbi. Aga kui vaadata täiesti uut põlvkonda, siis on nendel tarbetuid piire ja komplekse palju vähem kui minu põlvkonnal, veel vanematest inimestest rääkimata, neil on neid piirajaid ikka rohkem.

Ettevaatlikkus on muidugi vajalik omadus, aga arvan, et igapäevane lõputu kartmine ja muretsemine ka kuhugi ei vii. Noor põlvkond ei peaks niivõrd palju muretsema, kui just tegutsema. Nagunii võib ka neid tabada see haigus, et mida vanemaks nad saavad, seda rohkem hakkavad muretsema. Samas mõtlevad noored teistsuguste ohtude peale. Näiteks kliima on nende jaoks palju olulisem kui vanemale põlvkonnale. Ja kui vanemad inimesed tahavad mugavalt elada ja mitte vaevata oma pead sellega, mis tulevikus saab, siis noored mõtlevad selle üle palju rohkem. Ja see on minu arust nende puhul üsna sümpaatne. Ei saa öelda, et meie noorus on hukas.

Nele-Liis Vaiksoo: Minul on läinud nii, et paljud mu sõbrad kuuluvad just minust vanemasse põlvkonda, ja ma ei saa üldse öelda, et noorte või vanemate inimeste vahel oleks mingi vahe. Ikkagi on igas vanuses ka igasuguseid inimesi. Samas olen kokku puutunud väga lahedate endast nooremate inimestega, kel on samasugused arusaamad ja väärtushinnangud.

Kutsun kõiki, nii vanu kui ka noori 20. augustil meie kontserdile, et nautida meie vabadust,  laulda koos ja meenutada, mis hinnaga see vabadus toona kätte saadi. Olgem siis koos rõõmsad ja tänulikud selle õnne eest, et võime elada vabana!

Millised laulud 20. augustil teie esituses kõlama hakkavad?

Nele-Liis Vaiksoo: Esitamisele tulevad ikka Eesti oma heliloojate lood, kuna tegemist on sellise päevaga. On tõsisemaid, aga ka kergemaid, populaarseid lugusid, mida inimesed saaksid kaasa laulda. Üldiselt aga tuleb ikkagi isamaaline kontsert ja üks suur mõnus rahvapidu.
Lauri Liiv: Jah, esitame palju juba kuuldud armsaks saanud laule, nende seas ka kindlasti Alo Matiiseni unustamatuid lugusid laulva revolutsiooni päevilt. Aga on ka mõned lood filmidest ja teatrietendustest. Sellele päevane igati kohane repertuaar saab olema. Tulge kindlasti kohale kaasa elama ja laulma.

Suur ühislaulmine Harjumäel

• Mustamäe tähistab taasiseseisvuspäeva kontserdiga 18. augustil kell 18 Männi pargis. Georg Otsa meenutades esinevad bariton René Soom, Tarmo Eespere klaveril ja ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhtimisel. Kontserdi lõpus ootab külalisi 100-kilone tort.

• Taasiseseisvumispäeva pidulik kontsert on kavas 20. augustil Harjumäel. Kell 14 esinevad solistid Nele-Liis Vaiksoo ja Lauri Liiv koos Peeter Saani orkestriga "Vanad sõbrad". Vaata kontserti otseülekannet ka Pealinna veebist pealinn.ee. Peetakse kõnesid ja kohal on ka Rahvarinde muuseumi huvitelk, mis tutvustab ajalugu ja Rahvarinde tegemisi iseseisvuse taastamise päevil.  

• Hilisõhtul saab Harjumäel osaleda 20. augusti juba traditsiooniks saanud ühislaulmisel. Koos Tallinna raekooriga saab laulda Eesti Vabariigi hümni ja laulva revolutsiooni aegseid lemmiklaule. Hümni laulmine algab kell 23.03 ehk samal ajal, kui Ülemnõukogu kuulutas 1991. aastal Eesti Vabariigi taas iseseisvaks.

• Nõmmel Vabaduse pargis esineb kell 13 Anne Veski. Vabaduse park asub Tähe ja Nõmme-Kase tänava nurgal. Kontsert on tasuta.
8 20. augustil kell 17 kõlab Lindakivi kultuurikeskuse kohviku terrassil taasiseseisvumispäeva kontsert. Esinevad Rahvusooper Estonia kauaaegne solist Voldemar Kuslap ja ansambel Estonia Brass. Kontsert on tasuta.

• Traditsiooniline perepäev 20. augustil peetakse koos Pirita linnaosavalitsuse ja Kaitseliidu Tallinna malevaga, see algab teletorni aias kell 12.  Kaitseliit korraldab soomukitega huvisõite, lasketiirus saab märki lasta. Samuti korraldatakse üks näidislahing. Muusikaliste etteastetega täidavad lava Pirita ja Viimsi laululapsed Marika Uusi ja Maria Kondratjeva juhendamisel. Päeva peaesineja on Anne Veski, kes tänavu  tähistab oma lavategevuse 40. aastapäeva ja kelle kontsert algab kell 17. Enne seda tehakse teatavaks Pirita tänavused kauni koduaia konkursi võitjad. Üksikpilet maksab 3, perepilet 7 eurot. Teletorni tipust lastakse esmakordselt ilutulestikku. Seda ERSO ja Rein Rannapi Ruja hittide kontserdi lõpuloo ajal.

• Lauluväljakul on kell 20 võimalus osaleda kontserdil "Roostevaba maailm ehk Rujafoonia", kus kõlavad Ruja tuntud meloodiad lauljateta. Esitajateks on Eesti esindusorkester ERSO, lisaks rokkbänd ja loomulikult Rein Rannap klaveril. Ka kõik uued ja põnevad seaded on Rannap teinud just selleks kontserdiks.

• Haabersti kutsub rahvast sportlikule kogupere orienteerumismängule 23.augustil kell 12. Kogunemine ja start  Õismäe raba terviseraja vabaõhumuuseumi tee parklas. Rajale pääseb kella 12-13.30. Osaleda saab üksi või perega.

6 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...