VIDEO! TANEL TOOM: Kirg "Tõde ja õigust" teha oli suurem kui hirm läbi kukkuda

"Oleksin pigem miinus kahekümne kraadiga kusagil keset sood külmetaksin ja filmiks, kui annaksin intervjuusid" räägib "Tõe ja Õiguse" režissöör Tanel Toom. "Filmis peab olema tugev lugu ja karaktereid, kellele kaasa elada, muidu ei ole tähtsust ka paljudel plahvatustel, viledel ja kelladel."

 

Pilt: Albert Truuväärt

VIDEO! TANEL TOOM: Kirg "Tõde ja õigust" teha oli suurem kui hirm läbi kukkuda

Ivo Karlep

"Oleksin pigem miinus kahekümne kraadiga kusagil keset sood külmetaksin ja filmiks, kui annaksin intervjuusid" räägib "Tõe ja Õiguse" režissöör Tanel Toom. "Filmis peab olema tugev lugu ja karaktereid, kellele kaasa elada, muidu ei ole tähtsust ka paljudel plahvatustel, viledel ja kelladel."

 

Tammsaare "Tõe ja õiguse" filmiversiooni edu pani imestama ka selle režissöör Tanel Toomi enda. Hiljuti jagas ta oma muljeid Kaja kultuurikeskuses rahvaga kohtudes ja küsimustele vastates. Pealinn tegi temaga pikema intervjuu.

Jõudsite just paar tundi enne meie vestluse algust Tallinna lennujaama ja sealt kohe Kaja kultuurikeskusse. Mis asjus Indias käisite?

See oli tööreis, külastasin ühte filmifestivali ja näitasin seal "Tõde ja õigust". Oli üks väga põnev kogemus.

Selles filmis pole ju ühtegi stseeni, kus inimesed koos tantsiksid ja oleksid rõõmsad, kuidas teid seal vastu võeti?

Väga hästi võeti vastu. See on tõesti üllatav, aga samas kui nüüd mõtlema hakata, siis on ka päris loogiline, et see lugu neile korda läks. Pärast linastust mehed ja naised vaidlesid omavahel. Naised arvasid, et jah, naisi ei mõisteta… Indias on perekond väga tähtis, austatakse vanemaid ja peetakse oluliseks, et lapsed jätkaksid seda, mida vanemad on kord alustanud. Kodunt ära minemise teema on eriti aktuaalne. Väga paljud lapsed lähevad Euroopasse ja saadavad sealt küll koju raha, aga nad ise ei ole kodus. On see siis nüüd õige, kui lapsed lahkuvad kodunt?

Filmifestivalidel esitatakse tavaliselt peale filmi vaatamist ka tegijatele küsimusi. Mida küsiti Indias?

Tavaliselt juhatab filmifestivalil ikka moderaator publikuga suhtlemise sisse, esitab omalt poolt alguses mõned küsimused ja siis saab sõna publik. Aga India on teistmoodi maa, mulle pisteti lihtsalt mikrofon pihku, et räägi nüüd, suhtle rahvaga. Ma ütlesin, et filmi te nägite, nüüd ootaksin teie küsimusi. Ja siis läks lahti kaos. Inimesed tulid oma toolidelt ära kõik minu ümber ja hakkasid korraga kooris rääkima. Ma üritasin seda kaost siis kuidagi kontrollida… Aga see oli tegelikult väga vahva, et kõik tahtsid kätt suruda ja olin rõõmus, et täiesti teistsuguses kultuuris elavaid inimesi see film nii lähedalt puudutas. See oli kõige ilusam kaos, mis minu ümber kunagi on olnud.

Kas ühtegi Bollywoodi filmiprodutsenti ligi ei tulnud ja ei öelnud, et teeks nüüd koos mõne filmi turule, mis on tegelikult suurem kui Ameerika filmiturg?

Paar produtsenti tulid küll sellise mõttega. Ma olen arvanud isegi, naljaga pooleks, et miks mitte kunagi seal ka üks film teha. Koos tantsu ja lauluga, nii nagu seal on kombek. Väga põnev oleks teha filmi täiesti teises kultuuris.

Film "Tõde ja õigus" vajas küpsemiseks aega. See ei tulnud kohe aasta-paariga?

Sellega läks seitse aastat alates käsikirja kirjutamisest kuni valmis filmini. Aga mõte oli peas juba natukene enne seda. Võib öelda, et see film võttis minult umbes kümme aastat.

Olite siis kui see mõte tuli veel alla kolmekümne. Niisuguse asja ette võtmine suhteliselt noore lavastaja poolt tundub ikka väga ambitsioonikas.

Kui kirg saab sinust võitu ja tahtmine on suurem kui hirm läbikukkumise ees, siis niisugused asjad ka sünnivad. Ja minul oli tahtmine kõvasti kartusest suurem. Tammsaare puhul võiks ju arvata, et see on kindla peale minek, kuid „Tõe ja õiguse“ valik ikka tegelikult suurendas seda läbi kukkumise riski päris kõvasti. Esiteks see küsimus, et miks ei ole sellest varem filmi tehtud? Võib olla seepärast, et väga raske on üldse sellest raamatust kirjutada filmistsenaariumit. Puudub kindel fookus. Ma kirjutasin seda stsenaariumit neli aastat. Minu jaoks oli äärmiselt suur proovikivi juba see, et kas mina siis suudan seda kirjutada. Teine asi oli see, et kuna tegemist on teosega, mida iga eestlane teab, ja kõigil, ka neil, kes seda raamatut ise lugenud ei olegi, on ometi väga kindel ettekujutus sellest, milline see film peab olema, millised sealsed tegelased peavad olema. Seda suurem oli jälle läbi kukkumise võimalus. Mõtlesin, kuidas minu stsenaarium saaks ühtida kõikide nende inimeste kujutlustega ja sain aru, et ei saagi nagunii.

Missugune stseen valmistas Tões ja õiguses kõige rohkem peavalu?

Oli üks lihtne stseen, kui Andres tuli lehmaga, viskas lauad suure kivi kõrvale, andis lehmale tagumiku peale patsu ja lehm pidi edasi minema teisele poole. Aga eks sa siis pane see lehm minema. Sellise lihtsa asja kallal läks meil väga kaua aega. Et lehm ikka õiges suunas kõnniks ja et ta üldse õigel ajal liikuma hakkaks. See Krõõda lehm Maasik oli üks jube diiva, kellega tuli vaeva näha.

Muide ka lehmade valik oli rakse nagu näitlejategi valik. Et Krõõda lehm oleks hele, et ta oleks suurem kui teised, aga kust niisugune leida? See pidi ju olema kusagil võttekoha lähedal. Ega tänapäeval enam kellelgi naljalt õue peal lehma enam ei ole. Paljud lehmad leidsime suurtest lautadest, kes pole üldse harjunud õues olema ja keegi pole neid kunagi käsitsi lüpsnud. Nad olid segaduses ja see kõik võttis neil päris palju harjumist. Kui me esimest korda tõime õue peale kolm lehm, siis nad tahtsid kogu aeg meile tuppa tulla. Kaamera oli ukseaugus ja lehmad muudkui tulid kaamera poole. Nende jaoks oli normaalne olla kusagil sees.

Olite nii "Tõe ja õiguse" stsenarist kui lavastaja. Kas režissöör peab olema autokraat, kes end platsil kehtestab? Kui palju tuli tegeleda ka jonnakate näitlejatega, kellele teie nägemus ei sobinud?

Siin on kaks eri asja – kas sa oled juht või diktaator. Kui sul endal on väga kindel teadmine, mida tahad teha, hoiad sellest kinni ja sinu töökultuuri kuulub see, et nõuad kõigepealt iseendalt väga palju, siis alles võid nõuda teistelt ka. Ma ei saa enne teistelt midagi nõuda, kui pole nõudlik iseenda vastu. Alles siis tekib õigus nõuda ka teistelt.

Selliseid olukordi mul polegi tekkinud, et mõni kuulus näitleja hakkaks jonnima platsil. Küllap tuleb see ka sellest, et ma valin hoolega näitejaid, aga sel olukorral ei tohiks lasta üldse tekkida. Ma pean selle eos juba ära hoidma.

Kui on aga mingi tõsine põhjus, miks võttega ei saa alustada, näiteks kui valgustuse buss on mutta kinni jäänud, siis ei ole midagi teha. Selliseid asju filmimise juures ikka juhtub. Kui palju jäid autod või generaatorbuss meil mutta kinni! Siis tuleb jälle traktor kutsuda ja buss välja tõmmata. Eks käigu pealt tuleb ümber mõelda, kuidas asjad edasi arenevad. Inimeste töösse suhtumise probleemiga aga pole ma kokku puutunud ja mingeid kriisiolukordi meil Tõe ja õiguse filmiga ei tekkinudki.

Üks hirmus hetk on muidugi iga režissööri jaoks see, kui sa kõike filmitut ehk niinimetaud musta rida hakkad üle vaatama. siis lööb alguses nagu haamriga näkku, et oi, millise käki me oleme ikka kokku keeranud. Kuigi sa mõistusega tead, et see on alles viimase protsessi algus, siis meenutad maailma parimate režissööride sõnu selle kohta, et kui sul pole musta rida vaadates lausa füüsiliselt valus, siis sa pole vist vaimselt päris terve. Seda tulebki niimoodi võtta ja hakata mustast materjalist filmi kokku monteerima.

Milliseid väärtusi "Tõde ja õigus" peidab, mis seal tegelikult toimub?

Kui seda nüüd oleks võimalik mõne lausega lihtsasti kokku võtta, siis poleks Tammsaarel vaja olnud sellest nii pikalt kirjutada. Ja poleks mõtet ka kuni kolm tundi kestvat filmi teha. Kusjuures filmi teha oli väga raske, kuna raamat on episoodiline ja puuduvad põhjuse ning tagajärje seosed, mis on filmile äärmiselt vajalikud. Puudub ka üks kindel fookus. Seepärast võttis mul neli aastat selle stsenaariumi kirjutamine. Ekraanile jõudis minu arusaam sellest teosest ja tahtsin, et ta sellisena ka võimalikult paljusid meist puudutaks. Iga kunstiteose puhul on oluline, mida vaataja sealt enda jaoks välja loeb. Nii palju, kui on lugejaid või filmi vaatajaid, on ka erinevaid emotsioone. Iga inimene leiab heast kunstiteosest neid asju, mis kõnetavad teda just oma elutee kindlal hetkel, kus ta parajasti on ja mis teda kõnetama peavad.

Heas kunstiteoses on palju kihte ja seda ma tahtsingi näidata, sest Tammsaare tõe ja õiguse tõlgendus oli kuni viimase ajani jäänud kuidagi nõukogudeaegse suunitluse juurde kinni. Selline ettekujutus oli ka minul sellest raamatust, enne kui ma ta tõsiselt käsile võtsin. No et Andres on see kõige õigem mees ja veel see kurikuulus lause töö tegemise ja armastuse suhtest. Aga elu on palju keerulisem, mida hakkavad mõistma need, kes Tammsaaresse süvenevad. Kahjuks pole seda süvenemist üleliia palju näha olnud. Ka kirjandusteadlane Maarja Vaino on tõdenud, et Tammsaare on kirjanik, keda teatakse rohkem, kui ollakse lugenud. "Tõde ja õigus" ei ole lihtsasti tõlgendatav nagu kooli kirjandustunnis meile selgitati ja nagu armastatakse ikka ja jälle korrata. Minule läks see lugu igatahes niipalju korda, haaras niivõrd kaasa, et tahtsin seda tunnet paljude teistega jagada.

Ja tahtsin kõva häälega hüüda: inimesed, see raamat pole üldse selline, nagu te arvate!

Mul on eriti hea meel, et peale filmi välja tulemist pöörduti taas raamatu juurde ja nüüd vaieldakse tuliselt tegelaskujude üle.

Kas Andrest vaadati siis Nõukogude ajal nagu tööeesrindlast, progressiivset talupoega, kes kuivendab soid ega oota looduselt armuande?

Jah, just. Tänu sellele, et nõukogude ajal inimesed niisuguse vaatenurga leidsid, oligi see raamat üldse lubatud. Ja veel selle kurikuulusa lause, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus saaks kinnitada punase loosungina aula seina peale. Samas vastust sellele lausele on ja üldist konteksti on ju väga lihtne ära unustada.

Jah, noor Andres nendib, et ei tulnud ju mingit armastust Vargamäele, kuigi tehti tööd ja nähti vaeva…

Kui ma selle raamatu olin 2010. aastal esimest korda läbi lugenud, sain aru, et ma pole ainuke inimene, kellel on olnud "Tõest ja õigusest" täiesti vale arusaamine. Kahjuks paljudel ongi ainuke kokkupuude selle teosega ainult keskkooli kirjandustunnis. Tammsaare ei kirjutanud seda raamatut teismelistele. Noortel veel pole sellist elukogemust, mis laseks Tammsaaret mõista. nii ongi lihtne juba noorte jaoks see teos ära rikkuda. Jõudsin arusaamisele, et ma pole ainukene inimene, kes ei teadnud, milliseid väärtusi see raamat tegelikult peidab. Kõik teavad seda raamatut, aga vähesed mõistavad, mis seal tegelikult toimub.

Ka kirjandusteadlane Maarja Vaino tõdes, et Tammsaare on kirjanik, keda teatakse rohkem, kui ollakse lugenud. ja tahtsingi kõva häälega tõsta: inimesed, see raamat pole üldse selline, nagu te arvate.

Mul on eriti hea meel, et peale filmi välja tulemist pöördusid inimesed taas selle raamatu juurde ja nüüd vaidlevad isegi tegelaskujude üle.

Kui ikka sul on üks kiuslik naaber nagu Oru Pearu, mida siis peaks ikka temaga ette võtma? Kas Andres tegi õieti, et tema vastu nii kurjaks läks?

Selliseid inimesi, kes niisuguseid trikke teevad nagu Pearu, on alati enne olnud ja on ka tulevikus. Aga seda ei tohi liiga isiklikult seda võtta. Võiks aru saada, et see inimene ongi selline, asi pole mitte minus. Temal on selliseid trikke vaja. Ja ei maksa nende trikkidega kaasa minna. Selle vea Andres tegigi, et võttis seda liiga isiklikult.

Kuidas ikkagi teie ise suhtute Pearusse?

See on üks oluline ja suur küsimus ka filmi lõpus, et kes on siis normaalsem mees, kas Andres või Pearu. Mulle tundub, et inimlikumana tundub filmi lõpus hoopis Pearu. Kui mäletate ja võrdlete, kuidas Andres oma tütrega räägib ja kuidas Pearu oma pojaga. Kui vähe inimlikkust on seal Andreses ja kui plaju inimlikkust Pearus. Lõpuks ütleb Andres oma tütrest lahti. Kui tulla presidendi kõne juurde, siis ma arvan, et ta rääkis rohkem sellest Andresest, kes oli meie ees filmi alguses, mitte sellest, milline ta oli filmi lõpus. Minu jaoks oli ka selle raamatu puhul tähelepanu vääriv see, kui palju Andres aja jooksul muutus. Ta muutus selliseks väliste sündmuste ja enda jonnakuse tõttu. Siin peabki tegema selgeks, millist Andrest ja Pearut me omavahel võrdleme. Lõpus on ikka nii, et mina tahaksin oma isaks pigem Pearut kui Andrest. Minu kui stsenaristi ja režissööri jaoks, ei tohi ega saagi olla oma loos mustvalgeid tegelasi. Sest need on karikatuurid. Vanasti oli ka nii, et hea tegelane oli valge hobuse seljas ja paha tegelane istus musta hobuse seljas. Väga lihtsaks ikka oli vaatajatele kõik tehtud.

Kas operaatoril on teie filmi tegemisel ka sõnaõigust?

Operaator on režissööri parem käsi. Kui palju operaator saab kaasa rääkida, oleneb inimeste omavahelisest suhtest, aga režissöör peab kontrollima absoluutselt kõike, sealhulgas ka pilti. Mina töötan väga tihedalt nii operaatori, helirežissööri kui heliloojaga. See on minu stiil, minu käekiri. Ma ei kujuta ette, et ma annaksin mingi osa filmist enda käest ära. See oleks ju siis mingi filmi osa, mille eest mina ei vastuta. Aga see ei ole võimalik. Mina ei taha ega saa niimoodi teha, et ma saaksin pärast kedagi teist süüdistada. See oleks kõige hullem asi. Tuleb teha nii, et kui midagi untsu läheb, siis saan selles ainult iseennast süüdistada.

Aga tootmise pool, produktsioon? Kui palju te sellega tegelete?

Sellega tuleb samamoodi tegeleda. Raha pole kunagi lõputult ja meist erineva ajastu lugu maksab väga palju. Iga võttepäev maksab palju. Kuna filmi tegevus toimub 24 aasta jooksul igal aastaajal, siis pidi ka hooned ja inimesed muutuma. Ühe aastaga pole võimalik kõike seda filmida. Kogu aeg olid koosolekud ja arutati, kuidas mahutada see kõik, mida tahetakse filmida nendesse võimalikesse võttepäevadesse. Produtsent Ivo Felt on nende asjade korraldamisel väga nutikas. Mul oli alati kindel tunne, sest Ivo näol oli ikka kindel seljatagune olemas. See andis mulle palju rohkem loomingulist vabadust. Ma sain tõesti oma tööga tegeleda. Sain tegeleda piisavalt loo enda jutustamisega, ehk siis filmi kunstilise poolega.

Kui palju tuli eelarvelistel põhjusel säästa ja millestki loobuda?

Piiramatu eelarve puhul oleks film mõne koha pealt kindlasti veidi teistsugune, aga kuidas just, seda on rakse öelda. Me teadsime oma eelarvet juba siis, kui ma stsenaariumit kirjutasin. Ma ei hakanudki sinna sisse panema saju, mida nagunii filmida ei õnnestu. Ja selles mõttes saime selle filmi ikka teha nii nagu me tahtsime. Raske on öelda, kas midagi väga teismoodi üldse suurema eelarve puhul oleks teinudki, aga me oleksime saanud kõike seda palju rahulikumalt teha. Ei oleks pidanud ühte võttepäeva pressima nii palju stseene, nagu olime sunnitud tegema. Oleks ehk ka kasutanud teistsuguseid kaameraid ja nii edasi, aga see oleks muutnud kogu filmi ainult natukene. Aga loo enda jutustamine ja näitlejate mäng selle tõttu poleks teistsugune olnud.

Tänapäeva filmides kasutatakse muidugi igasuguseid mõjuvaid efekte. On plahvatused jm taoline arsenal. Aga kui pole tugevat lugu ja karaktereid, kellele kaasa elada, ei oma tähtsust kui palju neid plahvatusi, vilesid ja kellasid on- üle viie minuti ei viitsi keegi seda värki vaadata. Kõike taolist on nagunii juba palju nähtud ja kui tegelased ei köida, on see film ikkagi halb. Neid näiteid on ju küll ja küll, et film on tehnilise poole pealt viimase peal, kõik näeb nii vägev välja, aga kaua sa seda tühja kesta vaatad.

Milline etapp filmi tegemise juures tundub olevat teie jaoks kõige keerulisem? Mida kõige rohkem naudite?

Mind kütkestab filmi tegemisel kolm protsessi. Tükk aega sa kirjutad, siis juba hakkad soovima, et saaks juba võtteplatsile. Kui oled tükk aega juba üles võtnud, siis hakkad juba ootama, et millal ometi saaks seda kõike kokku panema hakata. Need kolm tööd ongi laias laastus filmi tegemine. Ükski neist ei saa toimuda teiseta. Need on erinevad protsessid ja ma naudin nende tegemist väga. Kui kirjutad, siis oled üksi ja hakkad juba teisi inimesi taga igatsema. Kui oled platsil, siis tahavad kõik sinu käest vastuseid oma küsimustele. Sul peavad need vastused olema. Siis ootad, et saaks jälle rahulikuma monteerimise juurde jõuda.

Öeldakse, et film sünnib kolm korda – paberil, platsil ja lõpuks montaažis.

Aga on veel üks etapp – filmifestivalide külastamised, auhindade vastu võtmised, kohtumised tänulike austajatega, intervjuude andmine. Kuidas te sellesse suhtute?

Intervjuude andmine on kõige keerulisem, seda ma ei ole kunagi armastanud, aga eks ühel hetkel harjub ka sellega ära. Parema meelega oleksin hoopis miinus kahekümne kraadiga kusagil keset soo, külmetaksin ja filmiksin koos toreda meeskonnaga.

Väga suur osa neist, kes arvavad, et nende kutsumus on mingi kunstiga, ka filmiga, tegelda, kukuvad juba üsna varakult ära. Ju siis see tahtmine teha ja kirg pole olnud nii suur, nagu algul arvati. Või siis kaob julgus ja tekib kartus läbi kukkuda. Kui see kartus on tahtest suurem, siis ei tulegi midagi välja.

Minu kõige esimeses filmis mängis peaosa Mait Malmsten. Ma ei tea, kust ma võtsin üldse julguse temaga ühendust võtta. See oli 2004. aastal. Imestasin, et Mait vastaski mulle kohe ja ütles, et väga hea meelega teeksin, aga kuu aega hiljem. Mõtlesin, et saan edasi lükata tema pärast.

"Tõde ja õigus" kogus 370 000 vaatajat juba esimesel aastal – see on Eesti vaatajarekord. Mis tundeid see teis äratas?

Kui film välja tuli lõpuks, oli väga tore üllatus, et sellel läheb hästi, et sellel on nii palju vaatajaid.

Kaks päeva enne esilinastust on tavaliselt pressilinastus. Pärast seda kirjutas üks filmiajakirjanik, kes alati kõike materdas, meie filmist nii hästi, siis ma küll mõtlesin, et "ooo!". Olin täiesti šokis, et midagi sellist juhtus.

Kõige parem publik minu jaoks on filmi näitlejad. Ja Kui neile meeldis, siis oli ka minu süda rahul. Minu jaoks oli väga oluline, et neile see film korda läks.

Juss oli ainuke tegelane, kelle puhul ma juba enne näitlejate valikut olin enamvähem kindel, kes selle osa saab. teiste osatäitjate leidmine aga ei olnud sugugi kerge, kui Krõõt välja arvata.

Mari puhul oli päris mitu väga head varianti. Lõpuks jäi ikkagi Ester Kuntu. Peaosalisi valisin kolm kuud. Kui põhinelik oli paigas, siis läks juba kiiremini see valik, kes sobituvad nende kõrvale.

Tõde ja õigus kandideeris ka Oscarile, kuid ei saanud seda ihaldatud tiitlit. Kuidas suhtute Osacri saanud filmi "Parasiit"?

"Parasiit" on hea film, kuid mitte minu lemmik. Minu arvates oli seal palju paremaid filme võistlemas. Näiteks Poola film "Kristuse ihu" meeldis mulle väga. See film oli vaieldamatult tänavuste kandidaatide seas minu lemmik. Pöffil võisid filmisõbrad seda ka vaadata ja seal ma seda nägin. See film sai ka esialgu välja valitud kümnest filmist edasi.

Eesti saab esitada oma filmi võõrkeelse Oscari kandidaadiks, selles kategoorias oli 93 või 94 filmi. Iga välisriik saab sinna igal aastal esitada ühe filmi. Eelmisel aastal saadeti Eestist siis "Tõde ja õigus". Akadeemia liikmetest on kokku pandud hindajate komisjon, kes peavad need filmid ära vaatama ja nende hulgast 10 välja valima, mis järgmisse vooru jõuavad. Igal juhul saime kümne hulka.

Me korraldasime ka pärast seda Los Angelesis portsu linastusi, et seda filmi ikka nähtaks. Eesti filmiinstituudilt ja kultuurkapitalilt saime toetust ka. Need akadeemia liikmed pole mitte tavalised filmikriitikud, vaid nad on ise filmitegijad. Mitte just kõige halvemad muidugi. Käisime ise ka kohal ja väga põnev oli nendega alati rääkida.

Millal Tõe ja õiguse järgmised osad saavad filmiks?

Ei oska öelda. Praegu seda küll plaanis ei ole. Kuna "Tõe ja õiguse" viies osa toimub jälle Vargamäel, siis kunagi võiks viienda osa poole pöörduda. Aga nüüd tuleb vahelduseks teha teistuguseid lugusid. Tammsaarel on ka teisi väga mõjusaid teoseid, mis mind on puudutanud. Kunagi hiljem pöördun nähtavasti Tammsaare juurde tagasi.

Tammsaare teisi teoseid on ju filmiks muudetud. Meenuvad "Indrek", "Põrgupõhja uus vanapagan" ja "Kõrboja peremees. Millised raamatud teid veel köidavad?

Jah, need nõukogude ajal tehtud filmid ei ole õnneks väga ideoloogiliselt kallutatud. Aga vaatamata sellele, miks ka mitte kunagi uuesti teha filmid Kõrboja peremehest ja vanapaganast. Hamletit ja Romeod ja Juliat tehakse kogu aeg nii laval kui filmidena. Sellised lood ei sure kunagi. Ma olen mänginud küll oma peas selle mõttega, et mis oleks, kui võtaks ette Põrgupõhja Jürka. Kui ma raamatut lugesin, siis see mulle väga meeldis. Jürka lugu on ajatu. see kõlab tänapäevaselt ja tegevuski võiks väga hästi aset leida ka täna. Eesti kirjandusklassika juurde tahan kindlasti kunagi ka filmis tagasi tulla. Praegu ma veel ei oska öelda, mis siis see olla võiks. Kas midagi Tammsaarelt või Krossilt. Tammsaarel on küll seda, mida tasub filmiks teha. Huvitaval kombel need raamatud, mida ma kooliajal lugesin, kas või "Kõrboja peremees" ja "Põrgupõhja uus vanapagan", need, polnud muidugi ainukesed raamatud mida ma kooli ajal lugesin, ehkki mingi eeskujulik lugeja ma polnud, aga need raamatud mulle kohe väga meeldisid. Juba kooliajal oskasid need teosed mind köita ja läksid mulle väga korda.

Kui ma aga lugesin "Tõde ja õigust" peale kooli, siis tundsin, et see on midagi palju suuremat kui arvata võis. Mõni aeg tagasi lõpetasin Hemingway "Kellel on, kellel ei ole".

Nüüd ma võtan kätte Tammsaare "Ma armastasin sakslast".

Kas tegelete veel oma hobi -karikatuuride joonistamisega?

Oi, sellega ei ole ma enam ammu tegelenud, see jäi keskkooli päevadesse. "Meie meeles" ilmusid kunagi minu koomiksid. Tegelased olid kaks õhupalli ja koomiksi peakiri oli Pooletoobised. Ühe õhupalli nimi oli 0,5 ja teise nimi ½. Nad ei olnud kõige teravamad pliiatsid. Üks õhupall nikerdas seal midagi kääride ja pliiatsiga, teine õhupall tuli ja küsis, et mida ta teeb. Teine vastas, et teeb kolmekrooniseid. Siis avastasid nad, et see on valeraha, kuna kolmekrooniseid pole olemas ja asi lõppes sellega, et nad hakkasid tegema seitsmekrooniseid.

Kust teil ikkagi tuli julgus hakata filmiloojaks? See on amet, millega kaugeltki kõik ei saa hakkama. Mis loob selleks eeldusi?

Minu elus on olnud väga palju meeldivaid ja tähtsaid asju. Kõige tähtsam on muidugi see, et ma leidsin oma kutsumuse –filmi ja selle tegemist ma armastan tõeliselt. Kahjuks teevad ju paljud inimesed tööd, mida nad tegelikult ei armasta. Parim aga on see, et mul on vanemad, kes väga armastavad oma lapsi. Ma olen ka uhke oma julguse üle, et valisin eriala, mis ei garanteeri kohe edu.

Nagu ütlesin, tahtsin alguses saada meremehkes ja siis näitlejaks. Siis mõtlesin ümber keskkoolis ümber, et kuidas näitlejaks, nad ei teeni ju eriti midagi ja kudas ma oma peret üleval pean, kui ma ei tööta just Hollywoodis? Et ma pean ikka IT asjandust õppima minema. Meil polnud kodus arvutitki veel ja matemaatika on mul alati olnud kolm. Aga ma hakaksin liiga ratsionaalselt mõtlema keskkooli ajal. Proovisin ka TTÜsse , aga jumal tänatud, et ma sinna sisse ei saanud. Läksin kaitseväkke aega teenima ja seal tuli mulle mõistus pähe. Seal oli piisavalt aega iseendaga olla ja hakkasin mõtlema, kelleks ma siis ikka saada tahan. Minu kätte sattus tuttava tütarlapse soovitusel üks buklett, kus oli kirjas vastuvõtt Tallinna ülikooli filmierialale. Sain aru, et see ongi see, mida ma olen kogu elu tahtnud teha. Siis kukkusid kõik klotsid paika. Kui kooli ajal pidi klass midagi esitama. siis mina alati kirjutasin selle etteaste. Ja seletasin, kuidas peab tegema. Ma ei mõelnud tol ajal veel, et see ongi lavastamine. Siis ka veel koomiksite ehk piltidega lugude joonistamine. Isa tõi välismaalt ka videokaamera, sellega tegin muusikavideoid ja monteerisin neid. Mulle meeldis ka kinos käia, tegin isegi vahel koolist poppi, et minna Tallinnasse kinno.

Kes oli sulle eriala valikul julgustajaks ja eeskujuks?

Ma arvan, et see julgus valida elutseks see, mida ma armastan, tuli tänu minu vanematele. Isa oli meremees ja ema kokk ja nad mõlemad on armastanud oma tööd. Ma kasvasin keskkonnas, kus oma tööd armastati. Minu jaoks oli see normaalne. Muidugi pidasime isaga maha vestlusi, kui ma filmikooli sisse sain. Et kas see on ikka õige asi ja mida ma pärast kooli tegema hakkan. Ega ma ei teadnudki. Väga paljud, kes alustasid, ei lõpetanudki filmikooli ära, nad teevad praegu midagi muud.

Tegi kultuurkapitalile taotluse, et minna Los Angelesi õppima näitlejate juhendamist kuulsalt režissöörilt, kelle raamatut ma olin lugenud. Selle sammu astumine oli rakse, aga see õnnestus tänu sõbrale jällegi. Olen tänulik kõige selle eest nii vanematele kui nendele tarkadele inimestele, kes mind on veidi tagant tõuganud.

Kui ma lõpetasin esimese filmikooli siin, siis ma teadsin, et mul oli vaja välismaale mikuks vaja visiitkaarti. Ma ei julenud kuidagi panna sinna et režissöör ehk inglise keeles director. Mul oli selle nimetuse vastu mingi aukartus. Ma lõpetasin ka Inglismaal ühe maailma parimaks peetava filmikooli, alles pärast seda ma julgesin oma visiitkaardile panna selle nimetuse.

Millised on teie enda eredamad filmimälestused lapsepõlvest?

Jüris me ikka väga pingutasime, et näha huvitavamaid filme. Välismaa kanal aga hästi nii kaugele ei levinud. Mäletan, kuidas vaatasime õega ühel hilisõhtul King Kongi. Seda kanalit nägi toaantenniga mingi erilise nurga alt, kui antenni käes hoida. Me saime seda filmi vaadata kaheksi. Üks pidi hoidma antenni teleka taga ja nii me vahetasime kogu aeg teineteisega, et kes vaatab ja kommenteerib toimuvat sellele, kes parajasti antenni hoiab. Kahepeale saime King Kongi vaadatud.

Kuidas te üldse suhtute Eesti filmi pragusesse seisu? Kas sellega võib rahul olla või mitte?

Ma arva, et see sõnakõlks ei kehti juba mõnda aega, et meie filmid on igavad ja kehvad, mitte midagi neis ei toimu. Nii palju uusi noor ja äkilisi tegijaid on peale tulnud, tänu ka meie filmikoolile. Filmide tase on ikka korralik. Hästi mõjus ka programm Eesti Vabariik 100. Viis filmi selle raames tehti ja see tuli kõikidele nendele filmidele kasuks.

Kas me oskame tänapäevast ka nii huvitavaid filme teha nagu minevikust? või oleme mingi kännu taga kinni kui välja arvata Mati Undi järgi tehtud Sügisball?

Ma ei usu , et asi nii hull on. Ennatlik on päris niimoodi väita. Ega tänapäevaseid lugusid ei ole ka väga palju üldse välja tulnudki. Tänapäevane film ei peagi olema tehtud mingi kirjandusteose põhjal. Sel aastal peaks kinodesse jõudma mitu koduamist filmi, mille tegvus toimub ka tänapäeval. Vaatame need ära ja arutame siis seda küsimust edasi. Eks siis näeme.

Mis on teil kavas järgmisena?

Võin niipalju öelda, et see on rahvusvaheline töö, ingliskeelne film, mis valmib Briti, Saksamaa ja Eesti koostöös ja tegevus toimub tulevikus. Mitte mingis uhkes robotite maailmas, vaid lähitulevikus, mil asjad on päris halvasti. Enamus planeedist on üldse vee all ja filmi tegevus toimub keset ookeani ühes tornis, mis on vahipost. Ja seal on ainult neli tegelast. See pidi olema minu esimene pikk film, mida tahtsin teha enne "Tõde ja õigust". Selle filmi kavandamise algusest saab nüüd mais juba kümme aastat täis. Kuna tegu on üsna keerulsie filmiga ja eelarvet ei saanud kohe kokku, siis lükkus kõik edasi, ja Tammsaare tuli peale. Nüüd loodame filmida seda juba tänavu. Ju see siis millalgi järgmise aasta sügisel võiks kinno jõuda. Võtted toimuvad Eestis, osa võtteid tehakse päriselt merel aga enamik filmitakse paviljonis.

Ma loodan, et vähemalt kümme filmi võiksin veel teha, aga võibolla isegi kakskümmend. "Tõde ja õigus" oli ju alles minu esimene täispikk mängufilm.

Mida soovitate nendel gümnasistidele, kes mõlgutavad mõtteid filmida kord üles kas "Mehe, kes tädis ussisõnu" või apteeker Melchiori seiklused. Mida nad peaksid tegema?

Kõigepelt ma soovitaksin neil minna siinsamas Eestis Balti filmimeedia kooli minna. Eks see kooliaeg, eriti selle algus ehk bakalauruse aeg, näitab ära, kas see ala sulle üldse sobib. Sa pead ikka mõnda aega sellega tegelema, et aru saada. Seal on nii palju tahke, see vajab nii palju tööd ja energiat, Algul pole võimalik ju teada, mida see filmitöö endast üldse kujutab ja mida see nõuab. Kõige paremini saabki selle selgeks, kui sinna filmikooli minna ja seal siis ennast proovile panna. Filmi tegemiseks on ka vaja meeskonda, kool pakub sulle ka seda võimalust. Seal õpivad nii režissöörid, operaatorid kui monteerijad ja produtsendid. Seal tekivad kontaktid ja saad kogu oma meeskonna kokku panna, kui hakkad näiteks režissööriks õppima. Üksi ei jõua kõike teha. Kui energia ja fookus on nii laiali, siis sa ei jõua enam lavastajatööd ehk loo jutustamist teha.

Laadimine...Laadimine...