Eesti Kunstiakadeemia (EKA) professor Andres Alver ütles uurimisprojekti Lõpetamata Linn esitlusel, et Tallinnat on pikalt takistanud arendamast linna vaesus. Senine hõre keskklinna planeering on jätnud jalakäijad vaeslapse ossa. Tark oleks teha tänavate planeeringus mitmeid muudatusi ja arendada välja erinevaid kvartaleid.
“Kui vaataksime kesklinna arengut planeerides ringi investori vaatega – kuhu oleme valmis investeerima, siis kuhu me investeeriks? Meil oleks võimalik välja ehitada poolteist miljonit ruutmeetri,” ütles professor Andres Alver.
Ta kinnitas, et Tallinnas on potentsiaal arenguks olemas. Me ei pea kesklinna arendades lähenema ülesandele nagu oleks meil üks linnakeskus, neid võib vabalt olla meil mitu, on Alver kindel. “Äkki saame neid fookuspunkt leida mujalt, kui südalinnast. Erainvestorid on mõned kohad üles leidnud, näiteks Ülemiste city, mis oleks muidu täiesti mõttetu koht aga kui sinna järjekindlalt investeerida, siis ongi ta täiesti olemas. Teine näiteks on Noblessneri piirkond, mis pole kunagi mõttetu piirkond olnud ja seda ei ole linn vist kunagi arendanud, see on eraettevõtluse poolselt arendatud,” tunnustab Alver. “Tallinna Manhattan Kopli poolsaarel alles ootab oma avastamist ja ehitamist. Lasnamäe ei ole kaugeltki valmis ehitatud. Sadamaala omab sama suurt potentsiaali,” loetleb Alver kesklinnaga piirnevate alade võimalusi.
Alveri sõnul tasub märgata, kuidas avab ennast linn temale lähenedes. Tallinnas oleks põnev vaadata, mis juhtub ühe piirkonnaga, kus Pärnu mnt suubub linna – see on veel läbimõtlemata ja arendamata keskkond. “On öeldud, et see, kust ja kuidas me New Yorki esimest korda sisse sõidame, paneb meid teda kas armastama või vihkama. Aga mida tunneme, kui läheneme Tallinnale sadamast, lennujaamast ja tulevasest raudteejaamast, Pärnu, Narva või Tartu maanteelt? Kas Tallinnale piisab ühest keskusest – ja kus see asub? – või on Tallinnal mitu väiksemat keskust ning kuidas me nad ära tundma peaksime? Kas me ei ole mitte juba niikaugel, et julgeksime mõelda linnaehituslikest lahendustest, mis oleksid eeskujuks kogu Põhja-Euroopale või miks mitte ka maailmale? Mis meid selles takistab?” esitab Alver küsimuse.
“Eesti probleem on selles, et me sureme välja, meid on paari põlvkonna pärast palju vähem. See on üksinduse küsimus, me oleme kõik aina rohkem üksinda, ka linnaruumi tarbides. Nüüd saame mõelda, kas meil on võimalus sellesse probleemi sekkuda ja midagi muuta? Nüüd on meie ees ülesanne, kuidas luua seda ruumi, et saaksime linna tarbida ja jalutada linnas ringi. Mida rohkem selliseid urkeid ja läbimurdeid seni kinnistesse tsoonidesse teha, seda põnevamaks ja mitmekesisemaks linna muutub. Millist substansi me loome? Millal saame sellise linna, mis elama hakkab?,” viskab Alver küsimuse õhku. “Näiteks Rotermanni linnaosaga on nii juhtunud. Vanalinn on selle kõrval palju ebahuvitavam, mis sa ikka nendest merevaigupoodidest vaatad,” põrutab Alver.
