Keskkonnaprofessor Sooväli-Sepping: kogukonna aiandus õitseb, kuid vajame linna metsikumat loodust ja piknikukultuuri tekkimist

"Soomes mõisteti aastakümneid tagasi, et rahvatervisega on tarvis midagi ette võtta, kuna piinas ülekaal. Liikumisharjumisi on muudetud läbi infrastruktuuri muutuste. Eestis pole veel keskkonda ja tervist omavahel seotud," sõnas Sooväli-Sepping.

Pilt: Albert Truuväärt/ Foto on illustreeriv

Keskkonnaprofessor Sooväli-Sepping: kogukonna aiandus õitseb, kuid vajame linna metsikumat loodust ja piknikukultuuri tekkimist (1)

Enn Tosso

"Meil on vaja metsikumat loodust, mis meid rahustab. Park peab tõmbama automüra fooni alla, siis saab tekkida ka piknikukultuur, mis pole meil veel tekkinud," ütles Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse professor ja jätkusuutliku arengu prorektor Helen Sooväli-Sepping. Ta lisas, et Tallinna muudab roheliseks jõudsalt arenev kogukonna aiandus.

"Väga häid algatusi on Tallinnas kogukonna aianduse alal. Meil on aianduspoed tühjaks ostetud, näpud on meil mullas. Rohkem võimalusi linnas ise istutada ja toimetada võimaldab olla rohelisem, tervislikum ja jätkusuutlikum. Sellega on meil võimalus veelgi puhtama õhuga Tallinnas elada," ütles Sooväli-Sepping.

Ta sõnas, et Tallinnas saab tuua mitmeid positiivseid näiteid, kuid on tarvis veelgi arenguga edasi minna, mida kirjeldab ka Tallinna arengustrateegia. "Hea kvaliteediga linnaruum pole mitte ainult jalgratturisõbralik, vaid selline, kus on pargid, kuhu ei pea sõitma autoga. Hea linnaruum on selline, kus igal pool on vähemalt 300 meetri kaugusel park," sõnas ta.

Professor rõhutas, et park peab pakkuma nii silmailu kui elurikkust. "Meil pole vaja mitte ainult rohelist fooni, vaid ka metsikumat loodust, mis meid rahustab," sõnas ta. "Park peab tõmbama automüra fooni alla, siis saab tekkida ka piknikukultuur, mis pole meil veel tekkinud."

Soomes sõidab iga viies rattaga tööle

Sooväli-Sepping puudutas ka transpordi teemat, nimelt Eestis sõidab tööle jalgrattaga neli protsenti inimesi, kuid Soomes, kus kliima on veelgi külmem, kasutab ratast tööle jõudmisel 20 protsenti inimestest. "Soomes mõisteti aastakümneid tagasi, et rahvatervisega on tarvis midagi ette võtta, kuna piinas ülekaal. Liikumisharjumisi on muudetud läbi infrastruktuuri muutuste. Eestis pole veel keskkonda ja tervist omavahel seotud," sõnas ta.

Maanteeameti strateegilise planeerimise osakonna liikuvusekspert Mari Jüssi osutas, et ehkki lihtne on valge joon sõiduteele joonistada, kus rattaga võiks sõita, pole need rajad piisavalt eraldatud ning turvalised.

"Märk ei muuda veel autojuhi käitumist, teed tulebki kitsamaks ehitada," osutas ta. "Vastasel juhul ei julge inimesed rattaga sõita või oma lapsi rattaga kooli lubada."

Tihti nähakse tema sõnul dogmat, et autodele ei saa piiranguid teha. "Kuid, kas meil on õigus jalgratturile piiranguid seada?" küsis ta. Jüssi sõnul saavad autojuhid ka kasu, kui kõigile luuakse võrdsed võimalused. Ta tõi näitena EV 100, kui pidustuste raames muudeti linnasüdamed autokesksest ruumist jalgratturite ja jalakäijate olemise ruumiks. Ta nimetas hea näitena ka Soo tänavat Tallinnas, kus jalgrattaga on hõlbus liigelda.

Puhas õhk päästaks aastas 500 inimelu

Jüssi ütles, et rahvatervise eksperdid pole veel kokku leppinud, mis on puhta õhu norm – õhusaastest tingituna on meil siiski 400-500 enneaegset surma.  Ta möönis, et valglinnastumise puhul, mida me Tallinnas näeme, on raske toime tulla ilma autota. Põhjus on Jüssi sõnul linnaplaneeringus, kus töökoht ja elukoht on üksteisest kaugel. Ta nägi lahendusena ühistranspordi tõhustamist ning rendirataste süsteemi juurutamist.

Sooväli-Sepping lisas, et näiteks Soomes rajati kõigepealt ühistransport ning seejärel elamurajoon. Vastasel juhul sõidavad inimesed paratamatult autodega. "Oluline on erinevate liikumisviiside kombineerimine: auto, ühistransport, rendijalgratas."

Jüssi sõnul ei tohi panna inimestele pahaks seda, et nood on autodest sõltuvad. "Inimene saab valida, mida ta sööb, kuid see, kuidas ta liigub, sõltub linna infrastruktuurist," sõnas ta.

Kergliiklusteed kutsuvad inimesi värskes õhus liikuma

Sooväli-Sepping tunnustas Tallinna projekte, mis aitavad teha kergliiklusteid või rajada aedu ning soodustavad tervise arengut. Siiski rõhutas ta, et need projektid peaks tulevikus olema veelgi jätkusuutlikumad. "Omavalitsuse ja riigi otsus on see, kuidas toetada inimeste suuremat liikuvust ning seetõttu on meil rohkem terveid ja töötavaid inimesi," sõnas ta. Ta meenutas, et Helsingi on võtnud motoks: üks euro, mis investeeritakse jalgrattateedesse, toob tagasi 8 eurot tevise kaudu.

"Lapsed veedavad kuni 16 tundi päevas ekraani taga, mis põhjustab unehäireid. Lapsed ei liigu ning kontakt välismaailma ning liikumisega on vähenenud 90 protsenti," muretses ta.

Jüssi nõustus vestluspartneriga ning tõi välja, et kaks korda kümme minutit päevas rattaga sõita või kõndida oleks juba suur asi. "Jalgsi või rattaga liikudes jõuab ka Tallinnas kiiremini kohale. Suur osa autosõidu otsi on kolm kilomeetrit või vähem, mida võiks teha rattaga," sõnas ta. "Linnaruum tuleb anda ise liikuvatele inimestele."

Sooväli-Sepping soovitas linnade sees laiendada rohealasid – Tallinna pargid on pindalalt veel väikesed. "Rohealadel võiks olla rohkem elurikkust, mitte vaibataolist muru ning potililli," märkis ta.

Jüssi meenutas, et eakatele on vaja iseseisva liikumise võimalusi, kuna neil pole raha, et sõita autoga. "Kui linn on iseseisvalt liigutav nii 8- kui ka 80-aastasele, siis on hästi," sõnas ta.

Eestlane läheb autoga lauluväljakule

Jüssi meenutas, et Eesti rahvas on üks kõige autostunum rahvas maailmas, mille heaks näiteks on hiljuti toimunud autodega kontsert lauluväljakul. "Meediapilt toetab meie kui autorahva kuvandit. Autorahvana süvendame kliimakriisi," märkis ta.

Jüssi möönis, et kui linn on planeeritud autodele, liiguvadki inimesed autodega, ent kui me planeerime linna ka ratturitele, saame mitmekesise ja puhta õhuga linna. "Selline linn on atraktiivsem, sest konkurss haritud ja noorte töötajate pärast toimub linnade, mitte riikide vahel," sõnas ta. "Automise trendile ei pea vastu tulema."

Sooväli-Sepping lisas, et jäkusuutliku arengu puhul on tähtis põhimõte – sa oled see, kui palju sa liigud. "Ei saa mõelda nõnda, et milleks teha jalgrattateid, kui polegi veel jalgrattureid," sõnas ta. "Auto pole normatiivne liikumisviis."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...