"Oleks vaja veel kahte-kolme kriisi, et kogu süsteem tegelikult läbi raputada. See, et õpetaja täpselt tunniplaani järgi veebis oma tunde edasi tegi, ei ole mingi eriline saavutus, pigem oli see keskkonnaga tutvust tegemine," rääkis Kohtla-Järve gümnaasiumi direktor Hendrik Agur.

“Laste loovust ei loo mitte keskkond, vaid mõtteviis ja viis, kuidas õppimisele lähenetakse. Kool ei toeta hetkel eriti õpet, kus leitakse koos lahendused probleemidele. Pigem on koolides ühepoolne faktide edastamine, kus ütled õiget asja ja oled hea laps,” ütles laste ja noorte loovuskiirendi VIVITA asutaja ja juht Mari-Liis Lind. 

Linnu sõnul käsitlevad lapsevanemad tihtipeale kooli kui teenindusasutust, ja nüüd kriisi kaudu on nähtud, mida õpetajatöö endast kujutab. “Praeguse kogemuse põhjal saab kujundada uut hübriidõppevormi, mis ei ole päris distants või online, kuid ei ole ka klassikaline pingis istumine, vaid kasutab mõlema parimaid külgi. Põhiline asi, mis distantsõppe puhul lapsi segab, on see, et ei näe sõpru, kodus õppimine ise ei ole probleem.”

Süsteem tuleb läbi raputada

Agur rääkis, et praeguse kriisi aja e-lahendused hariduses on alles varbaga vee katsumine. “Olen muigel sui jälginud õpetajate-koolijuhtide-õpilaste diskussiooni distantsõppe suhtes, ja kuidas on leitud, et nii tore, et on sellised võimalused olemas. Tegelikult oleks vaja veel kahte-kolme kriisi, et kogu süsteem tegelikult läbi raputada. See, et õpetaja täpselt tunniplaani järgi veebis oma tunde edasi tegi, ei ole mingi eriline saavutus, pigem oli see keskkonnaga tutvust tegemine.”

Aguri sõnul on klassikaline, õpetaja seisab klassi ees kriit käes õppevorm on kindlasti minevik, samas kooliruumide kasutamine kohtumiseks võiks kindlasti jääda. “Hetkel ei kujuta me seda veel eriti selgelt ette, kuidas uus õppetöö välja näeb, kuna me oleme need, kes sellise distantsõppega algust tegid. Selle lõpptulemust näevad need, kes on praegu 3.-4. klassis.”

Lind ütles, et distantsõppevormi kasutust võiks alustada väikestest asjadest, näiteks võiks olla võimalik võtta valikaineid ka teistest koolidest peale enda oma. Agur lisas, et selliste lahenduste toimimiseks peaksid koolijuhid ületama konkurentsist tulenevad suhtlemisraskused.

“Laste loovust ei loo mitte keskkond, vaid mõtteviis ja viis, kuidas õppimisele lähenetakse. Kool ei toeta hetkel eriti õpet, kus leitakse koos lahendused probleemid. Pigem on koolides ühepoolne faktide edastamine, kus ütled õiget asja ja oled hea laps,” ütles Lind. Tema sõnul on lastele köitva õppe jaoks vajalik õige juhendaja, aga ka sobiv tehnika, kui üks või teine puudub, jääb õppekogemus nõrgaks.

Koolide enda asi on aga võtta kätte ja teha

Agur rääkis, et kõige olulisem on õpilase enda huvi ja seda peaks kool ja lasteaed võimalikult palju toetama ja sütitama, sest on lapsi, kes seda sädet kodust kaasa ei saa. Loovat suhtumist soodustavad tema sõnul ka haridusministeeriumi õppekavad, sest nad annavad tohutu tegevusvabaduse koolidele, koolide enda asi on aga võtta kätte ja teha.

“Tihti koolid pöörduvad meie poole, et teha tundi meie garaažis ja tulla kooliklassi keskkonnast välja. Asi on ka õpetajas ja tema energias-motiveerituses kinni. Tal peab olema jaksu teha midagi ebatraditsioonilist ja uut-põnevat, ning ka kooli toetus, kes annaks vabaduse teha ja toimetada,” lausus Lind.

Agur kutsus õppejõudusid ja professoreid tulema kooli õpetama ja olema õpilaste keskel, oskamaks tulevasi õpetajaid paremini ette valmistada. Lind lisas, et näiteks kunstiakadeemiaga koostöö on VIVITA-s hästi töötanud ja taolisi projekte on aina kergem teha ning võimalusi tuleb pidevalt juurde. “Oleme kunstiakadeemiaga koos kokku pannud sotsiaalse disaini kursuse, kus tudengid ja lapsed otsivad koos disainilahendusi. Oleme väga rõõmsad, et kunstiakadeemia on meile oma tudengeid “laenanud” või meie lapsi disainitudengitena kaasanud,” ütles Lind.