PILDID! Muinsuskaitsjad: Tallinna bastionivöönd peaks olema ligi- ja läbipääsetav

"Me vaatame Tallinna vanalinna liiga kitsalt, tihti ajaloolist linna esitletakse ja kujutatakse vanalinnana, mis jääb linnamüüri sisse, aga tegelikult on palju ajaloolisi väärtusi ja kihistusi, sh bastionaalvöönd, mida võiks rohkem esile tuua ja kasutada," ütles EKA doktorant, muinsuskaitse spetsialist Triin Talk. 

Pilt: Mats Õun

PILDID! Muinsuskaitsjad: Tallinna bastionivöönd peaks olema ligi- ja läbipääsetav

Pealinn

"Me vaatame Tallinna vanalinna liiga kitsalt, tihti ajaloolist linna esitletakse ja kujutatakse vanalinnana, mis jääb linnamüüri sisse, aga tegelikult on palju ajaloolisi väärtusi ja kihistusi, sh bastionaalvöönd, mida võiks rohkem esile tuua ja kasutada," ütles EKA doktorant, muinsuskaitse spetsialist Triin Talk. 

Talk sõnas, et turismi hajutamise mõttes annaks see vanalinnale pool ruumi juurde, kui sinna rohkem aktiivseid tegevusi tuua ja seda eksponeerida. 

25images

Bastionivööndi arengute arutelu oma tõusude ja mõõnadega on kulgenud konarlikult nagu vööndi künklik maastik juba 50 aastat. Sügisesel kavandatud linnafoorumi "Bastionivööndi Linnafoorum – roheline ühisruum" eel toimusid Kultuurikatlas mõttetalgud teemal, millises suunas peaks liikuma Tallinna vanalinna bastionivööndi areng – läbivateks märksõnaks olid läbimõeldud linnaruum, liikumine ja läbipääsetavus.

Bastionivööndi edasise kujundamise lähtekoht on see, et rohealad meie ajaloolises südalinnas on olulised, kuid vanalinna ümbritsev bastionide vöönd on praegusel kujul linlastele võõras ja suuremalt jaolt inimtühi ning vanalinna ühendab ümbritseva linnaruumiga vaid mõni üksik tänav. Mõttetalgud kutsusid linlasi panema päid kokku ning visandama mõtted, milline võiks olla meeldiv roheline linnaruum ümber vanalinna ning kuidas panna UNESCO maailmapärandisse kuuluva Tallinna vanalinna unikaalne bastionivöönd tööle tallinlaste ja külaliste heaks, vanalinna ja uuslinna ühendajana.

Tallinna vanalinna vaadatakse liiga kitsalt

Mõttevahetust modereeris Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg. "Roheline bastionivöönd võiks olla elav ja pulbitsev koht, mis meelitab linlasi aega veetma, kohtuma, uudistama – roheline sild, mitte kuristik vanalinna ja uuslinna vahel," ütles Järg, et talgute eesmärk on õhku visata initsiatiiv, mis erinevaid plaane konkreetsema eesmärgini aitaks viia. 

Eesti Kunstiakadeemia doktorant, projekti "Tallinna vanalinna jätkusuutlik haldamine ja eksponeerimine" juht Triin Talk tutvustas bastionivööndi ajaloolisi arenguid. Talk näitas Tallinna 1860. aastate kaartidelt, milline nägi ajalooline bastionivöö välja 19. sajandi teisel poolel, mil bastionid pärast Tallinna kindlustuslinnade nimestikust kustutamist kaotasid lõplikult oma kaitsefunktsiooni ja neid hakati muutma ajaloolisteks parkideks. Linnaplaanidelt on näha bastionaalvööndi puiesteedeks muutumise esimene etapp, kus olid olemas avatumad pääsud vanalinna ning säilinud veel lombid vallikraavist, tänapäeval on maastik tundmatuseni muutunud autoteede tõttu.

Talk rõhutas, et bastionivöönd on vanalinna üks osa ja Tallinna vanalinna UNESCO kaitse alla võtmise üks põhjusi ongi linna terviklikult säilinud bastionivöönd. Tema projekt on tihedalt seotud kahe eesmärgiga: esiteks bastionivööndi läbitavus nii linlaste kui ka turistide jaoks ja teiseks olukord, et Tallinna vanalinna vaadatakse praegu liiga kitsalt.

"Bastionivööndi läbitavus on oluline nii kohalikele elanikele, et liikuda vanalinna, vanalinnast välja ja kõrvalasumitesse, aga ta on väga oluline ka turismi arengu vaates, sest praegu sadamast välja sõidavad turistid põhiliselt kõik bussidega, kuigi see vahemaa on ülilühike. Kui siin oleks meeldiv takistusteta otsetee, siis jalakäijate proportsioon kasvaks," selgitas ta.

"Tegelikult on siin ajaloolisi väärtusi ja kihistusi, mida võiks rohkem esile tuua – see annaks vanalinnale pool ruumi juurde ja väärtusi, mida eksponeerida," sõnas ta.

Talk tõdes, et tänases linnaruumis on bastionivööndi peamised probleemid ligipääsetavuse ja läbipääsetavusega – nii jalakäijatele, jalgratturitele kui ka näiteks lapsevankriga liikujatele. 

Vanalinn on elukeskkond, mis rikastab inimest

Arhitekt Villem Tomiste, projekti "Helioru kontserdimaja" ideekavandite autor, ütles, et on bastionivööndit puudutavate teemadega arhitektina tegelenud 20 aastat, aga ligipääsetavuse ja liikuvuse probleemid on jäänud. Ta juhtis tähelepanu sellele, et 19. sajandil, kui Kaarli puiesteel kihas näituseväljakute ja kõlakoja vahel elu, oli rahvastiku tihedus Tallinna kesklinnas kolm-neli korda suurem. Alates 1930-ndatest hakati näituseväljakuid linnast välja viima ning pärast sõda suleti järk-järgult purunenud või mõtte kaotanud objektid: "Helsingi Esplanaad ja Kaarli pst on algselt olnud sama eesmärgiga, aga nüüd on Kaarli puiesteel suured puud ja muru küll alles, aga kõik teised haljastuse kihistused on kadunud, puud on kasvanud suureks ja seal on varjuline ja pime," ütles ta. 

Vanalinna Seltsi juhatuse liige Toomas Oosalu ütles, et vanalinn on elukeskkond, mis rikastab inimest: "See, millises keskkonnas sa elad, selline inimene sa ka oled – ja seetõttu ongi tähtis see, kuidas me seda keskkonda kasutame," sõnas ta. Ta ütles, et vanalinna kõige olulisem probleem on see, et see on väga alakasutatud ja praegused suurehitised, nagu näiteks Solaris ja Viru keskus, ei ole andnud vanalinna elule midagi juurde, vaid viinud inimesed vanalinnast välja. "Vanalinna ei ole vaja mitte üksnes vanalinna elanikele, vaid ka kõrvalasumite elanikele," sõnas ta.

Vanalinna kooli direktor Kersti Nigesen sõnas, et vanalinn ei ole ega saa olla ainult turistidele, väga olulised on ka lapsed, kes siin elavad ja koolis käivad. "Sel ajal, kui mina üles kasvasin, oli kogu vanalinn avatud, praegu on ta kurvastavalt suletud," tõdes ta, et elu vanalinnas on praegu orienteeritud turismile, mitte päriselule. 

"Arengud maailmas ei ole alati lineaarsed – võib tunduda, et tänane hetk on juhuslik, aga ei pruugi – ka praegu on olemas tendents, et soovitakse kolida maakodudesse, aga väga oluline on mõelda sellele elule, mis meil siin enne toimus. Siis, kui me ise elame hästi, on ka inimestel, kes siia tulevad hea olla," sõnas ta, et tema nägemus vanalinnast on selline, kus on mitmekülgne eluruum ning hingamisruumi kõigi jaoks.  

Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm tuletas samuti meelde 70. aastate helgeid mälestusi, mil laste jaoks oli ruum vanalinnas vaba, võimaldades keldrites ja trepikodades jõlkumist. Samas tõdes ta, et ajal, mil praktiliselt kõik Euroopa vanalinnad on muutunud teemaparkideks, pole Tallinnal üldse kõige halvemini läinud: "Olen käinud linnades, mis on palju tühjemad, kus on alles kõik need kitsad käsitööliste linnale omased tänavad ja majad – need on alles, aga tühjad."

Tallinnas on siiski need arengud olemas, tõdes ta, sest paljud rikkurid, kes 80-ndatel vanalinna korterid ostsid, kolisid 90-ndatel siit välja, sest ei saanud autot parkida ja mugavused olid puudu, ning hakkasid linna taha oma asulaid ehitama. "Linna stammkodanikud on hoidnud oma linna ja tühjade majade osakaal vanalinnas nii masendavalt suur pole," sõnas ta, lisades, et Harju tänav tuleb täis ehitada, et ajaloolisele linnale omast linnalist tihedust taastada.

Kalm sõnas, et tema arvates oli vale samm ka ministeeriumite vanalinnast väljaviimine, mis viib samuti elu linnast välja. 

Bastionivöönd seob ka kõrvalasumeid

Tallinna keskkonna ja kommunaalameti maastikuarhitekt Kristiina Kupper ütles, et hea uudis on see, et Tallinna "võsast" väljasaamiseks on valminud maastikuarhitektuuribüroos Artes Terrae Tallinna LV Keskkonna- ja Kommunaalameti tellimusel koostatud Tallinna vanalinna bastionaalvööndi haljastuse inventuur, mis saab olla edasiste tööde aluseks. "Kui me räägime maastikuarhitektuurist, siis oluline on paiga vaim – see tähendab inimeste mõtteid ja emotsioone. Võibolla linnafoorum on see koht, kus on neid võimalik tabada," sõnas ta.

Ta ütles, et Tallinnas on loodusprobleeme, mida enam hästi parandada ei saa – näiteks ülekasvanud puud ja kõrghaljastus neid paigus, kuhu algselt olid vaate hoidmiseks plaanitud põõsad, aga bastionivööndis on palju väga väärtuslikke haljastus- ja kujunduselemente säilinud, mida saaks esile tuua. 

"Kevad näitas hästi, kuivõrd me vajame looduskeskkonda enda lähedal, et olla turvaliselt väljas," sõnas ta. "Bastionivöönd on nii suur, et sinna jäävad personaalsemad piknikukohad, aga saab luua ka aktiivseid tsoone," sõnas ta.

Kupper ütles ka, et olulised on ka ajutised lahendused ja sekkumised, mis näitavad, kas asjast saab asja: "Alati ei pea suuri visioone ootama – küsimus on, et kui ruumi rikastada, siis kuidas seda teha väiksemate sekkumistega," sõnas ta.

Telliskivi Seltsi juhatuse liige, arhitekt Toomas Paaver ütles, et ka Kalamaja inimeste igapäevane elu on seotud bastionivööndiga. Muu hulgas on ka näiteks Soo tänava projektil bastionivööndiga tugev seos. "Soo tänav jõuab välja ühte bastionivööndi nurka ja sealt jätkub kaks teekonda – linna struktuurist on ta tugevalt bastionivööndi osa – selles nurgas on õnnestunud lahendus, et kui tulla Kalamaja poolt jalgrattaga, siis sealt on võimalik teekonda jätkata nii linna kui ka Balti jaama poole ning praegu on sealt võimalik minna mugavalt vanalinna," tõi ta näiteks. "Aga seda on võimalik kergesti ära rikkuda," tõdes ta.

Ta ütles, et bastionivööndist lähtuvad arengud võimaldavad teha Tallinna kesklinnast inimsõbraliku linna, sest vöönd on võimeline siduma erinevaid asumeid. "Kalamaja on üks neist asumitest, mis kokku seotakse, kui kasutada tarku lahendusi," sõnas ta.

Lihtsad lahendused loovad mugavama linna

Kalm märkis, et suurte kontserdimajade linna ehitamine on küll tore, aga atraktiivsed ehitised ei tohiks linnas peitu pugeda. "KUMU on kõige peidetum kultuuriehitis Tallinnas üldse," tõi ta näiteks. "Kui me peidame suure kontserdisaali totaalselt maa alla, siis see on ka kurb," sõnas ta Harjuoru projektile viidates. 

Nigesen rõhutas, et on hea kui bastionivööndisse midagi luuakse, aga kui see on monofunktsionaalne, siis on elu seal surnud.

Arhitekt Tõnu Laigu ütles, et diskussioon bastionivööndi arengute üle on vajalik, aga tegelikult ei ole praegu midagi kardinaalselt valesti. "Mul ei ole täna siin liikudes sellist tunnet, et siin on paha olla. Teinekord on isegi haljastus, kui see on natuke metsik, võluv," sõnas ta, et linna erinevaid aspekte tuleb vaadata mõistlikult. 

Järg ütles, et olemasolevat liiklust on võimalik lahendada tunduvalt kompaktsemas ruumis – lihtsad lahendused loovad linna, kus on võimalik mugavalt elada. 

Kalm ütles, et inimesed ja autod peavad linnas sõbralikult läbi saama – on kohad, kuhu valgusfoori panek on lausa "solvav": "Draamateatri ja Rahva Raamatu poe vahel olev ülekäigukoht on selgesti olnud see koht, kus jäädakse inimesteks – niivõrd mõttetu liialdus on panna sinna valgusfoor," sõnas ta, lisades, et statistika järgi on reguleerimata ülekäik ohutum kui reguleeritud ülekäik.

Kuidas linn tervikuna tööle panna? Diskussioon jätkub! 

Mõttetalgute korraldajad on Eesti Arhitektuurikeskus ja Harjuoru 2030 koostöös kohalike ettevõtjate ja organisatsioonidega.

Laadimine...Laadimine...