RIHO RÕÕMUS: Lauluväljak on koht, kus unustatakse vaen

"Need, kes muidu omavahel kisklevad, istuvad siin kõrvuti ja valavad koos pisara," nendib Tallinna lauluväljaku direktor ja ansambli Vanaviisi liige Riho Rõõmus, kelle sõnul ootab lauluväljaku alatulevikus ees uuenduskuur. "Tuleb leida uusitõmbenumbreid, samas säilitada selle paigaerilisus," lisab ta.

Pilt: Scanpix

RIHO RÕÕMUS: Lauluväljak on koht, kus unustatakse vaen

Ivo Karlep

"Need, kes muidu omavahel kisklevad, istuvad siin kõrvuti ja valavad koos pisara," nendib Tallinna lauluväljaku direktor ja ansambli Vanaviisi liige Riho Rõõmus, kelle sõnul ootab lauluväljaku alatulevikus ees uuenduskuur. "Tuleb leida uusitõmbenumbreid, samas säilitada selle paigaerilisus," lisab ta.

Hiljuti sai korda lauluväljaku raadiotorn, mis oli viimane suurem silma riivav ehitus laululava ees. Kas laululava ennast on kavas samuti remontida ja uuendada?

Kõige rohkem teeb rõõmu see, et Tallinna linn ja Eesti riik astuvad praegu ühte jalga ja lauluväljaku arendamine ning selle koha tulevik on võetud ühisesse fookusesse. Eks ole üle elatud igasuguseid aegu. Praegu on Tallinn ja riik moodustanud ühise töörühma, töötamaks koos laulupeo sihtasutuse ja arhitektide liiduga välja uut nägemust, millest tuleb arhitektuurikonkurss, ja sellest koorub välja lauluväljaku tulevik. Määratakse kindlaks, mida sinna tohib ehitada, mida mitte. Me ju ei taha muuta lauluväljakut ka mingiks kaubanduskeskuseks või Miki-Hiire maaks. Ma soovin, et kui uus projekt valmis saab, siis peaks selle kohe ühekorraga ära tegema. Eesti riigi uhkuseks. Loodan, et siis ei ole enam nutmisi teemal, et kõik sündis kabinetivaikuses, kedagi kaasamata.

Mis praegu lauluväljaku juures kõige rohkem muret teeb?

Eks neid kohti ole lauluväljakul palju, mida parandada. Üks maja on viltu, teine vajab kohendamist, meie kassamajad ja laod pole kuigi heas korras, asfalt praguneb siin-seal ja nii edasi.

Aga nagu ma ütlesin, on kõik lootused uuel detailplaneeringul, mille üle käib veel arutelu. Selle valmimise järel saab juba koostada iga viltuvajunud hoone tervendamise projekti, mis tuleks siin kohe ka ellu viia.

Miks on lauluväljaku kordategemine üks tähtsamaid ja kiiremaid asju?

Ma ei tea, kas seda on vaja üle seletama hakata, aga vahepeal, üheksakümnendatel aastatel, oli küll vaja tõestada isegi seda, kas lauluväljak on üldse riigile ja rahvale tähtis. Ma saan aru, et on palju kultuuriobjekte, kõike on vaja parandada. Lauluväljak on aga nende seas erakordse tähendusega riigi, rahva, kõigi eestlaste jaoks. See on koht, kuhu tullakse kokku, unustatakse vaen. Need, kes muidu omavahel kisklevad, istuvad siin kõrvuti ja valavad koos pisara, tõusevad püsti, lähevad ära ja siis jälle kaklevad. See plats on Eesti kultuuriloos nii suure sümboolse tähtsusega, et on saanud pühaduseks. Siin oleme kinnitanud oma ustavust esiisade maale, siin on sündinud meie uus vabadus läbi öölaulupidude. Eks see oli enda vabaks laulmine laulva revolutsiooni ajal. Siin olid need unustamatud Rocksummerid, kus noored ütlesid kogu maailmale, et nad ei karda enam.

Aga muidugi on kõige tähtsamad ikka ja alati päris laulupeod. Sellel platsil on neid peetud vanal eesti ajal, nõukogude ajal ja nüüd, uuel eesti ajal. Sellel platsil on eriline tähtsus ja ta väärib korrashoidmist, et me ei peaks seda kohta ega oma laulupidusid häbenema. Siin käivad esinemas ka maailma suured staarid, siin käib palju külalisi. Ja kui siin ikka midagi on ligadi-logadi, siis kuhu see kõlbab.

Kuidas võiks lauluväljakut rohkem kasutada laulupidude vahelisel ajal?

Kui ainult minu teha oleks, siis lähtuksin põhimõttest, et mida parem on siinne keskkond, seda rohkem see inspireerib ka ürituste korraldajaid. Eks ta laulupidude vahel ka igasuguste ürituste korraldamise paigaks jääb.

Aga selle üle peab tõsiselt mõtlema, kui palju siin igasugust meelelahutust võiks olla. Nagu ma ütlesin, siis mingit Tivoli parki ei tahaks siia teha. Siin peaks olema tore jalgrattaga ja rulluiskudega sõita, hobisporti teha – joosta, jalgrattaga sõita, talvel on siin kena kelgunõlv.

Kuidas inimesed siin veel vaba aega veeta võiksid?

Peab mõtlema veel mingeid tõmbenumbreid. Lihtsalt jalutamiseks ja looduse nautimiseks on meil siin kõrval imeilus Kadrioru park, kes tahab, võib mererannas jalutada. Lauluväljakul peaks olema veel midagi erilist, aga mis see on, seda ei oskagi kohe paugupealt öelda. Inimesed on meid siiski leidnud juba praegu. Siin korraldatakse palju igasuguseid üritusi.

Meil käib siin viimasel ajal palju ka vene keelt kõnelevaid inimesi, kes on selle paiga omaks võtnud ega tunne end kõrvale jäetuna. Mõnel üritusel on suisa pooled vene inimesed. Aga ma pole kunagi näinud, et siin oleks inimeste vahel olnud mingit tüli või ütlemisi. Samuti ei ole siin ette tulnud vandaalitsemist ega ole tekkinud grafitit.

Ilmselt on tekkinud mingi lugupidamine lauluväljaku vastu. Ma olen ikka öelnud, et selle koha aura puhastab iseenesest isegi Õllesummeritel tekkida võiva imelikuma aura.

Kas meenub mõningaid eredaid hetki seoses laulupeoga?

Huvitavaid asju on siin juhtunud juba enne minu aega, millest liiguvad väikesed legendid. Kui uus laulukaar 1960. aasta peoks valmis sai, siis oli kõigil muidugi hea meel, aga eks seda tehti ülima kiirustamise tähe all. Nii mõnigi kivi pandi siis paika nii nagu juhtus, palju ei vaadatud ega sobitatud. Tolleaegne töökultuur, materjalid, ka varastamiskombed olid praeguse aja inimeste jaoks harjumatud. Oli üsna vihmane laulupidu ja uhiuus laulukaar laskis vett läbi. Ühel hetkel hakkasid koorid skandeerima: "Ehitaja, häbi-häbi, katus laseb vihma läbi!" See oli laulupeo kontserdi ajal ja kõik kuulsid.

Kui me 2008. aastal laulukaare siseruume korda tegime, tuli välja, et mõnes seinas olid tellised lihtsalt üksteise peale laotud ilma segu kasutamata. Kas siis polnud aega või läks tsement hoopis kellegi suvila ehitusele, kes seda enam teab.

Millal tekkis teil mõte õppida koorijuhiks?

Ma käisin laste muusikakoolis, õppisin trompetit, muusikat oli minu elus küll ja veel. Aga ühel pioneeride kokkutulekul oli äkki vaja koori juhatada ja mind lükati ette. Vehkisin seal ees siis nii mis hirmus, aga sain hakkama, põhiliselt seetõttu, et koor sai hakkama. Tahtsin ikka jätkata õpinguid trompeti erialal, aga kahjuks lahkus õpetaja siit ilmast ja nii sai minust diplomeeritud koorijuht.

Hiljem, ansamblis Vanaviisi kaasa lüües, sai minu instrumendiks aga kitarr. Nüüdki võtan selle pilli vahel kätte, aga enam mitte eriti tihti.

Kõik teavad teie kuulsat Vanaviisi ansambli lugu, mis nõuab, et meie maal võiks vanaviisi jälle olla kõik. Kas on veel uusi laule tulemas?

Mul on sahtlis neid lugusid seismas eri aegadest, aga vahel tuleb ikka mingi ümin pähe, isegi mingi jupike sõnu. Siis mõtlen, et lähen koju ja panen selle kiiresti kirja. Aga ikka tuleb mingi kodune tegemine peale ja nii ta jääb, kuni kerkib kunagi mõnest mälusopist jälle välja, aga siis pole sobivat momenti kirjapanemiseks. Ise petan end selle mõttega, et küll ümisen diktofoni peale ja siis ükskord panen kirja ka. Nagu ma petsin end mõttega, et teen vahepeal kõvasti tööd ja kogun raha ja siis rajan endale kodustuudio ning hakkan kõiki neid tegemata laule ära tegema. Et elan siis mõnusalt laulukirjutaja elu. Aga ma arvan, et paljudel pillimeestel ja laulutegijatel on sellised pettekujutelmad jäänudki õhku, sest elu on keeranud hoopis teisele teele, viinud hoopis teise ametisse.

Ka Vanaviisi ansamblis mängitud lood kipuvad nüüd meelest minema, sõnad tahavad kogu aeg laulmist, et meeles püsiksid, kui vahe jääb sisse, siis hakkavad kohe ununema.

No mõnda lugu ikka mäletan veel siiski hästi. Gunnar Kriik, meie bändi looja ning au ja uhkus, tegi omal ajal "Viimsi valsi" ja Reet Linna tekstile loo "Oma maa". Need lood on ikka meeles, et oma maad otsima ma ei pea ja nii edasi. Oma laule ikka mäletan ka. Üks neist oli "Õllelaul", mida laulsid Eestimaal kõik ja millest inspireerituna sündis hiljem ka Õllesummer. Teine lugu, mida levitati isegi käsikirjaliselt, mis on siiani meeles, on Hando Runneli luulekogust "Eestiaegsed mehed" – "Ei saa me läbi Lätita". See läks publikule väga hästi peale. Ärkamisajal ma kirjutasin jah veel ühe loo, "Vanaviisi Eestimaal", see rahvale meeldis, sest mõte, mis nõuab, et Eestimaa pinnal vanaviisi olla võiks kõik, tuletas meelde kadunud vabadust.

Eesti rahvas võtab kõik laulud vastu, kui lauldakse eesti keeles ja sõnum on südamlik. Me suhtlesime vaheajal inimestega ja rääkisime päevateemadel ka, eriti just laulva revolutsiooni ajal. Inimestele meeldis, kui muusikud rääkisid, mida nad mõtlevad ja loodavad. Sellest saadi laulva revolutsiooni ajal tuge.

Milline mulje on jäänud eestlasest kui kultuuritarbijast?

Eesti rahvas on väga haritud. See teeb nõudlikuks – aga kas ka kiuslikuks? Ma ei tahaks oma rahvast küll eriti kritiseerida, aga mõnest asjast, mis silma hakkab, võiks rääkida.

Oleme üsna pretensioonikaks muutunud. Me tahame saada ainult maailma parimat. Võimaluse korral hästi odavalt, veel parem, kui saab tasuta. Kui meile midagi head maailmast tuuakse, siis on sageli ninakirtsutajaid, et see või teine maailma tipp on ju täiesti mõttetu esineja, kes teda üldse siia kutsus. Kui võetakse risk ja tuuakse lauluväljakule Rod Stewart või Lady Gaga, Madonna, siis tuleb kindlasti kommentaariumis sõimulaviin. Ma ei tea, kas sellest peab mingeid järeldusi tegema, aga natuke kurvaks teeb ikka.

Me oleme väike rahvas, aga publik on segmenteerunud. Mõne väärt esineja jaoks jääb Eestis oma publikut väheks. See on kurb, aga sinna poole midagi parata. Jääme paljust heast ilma.

Tood hambaid kokku pigistades, raha kokku kraapides ülihea artisti kohale, aga tuleb ainult 500 pealtvaatajat. Siis ei ole see kontsert mõttekas. Eestlane on hästi pretensioonikas. 

Milline peab olema laulupeo repertuaar?

Sellega tegelevad rohkem laulupeo sisulise poole korraldajad. Meie meeskond jookseb siin end võhmale, et korralduslikust küljest kõik laitmatu oleks.

Kui suur vabanemine toimus, oli õhus küsimus, kas laulupidu veel üldse on vaja, kas ta tõmbab enam rahvast kaasa. Ühine vaenlane oli seljatatud, Eesti oli jälle iseseisev. Mille vastu võitleme? Hakati heietama mõtet, et peaks tooma laulupeole rahvusvahelised staarid, kes tooksid rahva laulupeole kohale. Hakati otsima kontakte suurte agentuuridega, kes tooksid siia kuumi artiste nagu Steve Huston jt.

Aga tagantjärele peab ütlema – jumal tänatud, et nii ei läinud. Minu arust oleks kõige rumalam, mis oleks võinud juhtuda, kui kogu meedia tähelepanu oleks läinud Hustonile, tema saabumisele hotelli, millised nõudmised tal on, kuidas ta esines, kuidas koorid talle taustaks laulsid. Siis oleks arutatud selle üle, milline staar on järgmine laulupeol esineja. Ja siis oleks paljud hakanud mõtlema, et see laulupidu enam üldse ei sobi, keda kotib Elton John jne. Me oleksime kergesti võinud devalveerida laulupeo mõtte ja idee ja kõik muu.

Kas lauluväljaku tippaeg on läbi või alles ees?

Neid kulminatsioone tekib veel ja veel, pole kahtlustki. Elu läheb edasi ja me ei tea, mis kõik võib juhtuda veel. Aga minevikus oli kindlasti üks kulminatsioon 100. aasta juubelilaulupidu 1969. aastal. Ja teine enne seda 1960. aasta pidu uue laulukaare all. Oli see ehituse kvaliteet nagu oli, aga terve rahvas tundis uue laulukaare üle uhkust. Veel üks tipp saabus kahtlemata enne iseseisvuse taastamist öölaulupidude aegu.

Ka Rocksummerit tõstaksin esile. Rokkmuusika on maailmas olnud protestimuusika ja esimeste summerite publik näitas, et nad ei karda enam. See oli paljude jaoks julgustus. Nii soomlased kui ka eestlased võtsid laval sinimustvalge välja ja laulsid, et eestlane olen ja eestlaseks jään. Sõnum oli, et Eesti saab jälle vabaks. Ei hakatud enam kedagi lavalt ka maha tirima.

Aga selge on see, et lauluväljakut ei oleks ilma laulupeota. Laulupidu annab väljakule mõtte. Iga laulupidu on seepärast omamoodi tippsündmus. Siin võib ükskõik mida muud ka toimuda, aga laulupidu oma auraga annab sellele väljakule identiteedi ja mõtte. Kui poleks laulupidu, siis oleks see plats siin oma kauni vaatega merele ja vanalinnale ammu jagatud kruntideks ja rikastele inimestele mõeldud elumaju täis ehitatud. Praegu ei julge seda väljakut keegi puutuda. Kõik suhtuvad sellesse kohta pieteeditundega.

 

Lauluväljakul saab pidada nii pulmi kui ka juubelit

• Tänavune suurim suveüritus on XII noorte laulu- ja tantsupidu "Mina jään!". 30. juunil, kell 19 algab tantsupeo I etendus Kalevi staadionil. II etendus algab päev hiljem kell 13 samas paigas. 1. juulil kell 15 toimub rahvamuusikapidu Kalevi staadioni lähistel ja kell 19 tantsupeo III etendus. Rongkäik algab 2. juulil kell 9.30 ning laulupidu samal päeval kell 14 lauluväljakul. Info http://www.laulupidu.ee

• Veel toimuvad lauluväljakul 5.-8. juulini Õllesummer, 22. juulil Baltikumi suurim raskeveokite näitus Truck Show, 14. augustil muusikafestival The xx / Sunset Festival Estonia, 23. augustil Scooteri 25. sünnipäeva kontsert ja 24.-26. augustini retrofestival We Love The 90s.

• Väga populaarsed on ka laululava siseruumid. Seal toimuvad kaks korda aastas käsitöölaadad ja lisaks lauluväljaku kuulus jõululaat. Siseruumides toimuvad ka kooride kontserdid ja firmade üritused, seal peetakse pulmi ja tähistatakse juubeleid.

Laadimine...Laadimine...