Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas: tahame, et iga gümnaasiuminoor suudaks kaaslast elus hoida kiirabi tulekuni

"Vaesuse nimi on alkohol," nendib peagi saja-aastaseks saava Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas, kelle sõnul peab kiirabi kahjuks väga palju tegelema alkoholismist tulenevate terviseprobleemidega. Samas saavad inimesed ise oma kaaslaste elude päästmiseks palju ära teha. "Tahame, et kõik Tallinna gümnaasiuminoored oskaksid kaaslast elus hoida, kuni kiirabi appi jõuab," rõhutab Adlas.

Pilt: Albert Truuväärt

Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas: tahame, et iga gümnaasiuminoor suudaks kaaslast elus hoida kiirabi tulekuni

Virkko Lepassalu

"Vaesuse nimi on alkohol," nendib peagi saja-aastaseks saava Tallinna Kiirabi juht Raul Adlas, kelle sõnul peab kiirabi kahjuks väga palju tegelema alkoholismist tulenevate terviseprobleemidega. Samas saavad inimesed ise oma kaaslaste elude päästmiseks palju ära teha. "Tahame, et kõik Tallinna gümnaasiuminoored oskaksid kaaslast elus hoida, kuni kiirabi appi jõuab," rõhutab Adlas.

Kui kiire on Tallinna kiirabi, kui võrrelda seda teiste linnadega?


Legend räägib, et maailma kõige kiirem olevat New Yorgi kiirabi, mis pidavat kolme minutiga kohale jõudma. Olen ise selles linnas käinud ja julgen kahelda, aga see selleks. Meie võrdleme ennast Euroopa linnadega ja Londonis on seatud piiriks kaheksa minutit – telefonikõnest numbrile 112 kuni kiirabi jõudmiseni väravani. Ja seda loetakse Euroopas üheks paremaks. Tallinnas oleme kusagil 80% juures sellest. Meie kõige kiirema prioriteedi väljakutsetest on natuke alla 80% täidetud selle kaheksa minuti sees. Siht on jõuda sellele veelgi lähemale.


Palju inimesi te siis otseselt surma piirilt ära toote?


Kui inimesel jääb süda seisma, siis kaasinimeste mõistliku abiga suudaksime ära päästa enamiku neist, kes on päästetavad. Ja umbes 300 inimest aastas me ka otseselt ära päästame. Nii et oleme päris kiired – kui arvestada Tallinna liiklust, elamute asukohti, ilma jne. Meil töötab üle linna kaheksa tugikeskust, et olla inimestele hästi lähedal. Ja vaatamata kirutud liikluskultuurile lastakse kiirabiauto läbi, kui see vähegi võimalik on. Tallinna vanalinn on keeruline. Seetõttu peamegi seal rattapatrulle, et jõuda 2-3 minutiga kohale.


Kas meie inimesed oskavad hoida kaaslast elus kiirabi saabumiseni ja millised on nende esmaabioskused?


Suund on ikka, vähemalt Tallinna näitel, paremuse poole. Aastas langeb umbes 300 inimest kliinilisse surma. Kiirabi suudab neid elustada, kui kaasinimesed on rakendanud esmaseid abivõtteid. Näiteks südamemassaaži. Me saame ka häirekeskuse dispetšeri kaudu juhiseid pakkuda, aga see inimene, kes 112 helistab, peab siis olema valmis neid nõuandeid kuulama ja tegutsema.

Aastate jooksul on esmaabi taktika muidugi muutunud. Olid ajad, kui räägiti suust-suhu hingamisest, aga nüüdseks on maailmas aru saadud, et väga paljud inimesed ei ole eriti võõra patsiendi puhul nõus oma suud tema külge panema. Ja on leitud, et kõige rohkem on ikkagi vaja südamemassaaži ehk rindkeret kindlas rütmis liigutada. See tagab nii primitiivse ventilatsiooni kui ka rõhu rindkeres. Seda me õpetame.


Kas hakkate tallinlasi koolitama, kuidas kaasinimesi elus hoida kiirabi tulekuni?


Meie asutus on jah võtnud sihi, et esmaabivõtete osas tuleb välja koolitada kõikide Tallinna gümnaasiumide noored. Et vähemalt see põlvkond läheks ellu suhtumise või teadmisega, et kui tema lähedasega midagi juhtub, siis minutite jooksul kuni kiirabi saabumiseni oleks esmaabi tagatud.


Kui praegu on enne kiirabi saabumist midagi adekvaatset tehtud, siis on ikka tegemist kas äsja sõjaväest tulnud inimesega või  spordi- vm instruktoriga. Kui midagi kõrvalt abistamiseks tehakse, on tõenäosus ellu jääda palju-palju suurem.


Äkki peaks ühiskondlikesse kohtadesse defibrillaatorid välja panema?


Need oleksid kindlasti efektiivsed seal, kus viibib korraga palju inimesi. Suurlinnades oleks see õigustatud. Tallinna puhul ehk vaid lennujaamas, suurtes kaubanduskeskustes või spordihallides. Kindlasti on oluline, et inimesed oskaksid nendega ringi käia ja teaksid, kus need asuvad. Meil on esinenud ka spordisaalides selliseid surmajuhtumeid, kus defibrillaator oleks aidanud inimesel ellu jääda.


Kui palju peate tegelema traumadega – et inimesed on rumalusest oma elu ja tervise ohtu pannud?


Mitmetes teistes riikides on rasked traumad tõesti üks kiirabi  põhitöö. Ent me ei ela Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus tulistatakse ja pussitatakse iga päev. Võrreldes 90ndatega esineb meil raskeid traumasid ikka kordi ja kordi vähem.


Tavaliselt on trauma ja kiirabi vaheline lüli alkohol. Kui jätta libedaga juhtunud ja olmevigastused kõrvale, siis suur osa traumasid on seotud pidutsemise, kaklemise, alkoholi jm  meelemürkidega. Jah, mehi on trauma saanute hulgas rohkem, aga traumade hulk ei ole meie jaoks silmapaistev (vaid 12%) ja nende arv väheneb aasta-aastalt.


Kui mitu näiteks kümnest väljakutsest kulub alkohoolikute hooldamiseks?


Mis puutub alkoholi tarvitajatesse, siis meil on umbes 97 000 klienti aastas ja neist 13 000 puhul on väljakutse põhjuseks alkoholijoove. On siis inimene jäänud tänaval külma kätte või  kuhugi kukkunud ja vajab kainestusmajja toimetamist. Meedik peab  veenduma, et tänaval olemise põhjus on alkoholijoove, mitte mõni haigus. Me peame nendega tegelema, sest meie kliima on selline, et tänavale jätta kedagi ei saa. Samas ei ole midagi demoraliseerivamat sellest, kui näed, et sinu töö vili on homme jälle samas asendis, nagu ta oli siis, kui talle viimati abi osutasid.


Aga kui palju peate turgutama narkomaane?


Üledoseerinud narkomaane – siinkohal räägime oopiumi ja fentanüüli süstijatest – võib jah kahjuks pidada Tallinna ja Narva spetsiifikaks. Meil tuleb aastas kokku üle tuhande üledoseerinud narkomaani, kes on koomas, kellel on hingamine seiskunud ja kes seetõttu vajavad kiiret sekkumist.


Nende hulk aastate lõikes kõigub. Kahjuks oli eelmine aasta  rekord – üle 1200 sellise patsiendi. Nüüd on seoses politsei eduka tegevusega selliseid juhtumeid palju vähem. Loodame, et see nii ka jääb. See on tõesti väga raske klientuur – nii kiirabile kui ka tervishoiule üldse –, sest väga suur osa neist kannab ohtlikke nakkushaigusi. Sageli muutuvad nad meie suhtes agressiivseks. See on keeruline klientuur ja me soovime, et neid leiduks üha vähem.


Milline pilt kodudes kiirabitöötaja silmale keskeltläbi avaneb – kas kiirabi kipuvad rohkem kutsuma vaesemad?


Nii ja naa. Kiirabi töö, kui seda teha pikemat aega, on antropoloogiliselt huvitav. Iga kiirabitöötaja külastab aastas umbes tuhandet kodu. Mina olen töötanud üle 30 aasta. Me töötame kõikidesse ühiskonnakihtidesse kuuluvate ja eri vanuses inimestega, alates vastsündinust.


Aga vaesuse nimi on ikkagi alkohol. Mis puudutab terviseriske, siis siin seos rahaga puudub. Kui inimesel on tekkinud iseendaga valest ümberkäimisest terviseriskid, siis üldjoontes on selle taga  alkohol. Aga kokkuvõttes – ühiskonna tase või keskmine olukord Tallinnas on 20 aastaga ikka oluliselt paremaks läinud.


Tõusnud elatustase toob muidugi kaasa uut tüüpi patsiendid. Kui minu eelkäijad tegelesid rahhiidi ja vaegtoitumusega, siis nüüd leidub ühe põlvkonna seas ortorektikuid, kes peavad kinni eeskirjapõhistest söömiskommetest ja hoiavad end teadlikult toidust eemal. Enne tekitasid tervisehädasid nälg ja vaesus, aga nüüd on inimesed ise otsustanud seada endale piiranguid ja niiviisi terviserikkeid tekitada. Nii et maailm pöörleb spiraali pidi.


N-ö plaastripanemise juhtumid, mis kiirabi asjata kurnavad – kas see suundumus aastatega süveneb või on inimesed teadlikumaks muutunud?


Ei saa öelda, et see oleks kuidagi muutunud. Osa Tallinna elanikest on vanemaealised ja neid iseloomustab harjumus saada abi kodus. Kui vererõhk läheb kõrgeks või tunneb inimene kusagil pistet või valu, siis ta pole harjunud paluma last või lapselast, et võta auto ja vii mind arsti juurde. 70% selliste  väljakutsete puhul pole ohtu elule, vaid tegemist on eri haiguste ägenemisega, mida saaks ja tuleks ravida perearsti juures.


Noorte inimeste põlvkonda ravib jälle doktor Google. Uus suundumus on, et noored kutsuvad vahel kiirabi, et küsida arvamust: kas minul võib see haigus olla? Google´ist avanev pilt on sageli nii hirmutav, et tekivad igasugused pahad mõtted.


Kokkuvõtlikult – Eestis, Tallinnas sealhulgas, kutsutakse kiirabi välja kaks korda rohkem kui Soomes, Rootsis või Austrias. Aga nad on meie inimesed, meie patsiendid. Eks me peame neid harima. Sest kiirabi võimalused on samuti piiratud: meil pole röntgenit kaasas ega laboratooriumi. Seetõttu käib õige ravimine ikka arsti juures.


Kas inimesed peaksid pääsema kergemini perearsti juurde, et  nood töötaksid ka näiteks nädalavahetustel, nagu on osas linna perearstikeskustes?


Perearsti- või üldarstiabi ongi reformimisel, me oleme sellega alustanud. Kiirabi oli üks, kes selle teema välja tõi. Kuna patsient ei pruugi praegu saada parimat abi, siis kasutab ta kiirabi, kellel aga ei ole neid võimalusi, mis on perearstil. Seetõttu võeti mõned aastad tagasi suund, et perearstipraksised hakkavad muutuma tervisekeskusteks. Me soovime, et need keskused oleksid pikemat aega lahti, et nad oleksid võimelised kogu aeg patsiente vastu võtma. Patsient saaks kas või tänavalt sisse astuda, kui tal on mingi pind või puuk. Ja et need kohad oleksid avatud ka nädalavahetuseti, vähemalt mingid kindlad keskused. Sellest on aru saadud, et perearst pole selline neli-tundi-kontoris-inimene, vaid osa keskusest, kus patsient peab saama seda abi, mis on talle hetkel tarvilik. Sest ka haiglate EMO-d on sellised, kuhu pöörduvad ikka need patsiendid, keda perearst ravida ei saa.


Kui palju kannatavad Eesti inimesed vaimsete häirete all ja kas selliste probleemide puhul on vahel vaja kiirabi kutsuda?


Meil on umbes 20 inimest, kes kutsuvad kiirabi rohkem kui sada  korda aastas. Nende hulgas on paar sellist, kes kutsuvad iga päev, vahel  ka mitu korda päevas. Tänapäeva Eestis ei ole sellist psühhiaatriakorraldust nagu eelmise riigikorra ajal. Siis sai kõik ebatavaliselt käituvad inimesed ilma pikema jututa haiglasse võtta ja ravida nad – jutumärkides – normaalseks. Tänapäeval on see piir veidruse, erineva maailmatajumise ja vaimse labiilsuse vahel väga ähmane. Pigem asuvad psühhiaatrid seisukohal, et inimesel peab olema vabadus end väljendada ja olla nõnda veider, nagu ta ise tahab. Kusagil tuleb aga ette see piir, kust alates need patsiendid muutuvad ühiskonnale ohtlikuks. Näiteks kui see patsient kutsub ühel päeval kolmandat korda kiirabi, on brigaad temaga hõivatud, aga samas piirkonnas võib keegi tõeline patsient samal ajal abi vajada.


Me oleme asunud intensiivsemalt läbi rääkima Tallinna psühhiaatriliste asutustega, et selliste kuritarvitavate inimestega tegeldaks resoluutsemalt.


Kui vaimselt ebastabiilsele meesterahvale, kelle politsei Vabaduse platsil maha lasi, oleks kutsutud rahusti andmiseks kiirabi, siis poleks brigaad kohale tulnud, sest kaks nuga olid liiga ohtlikud märgid?


Kiirabitöötajaid rünnatakse igal aastal mitmeid kordi. Koomast ärgates agressiivsetest narkomaanidest juba rääkisin. Leidub inimesi, kes näevad tänu meelemürkidele nägemusi. Ja ka baarikakleja võib oma agressiivsust välja elada kiirabitöötaja peal. Üldjoontes – nii sõja- kui ka tsiviilmeditsiinis meedik ohualal ei tegutse. Kui keskkond, patsient või näiteks tema koer on ohtlik, siis me peame hoidma nii kaua ohutusse kaugusesse, kuni see oht on likvideeritud.


Kuidas te ise arstina kodusünnitustesse suhtute – on see riskifaktor ja kiirabile lisatöö?


Minu asi ei ole klienti või patsienti arvustada. Vastutus ja risk on ikkagi patsiendil endal. Vahel muidugi juhtub, et loodus teeb vingerpusse ja hakkab midagi teistmoodi plaanima, siis me peame sekkuma. Kuidas me aga peaksime käituma olukorras, kus tuba on pime, täis suitsu ja keegi taob kusagil trummi… Ja kas me peame seda normaalsuseks…


Kusagilt läheb terve mõistuse piir. Kui meedik näeb, et sünnitaja või laps on ohus, siis me püüame nad pere soovile ehk mitte vastu tulles toimetada haiglasse, ohutumasse keskkonda.


Kas kiirabi kaader enam nii palju välismaale ei voola?


Kindlasti on see vähenenud võrreldes 2010. a järgse buumiga, kui iga teine Soome ära läks. Nüüd valitakse pigem näiteks Austraalia, kuhu meilt kaks töötajat hiljuti läks. Aga tänu palgatõusule on lahkumine saanud pidurid. Meie uus mure on sündimuse auk, sest uusi inimesi ei tule enam medkooli või tervisekõrgkooli õppima. Me oleme lähema 5-7 aasta jooksul valmis taluma järgmist mõõna, kus ei tule uusi inimesi tööle. Seetõttu otsime näiteks koostöös kaitseväega võimalusi saada sealseid parameedikuid kiirabisse. Kasutame ka võimalust tudengeid tööl hoida, et seda auku täita. Samas ei näita kiirabi väljakutsete arv Tallinnas mingit vähenemist. Tallinnas inimeste arv ju ei vähene, vaid suureneb kogu aeg.


Kuidas teid omal ajal erakorraline meditsiin huvitama hakkas?


Siin oli hästi palju juhuseid. Kui ma arstiteaduskonda astusin, siis enamik töötas kooli kõrvalt sanitarina. Mina astusin ülikooli 1984, enne sõjaväge, siis oli meie asutus kiirabihaigla osakond. Marssisin kaadriosakonda, küsisin tööd. Öeldi, et üle õue on kiirabijaam, minge sinna. Seal siis pakuti tööd ja tundus väga äge olevat. Vahepeal tuli kolm aastat Nõukogude sõjaväge, aga pärast  jätkasin kogu ülikoolis käimise aja – alguses sanitarina, siis õena, siis arsti abina… Hiljem arstina. Teatud närvikavaga inimesele on see töö sobilik. Vaheldusrikas. Põnev. Nõuab pühendumust.


Millised on olnud kõige hullemad juhtumid?


Ma arvan, et arstil ei saa kliinilises mõttes midagi hullu olla. Sa oled haritud professionaal, lisaks on tänapäeva kiirabivarustus juba selline, et kui jumal vähegi on ette näinud, et inimene võiks ellu jääda, siis ta ka ellu jääb. Aga väljakutseks võis pidada tööd pronksiöödel. Olin ise sel ajal valves.


Nii et kui koos brigaadiga välja sõidate, saate ka täna inimeste arstimisega hakkama?


Jah, ma sõidangi varsti välja: 18. kuupäeval on järgmine valve. Enamik selle asutuse juhte, kel vastav haridus, teevad lisaks juhtimisele erialast tööd. See on niivõrd kiiresti muutuv töö ja on vaja osata tunnetada Tallinna elu ja olu.

 

 

 

Tallinnas loodi kiirabi peatselt pärast Viini


Raul Adlas ütleb Tallinna kiirabi ajaloost rääkides, et siin oldi väga edumeelsed ja loodi kiirabi peatselt pärast Viini ja Sankt Peterburgi.


"On teada, et juba 19. sajandi lõpus tegutses Tallinnas rae loodud nii-öelda teenus, kes siis inimesi arsti juurde vedas," räägib Adlas. "Täpset kuupäeva pole teada, aga see oli kusagil 1880ndate lõpus."


14. juunil 1918 loodi linnapea käskkirjaga tänapäevases mõistes traumapunkt, mis tegutses ööpäev läbi ja millel oli kasutada hobutransport. 1919 saadi ka esimesed autod, aga need võeti Vabadussõtta. 1922 osteti USA-st aga juba uued kiirabiautod. Need olid väga kuulsad suisa sõja lõpuni välja. Märtsipommitamisel vedas – kiirabijaam Niguliste t pommitati küll puruks, aga autod jäid terveks. Munitsipaal-kiirabijaam, nagu me seda tänapäeval tunneme, sai aga alguse septembris 1941. Meie mõistes nüüdisaegne kiirabi taastati 1950ndate lõpus, 1960ndate alguses.


"Eesti Vabariigi alguses, kui kogu tervishoid muutus, seisis meie ees küsimus, kuidas tulla toime üldarstiabiga – seoses  polikliinikute kadumisega ja perearstide tulekuga," lausub Adlas. "Selle haavu me tegelikult natukene lakume siiamaani.
Tänane Tallinna kiirabi mitte ainult ei päästa elusid, vaid ka õpetab päästma. Raul Adlase sõnul käivad 20 Tallinna gümnaasiumi õpilased kaks korda kuus kiirabi õppekeskuses kliinilises surmas inimese elustamist õppimas. Kliinilise surmaga on tegemist siis, kui pulss, südamelöögid ja hingamine katkevad, kuid taastuvad või taastatakse loetud minutitega – kuni kiirabi kohale jõuab. "Klassid jagatakse rühmadesse ja kiirabitöötajad õpetavad neile kliinilisest surmast elustamist nii teoorias kui ka praktikas," ütles Adlas, kes loodab, et edaspidi saab esmaabioskuse iga gümnaasiumilõpetaja.

Laadimine...Laadimine...