Telliskivi väligalerii uus näitus viib polaarkõrbes elavate inimeste juurde

Telliskivi Loomelinnaku väligaleriisse saabub aasta kõige pimedamal ajal polaarpäev, kui 6. novembril kell 18.00 avatakse Silvia Pärmanni fotonäitus “Jahendad maastikud”, mille tööd on pildistatud kaugemal põhja pool kui Siber, Alaska ja enamik Gröönimaast  - Svalbardi saarestikus asuvates kaevanduslinnades Longyearbyenis ja Barentsburgis. 

Pilt: Silvia Pärmann

Telliskivi väligalerii uus näitus viib polaarkõrbes elavate inimeste juurde

Toimetaja: Toomas Raag

Telliskivi Loomelinnaku väligaleriisse saabub aasta kõige pimedamal ajal polaarpäev, kui 6. novembril kell 18.00 avatakse Silvia Pärmanni fotonäitus “Jahendad maastikud”, mille tööd on pildistatud kaugemal põhja pool kui Siber, Alaska ja enamik Gröönimaast  - Svalbardi saarestikus asuvates kaevanduslinnades Longyearbyenis ja Barentsburgis. 

Näitus dokumenteerib igapäevaelu Norrale kuuluvas umbes 2000 elanikuga Longyearbyenis ja 450 elanikuga vene kaevanduslinnas Barentsburgis.

76. ja 81. põhjalaiuskraadi ja 10. ja 35. idapikkuskraadi vahel asub karm maa, mille maastikust rohkem kui poolt katavad liustikud. Koht, mille meeleolu loovad fjordid, lumi, võimsad mäed, jääkarud ja kaevandused. Või oleks õigem öelda - lõid meeleolu? Külmakõrbes on alates 1971. aastast on keskmine õhutemperatuur tõusnud 7°C. Külma maa muutumine lihtsalt jahedaks on põhjustanud dramaatilisi muutusi eelkõige sealsele ökosüsteemile. Ehkki Svalbardil kivisöekaevandustest töötavad tänaseks veel kaks, on kaevanduste sulgemise argumendiks olnud vähene tasuvus ja kivisöevarude lõppemine, mitte mure keskkonna pärast.

“Arktiliste alade sulamine ja soojenemine ei ole tingitud muidugi ainult inimese käitumisest seal kohapeal - sealne tegevus on väga väga väike murdosa selles põhjuste meres. Aga seal, kus inimene on igapäev kohal, on seda inimesel endal kõige raskem ignoreerida. Näiteks on viimased 150 aastat seal kodusid rajatud majadesse, mis seisavad igikeltsa rammitud vundamendipostidel. Igikeltsas võib puit püsida muutumatuna aastatuhandeid. Sulav igikelts ohustab kodusid, mis seisavad nüüd mädaneval alusel. Oht ei lähene ainult maa seest, palju suuremaks ohuks on kliima soojenemisega järjest sagenenud laviinid, mis juba on tapnud inimesi ja hävitanud kodusid,” rääkis Silvia Pärmann.

Tekitatud kahju ja koledate tagajärgede eest on inimesel võimalik lihtsalt ära lennata. Jätta lumistele väljadele maha oma kõledad tühjad kaevandused ja lahkuda, nagu poleks midagi olnud. Aga seal juba tuhandeid aastaid enne inimese saabumist elanud jääkarude ja põhjapõtrade elu on ohus, kuna muutunud kliimas on nende juurdepääs toidule palju keerulisem.

Silvia Pärmann on Eesti fotograaf, kelle töö tõmbab tähelepanu probleemidele maailmas, millest on püütud mööda vaadata, kuid millega tegelemist ei ole enam võimalik vältida. Silvia loomingus on kesksel kohal inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhted ning neist lähtuvad konfliktid, olukord tunnustamata riikides ja inimese ökoloogiline jalajälg planeedil.

Näitus jääb avatuks 25. jaanuarini 2020.

Laadimine...Laadimine...