Evelin Piirsalu: Eestis raisatakse 50 000 tonni toitu aastas

"Kui globaalne toidu raiskamine oleks riik, siis tema aastane süsiniku jalajälg oleks maailma riikide võrdluses kolmandal kohal. Kõrgem on ainult Hiina ja USA süsiniku jalajälg," lausus SEI Tallinn vanemekspert Evelin Piirsalu. "Eestis raisatakse toitu kogu toiduahelas umbes 50 000 tonni aastas. Seda nii toiduainetööstuses, kauplustes, restoranides kui kodumajapidamistest."

Pilt: Scanpix

Evelin Piirsalu: Eestis raisatakse 50 000 tonni toitu aastas

"Kui globaalne toidu raiskamine oleks riik, siis tema aastane süsiniku jalajälg oleks maailma riikide võrdluses kolmandal kohal. Kõrgem on ainult Hiina ja USA süsiniku jalajälg," lausus SEI Tallinn vanemekspert Evelin Piirsalu. "Eestis raisatakse toitu kogu toiduahelas umbes 50 000 tonni aastas. Seda nii toiduainetööstuses, kauplustes, restoranides kui kodumajapidamistest."

Piirsalu rääkis Tallinna TV saates "Roheline vabariik", et toidu raiskamine mõjutab kliimat otseselt seetõttu, et raisatud toidu ehk toidu, mille viskame prügikasti, tootmiseks on kulunud hulgaliselt ressursse. "Selleks on kulunud energiat, vett, maad, tööjõudu ja see on raisatud ressurss. Kõige rohkem on just energial mõju kliimamuutusele. CO2 ja süsinik on õhku paisatud täiesti asjata. Sealtkaudu tuleb mõju tagasi toidu tootmisele. Kliima mõjutab ilmastikuolusid ja ilmastikuolud toidutootmist," selgitas Piirsalu. "Ka Eestis on ilmastikuolud igal aastal erinevad. Kord on kuiv, kord liiga märg ja seetõttu saab toit, mis kasvab, rikutud."

"Kliimamuutuste tagajärjel on meil ka palju ekstreemseid ilmastikuolusid nagu tugevaid torme ja vihmavalinguid, mis omakorda mõjutavad saagikust.  Saak saab nende tõttu rikutud ja seda ei ole võimalik tarbijatele saata."

Piirsalu jätkas: "Kui toidu raiskamine oleks riik, siis tema aastane süsiniku jalajälg oleks Eestis riikide võrdluses kolmandal kohal. Kõrgem on ainult Hiina ja USA süsiniku jalajälg. Kõige suurema keskkonnamõjuga on lihatootmine ja seda just selle tõttu, et loomade toitmiseks on vaja toota palju toitu, mida saaksid tarbida ka inimesed.Seetõttu propageeritakse seda, et inimesed tarbiksid vähem liha. Teised toiduained on kindlasti madalama keskkonnamõjuga."

"Teine asi on globaalse toiduainetööstuse väga kõrge transpordimõju. Toiduaineid toodetakse ühes riigis, nad viiakse maailma teise otsa töötlemiseks ja pärast tuuakse taas tagasi tarbimiseks. Vähendades toidu raiskamist globaalsel tasemel on surve toidu tootmisele kindlasti madalam. Toidu värskus kindlasti kannatab selle all, kui teda ühest kohast teise transportida. Me ei saa rääkida värskest toidust kui veame teda maeiteakuhu," nentis Piirsalu. "Mis puutub puuviljadesse, on neid hea süüa küll, aga rohelised banaanid näitavad, et nad on meile transporditud tooretena. Eestis saadav banaan ei ole sama, mis Aafrikas puu otsas."

"Väiketootjad on toidutootmises kindlasti oma koht, aga väike- ja mahetootmisega ei saa suurenevat rahvaarvu ära toita. Vähendades toidu raiskamist globaalsel tasemel, on surve toidu tootmisele kindlasti madalam. Eestis raisatakse toitu kogu toiduahelas umbes 50 000 tonni aastas. Seda nii toiduainetööstuses, kauplustes, restoranides kui kodumajapidamistest. Kõige suurem osakaal on siin kodumajapidamistel, seal tekib raisatud toidust ligi pool."

Toidu raiskamist kodumajapidamises aitab Piirsalu sõnul vähendada planeerimine. "Enne poodi minekut tasub vaadata,  mis kapis on ja teha ostunimekiri. Teine asi, mida meil väga hästi ei osata, on toiduainetega ümberkäimine kodus. Toidu pikemaajalisemaks säilitamiseks on nii palju erinevaid võimalusi – külmutamine, vaakumpakendamine, kuivatamine. Kodulehel tarbitoitutargalt.ee on palju nippe selleks, kuidas erinevaid toiduaineid säilitada, kuidas neid hoida,  milliseid toiduained kindlasti mitte koos hoida. Seal on ka erinevaid retsepte, kuidas toiduaineid ja ka valmistoitu kasutada."  

"Eestis on toiduainetel ka kaks erinevat säilivuskuupäeva, on kõlblik kuni ja parim enne ning need ei ole ühesugused. Kõlblik kuni kuupäev pannakse kergesti riknevatele toiduainetele ja näitab kuupäeva, pärast mida ei ole toitu enam ohutu süüa. See on kindlasti selline rangem kuupäev. Parim enne kuupäev näitab toidu kvaliteeti," selgitas Piirsalu. "Pärast antud kuupäeva ei ole toit enam nii kvaliteetne kui toidutootja on ette näinud, aga see ei tähenda kindlasti seda, et see süüa ei kõlba. Näiteks makaronid võivad isegi aasta pärast parim enne kuupäeva veel täiesti kõlbulikud olla. Seega tasub toiduainetele n-ö talupojamõistusega läheneda."

"Eesti raisatud toidu süsiniku jalajäljest rääkides tekitab 50 000 tonni toidukadu aastas  ligi 100 000 tonni CO2 aastas. Seda numbrit võib võrrelda ka 27 000 auto tekitatud CO2-ga aastas. Võrdluseks veel, et sama palju CO2 aastas tekitab umbes 30 000 perekonda oma elektritarbimisega. See on sama palju kui Valga ja Viljandi linna jagu inimesi kokku. Ühes keskmises Eesti perekonnas läheb aastas toitu raisku ligi 50 kg. See on võrdne 120 – 200 euroga aastas. Suuremas, lastega perekonnas on see näitaja suurem, väiksemates väiksem. Eesti peale kokku teeb see ligi 63 miljonit eurot aastas, mida raisatud toiduna ära visatakse."

Keskonnaekspert Kristjan Piirimäe sõnul on tehtud uuringuid selle kohta, kui suur on mingi toidu ökojalajälg ja selle järgi transpordi ökojalajälg ei olegi nii suur kui tundub. "Mõtleme, et toitu veetakse teiselt kontinendilt ja see kulutab palju kütust, aga tuleb välja, et seda korraldatakse võrdlemisi efektiivselt. Ühe banaani transport merekonteinerites suure laevaga  ei maksa mitte tuhkagi. Ökojalajälje mõttes tuleb ikkagi vaadata seda, et osadel toidukaupadel on see väga suur, näiteks piimatoodetel, eriti juustul, ka veiselihal.Väiksem ökojalajälg on taimetoitudel, kalal ja munadel," nentis Piirimäe. "Arvestades seda, et globaalne majandus võib kokku kukkuda, pole kahtlust, et õige on orienteeruda kohalikule tootmisele ja kaubandusele."

"See, et transport on keskkonnale odav, on natukene kunstlik süsteem. See on seotud dotatsioonide ja eksporditoetustega. Kui Hispaania maksab eksporditoetusi, et oma õunu Eestis müüa, ongi need õunad meil odavad. Nii me lasemegi enda õunad puu all mädanema ja ostame Hispaania õunu. Süsteem on selline, ent ei tarvitse tulevikus selliseks jääda. Ideaalis võiksid inimesed toidu ise kasvatada, vähemalt osaliselt," rääkis Piirimäe. "See, mida ise kasvatada ei suuda, ostavad naabrilt või kogukonnalt. Sellel oleks väga palju eeliseid, see oleks tervisele hea, kaasarvatud peenra vahel küürutamine."

Laadimine...Laadimine...