Munitsipaalpolitsei Ameti põhja-Tallinna tugipunkti vaneminspektor Pavel Boitsov jr on eesmärgiks seadnud linnaosa romusõidukitest puhastada. Kahjuks on neid linnapildis häirivalt palju.
Augusti algusest on alustatud 15 menetlust, millest üheksa on juba kas omaniku poolt ära viidud või utiliseeritud. Põhja-Tallinna keerulise parkimisega linnaosa jaoks on aga iga parkimiskoht kulla hinnaga. “Minu hinnangul on alles veel 10- 15 tükki, aga ma ei jäta enne, kui olen kõigist vabaks saanud,” räägib inspektor.
Boitsovi sõnul on romusõidukite puhul tegemist suhteliselt keerulise teemaga. Mitte iga sõiduk, olgu ta või aastajagu paigal seisnud, ei kvalifitseeru romusõidukiks. Tallinna linna heakorraeeskirja §2 lg 9 ütleb, et romusõiduk on sõiduk, millel puuduvad selle mehaanilised osad või kereosad või autoklaasid või rattad ja mis oma välimusega riivab linna esteetilist väljanägemist või rikub linna puhtust ja heakorda. Seega iga porine või lössis rehvidega sõiduk ei ole ilmtingimata romu.
“Toon lihtsa näite. Kümme aastat tagasi läksin Eesti Kaitseväkke ja parkisin auto liiklusreegleid järgides maja ette. Kui ma aasta pärast koju tulin, oli auto pikast seismisest tolmukihi all ja kaks esirehvi tühjad. Ok, ta ei olnud just kõige puhtam, aga ainuüksi tühi rehv ja porine aknaklaas ei tee sõidukist romusõidukit,” selgitab ta. “Kui autol on numbrid küljes ja avariilised tunnused puuduvad, siis ei ole tegemist romuga. Me ei tea ju, mis on omanikuga juhtunud – äkki on ta haigestunud, pikal ärireisil või midagi muud…”
Ka siin on inspektoril kohe näide olemas: “Kopli tänaval seisis romusõiduk. Inimene saatis kaebuse, et aknad on katki löödud, teele on tilkunud kahtlast vedelikku ja lapsed mängivad sees”. Registrist omanikku ei leitud. Korteriühistu juhatus oletas, et tegu võis olla mehega, kes aastaid tagasi Venemaale kolis. Ühe majaelaniku kaudu sai inspektor kontakti kunagise naabriga, kes elas Paldiskis ja kes arvas teadvat, et auto omanik kolinud Uuralite taha. Pärast pikki otsinguid ja helistamisi Uuralite omavalitsustesse selgus, et mees oli tõesti mägikülas elanud, kuid ammu surnud. Boitsov sai lese kontaktid.
“Vahel on mul tunne, et olen Sherlock Holmes,” muigab Boitsov. “Selle looga läks kolm nädalat, aga sain asja korda. Naise jutu järgi müünud mees auto enne ärakolimist naabrile, viimane müüs selle omakorda edasi. Mõlemad jätsid aga auto ümber registreerimata. Siis ostis viimane omanik uue auto. Vana auto jäi laokile. Kas ununes või unustas meelega, seda ei tee kindlaks, aga tänaseks on ta kadunud”. Samasuguseid pikka uurimist nõudvaid juhtumeid on mitmeid.
Kui autol puudub numbrimärk ja ka WIN koodi ei õnnestu tuvastada, saab tihti abi kohalikelt elanikelt ja korteriühistult, kes on romu pärast pahased ja kellel on teada kas omaniku nimi või isegi kunagi tehtud fotod autost, kus number näha.
Romusõiduk on oht ümbritsevale
Boitsovi sõnul on romusõiduk ohtlik mitmel põhjusel:
- Tihti on see peavarjuks kodututele ja narkomaanidele, on täis süstlaid ja prahti, seal on ihuhädasid kergendanud. Süstlad, nakkusoht, tosooli ning bensiini leke jne – see on suur oht eriti laste tervisele, kes heameelega sellistes autodes mängivad. „Ise ka mängisin poisipõlves vanades vene ZIL-ides –põnev oli rooli keerata, käigukangi logistada ja auto all urgitseda,“ meenutab inspektor.
- Romud on ohtlikud kõrval asuvatele sõidukitele ja kinnisvarale – majadele, kauplustele jne. „Hea näide – Tööstuse Säästumarketi parkimisplatsil seisnud romusõidukist oli välja lekkinud hulgaliselt bensiini, süstlaid täis salongis oli tehtud lõket. Kui selline auto süttib, siis mis jääb järele kõrval seisvatest autodest, kauplusest…“ jätab Boitsov võimaluse õhku.
- Romusõidukid võtavad ära parkimiskohad
- Romud riivavad silma, on inetud ja tõmbavad ligi kahtlast seltskonda.
Miks romusõidukeid lihtsalt ära ei viida?
“Igal autol on omanik, kes ka vastutab,” räägib Boitsov. “Tema ise otsustab, mida romuga teeb ja kuidas selle utiliseerib. Paraku ei võimalda meie seadusandlus ilma omaniku loata autot teisaldada, välja arvatud juhul kui ta kujutab ohtu inimese elule-tervisele. Või kui ta on pargitud viisil, mis takistab liiklust ja tekitab liiklusohtliku situatsiooni. Tihti tuleb ette aga juhtumeid, kus omanik ei teagi, kus tema auto on.”
Tüüpiline on näide, kus sõiduk on mitu korda omanikku vahetanud ja ükski uuest omanikust ei ole seda oma nimele registreerinud. Tõllu tänaval seisis maja ees auto, mis aastatega romuks muutus. Majaelanik tegi avalduse see ära koristada. Pärast nädalast jälgede ajamist selgus, et auto oli müüdud firmale, firma müüs edasi oma töötajale, see aga omakorda ühele neiule. Neiul sai rikka välismaalasega tuttavaks, kes talle uhke limusiini kinkis. Pärast kümneid kõnesid, mille käigus pisikestest detailidest puzzle kokku sai, leiti üles firma ja lõpuks Pärnus elav esimene auto omanik. Ta oli ikka päris üllatunud,”räägib Boitsov.
Inimesi on igasuguseid. Üks meesterahvas keeldus kategooriliselt hoovis olevat romu utiliseerimast. “Alustasin mitu korda menetlust, mees maksis trahvid ära, aga romus seisab ikka tänaval. Lõpuks läksin mehe juurde ja ütlesin, et räägime, milles asi. Ja teate, mis ta ütles – ma ei saa ära viia, see on mu kadunud isa oma ja mulle tohutu tähtsusega, ainuke mälestus temast! Auto ise aga täielik roostevrakk, iga hetk kokku kutsumas. Igasuguseid põhjendusi on.”
Boitsovi sõnul on samalaadne töö vaja teha Lasnamäel, kus ta tänaval ühe patrullkäigu jooksul märkas vähemalt sadat autoromu.
“Munitsipaalpolitsei Ametit ootab oma infotelefonil teateid häirivatest romusõidukitest, kuid enne tuleks veenduda, et tegu on ikka romusõidukiga. Kordan: romusõiduk on sõiduk, millel puuduvad selle mehaanilised osad või kereosad või autoklaasid või rattad ja mis oma välimusega riivab linna esteetilist väljanägemist või rikub linna puhtust ja heakorda.”
Babahh
14. okt. 2015 08:51