Riigikontroll: Tarbijale jäetakse ekslik mulje, et toit muutub järjest puhtamaks

"Piirnorm ei ole ohumäär, piirnorm ei ole see, mis ütleb seda, et mis on ohtlik ja mis on ohutu," ütles Riigikontrolli keskkonna ja säästeva arengu auditijuhi Airi Andresson.

Pilt: Disney

Riigikontroll: Tarbijale jäetakse ekslik mulje, et toit muutub järjest puhtamaks

Meelis Piller

"Piirnorm ei ole ohumäär, piirnorm ei ole see, mis ütleb seda, et mis on ohtlik ja mis on ohutu," ütles Riigikontrolli keskkonna ja säästeva arengu auditijuhi Airi Andresson.

Riigikontroll esitas raporti, mille kohaselt tuleb veterinaar- ja toiduametil ning maaeluministeeriumil anda inimestele selgemat infot toidus sisaldavate taimekaitsevahendite jääkide ning nendega seotud riskide kohta.

Olgugi, et Eestis süüakse väga palju välismaist taimset toitu, keskendutakse proovide võtmisel peamiselt kohalikule tava- ja mahetoidule. Need on aga võrreldes imporditud toiduga oluliselt puhtamad. Seega ei peegelda analüüsid tegeliku taimse toidu ostukorvi olukorda adekvaatselt.

Riigikontrolli hinnangul ei tohiks maaeluministeerium ning veterinaar- ja toiduamet väita, et kogu Eestis müüdav toit on ohutu, sest toidu-uuringute ja laborianalüüside hulk ei ole piisav ning järelevalves on puudusi. Riigikontrolli hinnangul jäetakse tarbijale ekslik mulje, et toit muutub järjest puhtamaks.

Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon analüüsis avalikul istungil Riigikontrolli aruannet.

Riigikontrolli keskkonna ja säästeva arengu auditijuhi Airi Andressoni arvates läks jutt liiga palju selle peale, miks testitakse Eesti toitu rohkem. "Aga see ei puutu asjasse," selgitas Andresson. "See, kuidas Eesti eksporditurgudel välja näeb, ei ole tegelikult toiduohutuse küsimus."

Eksitavad piirnormid

Erikomisjoni tiirles jutt liigselt piirnormide ümber, kuigi oluline küsimus on hoopis kas ja kuidas hinnatakse ohumäärasid ja riske. Seda veterinaar- ja toiduamet praegu ei tee ning laiemal skaalal pole taimekaitsevahendite osas teinud ka maaeluministeerium.

"Kindlasti ei taha me tekitada paanikat, et osad asjad, mis poes müüakse, süüa ei kõlba," rääkis Andresson. "Ei ole välistatud, et see nii on – aga praegu avastatu põhjal on tegemist üksikute näidetega."

Andresson selgitas, et taimekaitsevahendite piirnorm on poliitiline kokkulepe Euroopa Liidu tasandil, mis lähtub heast põllumajandustavast – mis on see miinimumkogus, mida oleks vaja selleks, et taim võimalikult hästi kasvaks. "Siis tehakse teistpidi testid, et kas sellises määras taimekaitsevahend võiks tekitada inimesele ohtu. Piirnorm ise ei ole ohumäär, piirnorm ei ole see, mis ütleb seda, et mis on ohtlik ja mis on ohutu."

Euroopa Parlamendi komisjon, kes arutab sellised küsimusi, on leidnud väga palju puudusi selles, kuidas seda infot üldse kokku pannakse. "Palju teadusinfost tuleb otse taimekaitsevahendite tootjatelt – kui usaldusväärne see info on? Ühesõnaga seal on palju halle alasid," selgitas Andresson.

Kui hakata tegema riskihindamiste arvutusi, siis tegelikult tuleks Andressoni sõnul välja et, olenevalt kehakaalust teatud toiduainete juures võib-olla peaks inimesed natuke jälgima, milliseid koguseid tarbida. Et aga seda teha suuta, selleks peaks maaeluministeeriumil olema hea info selle kohta, mida inimesed peamiselt söövad.

Kui palju näiteks eesti lapsed söövad viinereid, milles on nitriteid? "Tegime ühe laborianalüüsi viinerite osas. Piirmäära viiner ei ületanud, aga kui me tegime ohumäära arvutuse siis 5-6aasane laps võiks viinereid süüa 90 grammi – see on umbes 2-3 viinerit ja seda tingimusel, et ta neid nitraate kusagilt mujalt juurde ei saa. Tegelikult võib neid olla salatis, peedis jm," selgitas Andresson. "Toitumissoovitused peaks koostatama sellest lähtuvalt."

Kahtlased kokteilid

Teine oluline küsimus on see, mis on need kombinatsioonid, mis võivad erinevate taimekaitsevahendite koosmõjul tekkida ja millised on mõjud erinevatele inimestele. "Need ohud, mida taimekaitsevahenditega seostatakse – vähk, loote väärarengud, aktiivsus- ja tähelepanu häired, hormonaalsed häired – need ei ole sellised, mida sa tagurpidi tead, et tal on mingi tervisehäire seepärast, et ta sõi pool kilo viinamarju," rääkis Andresson. "See on raskesti tõestatav. Nii et tasub olla ettevaatlik, mõnel inimesel tekib mingi reaktsioon, mõnel ei teki. Kõige olulisem on suunata inimesi tegema teadlikke valikuid."

Andresson toob näiteks, et kui mõne tootja virsikud sisaldavad mingit ainet küll piirnormi piires, tuleks teha arvutused, milline on oht tervisele, kui seda sööb väike laps, kui seda anda beebile, kui seda tarbib täiskasvanu. On  ju inimesi, kes söövad ainult puuvilju. "Ehk taimekaitsevahendite sisaldumise uuringud peaks lähtuma Eesti inimeste toitumisharjumustest," täpsustas Andresson.

Andresson selgitas, et kui keegi hakkab tegema näiteks smuutit ning kõik komponendid eraldi võetuna sisaldavad taimekaitsevahendeid normi piires, siis koosmõju on kumulatiivne.

Samas võib olla virsikus või muus toidutaimes 12 erinevat pestitsiidi, mis eraldi võttes on kõik piirnormi piires, kuid praegu on uuritud ainult seda, kuidas iga pestitsiid eraldi mõjub, selliste uuringutega, kuidas nad üksteist mõjutama hakkavad ning koos mõjuvad, on alles hiljuti tegelema hakatud.  

"Teine probleem on see, et nad võtavad labori tulemuse, lahutavad sellest 50 protsenti maha ja siis ütlevad inimestele, et ei ületanud piirnorme. See kas ületas või ei ületanud, ei ütle tegelikult mitte midagi inimese ohutuse seisukohalt. Ja nad näitavad tulemust paremana kui see tegelikult on," rääkis Andresson. 

Me ei tea, mida me sööme

Vestlus erikomisjonis läks aga suuresti selle peale, kuidas paistab Eesti välja võrdluses teiste riikidega. Andressoni sõnul ei ole välistatud, et Eesti paistaks hea välja ka siis, kui andmed korda tehtaks. Eestis kasvatatud toit on juba klimaatilistest tingimustest lähtuvalt puhtam. "Aga see ei ole sama, mis Eestis tarbitud toit – toiduohutuse seisukohalt, tarbija huvides on ikkagi küsimus selles, et mida me tarbime," muretses Andresson. Näiteks Taani toiduohutuse amet lähtudes eeldusest, et taimekaitsevahendina kasutatakse väga palju glüfosaati, tellis sellised uuringud, kus testiti glüfosaadi sisaldust emade ja väikelaste veres ning leidis, et seal olid suured kontsentratsioonid. Sellest lähtuvalt hakati mõtlema, kuidas seda reguleerida. "See on midagi sellist, mida me ootame, et teeks maaeluministeeriumi veterinaar- ja toiduamet ka meil. Aga nad ei ole praegu valmis sellega tegelema," ütles Andresson. VTA aga ei tee selliseid arvutusi. 

Pealinn Tervise Arengu Instituudilt, kas neil on plaanis sarnaseid uuringuid läbi viia. "Antud küsimus ei lange Tervise Arengu Instituudi pädevusse," vastas Tervise Arengu Instituudi avalike suhete juht Pille Kalda. "Soovitame antud küsimuses pöörduda maaeluministeeriumi poole, kelle vastutusalas toiduohutus on."

Maaeluministeriumi avalike suhete osakond teatas, et Eestis taimekaitsevahendite, näiteks glüfosaadi, sisaldust inimese veres sellisel kujul uuritud ei ole. "Kuna tegemist oleks suuremahulise teadusprojektiga, mitte osaga järelevalvest, tuleks kõigepealt analüüsida selle uuringu teostatavust. Näiteks võib piiravaks asjaoluks olla teadusandmete puudumine tulemuste tõlgendamiseks ning suuremahulise projekti eelarve," vastas osakonna nõunik Indrek Hirs.

"Mis maailmaministeerium valesti teeb, on vähene kommunikatsioon – ta ütleb, et kõik on okei. Aga see ei ole õige tegelikult," ütles Andresson. "Minu hinnangul see, kui sa näitad, et on mingid ohud olemas, ei ole hüsteeria tekitamine, vaid sa lihtsalt annad ausalt ja avameelselt infot. Osadel inimestel on ükskõik ja loodetavasti neil midagi ei juhtu. Aga need, kes tahavad olla ettevaatlikud, neil oleks sellisel juhul võimalus."

Laadimine...Laadimine...