LUGEJA KÜSIB, PSÜHHIAATER VASTAB: Millal on vaja alkoholi pärast ravile minna?

Mureliku lapseootel lugeja elukaaslane tunnistab, et tal on alkoholiga probleeme, ent midagi selle suhtes ette ei võta. "Alkohooliku elu muudab vaid surmahirm ja suured valud, mida haige organism ohtralt pakkuma hakkab," ütleb psühhiaater Jüri Ennet.

Pilt: Scanpix

LUGEJA KÜSIB, PSÜHHIAATER VASTAB: Millal on vaja alkoholi pärast ravile minna?

Mureliku lapseootel lugeja elukaaslane tunnistab, et tal on alkoholiga probleeme, ent midagi selle suhtes ette ei võta. "Alkohooliku elu muudab vaid surmahirm ja suured valud, mida haige organism ohtralt pakkuma hakkab," ütleb psühhiaater Jüri Ennet.

Kas oleks vaja minna kuskile ravile? 

Mul elukaaslane on alkoholi liigtarvitaja. Nädala sees ja kodus tavaliselt ei võta,  vahest harva 2-3 õlut. Kuid juhtub ka selliseid seikasid,  et järsku nädala sees - otsides vabandusi -  on vaja kuskil käija ja asju ajada ja siis ilmub koju no nii segi peaga,  et jube ja  hommikul isegi ei mäleta kuidas koju jõudis.  Ja nädalavahetused  - kui midagi kindlat plaanis ei ole -  siis on kindel,  et on vaja minna kuskile sõpradega pummeldama. Kuna ta ei kannata palju alkoholi ja piiri ka ei tunneta,  siis juuakse ikka nii,  et jäädakse kuskile magama ja mina pean siis kodust talle järgi minema.

Ja nüüd on perele lisa ka tulemas ning joomaasi veelgi hullem - igasugused vabandused ja valed -  saaks ainult kuskile sõpradega minna. Mulle lubatakse,  et  ei  joo. Lõppkokkuvõte on ikka see,  et juuakse pildituks ja kui koju tullakse,  siis hommikul ja nõutakse  ainult ühte õllet veel, et veri vedelamaks läheks ja pea ei valutaks. 

Kas oleks vaja minna kuskile ravile?  Ise ta nagu aeg ajalt tunnistab,  et tal on alkoholiga probleeme ja lubab panna ampulli – siis kui rohkem raha on – aga ta teab,  et seda raha ei ole kunagi ja lubamine jääb vaid lubaduseks.

Psühhiaatri  vastus:

Alkoholi kahjulikud toimed suurenevad alkoholi juues ning on mitmekihilised: a) intoksikatsioon ehk joove (kui purjus ta siis on – sõltub alkoholi promillidest veres), b) kuritarvitamine,  (tekivad kehalise ja vaimse tervise häired, noortel ja naistel veidi kiiremini kui täiskasvanud meestel, kes täiskasvanuna alkoholi tarvitama hakkasid), c) alkoholsõltuvus,  (psüühiline sõltuvus – ainuüksi alkoholist rääkimine „paneb vere keema“, tekib janu, tekib pidurdamatu vajadus joogi järele ning kehaline sõltuvus – peale esimest pitsi ununevad kõik antud lubadused karskeks  ja tervislikuks  eluks,  mitte ükski pidur  joogi hulka enam ei kontrolli). Seega – õllepudel või õllekannu sang  juhib  alkohooliku käitumist ja  lubaja  mees ei juhi ja ei tahagi juhtida alko-võtmist.

 "Käsi maas ja pilt kadunud" joomasööstud sagenevad, lubadused ja teod ei kattu, pea ei kanna enam endistviisi palju (alkoholi paljutalumine on iseloomulik kroonilise alkohoolike teisele staadiumile ning kolmandas (viimases) staadiumis organismi taluvus langeb, joodud kogused vähenevad, mängu tulevad „lõhnajoogid“, see on ka kiirelt sotsiaalse  allakäigu staadium, eksistentsiaalse ehk ellujäämise kriisi stadium.

Veidigi targem inimene kriisi perioodil alkoholi  ei võta, tervist ei kahjusta -  probleeme on ilma selletagi liigselt palju.  Mees on praegu elus,  järelikult on veel võimalus eluviisi muuta ja normaalse eluviisi juurde tagasi tulla. Kui eluviisi muuta ei taha, siis: matuserõivad korda seada ja peierahad karpi koguda, et suguseltsile selles vallas veidi kergendust pakkuda.

NB: Alkohooliku elu muudab vaid surmahirm ja suured valud, mida haige organism ohtralt pakkuma hakkab. Ise peab veidikenegi soovima.  Täieline karskus on sellise mehe ellujäämise reegel. 

Kas Esivanemad sellepärast vaeva nägid, tööd rügasid, lapsi kasvatasid, vabadust võitlesid, et sina enne enda surnuksjoomist alko-kapitalistidele rikkust tekitad ja teistele õnnetust külvad. Mõtle, mees, Esivanematele!  Muidu ussid su keha maamullas närivad ja Põrgukatla Vanamees jätab su ka seal tööta - töötukassa järjekord on katla sees ja energeetilised probleemid katlaküttega on seal lahendatud.

Psühhiaatri jutule ja kohe! OK! Ole kaine!

 

2)    Küsimus – Kust saab abi?

Minu isa on olnud juba  15-20 aastat alkohoolik ning loomulikult on probleem aastatega järjest süvenenud. Alkoholismist jagusaamiseks pole ta peaaegu midagi ette võtnud ning isegi nüüd, olles töötu (tänu alkoholismile) ja veetes iga oma päeva joobeseisundis, eitab ta, et tal on sõltuvus, ega taha midagi ette võtta. Ta vaid ütleb, et tal on "depressioon", kuigi millegipärast oleme meie emaga need pideva pinge all olevad inimvared, kes kogu aeg peavad valvama, et alkohoolik purjus peaga midagi põlema ei paneks, et talle joomaretkelt tulles uks lukust lahti tehtaks, kuna ta ei ole selleks ise võimeline. , (Minu ema ja mina oleme materiaalsetel põhjustel sunnitud temaga ühe katuse all elama ja alkohoolik ise ei taha muidugi väljakolimisest kuuldagi.   Tavaline on see, et mu isa ei mäleta eelmisi õhtuid (ega muidugi ka räigeid sõnu, millega ta meid  kostitab), märgab tihti öösel voodit, vahel isegi "teeb püksi" kusagil väljas olles, ning tal ei ole mingisugust arusaamist sellest, et ta peaks olema midagi rohkemat kui vaid alatasa purjus inimene, kes kodus sihitult ringi kakerdab, lõhub, määrib ning ainult oma järgmise alkoholi- ja suitsuraha saamise nimel tegutseb. Tal puudub igasugune häbitunne  (a la "mis siis sellest, et ma ühiskoridoris trepil magasin ja põranda täis urineerisin"). Tal puudub ka igasugune tänu- ja kohusetunne oma abikaasa vastu, kes aastaid teda on toitnud, kasinud ning alkohooliku kõrvalt veel tööl käinud ja lapse (minu) üles kasvatanud. Mu isa on sisuliselt asotsiaal, kes otsib pudeleid ja joob odekolonni, kuid kes tuleb peale joomist puhtasse kodusse, kus ta saab süüa ja turvaliselt magada. Ta on nagu väike laps, kes ei soovi ega suuda võtta mingit vastutust oma tegude eest. Ta ise aga arvab, et ta on suurepärane inimene, kes on teinud kõik oma perekonna hüvangu nimel.

Psühhiaatri  vastus 

Probleem on tõsine: pereringis tragöödia, riiklikul tasandil on veel nö kasutamata reserve (alkohol-kapitali probleemide kõrval on  ju ikkagi esikohal  nö inimkapitaliga seonduv. Alkoholism on suuresti  sotsiaal-riiklikult mõjutatav  probleem. Krooniline alkohoolik  langeb sotsiaalsest elust välja ja muutubki nn asotsiaalseks. Temal puudub haiguskriitika ja seetõttu ta ravi vajadust ning elukorralduse muutust ei adu, ta  muutub agressiivseks, et alkoholi saada, et pohmaka-halbtuju  kellegi peal maandada. (Agressiivsus on ka üheks oluliseks alkohooliku tunnuseks. Täisminevikus ehk  ca 30 a. tagasi olid alko-sundravi asutused ja kuhu määrti kohtu poolt. Selliste asutuste -  alkoholismiravi tänapäevaseid meditsiinilise vorme ning juriidilist mõjutuse kaasaegseid vorme vajame  käeosleval aja. Kuna puudub haiguskriitika ja alkohoolik end haigeks ei tunnista, siis siit tulenebki ravi puudumine või vaid osaline raviga hõlmatus. Liberaalsusega on siin lihtne liialdada – teadvat nõusolekut alkhoolik ei anna ja jääbki ravi tegemata.  

Mida teha? Peretohter oleks nr. 1, siit saaks juba ka mõnda rohtu kasutusele võtta, tal ju mitmeid kehalisi ja vaimseid kaebusi ja neid ta (mis valu tekitavad) ju ravida soovib. Sotsiaaltöötaja oleks nr. 2. Turvakodu, hooldekodu, AA-liikumisest osavõtt  jms. Elukohajärgne psühhiaater oleks nr. 3. Krooniline alkohoolik ju raskelt psüühikahaige ning sotsiaalselt samuti. Need kolm koos annavad (kui vastavad töötajad veidigi aidata üritavad) mõningase lahenduse. Teie mure ei ole ju selles regioonis ainumas!  Olge poliitiliselt aktiivne, see alko-narko probleem on sotsiaal-poliitiline ja vajab meie kõigi koosmeelt ja ühistegemisi.  Üheskoos, mingi lahendi ikka välja võitleme! Iga samm alkoholipoliitika vallas tuleb rahva tervisele kasuks.

 

Traumeeriv lapsepõlv   

Kui oluline roll võib olla traumeerival lapsepõlve mälestusel edaspidises elus ja selle pideval meenumisel?  Kas selle tagajärjel võib tekkida antisotsiaalsus, umbusklikkus võõraste inimeste suhtes, üksiolemise raskusest tingitud muremõtted, apaatsus ja sellest lootusetus ning süvenevast spiraalist omakorda väljakujunema hakkav krooniline alkoholism (olen teadlik alkoholi depressiooni süvendavast mõjust ja et probleemiga hakkama saada tuleks esimese asjana alkoholist täielikult loobuda) ja sellega kaasas käivad probleemid? Paanikahäired koos foobiatega suurte ruumide ees ja üldse inimeste ees jms? Ise oma alkoholilembusele selgitust otsides jõudsin kirjeldatud järjekorras selle sama esimeses küsimuses mainitud mälestuseni. 

Psühhiaatri  vastus:

Liht- ja täisminevik jätavad jälje ja mingil määral toimivad olevikus. Aga minevikku me muuta ei saa. Muuta saame suhtumist sellesse minevikku ja sealt õpetuseivad välja noppida. Tähtsaim on oleviku hoiakud ja tuleviku sihid. Kui elusihid selged ja motiveerivad, siis - purjed ülesse ja purjetada elusihtide poole. Rõõmuga.  Alko-lembuse põhjuseks ei ole raske lapsepõlv,  põhjuseks on motiveeritud eesmärkide puudumine või nende otsimisega mitte tegelemine.  Nõrk otsib süüdlast (ka minevikust), tugev lahendusi (olevikust).  Allahi-rahvas ei joo alkoholi, sajad miljonid saavad ilma alkoholita hakkama, on õnnelikud ja kasvatavad igaüks pesakonna lapsi.  Eesti riik ja rahvas vajab ka kaineid kodanikke, eluterveid tegutsejaid.

Riiklikku alko-poliitikat tuleb igati toetada sest meil on  juba praegu  ülearu palju alko-haigeid, alkoholi liigtarvitamise tõttu haigestunud  inimesi. Narkootikumide tarvitamise probleem on samuti tõsine.  Välisvaenlast ei ole meil vajagi, erakondlikku opositsiooni-vaenlast ei ole vajagi – liigselt liberaalne alkoholi kuritarvitamisse suhtumine on meie riigile ning rahvalegi ohtlik.

Seemnevilja (seemnerakke ja munarakke) tuleb elujõulisena hoida juba emaihus, siis lapsepõlves-nooruses. Rasestumine ja laste kasvatamnegi vajab karskust, vajab tervislikku eluviisi. Konkurents tööturul eeldab karsket keha ja vaimu ja seda pensionieani. Seega – pitsikene pidu-/peienapsi võiks päevakorda tulla vanuses 75+. Või kuidas?

 

Olen mehele teada andnud, et mulle aitab!

Oleme oma mehega koos olnud kümmekond aastat , mees hetkel 30, meil on väike  laps ja hetkel seis väga nukker. Teismelisena (16-19) jõi mees väga palju (praktiliselt igal õhtul korralikult purju). Koos oldud aastatel on olnud perioode, kus mehel tõsine tsükkel: nädal aega jutti ei saa kaineks. Samuti on olnud pikemaid täiesti alkoholivabasid perioode. Nt minu raseduse ajal oli mees praktiliselt enamus ajast kaine (v.a. paar ühisürituste õhtut). Nüüd praktiliselt mitmeid kuid joobes, kusjuures püüab ka teisi sugulasi/tuttavaid jooma meelitada. Olen mehele teada andnud, et mulle aitab. Mees ei julge enam näole näidata ja pakkisin tema asjad kokku, varsti viib ühine tuttav need enda juurde ära.   Aga mul on samas tugevad tunded ja meest tundes, hakkab ta jälle varsti ühendust otsima, tunnistab oma viga ja oleks jälle mõned kuud kained. Tüüpiline on, et peale sellist perioodi tunnistab, et peaks 100% alkoholist eemale hoidma. Siis mingil hetkel ütleb, et temast 100% karsklast küll ei saa ning enne sauna mõni õlu võib ikka olla... ja  edasi läheb kõik vana rada, lõpuks jälle tsükkel, pahandused jne. Taustainfoks veel: tööalane seis on tal enamasti olnud väga ebastabiilne. Nooremana oli kordi, kus ta kaotas töö joomise tõttu (ei jõudnud lihtsalt tööle peale pidu).

Psühhiaatri vastus

Alko ravi ja täieline karskus. Saunaõlle on sellele mehele juba liiast. Täieline karskus. Sõnad ei maksa, maksavad teod - ravile ja karskus. Karm otsus tuleb vastu võtta ja ajutine (või pikem) lahkuminek on kindlasti kasuks. Kui ravib ja karskuse rajale läheb ja aastapäevad karske on, siis võib (kui hilja ei ole) jälle koos elama hakata.  Nõudmiste latt olgu selge ja resoluutne - ravi ja karskus. 

 

 

Laadimine...Laadimine...