VIDEO! Puuetega inimeste raport ÜROle: riik räägib, kuidas paberil on, meie räägime, kuidas päriselt on

"See on märgilise tähtsusega esmakordne kogemus nii meie kui riigi jaoks," kirjeldab Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht variraporti kaitsmist ÜRO komitee ees.

Pilt: Meelis Piller

VIDEO! Puuetega inimeste raport ÜROle: riik räägib, kuidas paberil on, meie räägime, kuidas päriselt on

Meelis Piller

"See on märgilise tähtsusega esmakordne kogemus nii meie kui riigi jaoks," kirjeldab Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht variraporti kaitsmist ÜRO komitee ees.

Eesti Puuetega Inimeste Koda kaitses ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Komitee ees variraportit, mis on kokkuvõte väga paljudest teemadest, kuidas puuetega inimeste õigusi Eestis kaitstakse ja kuidas neid toetatakse, et nad saaks ennast teostada ning osaleda ühiskonnaelus.

"Tegemist on pika keeruka protsessiga, mis algas Eesti jaoks ametlikult aastal 2012 kui Eesti liitus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga," selgitas Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht. "Selle konventsiooniga liitumine tõi riigile kaasa kohustuse konventsiooni põhimõtteid järgida, aga ka esitada raporteid ja teostada järelevalvet konventsiooni täitmise üle".

Eesti riik esitas raporti 2015. Puuetega inimeste organisatsioonid tutvusid raportiga ja leidsid, et see vajab täienduseks vaadet puudega inimeste igapäevaelust. "Kuidas neid seaduseid, mis meil tihti on väga ilusad ja konventsiooniga kooskõlas, kuidas neid tegelikult rakendatakse, kuidas tegelikult elus on," rääkis Habicht.

EPIKoda on variraporti koostamisega tegelenud kolm aastat. Sel aastal jõudis järg sinnamaale, et raport ÜROle ka esitada. Videosilla vahendusel oli Eesti puuetega inimeste esindajatel võimalus kohtuda ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Komitee esindajatega ning tuua välja Eesti jaoks peamised probleemid nig ühtlasi vastata ka komitee liikmete küsimustele.

Peamised probleemid

Probleeme on Eestis elavatel puuetega inimestel Habichti sõnul palju. Eestis on seadusi, mis pole kooskõlas konventsiooniga. "Näiteks “Võrdse kohtlemise seadus" ja "Ühistranspordiseadus". Siis näiteks Eesti viipekeel ei ole loetletud seaduses sotsiaalteenuste loetelus, et ta on nagu selline ilma koduta teenus."

Habicht räägib, et osad seadused, mis paberil hästi, ei pruugi aga reaalses elus hästi rakendunud olla. "Näiteks kohalike omavalitsuste sotsiaalteenused – selles osas on meil päris suured lüngad."

Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimehe ja EPIKoja juhatuse liikme Jakob Rosina sõnul on variraporti teemad kõik väga olulised, kuid toob eraldi välja ligipääsetavuse küsimused. "Tegelikkuses see ligipääsetavus on meil selline väga kõikuv teema," rääkis Rosin. Rosin selgitab, et Eestis valitses kolm aastat olukord, kus polnud tarvis ühtegi hoonet ehitada ligipääsetavana, sest selles osas puudusid ametlikud regulatsioonid. Regulatsioonid võeti vastu alles 2018. aasta keskel.

"Tänaseks on jõutud sinnamaani, et ligipääsetavust küll kontrollitakse, aga see on jäänud mingis mõttes kohalike omavalitsuste tasemele," selgitas Rosin, "aga neil tihtipeale ei jätku ressurssi ja ka teadmisi selleks, et hoonete ligipääsetavust kontrollida." Rosina sõnul toob see kaasa palju uusi probleeme – näiteks nägemispuudega inimese seisukohast ei ole meil piisavalt heliga valgusfoore. "Sa ei saa üle ristmiku, sul on samamoodi häda busside liininumbrite teavitusega ehk sa ei tea, mis liini number buss, tramm või troll ette sõitis."

Eesti ühistranspordiseadus kohustab küll ühistranspordiettevõtteid teavitama klienti ligipääsetavatest sõiduvõimalustest, aga tegelikult ei kohusta neid sõiduvõimalusi pakkuma.

Teine osa ligipääsetavusest puudutab internetti – veebi- ja mobiilirakendusi. Seal lähevad Rosina sõnul asjad natuke paremaks, kuid siiski ei ole teadlikkus veebilahenduste loomisel täielik. "Rääkides erasektorist, ei saa kõikidele pangateenustele alati ligi, e-kaubandus on suur probleem," täpsustab Rosin. "Avalikus vägakonkreetselt erivajadustega inimene ei pruugi ligi pääseda informatsioonile, mis puudutab tema toetuseid ja õiguseid ja kõike seda, mis aitab tal olla ühiskonna ja riigi liige."

Sama lugu on Rosina sõnul ka mobiiliäppidega. "Läbimõeldult seda, et ettevõte või riik looks ligipääsetavaid mobiilirakendusi – seda meil kahjuks täna ei ole."

Euroopas liikudes ei pea Rosina sõnul olema erivajadusega inimene, et märgata, et tänavatel ja ristmikel on mummulise-täpilise faktuuriga kivid maas, valgusfoorid teevad häält või vibreerivad – nende inimeste jaoks, kes on pime-kurdid, tagatud on ligipääsetavus ratastoolgia liikujaile.

Teised riigid on Eestist ees

"Erinevate rakenduste loomisel on teised riigid ligipääsetavuse osas meist kõvasti ees, millest on selles mõttes kahjus, et Eesti on ju e-riik väga mitmes mõttes," selgitab Rosin, "ühelt poolt riigi tasandil, teiselt poolt sellepärast meil käib väga kvaliteetne IT-õppe, meil tehakse väga kvaliteetseid iduettevõtteid, mis pakuvad väga põnevaid teenuseid, aga täna nad ei mõtle ligipääsetavusele."

Rosin räägib, et ühel hetkel saavad iduettevõtted väga populaarseks ning osaks inimeste igapäevaelust, kuid kui ligipääsetavus puudub, siis jäävad need erivajadustega inimestest väga kaugele.

Soovitused Eestile

Nüüd, kus ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Komitee on läbi lugenud Eesti riigi raporti ning variraporti, koostab komitee Eestile soovituste nimekirja.

"Mis on need kõige olulisemad asjad, mis ÜRO soovitab Eesti riigil korda teha või edasi arendada," rääkis Anneli Habicht. "Siis saab riik võimaluse vastata ja meie saame võimaluse nendele kirjalikult lisakommentaare anda. Ja umbes aasta aja pärast samal ajal toimub riigiraporti kaitsmine sama komitee ees."

Habichti sõnul on see oluline Eesti mainele, sest ÜRO raportid ja arvamused on kõik avalikud. "Ega üks kaasaegne õigusriik ja ei taha olla seal nagu halvas kirjas. Me usume, et see sunnib riiki pingutama veel enam."

Laadimine...Laadimine...