PANDAD, MILJARDID JA SIIDITEE: Kas Helsingi-Tallinna tunneli eriplaneeringust kujuneb uue valitsuse esimene suur proovikivi?

Kõigepealt saadeti pandad. Edasi tulevad miljardid. Siis tunnel, raudtee ja kaubavood. Hiina heegeldab Eestit ja Soomet triljoneid eurosid maksva üleilmse kaubatee külge pikkamööda, kuid läbimõeldult. Kas kavandatavasse Helsingi-Tallinna tunnelisse üldse reisijaid lastakse või jääb see ainult kaubavoogude tarbeks?

Pilt: Scanpix

PANDAD, MILJARDID JA SIIDITEE: Kas Helsingi-Tallinna tunneli eriplaneeringust kujuneb uue valitsuse esimene suur proovikivi? (1)

Virkko Lepassalu

Kõigepealt saadeti pandad. Edasi tulevad miljardid. Siis tunnel, raudtee ja kaubavood. Hiina heegeldab Eestit ja Soomet triljoneid eurosid maksva üleilmse kaubatee külge pikkamööda, kuid läbimõeldult. Kas kavandatavasse Helsingi-Tallinna tunnelisse üldse reisijaid lastakse või jääb see ainult kaubavoogude tarbeks?

Samal ajal kui poliitikast huvitatuid paeluvad kirglikud koalitsioonikõnelused, käib kusagil kõrgemal ja kaugemal veelgi tähtsam, ja ei saa salata, et sama põnev poliitiline mäng. Selle põhiküsimus on, kas me vahetame mõjusfääri, või teisisõnu, kas Tallinna-Helsingi tunneli ehitusest kujuneb uus ümberjagamispakt, mis paigutab meid lääne ehk Euroopa mõjuväljast ümber ida ehk Hiina omasse. Kuna praeguseks on pall seoses tunneliehituse eriplaneeringuga maandunud uue valitsuse kätte, saab edasiste otsuste langetamisest ilmselt tõsine proovikivi. Meil on valida Euroopa Komisjoni Hiina mõjujõudu tõrjuva, või vastupidi, Hiina-sõbraliku positsiooni vahel.


Kaupadel on kiire


"Kas teate, et Itaalia liitub Siiditeega?"


Helsingi-Tallinna tunneli ühe arendaja Kustaa Valtoneni hääl telefonis kõlab reipalt, et mitte öelda võidukalt. Ja on ka põhjust. Itaalia on esimene G7 riik, kes äsja Hiina algatatud uue kaubatee ehk "Vöö ja tee" algatusega liitus. See omakorda tähendab, et kui hiinlased lubavad oma rahaga Helsingi-Tallinna tunneli valmis ehitada, siis nad suure tõenäosusega seda ka teevad, sest nende kapital on Euroopasse väga otsustavalt sisse murdnud.


"Kes kontrollib Tallinna-Helsingi tunnelit, kontrollib ühtlasi Rail Balticu raudteed," väidab Soome Eestlaste juhatuse liige Rain Ots. "Linnapoliitiliselt on muidugi kaksiklinn väga huvitav ja suur teema, kui sa saad näiteks kahe linna vahel 20 minutiga liikuda, aga veelgi olulisem on kaup. Me ei tea praegu tegelikult üldse, kas tunnelis inimesed edaspidi hakkavadki liikuma."


Otsa arvates on Hiina astunud väga selgeid samme, paigutamaks Eesti ja Soome endi mõjuvalda, sest Hiina panustab Tallinna-Helsingi tunnelisse suurema summa kui Eesti riigieelarve ehk 15 miljardit eurot. Jutt on valdavalt laenust Soome ettevõtja Peter Vesterbacka tunneliehitusprojekti jaoks.


Igal juhul tekib hulk küsimusi. Linnade huvi on ennekõike inimeste, mitte kaupade liikumine, nagu see on Hiinal – aga  kuidas seda selgitada hiinlastele, kelle käes rahastajatena jäme ots? Ja kuidas garanteerida, et kui alguses mõeldaksegi ka inimeste liikumisele, siis seda aja jooksul ei muudeta – sest miks peaks hiinlasi huvitama nende mõistes mikrolinnade asukate, tallinlaste ja helsinglaste mugav liiklemine?
Hiina seisukohalt on kiire kaupadel. Aga inimestel on ju  aega küllalt. Ja nii ei mõelda mitte üleolekust, vaid et nõnda on tervislikum.
Rail Balticusse, teise hiinlaste suurde huviobjekti, mis paelub neid kui kaubatee ja tunneli loogiline jätk, ei pea nad enam sentigi panustama. Rail Baltic kavatsetakse teatavasti euroraha eest valmis ehitada.


Loomulikult pole juhus, et Hiina investeerimisfirma Touchstone Capital, kes soovib Tallinna-Helsingi tunnelisse hiigelsumma paigutada, andis oma suuremeelsest otsusest teada mõned nädal enne Hiina presidendi Xi Jingpingi äsja hoo sisse saanud Euroopa-turneed. Ringsõidu põhiteemaks on Euroopa suurte riikide mängima meelitamine Hiina liivakasti, president Xi lemmikmänguasja juurde: osalema uue Siiditee projektis.


Tunneli rahastamise eellepinguga oli hiinlaste vaatest, seoses nende presidendi Euroopa ringsõiduga üsna kiire. Tunneliprojekti arendava
FinEst Bay Area Developmenti osaniku Kustaa Valtoneni sõnul oli kavatsuste kokkulepe  allkirjastatud kaugmeetodil nõnda, et TC esindaja oli viibinud Londonis ja Soome ettevõtjad Helsingis. Küünik ütleks selle peale, et Hiina presidendil oli vaja Prantsusmaale, Itaaliale jt kaubatee osanikuks peibutatavatele suurriikidele Euroopas tehtavaid edusamme esitleda. Valtonen loodab siiski, et leitakse piisavalt nutikas juriidiline mehhanism, mis Hiina investeeringut ohjes hoiab ja ka teisi võimalikke huvilisi kaitseb.


Eesti keele õpetajat, filosoofi ja Soome eestlaskonna ühendajat Rain Otsa ei üllata kaugeltki hiinlaste suur huvi tunneli vastu. Tema sõnul on Hiina juba investeerinud Soome tööstustesse, näiteks laevaehitusse märkimisväärseid summasid. Ots, kes on elanud Soomes ümmarguselt 30 aastat, võtab suhtumise Hiina kapitali pealetungi kokku lihtsa tõdemusega, et "raha ju ei haise". Hiina asub kaugel ja soomlasi ei heiduta.
Tegelikult olnuks tunneli potentsiaalsetel rahastajatel viimastel aastakümnetel küllalt aega välja ilmuda. Paraku siinses maailmanurgas ilmselgelt ei leidu huvilisest investorit, ja Euroopa Komisjon on suhtunud tunnelisse pigem skeptiliselt. Mõistagi kasutasid hiinlased selle Siiditee huvides kohe ära. Suuremeelselt kutsub Touchstone Capital kampa teisi investeerimishuvilisi – kedagi ei tõrjuta –, ainult et kui need seni pole välja ilmunud, kust siis edaspidi? Summad on ka liiga suured, unistamaks, et enamuse kapitali investeeriksid riigid oma eelarvetest ja et kontrollpakett jääks seega valitsuste kätte.


Tõenäoliselt leidub küll Soomel ka Hiinaga asjaajamisel oma peidetud sisu, nagu ikka, mis on väljendunud suurvõimudele naeratamises, aga samas järeleandmatus enda huvide kaitsmises.


Talsinki tunnel = Rail Baltic


"See on tegelikult väga vana teema," nendib Ots – tunnelist hakati Helsingis rääkima juba aastal 1992.


Kohaliku eestlaskonna ühe tuntuma eeskõnelejana on Otsal olnud Helsingi juhtidega, sealhulgas linnaarhitektiga tunnelikavadest piisavalt juttu. Projekte tehti ammu enne, kui Soome suurettevõtja Peter Vesterbacka initsiatiivi enda kätte haaras. Paraku jäigi tunnel projektide tasemele – kuni Vesterbacka asjaga tegelema hakkas ja Hiina kapital talle nüüd  "puhtjuhuslikult", pea paralleelselt president Xi Euroopa ringsõiduga abikäe ulatas.


Ots viitab, et kui Tallinna-Helsingi tunnelisse panustavad hiinlased 15 mld eurot, siis Rail Balticu, mis kujutab endast kaubavedude osas tunneli jätku, saavad nad sisuliselt pealekauba.


Rahvusvahelise raudteeprojekti Rail Baltic maksumus küünib kusagile 6 miljardit euro kanti. Sellest Eesti osa on jätkuvalt 1,3 miljardit, kuid see pole enam oluline, sest kogu RB maksumus näeb Hiina vaatevinklist välja nagu tavainimese jaoks sendid tema rahakotis. Hiinlased on seega sihiks seadnud 15 mld euro ehk Tallinna-Helsingi tunneli maksumuse eest rajada Soomest Baltimaade kaudu Euroopasse viiva kaubatee.


Tekivad paradoksaalsed olukorrad. Rail Balticasse suhtuvad meil kriitiliselt mitmed erakonnad ja huvigrupid, kes kritiseerivad ka praegust Euroopa Liitu ja kellest mõjukaim on EKRE. Nüüd peaksid nad hakkama koostööd tegema oma "vaenlase" ehk Hiina kapitali pealetungi pidurdada sooviva Euroopa Komisjoniga.


Mõned nädalad tagasi arutas Euroopa Komisjon võimalusi Hiina ettevõtete tegevusvabaduse piiramiseks. Põhietteheitena kõlas, et Euroopa turg on ettevõtluse osas Hiinale avatud, aga Hiina pole oma punalippude all EL-i ettevõtetele samasuguseid vabadusi lubanud. Eurokomisjon on siin Hiina kohta toonud ka mängu sõnapaari "süstemaatiline rivaal". Hiina aga ostab president Xi vankumatu ja elutarga naeratuse taustal Euroopat kokku: ennekõike elutähtsaid infra- ja energiaobjekte.


"Rail Balticul pole mingit mõtet ilma tunnelita, ja vastupidi," väidab Ots. "Kes kontrollib Tallinna-Helsingi tunnelit, kontrollib ühtlasi Rail Balticu raudteed. Tegemist on tervikuga." Nõnda käsitleb tunnelit muide ka Soome valitsus, ehkki Vesterbacka on viidanud, et tunnel oleks linnade arengu huvides mõistlik ka ilma RB-ta.


Seega, isegi kui oletada, et Euroopa Liidu juhtkond, või ka Eesti valitsus taganeks Rail Balticust, siis kaasneks taganemisega kiiresti Hiina kasvav surve. Võib-olla eraldatakse Baltimaade ja Poola ärarääkimiseks ka mõned hiidpandad? Politoloog Karmo Tüür ütleb pikema tseremoonitsemiseta, et Hiina on võiduseisus niikuinii, kas siis kohalikud ehk euroriigid rahastavad Rail Balticut või mitte. Kui rahastavad hiinlased, saavad nad raudtee seda kindlamalt oma huvidele allutada.


Euroopa Komisjon on asjaolu, et Rail Baltic hakkab tunneli tekkimisel eelkõige Hiinat teenindama, muidugi suurepäraselt juba ammu ära tabanud. Mitte asjata ei öelnud Euroopa Komisjoni transpordiala peadirektor Henrik Hololei hiljuti ERR-ile: "Ma ei näe jätkuvalt seda, mida see tunnel reaalselt juurde toob. Me räägime investeeringust suurusjärgus 15-20 miljardit [eurot] ja meil on täna laevaliiklus, mis tagab suhteliselt kiiresti ühest punktist teise jõudmise."


Alasi ja haamri vahel


Hiina huvi Rail Balticu ja Tallinna-Helsingi tunneli vastu on põhjendatav, sest igal aastal saadavad Hiina tehased Euroopasse kaupu üle 350 miljardi dollari väärtuses. Hiina sihikule on võetud Soome sadamad.


The Economist on kirjutanud, et iidse Hiina Siiditee ehk Euroopasse viiva kaubaveotee reanimeerimine algatati 2013. a nime all "Üks vöö, üks tee". Mereteed ja sadamad ning raudteed laotakse mosaiigina kokku üleilmseks kaubateeks. Eri riikide raudteesüsteemid, rääkimata kvaliteedist, on väga erinevad, mistõttu püütakse võimalikult rakendada mereteid. Siit ka huvi ahela vastu Soome sadamad-tunnel-Rail Baltic. Mis vaja, ehitatakse eri riikides juurde, või ostetakse – umbes nagu kavas Tallinna-Helsingi tunneliga.


Kokku plaanitakse infrastruktuuri üle kogu maailma paigutada ligi triljon dollarit ehk summa 12 nulliga. Jutt käib Hiina otsestest infrainvesteeringutest. Sama meeletuid summasid ollakse valmis laenama või on laenatud projektiga ühinenud riikidele, et nad ise ehitaksid. Lääneriikide poliitikud on siinkohal muidugi arvamusel, et kõik see teenib Hiina eesmärki tõugata USA troonilt ja saada globaalseks, sealhulgas muidugi majanduslikuks superjõuks nr 1. Kuigi jutt on kaubavahetusest, kätkeb projekt siiski ennekõike Hiina huvi endi kaupu üle planeedi levitada.


Muidugi ei kulge see kõik, röögatutele mängu pandud summadele vaatamata lihtsalt: näiteks vaestest Kesk-Aasia riikidest pole projektis osalemiseks asja, sest nad on lihtsalt vaesed ja hiinlastel tuleks leppida nende lõputu kinnimaksmisega jne. Euroopa Komisjon aga teatab, et Euroopa "ei saa lubada" nii suurt Hiina kohalolu nagu praegu, veel suuremat tulevikus.


Hiinal on aga küllaga väärtuslikumat ressurssi, nimelt aega. Veetilk õõnestab kivi. Nii võttis Hiina juhtkond Soome "kodustamise" ette hoolikalt läbi mõeldud ja pikalt paika pandud plaaniga – nõnda nagu nad samm-sammult viivad ellu kogu uue Siiditee ja maailmas domineerimise kava. Kaks aastat tagasi, aprillis 2017 kohtusid president Xi ja tema abikaasa Peng Liyuan Helsingi presidendipalees kolleeg Sauli Niinistö ja tolle abikaasa Jenni Haukioga. Uudisteagentuurid teatasid innovaatilise äritegevuse komitee loomisest, justiitskoostöö arendamisest ja hiidpandade kaitsmisest.


Ähtäri loomaaeda saabusid Hiinast peatselt üks isane ja üks emane hiidpanda. Mõmmikud tähendasid igasugustest koostöölepetest märksa olulisemat märki, et Soome on hiinlaste jaoks oluline ja "ära kositud". Miks aga meid pandadega ei vääristatud, võiksime solvatud eneseuhkusega küsida – ehkki tegemist pole kingituse, vaid Hiina riigilt sõpruse märgiks hooldusele antud isenditega.
Teateni, et 15 mld eurot tunneli jaoks on leitud, jäi pandade saabumisest vähem kui kaks aastat.


Eesti valik pole siinkohal kaugeltki lihtne: kumba poolt eelistada, kas Hiina ekspansiooni pärast murelikku eurokomisjon või tulla näiteks tunneli ehituses igati Hiinale vastu?


"EL-i juhid ei tahaks Hiinaga hea tahte akti allkirjastada, aga mõned Euroopa riigid on hakanud soleerima," ütleb majandusteadlane Erik Terk. "Eesti võiks ka soleerida, aga siis ta jälle rikub suhted Euroopa Liiduga. Kui üks hiiglane räägib läbi teise hiiglasega, siis oleks see Eesti seisukohalt ilmselt siiski kõige mõistlikum."


Terki sõnul on maadejagamine Hiinaga euroliidu juhtkonna jaoks pigem "prestiiživõitlus". Üsna ilmselt heitlevad maailma vägevaima tiitli nimel USA ja Hiina, kusjuures võitjana väljub sellest Hiina. Euroliit teeb "vanal rasval" nägu, et on tegija.


Tunneli lõpus paistab Hiina


Kiusatus Talsinki tunneli osas Hiina tahtmisi täita on muidugi suur.


Nii nendib transiidi- ja majandusekspert Raivo Vare kuivalt, et "Euroopa raha eest on tunneli ehitus lähema 30 aasta jooksul välistatud. Eesti arengu jaoks oleks tunnel ikkagi võimas pump. Selle ehituse ärilise tasuvuse kindlustab tunneli ehituselt saadud materjali ära kasutamine. Lisaks peaksid Soome lahte valmima teenindussaared, mis omakorda võimaldavad seal kinnisvara arendada. Aga see tunneli kavatsus ise on muidugi võimas!"


Skeptikuid esindab kas või politoloog Karmo Tüür: "Siin on lihtne reegel: Hiina ei tee taolisi investeeringuid mitte kunagi mitte kuhugi sellepärast, et näiteks kusagil on kellelgi mingit objekti vaja. Ta vaatab investeerimist ainult kitsalt iseenda prisma läbi. Ta investeerib kas või sellepärast, et tal on palju üleliigset materjaliressurssi, terast ja betooni, mida ta saab siis objektidesse kühveldada."


Tüüri sõnul on laenamine mingi infra ehituseks, nagu nüüd Helsingi-Tallinna tunneli puhul, Hiina puhul tavaline. Varem või hiljem mingite raskuste tekkides või kombinatsioonide kaudu üritatakse objekt siiski enda kontrollile allutada: "Võetakse endale näiteks 99 aastaks tasuta kasutamiseks. Tahetakse hakata ise manageerima, nagu Aafrika näidete põhjal võib esile tuua."


Tüüri sõnul tuleb – rääkides asjast otse – tõdeda, et Hiina riik on valmis seoses uue Siiditee rajamisega ehitama Tallinna-Helsingi tunneli valmis, sest 15 mld panustava investeerimisfondi taga ei saa peituda muu kui riiklik huvi.


Kohalike kohalikud vajadused hiinlasi ei huvita – mitte isegi ülbusest, vaid nende mõttemaailm on teistsugune: nad mõtlevad suurelt, ja tegutsevad suurelt, et mitte öelda imperiaalselt. "Eestit kui omaette üksust või riiki Hiina jaoks ei eksisteeri, seda paika nähakse lihtsalt tillukese osakesena üleilmsest kaubavõrgustikust," nendib Tüür.


Kõige selle taustal võib taas küsida: kas kohalike inimeste liikumiseks üldse nähakse tunneli puhul mingit kohta?


See, mida Karmo Tüür hüüab proosaliselt "betooni ja terase kühveldamiseks", nimetab transiidiekspert Raivo Vare märksa diplomaatilisemalt "võimekuseks rajada infraobjekte". Vare sõnul on see võime Hiinal maailma kõige suurem. Muidugi tahab euroliit oma turgu Hiina eest kaitsta, ent kas tal on ka võimekust tunneliehitus Hiina raha eest seisma panna? "Jah kindlasti, igasuguse bürokraatia kaudu on see võimalik, kasvõi keskkonnalubade ja muude lubade taotlemine, läbivaatamine, analüüs," kostab Vare.


Praeguseks on tunnelit Soomes arendav FinEst Bay Area Development esitanud meie rahandusministeeriumile taotluse, et riik algataks eriplaneeringu. Ministeerium analüüsib seda. Otsus, kas planeering algatada või mitte, tuleb langetada uuel valitsusel.

 

 

 

Urmas Hõbepappel: Euroopa Liit ajagu ühtset Hiina-poliitikat


 "Hiina on suur majanduslik ja poliitiline jõud, mis üha kasvab, ning sellise jõuga silmitsi seismiseks ja endale kasulike lepingute välja rääkimiseks peab Euroopa Liit tegutsema ühiselt," ütleb Hiina uurija ning Hiina poliitika õppejõud Urmas Hõbepappel.


Euroopa Liit on tema sõnul Hiina suurim kaubanduspartner ja sellest positsioonist on EL-il palju tugevam läbirääkimise positsioon kui igal riigil eraldi. "Sellest põhimõttest peaks lähtuma ka Eesti," ütleb Urmas Hõbepappel. Ta lisab, et Euroopa riigid peavad seljad kokku panema ja tegutsema ühiselt: "Itaalia ühinemine Uue Siiditee initsiatiiviga oli viga, kuna nad võtsid vastu otsuse teistega arvestamata."


 Tema sõnul on tunneli investeeringust praegu veel liiga vähe teada, et seda täpselt kommenteerida. Samas kehtib tema arvates ka siin põhimõte, et Eesti peab teiste Euroopa riikidega koostööd tegema. Euroopas tuleb koos välja kujundada ühine raamistik, kuidas Uue Siiditee initsiatiivi suhtuda.


"Hiina riigi üldse mitte pahatahtlik huvi on suhelda iga Euroopa Liidu riigiga eraldi, sest nii on neile lihtsam," ütleb Hõbepappel, et kas või Hiina presidendi Euroopa ringsõidu tagant ei maksa otsida soovi euroliitu kuidagi õõnestada. "Kuid meile on kasulik teha end suureks oma partnerite ja liitlaste abiga, et seista oma õiguste eest ja nendest õigustest peab rääkima," lisab ta. "Hiina arusaam, kuidas asju ajada, on meie omast erinev. Kui nad soovivad siia oma raha paigutada, on oluline, et nad järgiksid meie kehtestatud reegleid loodushoiust ja inimõigustest kuni tööohutuseni. Kokkuvõttes peaks Eesti olema sellisteks investeeringuteks avatud, kuid mitte järgi andma oma põhimõtetes."


 Kuigi Uue Siiditee initsiatiivi raames on Peking otseselt öelnud, et kõik investeeringud peaksid olema kasulikud mõlemale poolele, on arusaadav, et see projekt ei ole ainult heategevus, lisab Hõbepappel. "Hiina investeerib sellistesse riikidesse ja projektidesse, mis on neile kasulikud. Kuid see ei tähenda, et Hiina riik püüab tingimata kõiki maailma sadamaid ja suuri taristuid omandada."


 Hõbepappeli sõnul tuleb ka Hiina puhul igat initsiatiivi ja projekti vaadata eraldi: kõike ei saa võtta ühe puuga. "Hiina investeeringud nii Euroopas kui ka mujal maailmas on erinevad — nende seas leidub nii õnnestunuid kui ka läbikukkunuid. Eesti on väike riik, mille majanduslik areng sõltub välisturgude seisust ja oskusest siia investeeringuid meelitada. Seetõttu ei tohiks Hiina investeeringuplaane eos maha matta."


Hirmul ei tohiks selliste otsuste juures, ega majanduse ja poliitika juures tervikuna, kohta olla, lisab Hõbepappel. "Meedia ei tohiks hirmu üles kütta, vaid peaks tegelema eelkõige selgituste ja info jagamisega."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...