ÖKOKODANIKE PIINAD: Miks tekib kohusetundlikul pakendisortijal pahatihti tunne, et kannab sõelaga vett?

"Eestis suudetakse ringlusse võtta alla 30% jäätmetest, süüdistatakse aga tavainimest," pahandab keskkonnablogi pidajast õpetajanna Katarina Papp. "Kõigil meil on kohustus sorteerida, aga tihti võimalused puuduvad või on need tehtud tülikaks."

Pilt: Mats Õun
Tarbija Keskkond

ÖKOKODANIKE PIINAD: Miks tekib kohusetundlikul pakendisortijal pahatihti tunne, et kannab sõelaga vett?

Virkko Lepassalu

"Eestis suudetakse ringlusse võtta alla 30% jäätmetest, süüdistatakse aga tavainimest," pahandab keskkonnablogi pidajast õpetajanna Katarina Papp. "Kõigil meil on kohustus sorteerida, aga tihti võimalused puuduvad või on need tehtud tülikaks."

Korralikule inimesele, kes mahlapaki enne pakendikonteinerisse viimist ära peseb, mõjus külma dušina meedias tõusetunud kahtlus, kas pakendeid üldse tasub olmeprahist välja sortida. Eestis pole ümbertöötlusvõimsusi ja Euroopaski neid napib, seega rändab suur osa põletusse.

Nii nagu Katarina Papp, mõtleb ilmselt suur osa kohusetundlikest prügisortijatest. "Minu meelest on see vale, kui meil on müügil tooted, mida ei olegi võimalik ringlusse võtta," pahandab ta. "Kui teavitustöö ja sorteerimisjuhendid on vastuolulised ja puuduvad võimalused pakendivabaks ostlemiseks. Vale on, et ladustamine ja põletamine on odavam kui ringlusse suunamine. Ehk miks me süüdistame inimesi prügi mittesorteerimises, kui süsteem tavatarbija pingutusi ei toeta?"

Katarina Papp on 30-aastane ja prügi sortinud 20 aastat. Jäätmetest teab ta sama palju kui mõni eluaegne keskkonnaametnik. Tema arvates võiks inimesed saada oma pakendeid ära anda eramajades eraldi kilekotis – nagu see Nõmmel ka käib – ja suuremate majade juures võiks olla veel üks, eraldi pakendikonteiner. Inimestel on praegu lihtsam pakend olmeprügisse visata, kui käia avalikus kasutuses pakendikonteinereid otsimas. Lisaks on pakendikonteinerid ehk avalikud pakendipunktid sageli lagastatud ja asuvad ebamugavalt kaugel. Neid peavad taaskasutusorganisatsioonid. Kolmest üks, Eesti Pakendiringlus,  lubab nüüd küll lisada Tallinna sügiseks veel üle 200 pakendikonteineri.

Saatan on peidus piimapakis

Meedias on taas kõneks, et me põletame energiaks liiga palju pakendijäätmeid selmet neid taas kasutada. Suur saladus, mis paljastatud, seisneb selles, et viimased kümme aastat oleme oma ringmajanduses tammunud kohapeal. Suure osa pakenditega on majanduslikus mõttes keeruline midagi ette võtta. Pole leitud tehnoloogiaid ega mõttekust taaskasutusega tegeleda. Sama umbseis valitseb terves Euroopas. 2018. aastani tavatseti jäätmeid ohjeldamatult Aasia riikidesse laevatada, kuni eesotsas Hiinaga taolisele reostamisele piir tõmmati. Nüüd siis sunnib EL vast kehtestatud plastimaksuga liikmesriike loodushoidlikele lahendustele.

Ühes päevas visatakse Eestis ära näiteks 150 000 kohvitopsi ja neid on raske taaskasutada

Näiteks oli jaanuaris ETV saates "Osoon" jutuks ümbertöötlemise mõttes nn lootusetu materjal ehk lamineeritud plast. Üks suur pluss ongi praegu tõusetunud pakendiarutelu puhul Katarina Papi arvates, et inimesed hakkavad ehk aru saama, mida tähendab komposiitmaterjal.

"Ühes päevas visatakse Eestis ära näiteks 150 000 kohvitopsi ja neid on raske taaskasutada, sest topsid koosnevad eri materjalidest," ütleb Papp. Samasse liiki kuulub ka kõikvõimalik joogikartong ehk joogipakend.

Üle lahe kumab lootust

Papp loodab, et ehk suudab ühiskondlik surve panna ettevõtjaid kasutusele võtma muid materjale kui lamineeritud papp. Nii paradoksaalne kui see ei tundu, oleks isegi tavaline ehk n-ö puhas plastmass parem lamineeritud papist või kileaknaga paberpakendist. See on n-ö puhas materjal ja seda saaks lihtsamini ümber töödelda. Veelgi enam – tavaline plast on parem isegi nn biolagunevast plastist. Too vajab looduses lagunemiseks mingeid eritingimusi. Paraku ei leidu neid koduaia kompostihunnikus ega ka Tallinna jäätmete taaskasutuskeskuses Jõelähtmel, kuhu tallinlaste biojäätmed viiakse.

Tänapäeva jäätmekäitlusmaailm on niivõrd kirju ja keeruline, et on väga raske eraldada, kus jooksevad nn rohepesu ehk näilise keskkonnasõbralikkuse ja tegeliku ringmajanduse piirid. Fakt on aga, et liiga suur hulk piimapaki tüüpi pakendeid, mida nimetatakse ka tetrapakendiks, läheb ikka veel põletusse.

Üks kolmest meie taaskasutusorganisatsioonist, Eesti Pakendiringlus, on teinud siin edusamme. Praegu antakse lamineeritud pakendid, mis välja sorditud, üle ümbertöötlemiseks Soome tehasele. Pappmaterjal eraldatakse ja võetakse kasutusele. Kile läheb ikka põletusse. Tehnoloogia, kuidas papist kile eraldatakse, on üldiselt kallis ja keeruline.

"Me saame nüüd vähemalt avalikult kõigile näidata, et pakendisorteerijate vaev pole olnud asjatu," ütleb Eesti  Pakendiringluse juht Alder Harkmann. Kuid selge, et mida rohkem näiteks Tallinnaski avalikke pakendikonteinereid ära reostatakse, seda väiksem on võimalus, et pakend sinnasamasse Soome ümbertöötlusesse jõuab.

Võib väita, et Eestis läheb rahaliselt tuulde üle miljoni euro puhtalt seetõttu, et pakendikonteineritesse viiakse ka muid jäätmeid peale pakendite

"Võib väita, et Eestis läheb rahaliselt tuulde üle miljoni euro puhtalt seetõttu, et pakendikonteineritesse viiakse ka muid jäätmeid peale pakendite," väidab Harkmann. Pakendiringluse osaks langeb sellest 430 000 eurot. Ülejäänu jaguneb kahe teise organisatsiooni, Eesti Taaskasutusorganisatsiooni ja Tootjavastutusorganisatsioon vahel, mis samamoodi tegelevad pandimärgisteta pakendite kogumise ja taaskasutusse suunamisega.

Harkmanni sõnul peaks see raha, mille pakendiorganisatsioonid kulutavad valede jäätmete väljasortimisele, lisavedudele ja muudele kuludele, minema tegelikult liigiti kogumise võimaluste suurendamisse. Teisisõnu, et inimestel oleks näiteks Tallinnas rohkem kohti, kuhu pakendeid tuua. Laias laastus on muu prahi osakaal konteinerites Eesti keskmiselt 20%.

Asi on selles, et kui ühistute ja eramajade prügikastide juures või ümber toimuvat jälgib sageli n-ö naabrivalve valvas silm, ei takista pakendikonteinerite reostamist miski. Tallinna strateegiakeskuse ringmajanduse osakonna peaspetsialist Liina Kanarbik möönab, et oleks vaja paremini toimivat kogumisvõrgustikku: "Seda on vaja nii korraldatud jäätmeveo kaudu kui ka avalike pakendipunktide näol. Lisaks on vaja inimesi selles osas pidevalt harida ja teavitustööd teha."

Tema kolleegi Annemari Kase sõnul tuleks igaühel aru saada, et liigiti kogumine on rahakotile soodne.

Plastimaks toob hinnatõusu

"Peale selle, et liigiti kogumine võiks olla osa igaühe tavaharjumustest, ei teata sageli, et liigiti kogutud jäätmete ära vedu on soodsam kui segaolmejäätmete puhul," ütleb Kask. "Kui kõik elanikud paneksid biojäätmed, paberi ja papi ning pakendijäätmed eraldi, siis segaolmejäätmete koguse vähenemise tõttu saaksid nad tellida väiksema olmejäätmete mahuti või harvema veosageduse. Nii jääkski prügiveoarve väiksemaks."

Eesti inimene ei ole laias laastus suur pakenditekitaja, vaid EL-i  keskmike hulgas. Aastas tekib meil keskmiselt 200 000 tonni pakendijäätmeid, inimese kohta 176 kg. Näiteks Saksamaal on see number 226.

Nüüd jõuame lähemale veel ühele kurjajuurele. Peale kõige muu halva ähvardab sortimata jätmine meid toiduainete hinnatõusuga poes.

Peale kõige muu halva ähvardab sortimata jätmine meid toiduainete hinnatõusuga poes

2018. a seisuga jäi meil keskkonnaministeeriumi andmetel ringlusesse võtmata 62,3% kõigist plastpakendijäätmetest. Alates tänavusest aastast peaksid EL-i liikmesriigid aga hakkama maksma 80 senti iga taaskasutusse suunamata plastikilogrammi eest.
Ühekordse plasti direktiiv kätkeb endas muuhulgas bioplaste ja komposiitmaterjale, millle üheks koostisosaks on plast. Ehk needsamad palju kõneldud kohvitopsid ja piima-mahlapakid. Vaesematel riikidel on loota ka soodustust. Samas kui Eesti, Soome, Malta ja Prantsusmaa suunavad taaskasutusse umbes kolmandiku plastijäätmetest, suudavad Leedu, Küpros ja Bulgaaria võtta ringlusse tublisti üle poole plastist.

Nii või teisiti peaksime keskkonnaministeeriumi rehkenduse kohaselt tasuma kuue miljardi eurosesse EL-i "potti" 23,6 mln eurot aastas.

Mida tähendab Eesti jaoks suurusjärk 20 mln eurot? Näiteks 2019. a eraldati teadus- ja arendustegevusse Eesti riigis võrreldes 2018. aastaga juurde 10% ehk 20 miljonit. "Me võime öelda, et paha Euroopa, kehtestas meile plastimaksu," näeb poliitik, endine vallavanem Mart Võrklaev asjal siiski head külge. "Aga selleks maks tehtigi, et motiveerida meid keskkonda rohkem kaitsma."
Kui tulla suurte numbrite juurest tavakodaniku tasandile, siis mida vähem ta sorteerib, seda suuremad on tema olmeprügi arved. Ja ka poes maksame toidu eest kõik rohkem. Kust mujalt see 23,6 mln eurot plastimaksu aastas võetakse kui tarbijate taskust.
Sellega, et inimestel peaks olema mugavam pakendeid ära anda, ja neid tuleb kokku korjata kodude juurest, on nõus tegelikult kõik. Nii valdav osa tavakodanikke, kohalike omavalitsuste esindajad kui taaskasutusorganisatsioonide juhid. "Kõigil meil on kohustus sorteerida, aga tihti võimalused puuduvad või on need tehtud tülikaks," ütleb keskkonnahoidu edendav õpetajanna Katarina Papp.

Ühe pakendi eest maksame topelt?

Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp vaatab samas asjale pigem neutraalselt: "Pakendijäätmete puhtuse mõttes on ümbertöötlejad tõdenud, et ei ole olulist vahet, kas pakendeid kogutakse üldkasutatavate avalike konteinerite abil või kohtkogumisena. Kohtkogumine on tarbijale mugavam, kuid oluliselt kulukam ja keskkonda koormavam, kui avalik kogumissüsteem."

Endise Rae vallavanema, praeguse riigikogu liikme Mart Võrklaeva arvates ei ole aga kõigile, kes kohusetundlikult pakendi olmeprügist välja sorteerivad, teada, et tegelikult on nad selle kokku korjamise eest juba ostes ühe korra raha maksnud. Kui inimest sunnitakse pakendit kuhugi korjepunkti viima, maksab ta teist korda. Tõsi, rohkem on see väiksemate omavalitsuste probleem, sest Tallinnast võib kogumiskohti leida iga nurga taga.

"Ühe korra maksab tarbija selle eest toote hinnas ja teist korda, kui sorteerib ja siis oma pakendid eeldatavasti autoga siis avalikku kogumiskonteinerisse veab, sest see on ju kõik tema aeg ja kulu," sõnab Võrklaev. "Lisaks mäletan ma valla juhtimise aegadest väga täpselt, kuidas pakendikonteinerid vahel üle ajasid nii, et prügimägi ümber. Ja inimesed vaatasid siis valla poole, kuigi konteinerite tühjendamise eest vastutavad taaskasutusorganisatsioonid. Aga nendel on oma kogumisringide ajad ja said tulla alles nädala pärast. Ühesõnaga – taaskasutusorganisatsioone tuleb panna vastutama ja pakenditega tõsisemalt tegelema."

Võrklaeva sõnul tuleb omavalitsustel ühistöös taaskasutuse organisatsioonidega liikuda suunas, et inimesed saaksid pakendi mugavalt võimalikult kodu lähedal ära anda. Olgu siis kotiga või eraldi konteineris. Nõnda siis likvideeriksimegi tema arvates praeguse topeltmaksustamise. Omavalitsused võiksid tema sõnul pakendikogumise kirjutada sisse korraldatud jäätmeveosse, et üks ja sama prügiauto kõik korraga ära viiks.

Riigikogus on Võrklaev sõnul kogunenud jäätmeteemaline töörühm. Muuhulgas arutataksegi, kuidas pakendikogumist inimestele lähemale tuua.

Tallinna strateegiakeskuse ringmajanduse osakonna peaspetsialisti Annemari Kase arvates oleks sellel mõttel vägagi jumet.
"Kui siin peetakse silmas, et kõikide kortermajade juures võiks olla suur valik mahuteid liigiti kogumiseks, siis on tegemist väga hea ideega, mis kindlasti teeks elanikele liigiti kogumise mugavamaks," märgib ta. Tema sõnul koguvad paljud ühistud juba praegu lisaks segaolme-, bio-, paber- ja suurjäätmetele eraldi veel sega- või klaaspakendit.

Ökokodanik Katarina Papp: teavitustöö võiks olla tugevam

Ökoblogi pidaja, õpetaja Katarina Papp arvab, et kuigi prügi sortimisest räägitakse justnagu palju, teavad inimesed sellest liiga vähe.

"Prügisüsteemiga on nii, mida rohkem uurida, seda segasem see on," ütleb ta. "Me oleme harjunud, et pakend on see, mis toote ümber. Aga kas sa teadsid, et riidepuu, mille võid saada koos ostetud riietega, võib samuti olla pakend? Tootja on selle eest pakendikäitlustasu maksnud ja minul kui tarbijal on õigus see visata tasuta pakendikonteinerisse. Ja sageli isegi ei teata, kuidas on korrektne prügi sorteerida. Näiteks kohupiimatopsil tuleks eemaldada alumiiniumist kate ja paberist ümbris. Kui sina neid liigutusi ei tee, ei tehta seda ka jäätmejaamas. Sellised pakendid jõuavad põletusse või prügimäele."

Jäätmeekspert Aivo Kangus: Eesti soodustab masspõletamist

Jäätmeekspert Aivo Kanguse sõnul on Eesti üks väheseid riike, mis soodustab jäätmete masspõletamist, sest ei küsi selle eest põletusmaksu. Omavalitsused võiksid tema arvates olmejäätmete käitluspartneritele seada sihtarve, kui palju tuleks ringlusse võtta.

"Pakendite kohtkogumine on järgmine samm, kuid sellel on siis mõtet, kui see hõlmab kõiki jäätmetekitajaid," arvab Kangus, et kogumise toomine inimestele ligemale peaks siis olema eranditeta ja väga laiaulatuslik. Jäätmevaldajatele võiks Kanguse arvates jääda ka vabadus mitte sorteerida, kuid sellisel juhul peab olmejäätmete hind olema kõrgem ja sisaldama hilisemat materjalina käitluskulusid. Samas peaks ka omavalitsus jõulisemalt sekkuma: "Heaks näiteks on Saaremaa, mis juba praeguses hankes on esimesena Eestis sätestanud ka olmejäätmete käitluspartnerile ringlusesse võtu sihtarvu."

Teoorias ei luba praegune jäätmeseadus sorteerimata olmejäätmeid ladestada. Teisalt on Kanguse arvates kummastav, et Eestis on üks Euroopa odavamaid keskkonnatasusid olmejäätmete ladestamisele. Oleme ka üks väheseid riike, kus soodustatakse masspõletamist, sest ei küsita põletusmaksu. Euroopas kehtestatud plastimaks, mis Eestist kümneid miljoneid aastas sisse kasseerib, tekitab aga Kanguse arvates suuri muutusi. Loodetavasti otsustajad ärkavad ja võib näha suuremaid investeeringuid liigiti kogutud jäätmete ringlusse võtuks.

Sirje Potisepp: Toidutootjad on pakendi vangis

Toiduliidu juhataja Sirje Potisepa sõnul on võimalik küll toidutööstuses pakendite suurust vähendada ja märkimisväärselt materjali kokku hoida, kuid vaid teatud piirideni. Ajalehti kahjuks tänapäeval pakkimiseks ei saa kasutada.

Õhemaks on tehtud näiteks pakendamisel kasutatavaid kilesid. "Kuid seda kõike sinnamaani, kus on reaalselt võimalik," ütleb Potisepp. "Pakend peab kaitsma toodet keskkonnamõjude – niiskuse, valguse ja õhu ning ka mehhaaniliste kahjustuste – eest. Ja mis kõige olulisem, pakend peab tagama toiduohutuse ja toote säilivuse. Probleem on paraku ka selles, et toidu- ja joogitööstustele plastpakendi osas puuduvad alternatiivid. Tööstused saavad reaalselt kasutada ainult neid pakendeid, mida pakenditootjad pakuvad. Unustada ei tohi ka pakendite hinda, sest toode peab olema tarbijale ka taskukohane."

Nõnda nagu paljud teised eksperdid, tõdeb ka Potisepp, et Eestil tuleb endal tekitada tööstuslik võimekus pakendijäätmeid sortida ja võtta kasutusele ringlussevõtu tehnoloogiad. Arendatakse plastjäätmete ringlussevõttu pürolüüsi kaudu. Millal see kõik konkreetsete tulemusteni jõuab, pole kahjuks teada. Nii kauaks kuni meil endal pole ümbertöötlemises läbimurret, jääme tammuma sinna kus viimased kümme aastat, ehk umbes 2/3 plastpakenditest läheb materjalina kaotsi.

Laadimine...Laadimine...