EINO BASKIN: Linna antud preemia on üks ilus tegu
«Mul on hea meel, et minu tööd on hinnatud, see on väga suur asi ja jääb eluks ajaks meelde,» rääkis näitleja Eino Baskin, kes sai linnalt teeneka kultuuritegelase preemia. «Nõukogude ajal olen ju naljategemise pärast vangis istunud, mitu korda esinemiskeelu saanud, mistõttu olen pidanud vahepeal isegi Eestist lahkuma.» Pilt: Nii kirju eluga meest kui Eino Baskin annab otsida. «Ma arvan, et igal inimesel on saatus,» ütleb vanameister. Oma otsekohese naljasoone tõttu on ta nõukogude ajal vangis istunud ning pärast rasket infarkti 47 päeva koomas viibinud. Ning naisigi on t

EINO BASKIN: Linna antud preemia on üks ilus tegu

Sirje Rattus

«Mul on hea meel, et minu tööd on hinnatud, see on väga suur asi ja jääb eluks ajaks meelde,» rääkis näitleja Eino Baskin, kes sai linnalt teeneka kultuuritegelase preemia. «Nõukogude ajal olen ju naljategemise pärast vangis istunud, mitu korda esinemiskeelu saanud, mistõttu olen pidanud vahepeal isegi Eestist lahkuma.»

Räägitakse, et klounid on elus tihti nukrad inimesed. Kuidas teiega on, kas olete päriselus sama suur naljamees kui laval?

Elus olen küllaltki tõsine inimene. Kuna tervis on juba pikki-pikki aastaid vilets, siis see on oma märgi jätnud. Viimasel ajal ma kodust välja peaaegu et ei lähe, kui, siis vaid mõnikord poodi. Esinemistega olen ka lõpparve teinud.

Ometi oli teid aastavahetusel «Tujurikkuja» sketšis näha. Kas siis tulite juhuslikult just poest?

Poisid, Sepp ja Avandi, palusid, et ma osaleksin. Ja kuna ma neist väga lugu pean, siis otsustasin oma panuse anda. Kuid see oli ka vaid kümme minutit ja kõik. Mulle meeldivad Avandi ja Sepp – kui nad teevad lihtsalt n-ö olmenalja.

Kas nõukaajal oli lihtsam nalja teha? Millist nalja-ainest Eesti praegune elu annab?

Nõukogude ajal oli muidugi keerulisem nalja teha. Olen naljategemise pärast vangis istunud, mitu korda esinemiskeelu saanud, mistõttu olen pidanud Eestist ka mõneks ajaks lahkuma. Ainult suuvärgi pärast. «Meelejahutajas» pidi iga lause, iga sõna pärast võitlema. Poliitilist nalja teha ei saanud, isegi see, mida üritasime ridade vahele kirjutada, kraabiti välja. Raadiomajas oli ju ekstra inimene, kes kuulas tekstid üle ja kärpis.

Praegu on palju lihtsam, ainult tule ja tee. Kui astud ämbrisse, saad ajalehega vastu pead, valitsus sind sellepärast ei hurjuta ja esinemist ära ei keela.

Kui heal tasemel naljategemine Eestis praegu on?

Täiesti normaalsel tasemel, kuigi on ka jama. Selliseid hea naljatunnetusega näitlejaid nagu Abel, Nõmmik, Aru, on minu arvates vähemaks jäänud. Praegu tehakse nalja küll, aga see on kohati üheülbaline ja igav, nagu näiteks TV3 uus šõu «Palume lavale» – vaatad kaks saadet ära ja tunned, et aitab küll. Tänapäeval ei saa enam üht ja sama asja pikalt järjest teha, sest see hakkab tüütama. Ainuke seriaal, mis minu arvates on ausalt vastu pidanud, on «Õnne 13». Tekstid ei ole seal küll paremaks läinud, samas ka mitte halvemaks. Seriaali fenomen on arvatavasti selles, et esiteks on ta elulähedane – läbilõige Eesti elust, ja teiseks harjumuslik, omaks saanud, need Helgi Sallo ja Luule Komissarovi tegelaskujud on juba nagu oma pereliikmed.

Saate linnalt koos Eri Klasiga teeneka kultuuritegelase preemia. Mis tundeid see teis tekitab?

See preemia on väga tore. Sest näiteks elutöö preemiat ei ole ma veel tänaseni saanud. Eile rääkisin Eri Klasiga, kes on maailmaklassiga mees, temaga võrreldes olen mina ju väike tegelane. Eri Klasi jaoks on see preemiasumma nagu teie jaoks jäätiseraha, ometi ta ütles, et see on talle suur tunnustus ja ta oli selle eest tõesti siiralt tänulik. Mina täpselt niisamuti. Mul on hea meel, et minu tööd on hinnatud, see on väga suur asi ja jääb eluks ajaks meelde.

Mida on plaanis preemiaga – 4430 euroga – peale hakata?

Minu jaoks on see väga suur raha, sest elan ju pensionist. Ausalt öeldes ei olegi ma veel mõelnud, mida selle rahaga peale hakkan. Riietele ma igatahes ei kuluta, sest minu vanuses pole enam vahet, kas sul on üks või kolm ülikonda. Aga Tabasalu maja vajaks remontimist ja aedki on pisut hooletusse jäänud.

Kuidas Vana Baskini teatril praegu läheb?

Vana Baskini teatril läheb kenasti – 80-90% on kohad alati täis. Käime igal aastal üle Eesti tuuritamas. Aga ega ma aktiivselt teatrielust osa enam ei võta, hoian ainult pilku peal. Pakun mõtteid, mis näidendeid võiks repertuaari võtta. Loen ja soovitan. Lavastaja vahel küsib, kuidas üht või teist tükki teha, nii et istun kodus, telefon kogu aeg näpus.

Kelleks ennast peate – lavastajaks, naljameheks, teatrijuhiks?

Ennekõike olen ikkagi näitleja – lõpetasin ju Teatriinstituudi. Kõik muu, lavastamine, teatrijuhtimine on tulnud muuseas, nii-öelda olude sunnil.

Aga inimesed peavad teid tõenäoliselt ennekõike naljameheks.

Olen 63 aastat teinud estraadi, nagu seda nõukaajal nimetati, tänapäeva mõistes on see tõepoolest sama mis koomik. Olen teinud üle 4000 sooloõhtu või ühemehešõu, nagu neid praegu nimetatakse. Olen pikka aega kirjutanud ajaleheveergudele anekdoote, mul on 15 anekdoodiraamatut. Loomulikult ei ole need enamasti mu oma naljad, olen tõlkinud ja mugandanud. Need, kes anekdoodi välja mõtlevad, mõtlevad välja ühe, heal juhul teise ja kolmanda, aga tuhande kaupa nalju välja mõelda ei jõua keegi.

Te olete üle elanud nii palju ränki haigusi. Kuidas praegu tervis on?

Tervis on vilets. Nii kaua, kui inimene räägib, kõnnib, sööb – nii kaua ta elab. Aga kui juba käimine on piiratud, siis see muserdab. Mina ei saa enam tänaval jalutada, neerudega on aastaid probleemid olnud – kõik see väsitab tohtult. Kevaditi olen nii väsinud, et ei jõua enam toaski ringi liikuda. Mina leian, et need, kes on elanud 80.-85. eluaastani, on piisavalt elanud. Sest mis rõõmu on 90-aastane olemisest, kui sa vaevalt saad voodist välja ja sind tuleb lusikaga toita. Selliseid kepsakaid uunikume nagu Kihnu Virve ei ole palju.

Ma arvan, et igal inimesel on saatus. Mina pole viina joonud, suitsetamise jätsin maha 50 aastat tagasi, ometi on haigusi tulnud ridamisi, sealhulgas kaks tõsist infarkti. Teine joob nagu loom, aeleb rentslis, aga süda tiksub nagu Šveitsi kell.

Juunis on teil juba 85. sünnipäev. Kui te selle tähtpäeva valguses elule tagasi vaatate, siis milline see on olnud?

Üldkokkuvõttes olen eluga rahul. Vaatamata tervisevigadele on elu olnud piisavalt kirju ja tempokas.

Eestlast peetakse morniks inimeseks. Teie elu on suures osas olnud seotud inimeste naerutamisega – kui naeruhimulised eestlased tegelikult on?

Oh, eestlased pole sugugi morn rahvas. Minu estraadietendustel on alati publikut olnud, alati on rahvas naernud. Miks kõik jooksevad vana-aastaõhtul koju «Tujurikkujat» vaatama? Eks ikka sellepärast, et tahetakse naerda. Nalja on vaja.

Samas näen ka seda, et poliitilise olukorra tõttu on rahvas mornivõitu. See teeb rahva külmemaks. Täitsa noored inimesed on loomulikult lusti täis, aga keskealised ja vanemad inimesed on minu arust murelikumaks muutunud.

---------------------------------------------------------------------------

Baskini vana aja nalju

Eino Baskin on üllitanud mitmeid anekdoodikogumikke. Mõned naljad «Sm Baskini nõukogude aja anekdootidest», mis tõenäoliselt pakuvad enam nalja neile, kes sel ajal elanud:


Õppida, õppida, õppida!

Lenin ja Stalin arutavad, kumb on parem, kas naine või armuke.

Lenin: «Mõlemad on vajalikud. Naisele ütled, et lähed armukese juurde, armukesele, et naise juurde. Aga tegelikult lähed keldrisse õppima, õppima ja veel kord õppima!»


Päike

Kui ameeriklased maandusid Kuul, kutsus Brežnev kõik Nõukogude kosmonaudid kokku ja ütles: «Ameeriklased on Kuul. Me peame neid ületama. Lendate homme Päikesele!»

«Aga, seltsimees Brežnev, me põleme seal ju ära!»

«Te arvate, et meie valitsuses istuvad lollid või? Lendate öösel!»


KGB

Silt KGB uksel: «Uksekell ei tööta, palun koputada!»


Defitsiit

Emakeeletund.

«Jumal saatis varesele tükikese juustu,» dikteerib õpetaja etteütlust.

«Õpetaja, te rääkisite, et jumalat pole olemas,» ütleb Volodja.

«Juustu ka ei ole. Mis siis nüüd teha? Jätame tunni ära või?»
 

Laadimine...Laadimine...