KIRJANIK MAARJA KANGRO TOETAB SOOKVOOTE: Mehed peaksid naistest rohkem lugu pidama!

"Mulle ei meeldi niisugune suhtumine, et kui mingi seisukoha käib välja mees, siis see on midagi tõsiseltvõetavat, kuigi naine on sama juba öelnud," lausub kirjanik Maarja Kangro, kelle sõnul peaks ka Eesti võtma kasutusele sookvoodid, mille kohaselt peaks naisi teatud elualadel olema vähemalt 40%.

Pilt: Scanpix

KIRJANIK MAARJA KANGRO TOETAB SOOKVOOTE: Mehed peaksid naistest rohkem lugu pidama! (1)

Ragne Jõerand

"Mulle ei meeldi niisugune suhtumine, et kui mingi seisukoha käib välja mees, siis see on midagi tõsiseltvõetavat, kuigi naine on sama juba öelnud," lausub kirjanik Maarja Kangro, kelle sõnul peaks ka Eesti võtma kasutusele sookvoodid, mille kohaselt peaks naisi teatud elualadel olema vähemalt 40%.

Kuidas mõistate ütlust "Naiseks ei sünnita, vaid saadakse"?

Selle mõtte on käinud välja kirjanik Simone de Beauvoir, aga võib-olla polnud temagi esimene, kes seda teadvustas, lihtsalt tema sõnastus on saanud kõige kuulsamaks.  Ma arvan, et me kõik oleme suutelised tajuma, et oma soorolli me õpime etendama ja see pole meile looduse poolt antud. Erinevaid kultuure vaadates näeme, kuivõrd teistmoodi seal inimesed oma sugu etendavad: see, kuidas mängitakse naine või mees olemist, erineb kultuuriti.
 
Kõigest sellest ei saa muud järeldust teha, kui et inimene kasvades õpib oma kultuurist seda, millist käitumist seal naiselt või mehelt eeldatakse. Alustame nii lihtsatest asjadest nagu riietumine –  inimene valib endale oma sookategooriasse mahtuvad asjad või siis hoopis midagi, mis jääb selgelt tema soonormist väljapoole, kui ta tunneb, et see talle paremini sobib. Me igal juhul konstrueerime viisi, kuidas oma soorolli etendada.
 
 
Kuidas Teie arvates Eesti naine tuleb toime naiserolli mängimisega? Kas me saame öelda, et osa meist mängivad naisi, aga teised on naised?

See, mil viisil naine oma sugu etendab, sõltub elualast, haridustasemest ja kindlasti kasvukeskkonnast. Bioloogiliselt on mõistagi naised kõik need, kellel on naissuguhormoonid ja naissuguelundid. Aga selle, kuidas nad naistena käituvad, on kõik tegelikult õppinud. Soorolli silmas pidades pole mitte keegi ei ole nii öelda loomulik naine, ka mitte need, kes tahaksid enda kohta seda arvata.
 
Niisugused naised kuuluvad pigem lihtsalt antud kultuuri soorolli norme järgiva enamiku hulka. Nad juhinduvad põhimõttest, et kui suurem osa naisi sellest kultuurist  käitub nii ja kui mina käitun ka nii, siis  ma olengi loomulik naine. Kui vaadata kaugemaid kultuure, siis me näeme, et sealne loomulik naine on hoopis teistsugune. Seega minu meelest ei saa öelda, et mõni eesti naistest on naine ja teine mängib naist. Me kõik mängime naisi.
 
Millal Teie tajusite, et Te mängite naist? Kas naise mängimise rollist on üldse võimalik välja tulla ja olla naine?

Mina ühel hetkel sain aru, kui ma olin varateismeline tüdruk, et minult eeldatakse mingisugust käitumist. Minu jaoks oli väga raske hakata käituma nii nagu naiselt oodatakse. Nägin küll, kuidas n-ö naiselik edvistamine tõi tüdrukutele rohkem edu, ja sain aru, et see on meie ühiskonna paratamatus, et naistelt oodatakse üht- ja meestelt teistmoodi käitumist. Samas ei pannud see tõdemus mind alluma ja ma ikkagi ei võtnud omaks suuremat osa naisele ettenähtud käitumismudelitest.
 
Mulle tundub, et kui me oleme kultuuris sees, siis ei saa me soorolli etendamata jätta, olgu see milline tahes. Kogu aeg võtame ümbritsevast üle mingisuguseid malle, aga mida vabamalt ja endale sobivamalt me seda teha julgeme, seda parem. Sest lõpuks on väga raske on väidelda teemal, kust algab loomulikkus ja kus ta lõpeb.   
 
Millistele naiseks olemise mudelitele Te siiani vastu hakkate?

Mulle loomulikult ei meeldi niisugune suhtumine, kus arvatakse, et kui mingi seisukoha käib välja mees, siis see on midagi tõsiseltvõetavat  ja ei mäletatagi enam, et üks naine on ennem tulnud juba sama argumendiga välja.  Paraku on tundunud naise hääl kuidagi marginaalsena ja tühisena ja sellist suhtumist esineb meil kahjuks suhteliselt palju. Juhtuda võid seda ka tavalisel sõpruskonna peol, aga mina leian, et siis peab naine alati ütlema: "Kuulge, mina ütlesin seda juba enne!"
 
Naistel ei jää midagi muud üle, kui kogu aeg enda eest väljas olla. Kindlasti mingites kultuurides  Skandinaavias, Kesk-Euroopas , eriti just germaani Kesk-Euroopas on need asjad teisiti ja seal sa ei tunne naisena üldse, et sa peaksid tegema kõvemat häält, et sind üldse kuulda oleks.
 
Eelmises riigikogus oli Eesti maailma reitingutabelis, mis määrab naiste esindatust valitsuses 70. kohal. Parlamendis oli 20 naist (19,8%).  Uude riigikokku pääses 23 naist. Meist eespool, 69.ndal kohal on isegi täiesti teist kultuurilist suhtumist naistesse eviv Saudi-Araabia.  Euroopa riikidest oli Eestis tagapool vaid Ungari ja Ukraina.  Kui suurt rolli mängivad poliitilised jõud selles, kuidas naine end ühiskonnas tajub?

Siin annaks Eestil täitsa palju ära teha, kui rakendada meetmeid, mille abil saaks naiste esindatust suurendada. Mitmed kunstlikuks peetud meetodid pole iseenesest sugugi halvad. Selliste meetodite abil õnnestuks meil naiste mobiliseerimine kindlasti kiiremini. Alustame kas või parteide nn tõmbluku-meetodist valiminimekirjade koostamisel (mees-naine vaheldumisi).
 
Sama moodi aitaksid kaasa sookvoodid, mis mõnel pool on kehtestatud, mille kohaselt kummalgi sool peab olema esindatust 40%. Kui see protsent enam-vähem iseenesest täis tuleks nagu mõnes Euroopa riigis, oleks kõik väga hästi. Aga kui nii ei ole, tuleks n-ö positiivsele diskrimineerimisele mõelda.
 
Kas Eesti naine on Eesti mehe jaoks objekt? Kas tavaline alampalka saav toiduketi kassapidaja on mehele vaid teenindaja?

Siin on üldistust väga raske teha – kas ta on objekt, sõltub konkreetsest mehest ja naisest. Samas, mis puutub lihttööd tegevatesse naistesse, siis nende vastu võiks meestel ikka rohkem lugupidamist küll olla. On ühiskondi, kus ma tajun, et selline loomulik respekt naise ja naine olemisega kaasneva vastu on palju suurem kui meil, ja sealjuures võetakse naiste seisukohti täisväärtuslikena arvesse.
 
Meil paistab paljude meeste ja paraku ka naiste endi hoiakutest veel halvas mõttes idaeuroopalikkust, Mis tahes valdkonnas töötava naise suhtes peaks respekt olema palju elementaarsem ja suurem.  
 
Miks levib stereotüüp, et mehe vaimse ja füüsilise vägivalla ohvriks langeb vaid nõrk ja allaheitlik naine? Meil on perevägivalla all kannatanud tugevad ja edukad naised nagu näitlejannad Merle Palmiste ja Ülle Lichtfeldt,  ajakirjanik Tiina Kimmel, Triin Tulev jpt. Paljud neist pole saanud süsteemilt abi, vaid pigem saanud oma loo avalikustamisega lisakannatusi neilt, kelle kohus oleks naisi olnud aidata. Miks?

See on väga kahetsusväärne, et niimoodi on läinud. Mina oleks mehe vägivallatsemise juhtumitele küll mitmel juhul teistsugust lahendust oodanud. Hoolimata sellest ei tohi naised tagasi kohkuda ja ikka uuesti ja jälle tuleb teada anda niisugustest juhtumitest, kuni ükskord hakatakse asjadesse tõsisemalt suhtuma. Praegune olukord on ilmselt jällegi vähemarenenud ühiskonna häda, kus naiste häält võib-olla küll kuuldakse, aga ei võeta arvesse. 
 
Olete öelnud, et feministlike raamatute üheks ülesandeks on naisi ka hoiatada. Ometigi astuvad naised pärast raamatutarkuste lugemist ikka ja jälle ühte ja samasse ämbrisse? Miks raamatu hoiatused ei tööta?

Ma arvan, et need hoiatused töötavad mingisuguse hulga inimeste peal, ja see hulk loodetavasti üha suureneb. Aga alati leidub ka neid, kelle peal hoiatused ei tööta ega hakkagi töötama. See ei tähenda, et sõnum oleks mõttetu ja seda poleks vaja kuulutada.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...