Manona Paris: meil pole palju naistippjuhte, sest kehtib arvamus "naine laevas, laev põhjas"

Naisi suunatakse ajalooliselt vähem tasustatud töödele, leidis ajakirjanik Manona Paris. "Need eelhoiakud on järjest murenenud, kuid varjud on endiselt sügavad ja manifesteeruvad palgalõhes."

Pilt: Scanpix

Manona Paris: meil pole palju naistippjuhte, sest kehtib arvamus "naine laevas, laev põhjas"

Denes Kattago

Naisi suunatakse ajalooliselt vähem tasustatud töödele, leidis ajakirjanik Manona Paris. "Need eelhoiakud on järjest murenenud, kuid varjud on endiselt sügavad ja manifesteeruvad palgalõhes."

Miks on Eestis kõrgharitud naiste ja meeste palgavahe 40% naiste kahjuks?

Naisi hinnatakse küll, aga neid suunatakse juba ajalooliselt töödele, mis kas pole tasustatud (kogu kodurinne) või kus neile pakutakse väiksemat koorumust tänu selle samale kodukohustuse eeldusele või siis eeldatakse, et naiste panus on nagunii eraelu suurema osakaalu tõttu tööl väiksem ja seetõttu tuleks neile ka vähem maksta. Need eelhoiakud on järjest murenenud, kuid varjud on endiselt sügavad ja manifesteeruvad palgalõhes.

Ka on Eestis juhtkondades vähe naisi, mis aitaks seda muuda? Miks ei usaldata naisi juhtima?

See, et tugevad naised räägiksid ausalt, kuidas nad sellele kohale jõudsid ja näitaksid, et need "ohvrid" pole olnud nende meeskolleegidest meeletumad. Naistippjuhtidel on samamoodi kodud, armastavad kaasad ja armsad ja nutikad lapsukesed. Kui üldse, siis tuleks neilt õppida kuidas oma ressursse jagada nii tulemusrikkalt. Ka aitaks see murendada mentaliteeti, et naine laevas, laev põhjas. Stereotüübid ei tee 21. sajandil kellelegi au. Ma olen just näinud naiste juhtimise all väga head manageerimist, mis on vaba maskuliinsest mõtteust kukepoksist (vabandan juba ette teadliku stereotüpiseerimise eest).

Kui naine jääb dekreeti, siis tihti vaadatakse tööl sellele halvasti, ja vahel, kuigi seadus käsib, ei oota naist sama töö, mis lapsehooldusele minnes. Kas naised, kes tahavad karjääri teha, peaksid loobuma lastest?

Jumala eest, ei. See oleks sama hea, kui öelda meestele, et kui tahad karjääri, pead loobuma perekonnast. Firmad pole kloostrid. Oskuslik töö- ja pereelu ühildamine, mille osas saab kenasti šnitti võtta põhjamaadest, aitab seda stigmat leevendada. Töö- ja pereelu ühildamine on siin väga suur võtmesõna ning lastega seotud vastutuse jagamine. Meil käib näiteks lapsega arsti juures, ringides või teraapias pigem autojuhilubadega isa. Koju oleme tõbitsejaga jäänud kordamööda.

Usun väga, et palju aitaks siin korralikult kompenseeritud lisa nn kohustusliku isapuhkuse juurutamine, mida saabki välja võtta vaid mees. Põhjamaades on see kuuldavasti väga häid tulemusi andnud - pered on sidusamad ja lapsed õnnelikumad. Sest - no see ei tohiks tulla kellelegi üllatusena - inimtaimeke vajab ka oma issit kohe algusest peale. Ise tõestatud. See aitaks leevendada ka lapse sünni alguse stressi ja ema väsimust ja/või isakohmetust ning paremini laveerida ka viimastest tingitud suhtekaride vahel.

Kuidas tunned - kas naisi hinnatakse Eestis? Miks?

Väga hinnatakse. Kogu Eesti elu muigamisi öeldes toimibki naiste peal, kes peavad toitma, katma ja kasima mehe ja kõik need lapsukesed - aga kahjuks seda ei näidata alati välja ega taheta tunnustada. Naise töö, eriti töö kodu, lastega, lähedastega ja omastega - see nagu polekski töö. Naine, kes kasvatab kodus lapsi, toodab ühiskonnale samasugust lisandväärtust kui tema tööl käiv elukaaslane.

Kas oled kokku puutunud seksismiga - mõni mees diskrimineerib sind seetõttu, et sa oled naine?

Ma pole kuigi suu peale kukkunud. Enamasti üle esimese lause see situatsioon ei kandu - ja viimaste aastate jooksul pole analoogseid olukordi täheldanudki. On küll vihjatud, et ajakirjandus on maskuliinne, samas on ju teada, et mõned maailma nimekaimad sõjareporterid on naised. Ka pisikeses Eestis on ühe juhtiva päevalehe peatoimetaja naine.

Mida peaksid kõrvalseisvad mehed tegema, kui näevad, et keegi kohtleb naissoost isikut kehvalt või alavääristavalt pelgalt seetõttu, et ta on naine?

Nad võiks teha seda sama, mida teeksid siis, kui näevad keda iganes ründe all või alavääristavas olukorras. See on küsimus inimlikkusest.

Olen kuulnud sellist lausest "Ära ole naisega ebaviisakas. Su ema oli ka naine ja ta andis ju sulle elu." Mida sellest lausest arvate?

Õige! Ma ütleks sama meeste kohta. Ka mees annab elu, ka isa on oluline, kuigi matšokeskses maailmas see justkui ununeb. Ebaviisakus üldse on matslus, mille minu vanemad minust eemal hoidsid.

Miks on oluline tähistada naistepäeva? Kas see ei tekita just suuremat lõhe naiste ja meeste vahele?

Minu jaoks on kõik päevad head. Igal päeval on omad võimalused ja väljakutsed. Naistepäev on meie jaoks muutunud retropühaks, mil lilli kingivad üksteisele isegi pigem naised. Naasin just Energia kohvikust Tallinna kesklinnas, mis oli täis elevil ilmel pühapäevakübarates prouasid, igaühel paar tulpi nina all. Sõbrannad olid kokku saanud, üksteisele lilli kinkinud ja nüüd puhusid mõnusalt juttu.

Naistepäev ongi omal moel naistevahelise solidaarsuse pühitsemise päevaks, sest meie, suguõdede vaheline suhe on totakast naeruvääristamisest hoolimata sama tugev ja vajalik nagu vendlus. Mul poleks midagi selle vastu, kui taoline päev oleks ka meestele. Lilli kingiks meestele kah - ja tänan küsimast, mul on lilled olemas. Nelja-aastane poja valis välja.

Ma tegelikult tahaks isegi nn meestepäeva väga, sest lisaks naiste emantsipeerimise vajadusele on meil vaja üle vaadata ka terve hulk mehelikkusega seotud hoiakuid ja eelarvamusi. Mees pole miski müütiline 007, kel on litsents tappa, kulutada ohjeldamatutest kogustes valitsuse raha ja nõuda iga kaunitari enda voodisse. Taoline tegevusviis suudab viia vaid varajasse hauda - sest tegelikus elus ei vaheta iga 10 aasta tagant uus näitleja ärakulunud tegelaskuju välja.

Laadimine...Laadimine...