AJALUGU: Riigi propagandatalitus ütles, mida ajalehed kirjutada tohivad

Vaikival ajastul pidid uudised riigivõimu kohta tulema läbi riigi propagandatalituse ja ajalooraamatutest kustutati isegi võimuladvikule mitte meeldinud Vabadussõja kangelased.

Pilt: Riigi propagandatalituse tähtsaim ülesanne oli tsensuur. Selle varjamiseks aga läksid käiku mitmed üldiselt toredad rahvuslikud kampaaniad. Pildil kirjutab endise nimega Kaarel Einbund koos abikaasa Lindaga alla nime eestindamise avaldusele. Ministri

AJALUGU: Riigi propagandatalitus ütles, mida ajalehed kirjutada tohivad

Vaikival ajastul pidid uudised riigivõimu kohta tulema läbi riigi propagandatalituse ja ajalooraamatutest kustutati isegi võimuladvikule mitte meeldinud Vabadussõja kangelased.

Pärast õnnestunud riigipööret 1934. aastal organiseeris Konstantin Päts riikliku propagandatalituse. Kogu valitsuse tegevuse kohta käiv teave pidi enne ajakirjandusse jõudmist propagandatalituse informatsiooniosakonna töötajate kullipilgu alt läbi käima. Propagandatalituse informatsiooniosakonna ülesanne oligi ajakirjanduse kontroll ja suunamine.

Kuigi niimoodi seda seaduses otse kirjas ei olnud, panid riigiasutused maksma kindla korra igasuguse teabe levitamisel. Näiteks haridusministeeriumis võis erakorralisi teateid edastada ainult minister või siis tema abi. Väljaanded pidid propagandatalitusele saatma ilmunud eksemplarid, sest nende põhjal kontrolliti, kas need ikka talituse näpunäidetest ja uudistest kinni pidasid. Kuna lehtedes hakkasid ilmuma peamiselt propagandatalituse antud uudised, muutus ajakirjandus järjest ühenäolisemaks. Võta mis leht tahes, ikka üks ja sama jutt sees. Kuigi tänapäeval ametlikku tsensuuri pole, võib sama öelda ka praeguse ajakirjanduse kohta – suured meediaväljaanded kirjutavad samadest asjadest ja sama nurga alt.

Pahad etendused ja raamatud

Toona ilmusid seitsmel päeval nädalas Päevaleht, Postimees, Uus Eesti ja Uudisleht. Kuus korda nädalas tulid välja Rahvaleht, Pärnu Päevaleht, Uus Eesti Narva Uudised ja Uus Eesti Pärnu Uudised. Kaks korda nädalas ilmus saksakeelne ja üks kord nädalas venekeelne ajaleht. Ajakirjadest olid enim loetavamad Nädal Pildis, Looming, Varamu, Tänapäev, Maret, Ajakiri Kõigile, Taluperenaine, Eesti Naine ja Kodu.

Propagandatalituse ülesandeks oli mitte ainult trükisõna, vaid ka teatrite repertuaari ja kunstinäituste kontrollimine. Tsensuur valitses igal pool. Kui avastati midagi valitsuse suhtes vaenulikku, tegid propagandatalituse töötajad selle kohta ettekande peaminister Kaarel Eenpalule. Kõiki ülejäänud trükiseid – raamatuid, albumeid, brošüüre, lendlehti, plakateid jm tsenseerisid kohalikud poliitilise politsei komissarid.

Kuna rahvusaade ei jätnud eesti rahvast külmaks, otsustasid ka Päts ja Laidoner pärast riigipööret rahvusaadet esile tõstma hakata. Nii loodeti kerge vaevaga tegelikelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida. Võimukolmiku kolmas liige Kaarel Eenpalu, kelle vaadetele andis nooruses tonaalsuse Jaan Tõnissoni isamaa-armastus, oli mõnede hinnangute järgi lausa rahvuslik tulihing ning tema hakkaski riiklikke isamaalisi kampaaniaid energiliselt ellu viima. Ka propagandatalituse probleeme pidi sageli lahendama siseminister Eenpalu isiklikult, sest talituse juhid, kes ei osutunud kuigi võimekateks, vahetusid kogu aeg. Energilise Eenpalu eestvedamisel viidi ellu ka rahva hulgas hea vastuvõtu saanud kampaaniaid, nagu nimede eestindamine, riigilipu austamine, kodude ja koduaedade kaunistamine ja võidupüha tähistamine jaanilaupäeval.

Tolleaegsed ajakirjanikud taunisid aga propagandatalitust üsna üksmeelselt ning püüdsid selle ettekirjutustest mööda hiilida. Päevalehe peatoimetaja Harald Tammer, kes oma lehes seda teha ei saanud, kritiseeris 1935. aastal Eesti Kroonikas riigi propagandatalitust lausa otsesõnu: "Ellu kutsutud Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talituse tegevus on kahjuks seisnud peamiselt valitsuse otsuste paljundamises ja levitamises ega ole nähtavasti suutnud piiratud koosseisu tõttu täita niisugust selgitavat ülesannet, nagu oli Riigikogul oma debattide ja küsimuste mitmekülgse valgustamisega."


Tuntud vabadussõdalaste aktivist William Tomingas oli propagandatalituse suhtes veelgi kriitilisem: "Säärast nii laialdaste ülesannetega riigiasutust, mis korraldab kogu avalikku arvamist ja ühiskondlikku elu, kaasa arvatud isegi töövõtjaskonna ja tööandjaskonna vahekordi – säärast ülemaalist tasalülitamist Eestis varem ei tuntud.

Demokraatlikus riigis ei ole kodanike mõtte- ja tegevusvabaduse korraldamine ja juhtimine valitsusvõimu suva järele üldse kujuteldav."
Tomingase hinnangul jäi propagandatalitus algusest lõpuni bürokraatlikuks kroonuasutuseks ega leidnud rahva seas poolehoidu.

Talitus rahvale vastuvõetamatu

Propagandatalitus hoidis ka kirjanikel silma peal. Talituse meelest leidus kirjanikke, kellele pole midagi ette heita, ja olid teised, kelle mõttevälgatusi tuli kogu aeg hoolega jälgida. Kirjanik August Mälk saatis 1939. aasta detsembris peaminister Jüri Uluotsale kirja, milles nõudis riigi propagandatalituse ümberkorraldamist. Mälk väitis, et võim on endiselt rahvast võõrandunud ja talituse korraldatud aktsioonid on jäänud inimestele kaugeks. Samuti nõudis ta, et tuleb kaotada propagandatalituse nimi, kuna see on "absoluutselt vastuvõtmatu meie lihtinimesele", kes ei taha mingit propagandat. Ka soovis Mälk, et isamaaline kasvatus seataks uutele rööbastele.

Uue informatsiooni keskuse seaduse arutamine Riigivolikogus 1940. aasta aprillis kujunes küll väga ägedaks ja sõnavõttuderohkeks, aga peale nime propagandatalituses suurt midagi ei muudetud. Informatsiooni keskus jätkas propagandatalituse sissetallatud rajal, sest sisulised muutused riigi elus olid Pätsile vastukarva.

1938. aasta septembris põhjustas Kadrioru lossis sügavat pahameelt üks Kaarel Eenpalu enda jutuajamine ajakirjanikega, kus räägiti kaitseseisukorra pikendamisest. Rahvalehe vastutav toimetaja Olev Soots ja Päevalehe toimetuse sekretär Oskar Mänd polnud olukorraga rahul. Peaminister Kaarel Eenpalu oli algul ajakirjanike küsimustele vastates silmatorkavalt vaoshoitud. Kui lehemehed hakkasid valitsuse sisepoliitikat ja kaitseseisukorda arvustama, muutus Eenpalu hääletoon ja ta teatas, et kaitseseisukord kehtis 15 aastat ka "vana korra" ajal ja oli maksev Tallinnas, raudteel ning piiriäärsetes rajoonides. See Eenpalu lapsesuuline väljaütlemine kaitseseisukorra kui universaalse valitsemisvahendi kohta ilmus järgmise päeva ajalehtedes ja põhjustas suurt keelepeksu.

Sügavalt nördinud Kadrioru seltskond leidis, et Eenpalu oli lobisenud välja riikliku saladuse. Tartu opositsionäärid aga leidsid, et diktaatorite triumviraat Tallinnas on kaotanud sündsustunde viimasegi riisme. Riigikogu liige Jaan Tõnisson ründas kohtumisel oma valijaskonnaga väga teravas toonis peaminister Kaarel Eenpalu, sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri ja siseministrit Richard Veermaad, kelle kätte oli rahuaja kaitseseisukorra seadusega koondatud piiramatu ja ilma kontrollita võim kodanike vabaduse ja isegi nende varanduse üle. Teame ju, et Tõnissonilt võeti käest tema elatusallikas Postimehe kirjastus koos ajalehega.

Isegi Vabadussõja ajalugu hakkas riik tsenseerima. 1938. aastal ilmunud teosest "Eesti Vabadussõda 108-1920" kustutati paljude sangarite kangelasteod, kuna nad olid võtnud osa vabadussõjalaste liikumisest. Teiste seas vaikiti maha ka Vabadussõja ühe teguvõimsama ja tahtejõulisema kuju kolonel Viktor Puskari teod. Põlu alla sattunud sangarite mahasalgamise kõrval aga omistati Konstantin Pätsile teeneid, mida ta ei teinud.

Laadimine...Laadimine...