Juba sel aastal saab iga inimene oma teise sambasse kogutud raha soovi korral ise käsutama hakata, ent võimalusega kaasneb ka vastutus ning börsidel on väga kerge kogutud säästud ära põletada. Nagu selgub, on eriti altid selleks mehed. Pealinn vestles doktorikraadiga investori ning Taltechi ja Mainori õppejõu Tarvo Vaarmetsaga ning uuris, millised võimalused ja ohud sel teel ees ootavad.

Varsti saame ise oma raha käsutama hakata. Vaatleksime seekord ainult seda varianti, kus pensionikoguja ei võta küll raha sulas välja, ent otsustab kindlasti hakata ise oma pensionisääste investeerima. See tähendab sisuliselt fondihalduri tööd. Sa oled soovitanud sel juhul indeksfonde, mis kopeerivad turgu. Aga turg pikemas perspektiivis ju alati tõuseb ning kui pensionikogujal on paar-kolmkümmend aastat aega, siis mingit riski ju polegi?

Investeerimisel on alati risk. Valitseb ka „musta luige” ehk täiesti ettenägematute sündmuste, arengute toimumise risk. Indeksfondide puhul võiks öelda, et risk on mõõdukas ehk lühiajaliselt on täiesti reaalne, et indeksfondide väärtus langeb. Samas erinevad teadusuuringud, samuti tegelikult II samba fondide võrdlus, viitavad, et pikaajalisel investeerimisel on indeksfondid näidanud paremaid tulemusi kui muud fondid. Võib olla suhteliselt kindel, et pikaajaliselt majandus erinevatel põhjustel kasvab. See aitab kaasa ka ettevõtete tulemusele ja aktsiate hindade kasvule. Samas, nagu, öeldud võivad ikkagi tekkida poliitilised arengud, mida ette ei suuda näha ja mis finantsturgudele negatiivselt mõjuvad.

Kui majandust ei saa alati usaldada, siis kuidas suhtud kulla ja nafta hinda kopeerivatesse indeksfondidesse? Need peaks ju igal juhul kasvama?

Pensionikogumise seisukohast ma neisse liiga hästi ei suhtuks, tegemist on toorainetega, mis erinevalt ettevõtetest lisaväärtust, innovatsiooni juurde ei tekita, dividende või intresse ei maksa. Üldiselt ma selliseid investeeringuid pikaajalisele pensionikogujale ei soovitaks. Kuld võib küll väga heade teadmistega investeerimisspetsialistile pakkuda kaitset turgude languse ajal, ent see läheb pikaajalise kogumise põhimõttest juba mõnevõrra kõrvale. Üldiselt on uuringutes jõutud järeldusele, et mõistlik on kasutada “osta ja hoia” strateegiat, mitte pidevalt osta ja müüa.

Paljud pensionikogujad kaaluvad ilmselt aktsiate ostu, kuna see maailm tundub ju nii põnev. Kui palju peaks riski eri ettevõtete vahel jagama: kaks-kolm või koguni kümmekond erinevat aktsiat?

Esmalt ei soovita ma üldiselt ise fondihalduriks hakata ja ise otsuseid teha. Soovitan koguda olemasolevatesse indeksfondidesse. Sellegipoolest: mida väiksem arv üksikaktsiaid, seda suurem on ettevõtte-spetsiifiline risk. See tähendab, et ühte, kahte, kolme aktsiat oma pensionikontole valides, võetakse suur ettevõtte-spetsiifiline risk ehk, kui ühel ettevõttel läheb hästi/halvasti, mõjutab see oluliselt kogu portfelli.

Mina isiklikult vaatan pensionikogumist kui mõõduka riskiga tegevust ja ei soovi selliseid riske võtta, sest tahan olla kindel, et mul on pensionile jäädes on korralik summa kokku korjatud. Pensioni kogumine on minu silmis pikaajaline, mõõduka riskiga investeerimine. Riskantsemaid investeeringuid teen väljaspool pensionikogumist. Kui aga pensionikoguja otsustab oma pensionikontole valida kümmekond või rohkem aktsiat, siis sisuliselt loob ta endale juba fondi. Sel juhul, toetudes olemasolevatele teadmistele, on ikkagi mõistlik vaadata indeksfondide poole. Teadusuuringud annavad selge sõnumi: jaeinvestorid jäävad keskmiselt indeksitele alla.

Võiks arvata, et tehnoloogia- või tööstushiidudega ei saa ju midagi juhtuda?

See on muidugi petlik, saab juhtuda küll ja juhtubki. Hiidude pikaajaline tegevusajalugu on küll üks signaal, et ettevõte võiks suuta ka järgmised mitukümmend aastat toimetada, aga see ei ole garantii. Allakäik ei toimu tavaliselt üleöö, ent pikaajaliselt ei pruugi need hiiud suuta näiteks arengutega kaasas käia ja hakkavad seepärast kaotama. Neid näiteid on ju palju: umbes 20 aastat tagasi rääkisid inimesed Nokia mobiiltelefonidega, aga täna?

Kuidas siis toimida, näiteks aktsiaoptsioonidega saaks riske maandada, kas soovitaksid seda varianti?

Optsioonid nõuavad väga häid teadmisi ja nende kasutamine riskide maandamiseks eriti. Üldjuhul optsioonidega hoopis suurendatakse oluliselt oma riske. Optsioonid ei ole pikaajalise pensioni kogumise instrumendid.

Kui inimene aktsiaid valib, kas on mõistlik vaadata oma lemmikteemat, näiteks tehnoloogia, roheline energeetika, autotööstus?

Kui usk on tugev, et näiteks rohelise energia võidukäik jätkub mitukümmend aastat, siis on keeruline öelda, et ära sinna investeeri. Mina ise jään küll näiteks üldisemate turuarengute juurde ja ei soovi pensionikogumisel üht-kaht sektorit valides oma riske suurendada.

Aktsiad tunduvad liikuvat mingite mustrite järgi, ilmselt tekib kiusatus vaadata neid mustreid ja püüda aktsia käitumist ette näha. See tundub nii lihtne ja põnev, kas usud, et sel on mõtet?

Pensionikogumisel räägime pigem aastakümnetest, tehnilise analüüsi vaatamisel ei ole selles kontekstis mõtet. Tehniline analüüs on eelkõige kauplejate tööriist ja vaid väga väike osa kauplejatest saavutab ka päriselt edu ehk suudab indekseid lüüa.

Siiski võib tekkida hasart reageerida iga uudise peale ning siis kohe osta või müüa nõnda, et algajast investorist saab märkamatult päevakaupleja? Kas selline tegevus üldse erineb kasiinost?

Kauplemine erineb kasiinost, sest siin on põhimõtteliselt võimalik tugeva töö, oskuste või näiteks tehnoloogia abil võidu tõenäosus enda kasuks kallutada, tavapärases kasiinos on see aga tavajuhul võimatu. Börsisõltuvus ei ole välistatud, aga üldiselt ma ei usu, et Eestis nüüd suur osa inimestest oma pensionirahaga päevakauplejateks hakkavad, selles mõttes arvan, et oht on selgelt limiteeritud.

Veelkord, pensioniks kogumine ei tohikski käia lühiajaliste tehingute tegemise kaudu ehk need kaks teemat soovitan selgelt lahus hoida. Pensioniks on mõistlik koguda rahulikult, mõõdukat riski võttes, mitte kaubeldes. Muid strateegiaid saab kasutada ka pensionisüsteemist väljaspool. Muide, kauplemine on ka oluline põhjus, miks mehed jäävad oma tootlusega naistele alla: mehed teevad rohkem tehinguid, naised kasutavad üldiselt “osta-hoia” strateegiat. See tähendab, et kauplemise tulemuseks on üldjuhul indeksitest madalam tootlus.

Pankadel on aktsiate ostmisel-müümisel teenustasud, ent leidub ka tasuta kauplemisplatvorme. Kas nende kasutamisel on oht üldse oma raha kaotada?

Kahtlemata on oht raha kaotada. Siin ei ole oluline kas maakler võtab teenustasu või mitte – ka teenustasuta ostetud aktsia või mõne muu väärtpaberi hind võib langeda. Teenustasud ei puutu siin asjasse, oluline on ikkagi väärtpaberi hinna muutus. Balti börsidel saame läbi suuremate pankade ka täna juba teenustasudeta tehinguid teha, ent see ei kaitse meid kuidagi aktsiate või võlakirjade hindade langemise vastu.

Lõpetuseks: soovita palun paar-kolm raamatut või infoportaali, kust leida head ja usaldusväärset infomaterjali.

Muidugi soovitan üldisest rahalisest taustast arusaamiseks lugeda enda panusega raamatut “Rahaedu põhimõtted.”

Pikaajalise investeerimise kohta võib lugeda näiteks ka eesti keeles ilmunud Jeremy Siegeli “Aktsiad pikaajalise investeeringuna”

Indeksfondidest saab samuti eesti keeles lugeda John Bogle raamatust “Aruka investori taskuraamat”

Infoportaalidest kasutan muude hulgas ise näiteks üsna palju finance.yahoo.com.